Читать книгу Pax 8: Hõbemadu - Åsa Larsson - Страница 7

IRIS PÜÜAB END vabaks väänelda, aga see ei õnnestu. Sõrmed on nii kõvasti kinni teibitud, nagu oleksid need betooni valatud.

Naine naerab talle näkku. Siis haarab ta uuesti ratastooli käepidemetest ja tantsib Irisega ringi, ise samal ajal järgmisele jõululaulule kaasa lauldes.

Ruum pöörleb Irise ümber. Ta ei saa sõrmedega ühtegi võluliigutust teha. Aga ta paiskab musta nõia poole terve portsu needusi ja nõiasõnu. Ta paneb sõnadesse kogu oma jõu.

Ta püüab vabastamissõnadega oma sõrmi lahti saada. Midagi ei juhtu. Ta püüab võlusõnade abil õekitlis naist pikali lüüa. Ta püüab naist halvatuks muuta, panna talle lage pähe kukkuma. Mitte midagi ei juhtu.

„On alles tants!” hüüab naine ja keerutab metsikult ratastooli. „Ma armastan jõulukombeid! Me peaksime omale kuuse muretsema.”

Ratastool põrkab vastu seina. PÕMM!

Järsku paistab must nõid kaotavat jõulutantsude vastu igasuguse huvi. Tema suunurgad vajuvad alla, ta astub sammu tahapoole ja vajub oma töötoolile.

Iris hüüab viimase loitsu, ent siis paneb naine käed otsustavalt puusa ja tema veripunane suu pomiseb mõne lühikese sõna.

Iris kaotab hoobilt hääle. Mitte piuksugi ei pääse üle huulte, ta on täiesti tummaks jäänud.

„Kuula nüüd hoolega,” ütleb naine ja paljastab hambad nagu hoiatavalt urisev hunt. „Kõikide tempude vastu, mis su väike hiireaju suudab välja mõelda, on mul kaitseloits. Sa ei saa mulle midagi teha! Nooguta, kui sa mu jutust aru saad.”

Iris noogutab. Ta piilub ringi. Ei, see pole mingi haigla, vaid mingisugune arstikabinet. Ruumi keskel on patsientidele mõeldud lavats. Seinal on valge plakat mustade tähtedega, mis rida-realt väiksemaks muutuvad, selline, mida nägemiskontrolliks kasutatakse. Ja musta nõia valgel kitlil on rinnatasku peal suurte tähtedega nimesilt:

KOOLIÕDE MARGARETA MELANDER.

Kooliarsti kabinet, mõtleb Iris.

Nüüd taipab ta äkitselt, kes on tema röövija. Alrik ja Viggo rääkisid ju mõni aeg tagasi oma kahtlusest, et nende kooli meditsiiniõde on krati valmistaja. Nad käisid koguni ärajooksnud ämblikke ettekäändeks tuues tema korteris. Hiljem avastasid nad, et see oli hoopis tema, Iris, kes oli krati teinud. Ja nad jõudsid järeldusele, et sellel õel pole mingit süüd, nagu nad ütlesid. Kuidas nad küll eksisid!

Kuidas nad teda kutsusidki? Migreeni-Maggan, jah!

„Sa pole arg,” ütleb Migreeni-Maggan Irisele. „Seda pean ma tunnistama. Arvasin, et kuna sa minu sõnumitele ei vasta, oled sa linnast põgenenud. See oleks sinust tark tegu olnud.”

Ta raputab pead ja vaatab Irist põlastavalt.

„Kõik algas ju nii hästi,” ütleb ta. „Sa tegid, nagu ma käskisin, leidsid kummituslapse keha ja võtsid tema juurest käärid ära, sa uimastasid Alrik Dellingi ja lasid krati vabaks. Aga siis lõid sa kampa nende kahe vana tolaga, kes raamatukogu valvavad. Kaotajate liigaga. Ausalt, mida sa arvasid? Et ma ei saa sind kätte?”

Iris ei püüagi vastata. Ta istub liikumatult ja pingutab, et iga hinna eest oma pilgus peegelduvat hirmu varjata.

„Jah, muidugi,” ütleb Migreeni-Maggan naeratades ja viipab käega Irise poole. „Ole hea ja hakka nüüd rääkima, aga ära üritagi mingeid nõiasõnu lugeda või riidu kiskuda. Ma vihkan tülikaid lapsi.”

„Mis kaotajate liigaga?” küsib Iris nii ninakalt, kui veel suudab. „Ma olen hea meelega nende poolel, kelle käes on raamatukogu. Mina olen seal käinud, sina mitte.”

„Selles sa eksid,” ütleb Migreeni-Maggan ja tema pilk muutub unistavaks. „Ma käisin seal väikese tüdrukuna. Ja varsti pääsen ma sinna taas sisse. Sinu abiga. See on sinu jõulukink mulle. Aga kõigepealt ...”

Ta kummardub lähemale ja sorib Irise jopetaskutes. Sealt tuleb välja Irise mobiil ja üks foto.

„Kes see veel on?” küsib Migreeni-Maggan ja uurib pilti. „Sina ... ja väike õde? Mis tema nimi võiks olla?”

Irisel tõmbub sisikond külmaks. Jah, pildil on tema ise, käsi ümber väikese õe.

Miks ma küll selle pildi alles hoidsin? mõtleb ta. Ma oleksin pidanud selle ära põletama.

„Vasta!” ütleb Migreeni-Maggan ja vehib fotoga nii ägedalt Irise näo ees, et see riivab tüdruku nina.

Iris surub hambad kokku. Ta pigem sureb, kui ütleb Migreeni-Magganile, mis tema õe nimi on.

„Sellel polegi mingit tähtsust,” ütleb Migreeni-Maggan ja naeratab kavalalt. „Varsti hakkad rääkima. Ja sinu mobiilist on mulle samuti kasu.”

Migreeni-Maggan sikutab teibi Irise pöidla ümbert lahti, surub tüdruku sõrme vastu ekraani ja vabastab telefoni lukustusest. Siis toksib Migreeni-Maggan telefoni sõnumi.

„Niimoodi! Sinu sõbrad said hüvastijätusõnumi,” ütleb ta. „Et nad sind otsima ei hakkaks. Aga nüüd on aeg jõulumänge mängida, kas pole? Mis sa arvad ... „Memoryst”?”

Migreeni-Maggan tõmbab valge kitli taskust välja raamatu. Iris loeb selle pealkirja. „Rahvameditsiin ja ravimtaimed”.

„Sain selle vanade tolade idioodist venna käest,” ütleb Migreeni-Maggan. „Pärast seda saatsin ta lendama. Vaene Henry. Ta oli tõepoolest ...”

Ta kõõksatab ja pühib silmist paar naerupisarat, enne kui edasi räägib:

„... ta oli tõepoolest vilets lendaja. Olgu pealegi, mul on villand katsetest raamatukogu väljastpoolt avada. Aeg tiksub ja ma olen inimesi juba kõikvõimalike olenditega hirmutanud. Ometi peab vana kaitseloits vastu. Aga ma tean juhuslikult, et raamatukogu põranda all elab koletis. See magas seal juba enne raamatukogu ehitamist. Koletis on kaitseloitsu mõju all, saad aru? Niisiis saab koletist äratades avada raamatukogu ka seestpoolt.”

Migreeni-Maggan koputab oma pika lakitud küünega vastu raamatukaant.

Selle vahelt kukub midagi välja ja maandub kõlinal põrandal. KÕLKSTI! Iris jääb põrandale vahtima. See on münt. Ja ta tunneb selle ära.

Viggo auguga võlumünt!