Читать книгу Kratt. Pax: 4. raamat - Åsa Larsson - Страница 8

88. PEATÜKK

Ma olen suremas või nii

ALRIK JA VIGGO istuvad hommikusöögilauas. Taevas on väljas hall ja külm. Aga köögilaual põlevad küünlad. Anders on teinud õunamoosi ja kaneeliga putru. Laylah limpsib kohvi. Alrik tõmbab lõhnasid ninna. Kaneel, küünlad ja hommikuse ajalehe lõhn. Talle meeldib see nii hullumoodi. Oh, kuidas ta tahaks täna koju jääda!

Aga Mariefredi koolis on täna spordipäev.

„Ma istun parema meelega vanglas, kui lähen spordipäevale,” ütleb Viggo. „Laylah, palun helista ja ütle, et ma olen haige. Tõsiselt, ma usun, et ma olen suremas või nii.”

Ta toetab pea lauale.

„Mina olen ka suremas või nii,” ütleb Alrik ja paneb samuti pea lauale. „Aitäh kõige eest, Anders ja Laylah!”

„Te lähete golfi mängima,” naerab Laylah ja sasib Alriku juukseid. „Kas see pole jube tore?”

„Tore?” Viggo ajab selja pulksirgeks. „Golf? Tore?”

„Me läheme golfi mängima ainult sellepärast, et peaaegu keegi teine ei ole seda valinud,” ütleb Alrik. „Kõik valisid ala enne seda, kui meie Mariefredi kooli tulime. Meile jäid riismed.”

„See on kohutavalt ebaõiglane,” ütleb Viggo. „Mina tahtsin minna ronimisseinale. Teha ükskõik mida peale golfi. Tõsiselt, Laylah, ma võin sinuga täna tööle kaasa tulla. Sa võid mu hambaid puurida. Ilma tuimestuseta. Parem juba see kui golf.”

Anders hirnub naerda.

„Ma vahetaksin parema meelega kakaseid mähkmeid, kui golfi mängin,” ütleb Alrik.

„MINA vahetaksin parema meelega VANURITE kakaseid mähkmeid!” hüüab Viggo. „Ja puhastaksin nende hambaproteese!”

„Stopp!” ütleb Anders. „Me sööme hommikust ja mu kõht ei talu ...”

„Ma puhastaksin parema meelega vanurite proteese JA jooksin ka nende hambapesuvee ära,” ütleb Alrik. „Kui vaid golfist pääseks!”

„LÕPETAGE!” hüüab Laylah ja naerab. „Andersil on paha!”

„Helista tööle ja ütle, et ma olen haige,” ütleb Anders ja paneb pea lauale. „Ma olen suremas või nii.”

„Jah, Anders suri ära,” ütleb Viggo tõsiselt. „Laylah, see on sinu süü. Kui sa oleksid meid paremini ohjes hoidnud, siis poleks seda juhtunud.”

„Me oleksime sulle sinu raskel hetkel hea meelega toeks,” sõnab Alrik ja tõuseb püsti. „Aga kahjuks peame minema golfi mängima. Kuna sa ei ole nõus helistama ja teatama, et me oleme haiged!”

„Vaesekesed,” ütleb Laylah ja naeratab. „Aga nüüd, kus Anders on surnud või nii, olete ehk nii kenad ja panete kõik nõud nõudepesumasinasse. Ja kuulge, ärge vihmariideid maha unustage.”

„Selle ajaga, kui me ära oleme, võid meile parem uue kasuisa hankida,” ütleb Viggo Laylah’le. „Soovitatavalt sellise, kes ei norska.”

„Ma ei norska,” pomiseb Anders laudlinasse.

„Tss,” ütleb Laylah ja paneb käe Andersi kiilaks aetud pea peale. „Surnud ei räägi.”

Viggo topib vihmariided seljakotti.

Alrik uurib oma vihmajopet. Sellel on muster. Üle musta kanga jooksevad risti ja põiki helehallid triibud. Kui Laylah küsis, kas Alrik tahab koos temaga tulla vihmariideid ostma, ütles ta ei. Nüüd ta kahetseb seda. Kui ta oleks ise saanud valida, oleks ta võtnud üleni musta jope. Mitte sellise inetu nagu see. Ei, ta jätab selle nagisse.

Vast ei hakka vihma sadama, mõtleb ta.

Viggo ja Alrik sõidavad kastijalgrattaga golfiväljaku poole. Alrik väntab. Viggo seisab tugipulkadel püsti.

Sel hetkel, kui nad kohale jõuavad, hakkab loomulikult vihma sadama.

„Tüüpiline,” ütleb Viggo. „Nüüd ei saa enam hullemaks minna.”

Aga ta eksib, sest täpselt sekundi pärast läheb kõik veel palju hullemaks.