Читать книгу Minu Kairo. Kakofoonia Niiluse kallastel - Saale Fischer - Страница 5

Moodsa aja nomaadid oleme me, Christian ja mina. Tüüpiline lugu. Tutvusime Eestis ja lahkusime varsti, et jätkata õppimist ja töötamist Saksamaal. Esimese ühise kodu rajasimegi sinna, pisikesse Lõuna-Saksa linna, kus korralike inimeste paraaduksi ehivad „Wilkommen!”-sildid, pitskardinate vahelt paistavad hästi hooldatud orhideed ning tänaval koni mahaviskamise eest saab nelikümmend eurot trahvi.

Ühel ilusal märtsipäeval, kui olin juba pooleteiseaastase staažiga Schwäbisch Halli bürger, kõndisin mööda üht neist korralikult roogitud ja liivatatud kõnniteed kodu poole, kui mu ebasaksalikult unordnung’is käekotis helises telefon. Chris­tian oli.

„Noh, mis on?” küsisin.

„Kuule, istu nüüd korraks maha. Ma pean sulle midagi rääkima!” ütles ta torusse.

Vaatasin ringi. Olin just jõudnud St. Josephi kiriku ette. Käel hakkas telefoni hoides külm ja suust tuli auru. Läksin sisse ja istusin ühte viimastest pingiridadest selles tühjas kirikus, kus ma orelimänguga aeg-ajalt kuiva tudengileiva peale õhukesi vorstiviile olin teeninud.

„No, räägi siis ometi,” jätkasin telefonaati oma abikaasaga.

„Tead, need tüübid Saksa ülikoolist Kairos helistasid ja ütlesid, et ma võiks sügisest põhimõtteliselt nende juures lektorina alustada,” kuulen oma mehe häält pooluskmatul poolnaerval toonil teisel pool toru rääkimas.

„Kairos?!? Appi!”

Appi kui tore ja appi kui hirmus. Tore oli, sest need pitskardinad ja orhideed tekitasid minus juba ammu tuska. Ükskõik, kuhu– peaasi, et edasi, ära sinna, kus on rohkem, toimub rohkem, elab rohkem, oli meie mantra. Hirmus oli, sest sügisest ei saanud ma oma mehega kohe kaasa minna. Mind lahutas interpreedi magistrikraadist „ajalooliste klahvpillide erialal, spetsialiseerumisega klavessiinile” just täpselt see üks sügissemester: soolokontsert-eksam, kammeransambli­eksam, üks magistritöö, üks nelja-aastane Karoliina ja üks aastane Greta. Ja üürikodu– milles saime koos elada kaks aastat– kaotamine maamunalt. Aga nii jäi.

Sügisest hakkas Egiptuses uue eluetapiga kohanevalt abikaasalt tulema erineva sisuga sõnumeid.

„Inimesed siin veedavad oma vaba aega kinnistes klubides!”– „Issand, missugune snobism,” mõtlesin ma vastuseks.

„Lapsed peavad käima erakoolis!”– „No mis neil munitsipaalkoolidel siis häda on,” ei saanud ma aru.

„Siin saab valmistoitu tellida koju ja see maksab nii vähe!”– „Oo, mis luksus,” uurisin ka mina portaali Otlob kodu­leheküljelt restoranide menüüsid. Rõõm eelseisvast kolimisest suurlinna tegi minust araabia kultuuri suhtes avatud ja tolerantse inimese. Arvasin, et nõuka aega jäänud lapsepõlve kogemusega saab teatavaid puudusi, mille peale mu punktuaalsuse, puhtuse ja bratwurst’i^[1.] vaimus üles kasvanud abikaasa üha teravamalt reageeris, vaevata tolereerida.

Siis aga olin ma kohal, suure Kairo väikeses, umbes kahe miljoni elanikuga eeslinnas New Cairos. Minu abikaasa läks tööle, vanem laps kooli ja uus lahmakas korter, mille hõre mööbel mahutas hõlpsasti napid kaasa võetud isiklikud esemed, osutus väiksema lapse lalinale vaatamata kõrvulukustavalt vaikseks ja tühjaks. Mitu korda päevas tuhandetest ruuporitest korraga akendest sisse pressiv muessinide palvelekutse tekitas rõhutud tunde, nagu oleksin ma ihuüksi mingis iseäralikus maailmakatedraalis.

Uus telefon sisaldas vaid ühte telefoninumbrit– abikaasa oma. Akendest avanes vaid üks pilt– liivaväljad ja pooleli olevad uusehitised. Kui ma lapsega tänavale läksin, siis nad pss-pssitasid, naersid ja tuututasid meist möödudes oma auto­-dega. Olid mulle jalutades vuntsid või saba kasvanud? Tõe­poolest– appi! Miskipärast patsutasid teised mulle õlale ja korrutasid: „Ära muretse, läheb lihtsamaks!” Ma ei uskunud neid, tegelikult oli neil õigus. Aga ainult teatud piirini.

1 Bratwurst – praevorst. (saksa k) [ ↵ ]