Читать книгу Lummutis. PAX: 5. raamat - Åsa Larsson Ja Ingela Korsell - Страница 9

„SUL ON ÕIGUS,” ütleb Magnar ja istub Irise vastu köögilaua taha. „Estrid ei ole koolitatud nõid. Kuidas sa aru said?”

„... et ta on võlts?” küsib Iris.

Ta suu on lihapalle täis. Ühes käes on tal kahvel, teises saiatükk. Ta ahmib toitu sisse. Saia, lihapalle, kartuliputru. Freja lamab tema jalgade juures.

„Ma märkasin seda peaaegu kohe,” jätkab Iris. „Tõeline kepivõitleja oleks mind kogu aeg kepiga sihtinud. Aga ta sorkis sellega krati sees nagu mingi rehaga. Ei mingit respekti! Ja kui ta kepi käest ära pani, siis veeres see temast eemale, sest põrand oli kaldus. Kepp ei veere oma võitleja juurest kunagi ära, isegi mitte kallaku peal. See kepp on ... kasvatamatu!”

„Sa tead üsna palju,” ütleb Magnar. „Kust sa seda kõike õppisid?”

„Minust me ei räägi!” ütleb Iris ja sihib Magnarit kahvliga. „Saad aru?”

„Hästi,” ütleb Magnar mõtlikult. „Aga Estridist saaks suurepärane nõid, kui sa teda õpetaksid. Kas sa võiksid teda õpetada?”

„Miks ma peaksin seda tegema? Kuidas nende õunapontšikutega lood on? Nendega, mis pidid maailma parimad olema?”

„Kas sa oled päris kindel, et ei taha kõigepealt neljandat lihapalliportsu süüa?” küsib Magnar ja naeratab. „Jah, mul tuli selline mõte: kui sa oled nõus Estridit õpetama, siis pääsed raamatukokku.”

Kahvel peatub poolel teel Irise suhu.

„Kas sa mitte sellepärast Mariefredi ei tulnud?” küsib Magnar. „Raamatukogu pärast?”

Kui Iris midagi ei vasta, jätkab ta:

„Öeldakse, et need, kes eksivad, leiavad uue tee. Sul ei õnnestunud oma ülesannet täita. Ka meie oleme vigu teinud. Võiks öelda, et me oleme eksinud. Aga nüüd me saime sinuga kokku. Leidsime uue tee. Et üheskoos edasi minna.”

„Miks sa mind usaldad?” küsib Iris ja paneb kahvli käest. „Sa ei tea minust mitte midagi.”

„Ei, see on tõsi. Aga ma olen valmis seda riski võtma. Ja mida sul on kaotada?”

„Must nõid tapab mu, kui ma poolt vahetan. Ma peaksin lihtsalt linnast kaduma.”

„Jah. Must nõid tahab vist meid kõiki tappa. Aga me hoiame kokku. Ja meil on raamatukogu. Ma usun, et sul on kindlam olla meiega kui üksi. Pealegi, siin saad sa voodis magada. Ja süüa minu tehtud õunapontšikuid!”

Iris naerab ja lööb hambad pontšikusse, mille Magnar talle on ulatanud. Siis jääb ta jälle tõsiseks.

„Must nõid kirjutas oma plaanist, et uimastatud Alrik leitakse koos varastatud asjadega. Siis ei oleks tal siin linnas enam pikka pidu. Aga kui ma sealt ära läksin, sain juhuslikult kokku tema noorema vennaga.”

„Viggoga.”

„Mhm, ja mul tekkis halb eelaimus. Saatsin mustale nõiale sõnumi ja küsisin, kas see on kindel, et kratt ei ole ohtlik. Ja et ma tahan temaga kokku saada.”

„Ahah, ja mida ta sulle vastas?”

Iris võtab oma mobiili.

Magnar loeb ekraanilt: „Hoia rannarestoranist eemale. Sa pead tegema veel ainult üht asja.”

Iris raputab pead.

„Veel üks ülesanne ja veel üks ülesanne. Mul oli tunne, et see ei lõpe kunagi. Ja ma sain aru, et kratt on ohtlik. Ohtlik ka teistele peale väikeste loomade.”

„Ja siis pöördusidki tagasi?” küsib Magnar. „Alrikut päästma.”

Tüdruk noogutab.

„Ma võtsin enne tema toru ja hõbekuuli ära. Teadsin, et võin krati maha lasta ...”

Iris jääb vait. Samal hetkel astub kööki Estrid. Ka Viggo ja Alrik tulevad koos temaga.

„Mis tema siin teeb?” pahvatab Estrid.

„Söön õhtust,” ütleb Iris ja röhitseb häälekalt, lüües omale rusikaga vastu rinda. „Ja nüüd lähen ma raamatukokku.”

„Raamatukokku!” hüüab Estrid. „Üle minu laiba!”

„Küllap seda saab korraldada,” ütleb Iris ähvardavalt ja tõuseb laua äärest aeglaselt püsti.