Читать книгу Luupainaja. Pax 9. raamat - Åsa Larsson - Страница 8

284. peatükk

Võlujõud saab peagi otsa

ALRIK, VIGGO JA IRIS jooksevad nii kiiresti, et veremaitse suus. Täie ajuga raamatukogusse!

Alrik vahib Frejat otsides kogu aeg ringi. Kus ta on? Mis siis, kui koeraga on midagi kohutavat juhtunud?

Kui nad kohale jõuavad, avab Magnar ukse.

„Iris!” hüüab ta ja haarab tüdruku oma tohutusse embusse. „Me arvasime, et sa jätsid meid igaveseks maha.”

Tundub, et ta ei taha enam sugugi tüdrukut oma käte vahelt vabaks lasta.

„Kulla laps!” ütleb ta. „Mis sinuga on juhtunud?”

Iris on läbimärg, veri, mis ülahuulele jooksis, kui Migreeni-Maggan ninarõnga ära rebis, on sinna kuivanud.

Magnari selja tagant ilmub nähtavale Estrid. Ent kohe, kui ta Irist märkab, astub ta kiiresti sammu tahapoole ja haarab oma saua. Nagu oleks tal hirm hakanud.

„Mis sinu silmadega on juhtunud?” küsib Estrid ja pigistab saua kõvasti peos.

Iris vabastab end Magnari embusest. Ta tõstab oma hõbemaopilgu ja jääb midagi kuulatama. Teised ei kuule aga midagi.

„Must nõid kavatseb siia tulla,” ütleb Iris. „Ma tunnen seda. Ta ... ta hakkab oma tõelist kuju tagasi saama. Ta tahab raamatukogu endale. Kiirustage!”

Iris tormab trepist alla. Teised järgnevad talle. Viggo ja Alrik jutustavad Estridile ja Magnarile hingeldades, et Migreeni-Maggan on must nõid, nad räägivad ka ämblikust ja kooli meditsiiniõe kabinetist. Nad jooksevad mööda maa-alust käiku raamatukogusse. Estrid tõmbab nende järel raske ukse kinni.

„Peitke ennast ära!” ütleb Magnar.

„KAEVIKUTESSE!” karjub kassimütsiga paharet oma puurist.

„Meil pole ennast kuhugi peita,” ütleb Iris.

„Mis su silmadega on juhtunud?” küsib Estrid uuesti. „Kelleks sa oled saanud?”

„Tugevaks,” vastab Iris ja vaatab Estridile otse silma. „Kui sa vaid teaksid! Ma olen nõid. Igas mõttes.”

„Siis päästa meid!” ütleb Estrid, hääles meeleheide. „Sest mina olen kõigest poolnõid.”

Iris keerab neile selja ja libistab pilgu üle raamaturiiulite. Ta on end siin alati koduselt tundnud, ta on alati vanadesse raamatutesse ja muudesse esemetesse austusega suhtunud.

Aga nüüd on asi veelgi parem. Raamatukogus viibimine on nagu mõnusasse sooja basseini astumine, siin on soe ja turvaline. Ta pole kunagi varem tundnud nii tugevalt, et raamatukogu on nagu elusolend.

Pole enam mingit tähtsust, et ta on verine ja sumas alles hiljuti ringi tualetist üle voolanud vees ning võitles musta nõiaga. Pole tähtsust, et must nõid on siiapoole teel. Iris tunneb ennast nagu kuninganna. Ta on tulvil imelist hõbemaojõudu. Tema kehas kestaks nagu lakkamatu tulevärk.

Mõned raamatud kukuvad riiulitelt maha ja ta mõistab, et need püüavad otsekui kohmakad kutsikad talle sülle hüpata. Ta pahvatab tahtmatult naerma. Kuskilt kaugelt kostavad teiste hääled:

„Mis raamatutega toimub?”

„Mille üle sa naerad, Iris?”

„Kas ta on hulluks läinud?”

Aga Iris ei vasta. Ta saadab riiulitest välja hüpanud raamatute poole teele taastamissõnad. Võlujõud lendab popkorniteradena ta sõrmeotstest laiali. Tal pole vaja isegi pingutada. Raamatud tuhisevad oma kohale tagasi.

Üks raamat põrkab vastu tema kätt. Kui Irise sõrmeotsad seda puudutavad, juhtub midagi imelikku. Ta läheks nagu pooleks sekundiks raamatusse sisse. Ja kui see temast eemale lendab, teab ta hoobilt kõike, mis seal kirjas on. Raamat räägib võlupuudest. Hetkega teab ta täpselt, kuidas need puud välja näevad, millised võluomadused neil on ja millises maailma osas need kasvavad. Pauh, nii lihtsalt see käiski. Põhjuseks on hõbemao võlujõud.

Teised tema ümber muudkui vadistavad. Ent tal pole nende jaoks aega.

Kivilaual puuris üürgab kassimütsiga paharet:

„VARJUGE!”

Iris imeb oma juukselokki, millel on veel veidi hõbemao pisaraid. Võlujõud saab peagi otsa.

Tänu hõbemaopilgule näeb ta raamatukogu maagilist kaitset. Ta taipab nüüd, kuidas see toimib. Kaitse ripub esemete vahel nagu helendavatest niitidest ämblikuvõrk. Võluniidid on ühendatud seinu ja lage katvaks suureks võrguks. Esemed, millele võrk kinnitub, pole kuigi tähelepanuväärsed. Raamist irdunud väike peegel, tolmune linnutopis, mõranenud klaaspudel ja veel umbes kakskümmend muud säärast asja. Iris taipab nüüd, miks Estrid ja Magnar kogu aeg korrutavad, et midagi ei tohi oma kohalt liigutada ega raamatukogust välja viia.

Iris näeb, et esemed ühendavad vanu kaitseloitse kõigi tavaliste Mariefredi inimeste jõuga. Iga kord, kui keegi midagi sõbralikku ja head teeb või ütleb, muutub kaitse tugevamaks. Ainuüksi siis, kui keegi lausub sõna „fred”^[1.] linna nimes MarieFRED, tugevdab see kaitset. See on nagu inimeste headusest ja loitsust koosnev komposiitliim. Üheskoos on see uskumatult tugev. Lihtne ja nutikas maagia.

Esemed toimivad seega nagu võrgu riputuskonksud, aga samas ka nagu linnaelanike jõudu vastu võtvad antennid. Kui Iris nüüd järele mõtleb, siis näevad kõik esemed väga kulunud ja katkised välja, võib-olla isegi veelgi kulunumad kui siis, kui ta esimest korda raamatukogusse tuli.

Ent nüüd on kiire, sest must nõid on Mariefredi koolist lahkunud ja teel siiapoole. Iris tunneb seda. Ja hõbemao võlujõud jääb Irises üha nõrgemaks.

„Loomulikult!” ütleb Iris valjusti.

Ta teab nüüd, kuidas raamatukogu maagilist kaitset tugevdada. Tal tuleb vaid ...

Samal hetkel kostab tema selja tagant PIRAKI!

1 Fred rootsi k rahu. Tlk. [ ↵ ]