Читать книгу Luupainaja. Pax 9. raamat - Åsa Larsson - Страница 7

283. peatükk

Rumal, rumal koer!

ALRIK KUULEB, KUIDAS koer otse kuuri poole kihutab. Nähtavasti ta teab, et nad on kuuri taga peidus.

Siis ei pea Freja enam vastu. Ta rebib end vabaks ja tormab parkimisplatsile. Seal jääb ta seisma ja hakkab saba liputama!

Alrik taob endale rusikatega vastu pead.

Rumal, rumal koer! karjub ta mõttes. See pole mingi mäng!

Ent turvamehe koer Mysko jääb poole sammu pealt seisma, paistab, et Freja tekitab temas väga suurt huvi. Ta nuhutab ninaga õhku ja liputab saba!

„Otsi, Mysko!” kamandab turvamees.

Aga Mysko ei kuula teda. Koerad on üleni hõivatud viisaka tervitamisega, see tähendab teineteise tagumiku nuuskimisega. Freja laseb saba ühele poole sorgu.

„EI!” röögatab turvamees. „Tule siia, Mysko!”

Ent Mysko ei hooli käskudest, koerad mängivad nüüd ja jooksevad ringiratast. Lund tuiskab.

Kui turvamees lähemale tuleb, pistab Freja jooksu. Ta kihutab üle parkimisplatsi linna poole. Mysko lippab rõõmsalt järele. Kõigest mõne silmapilguga on nad kadunud.

„Kurat!” karjub turvamees ja jookseb koertele järele.

„MYSKO!” kuulevad nad teda karjumas. „MA ÜTLESIN: TULE SIIA!”

Nad näevad turvameest kaugenemas.

„Mis toimub?” sosistab Viggo.

„Ma usun ... et Freja päästis meid,” ütleb Alrik väriseva häälega.

„Me peame raamatukogusse minema,” sõnab Iris. „Must nõid on tugevam kui eales varem. Kui ta enne meid sinna jõuab, siis tapab ta Estridi ja Magnari ja võtab raamatukogu oma võimusesse. Aga minus on hõbemao väge veel veidi alles. Võib-olla suudan teda takistada.”