Читать книгу Pax 8: Hõbemadu - Åsa Larsson - Страница 6

IRIS HAKKAB TOIBUMA. Ta istub ja keegi veeretab teda edasi. Kas ta on ratastoolis? Nüüd jääb ta seisma.

Ta püüab silmi lahti teha, aga päevavalguslambid laes pimestavad teda, nii et peast käib läbi valusähvatus. Ta kissitab ettevaatlikult silmi. Nagu läbi udu näeb ta läikivaks poleeritud kapipealset. Seal seisavad vedela seebi ja desinfitseerimisvahendi pudelid. Lõhnab haigla järele.

Iris paneb silmad uuesti kinni, köhatab ja küsib:

„Kus ma olen?”

Kogu keha valutab, keel on kuiva suulakke kinni kleepunud.

Ta püüab end liigutada, aga avastab siis, et on ratastooli kinni seotud.

„Kas ma olen haiglas?” küsib ta kähinal. „Kas minuga juhtus õnnetus?”

Selja taga kuuleb ta liikumist. Kontsad klõbisevad vastu põrandat. KÕPS-KÕPS-KÕPS.

„Hallo! Palun vastake! Miks ma kinni olen seotud? Kas ma murdsin selgroo? Ma ... ma ei näe midagi. Valgus on nii tugev.”

Ta kuuleb, kuidas tahvelarvuti käima pannakse.

Siis kostab tuttav viis. Aisakell, aisakell, kella kauge hääl.

Temast uhkab läbi halbade eelaimuste laine. Kes mängib jõulumuusikat, selle asemel et pärast õnnetust teadvusele tulnud patsiendiga rääkida? Midagi on valesti. Suure pingutusega teeb ta silmad lahti. Pilk langeb kätele ja jalgadele. Ta on hõbeteibiga tooli kindlalt kinni seotud.

Ei, minuga ei juhtunud mingit õnnetust, mõtleb Iris. See siin pole haigla.

Tema selja taga ümiseb keegi jõululaulule kaasa. Aisakell, aisakell, na na na na naaaaa ...

Irise aju hakkab kiiremini tööle. Ta püüab meenutada.

Ta mäletab, et mingid maskides segased piirasid ta sisse. Aga ta pääses nende käest minema. Keegi meelitas ta majade vahele kitsasse käiku. Ja siis ... tal on ähmane mälestus, et ta tõmmati autosse.

Samal hetkel tuleb kontsaklõbin lähemale. Inimene tema selja taga võtab ratastooli käepidemetest kinni. Tool pööratakse ringi.

Iris kissitab silmi. Tema ees seisab keegi punase kleidi ja valge meditsiiniõekitliga naine. Irisele tuleb kõik meelde. See on sama tädike, kes ta autosse sundis istuma. Aga mis edasi sai? Mälu on nagu suur must tühi auk.

Naine kummardub Irise kohale. Tema nägu on nii lähedal, et nende ninaotsad puutuvad peaaegu kokku.

Must nõid! mõtleb Iris. Must nõid röövis mu ära.

„Lõpuks ometi oled ärkvel,” ütleb naine ja tema suunurgas väreleb kerge naeratus. „Kahekesi on palju toredam jõululaupäeva veeta. Häid jõule, reetur!”