Читать книгу Kratt. Pax: 4. raamat - Åsa Larsson - Страница 7

87. PEATÜKK

Rahutud unenäod

VIGGO TELEFONI MEELDETULETUS hakkab öösel kell kaks piiksuma. Ta on otsekohe täiesti ärkvel. On aeg üles tõusta ja läbi viia teaduslik eksperiment.

Nimelt on Viggo kuulnud, et kui magava inimese sõrmed vette kasta, siis pissib magaja alla.

Kui niisugust juttu kuuled, siis lihtsalt tuleb ju järele kontrollida, kas see peab paika. Ja Viggol on vanem vend, kes sobib katseobjektiks väga hästi.

Alrik nohiseb kõrvalvoodis. Viggo lamab vaikselt ja kuulatab. Ei, telefoni piiksumine ei äratanud Alrikut üles. Tore.

Viggo on ettevalmistusi teinud. Voodi all on Freja veekauss. Nüüd hiilib ta kaussi käes hoides Alriku juurde. Alrik lamab selili. Üks käsi ripub üle voodi ääre alla. Suurepärane.

Viggo tõstab veekausi Alriku sõrmede juurde. See on ohtlik osa eksperimendist. Kui katseobjekt üles ärkab, siis lööb ta Viggo arvatavasti maha. Aga teaduse nimel tuleb sääraseid riske võtta.

Viggo ootab. Alriku hingamine muutub rahutuks, ent ta ei ärka. Aga ta ei pissi ka alla. Viggo tõstab tekinurka ja kontrollib järele. Ta ootab veel natuke aega. Alriku sõrmed on vees.

Alrik näeb und. Need on rahutud, hoiatavad unenäod. Unenägu algab sellest, et ta on uppumas. Ta peab õhku saama. Ta ujub ülespoole. Täpselt sel hetkel, kui ta veepinnale jõuab, on ta hoopis ühes teises kohas.

Nüüd hõljub ta külmas pimedas ruumis lae all. Keset tuba seisab keegi inimene või pigem vari.

Varjukuju mässib luukildu lõnga ja riideribade sisse. Ta muudkui mässib ja mässib. Lõpuks näeb see välja nagu väikene pusa.

Nüüd paneb varjukuju pusa kingakarpi ja pomiseb midagi. Sõnad on pärit ununenud keelest. Need on loitsud.

Mis on karbis? Alrik hõljub unes lähemale. Aga kingakarbis on vaid lõngast ja riideribadest pundar. Alrik sirutab käe välja, et seda puudutada, kuid peatub siis. Ei, ta ei julge! Väike pusa on täiesti liikumatu. Aga Alrik tajub, et see on muutunud.

Ta teab, et see näeb teda. Ehkki sel pole silmi. Ta teab, et see on elus. Ehkki sel pole südant. See ootab ja vaatab Alrikut. Samamoodi, nagu kiskja luurab oma saaki.

See on alles äsja sündinud. Aga see on vastik väike asi. Ja tundub, et ta teab, kes ta on.

Alrikut läbib hirmusööst.

Järsku on ta taas kuskil mujal. Unes võib niimoodi juhtuda. Nüüd seisab ta katusel. Ta näeb, kuidas majast lahkuvad sajad hiired. Nad põgenevad nagu uppuvalt laevalt.

Neil on hirm, mõtleb Alrik. Nad tajuvad selle puntra või pusa lähedust. Ja nüüd põgenevad nad paaniliselt. Alrik saab aru, et ka tema peab põgenema. Aga tema käed ja jalad on otsekui halvatud. Ta ei pääse liikuma.

Viggo jälgib Alrikut. Paistab, et vend näeb halba und. Suletud silmalaud värelevad ja jalad tõmblevad rahutult. Võib-olla näeb ta unes, et teda aetakse taga.

Järsku tõmbab Alrik ägedalt hinge ja tõuseb voodis istuli. Ta haarab Viggo särgist kinni ja vahib teda metsiku pilguga.

„Pekki küll, mida sa unes nägid?” küsib Viggo ja lükkab veekausi ettevaatlikult jalaga voodi alla.

Alrik mõtleb. Aga sünged unenäod on kadunud. Äsja olid need selged. Nüüd on nad kadunud. Alles on vaid salamisi ligi hiiliv ebamugavustunne, mis tal ihukarvad püsti ajab.

„Ma ... ei mäleta,” vastab ta. „Aga see oli õudne.”

„Kas tahad, et ma tulen su kõrvale?” küsib Viggo.

Alrik noogutab. Viggo toob oma padja ja poeb venna juurde.

Natukese aja pärast jääb Viggo magama, aga Alrikul on raske rahuneda. Ta nägi unes midagi hirmsat. Ja miks ta sõrmed märjad on? Ta ei ime ju ometi unes pöialt? Sel juhul ei julgeks ta iialgi ööseks mõne sõbra juurde jääda.