Читать книгу Minu Kairo. Kakofoonia Niiluse kallastel - Saale Fischer - Страница 6

Egiptuse tänavapilt reedab tähelepanelikule vaatlejale ühiskonna sotsiaalse kihistumise päratu laia skaala. Vihjeid saab inimesi silmitsedes– mis on neil seljas ja jalas, kuidas on nende hambad ja silmad, millega nad sõidavad või ei sõida, ja muidugi– kus nad õhtul puhkama heidavad. Kas mitte riietusele suurt rõhku panevad itaallased pole arvamusel, et jalanõudest tunneb meest. Kui nad teaks, kuivõrd peab see ütlus paika nende ülemerenaabrite, egiptlaste juures. „Try walking in my shoes,”^[1.] ütleb laulusalm. „Yalla!”^[2.] ütlevad egiptlased.

Alguses on ausad paljad jalad. Muidugi võib paljasjalgsus olla vabalt valitud elustiili-manifestatsioon, nagu näiteks traditsioonilises meestekleidis ehk galabeya’s sõbralik beduiinivanamees, kes tänavanurgal isetehtud puhkpille müütab. Tema alatisest paljasjalgsusest mustjaks parkunud varvaste detailsema uurimise asemel ostsin kord kimbu igas suuruses traditsioonilisi Egiptuse flööte, neisid, millega koos sain kaasa ka praktilise kasutusõpetuse ehk elu esimese ja viimase nei-eratunni. Et sundida end puhuma flööti, mille turbanis vanamees otse oma huultelt võttes lahke fad’dal’i!^[3.] saatel mulle proovimiseks ulatas, pidin endas enne alla neelama karjuva euroopaliku hirmu suu kaudu levivate bakterite ees. Kahjuks ei ole ma peale seda ühte õnnestumist pillidest tooni kätte saanud ning need ilutsevad praegu meie Eesti-kodu aknal lillevaasis.

Jättes paljasjalgse beduiinivanamehe oma tänavanurgale erandina seisma, tuleb tunnistada, et eelkõige räägib jala-varjude puudus ikkagi üheselt ühest suuremast puudusest– raha ja hariduse kroonilisest vajakajäämisest miljonites Egip­tuse perekondades. Need paljad jalad kannavad õhtu saabudes omaniku väsinud kere öömajale lähedal asuvasse garaaži, ebamäärasesse kuuri, hauakambrisse, pooleli oleva maja keldri­korrusele või mõnesse muusse pisikesse, pimedasse ja koledasse urkasse. Enamasti kuuluvad need paljad jalad lastele ja jalavarje hoitakse kokku meie vanavanemate lapsepõlve aegse põhimõtte järgi– nii kaua, kui ilma poolest vähegi kannatab. Ainult selle vahega, et metsa ja heinamaa asemel tallavad need jalad prügilademes linnatänavaid.

Umbes kuuskümmend protsenti egiptlastest on vaesed, hariduseta ja kirjaoskamatud selle sõna algses tähenduses, nad ei oska piastri eestki lugeda ega kirjutada. Arvud kui raha väärtuse sümbolid ja telefoninumbrid on siiski miinimum­programm, millega ka analfabeet on ühte otsa pidi 21. sa­-jandis­se jõudnud ühiskonnas sunnitud kuidagiviisi hakka-ma saama.

Püüdke end ette kujutada suvalises Euroopa riigis, mille keelt te ei mõista. Hispaanias, Prantsusmaal, Saksamaal... Üldiselt saate siiski aru, kus on metroo, kus apteek, kuspool see või teine linnaosa. Kohalikele suunatud egipti-araabiakeelne teave: infograafika tänavatel, pressis ilmuvad artiklid-analüüsid, avalikud teadaanded ja nii edasi ja nii edasi jääb aga ühtviisi tummaks nii välismaalastele kui enamikule Egiptuse üle 80miljonilisest rahvastikust. Muidugi osaliselt korvab selle suuline „kultuur”, aga siiski...

Peale revolutsiooni püüdsin uurida egiptlasest sõbralt Abdel­rahmanilt, Ronyks kutsutud noorelt haritud mehelt, mis­moodi siis kavatsetakse teostada Egiptuses ihaldatud demo­kraatiat, kui suurem osa rahvastikust pole võimeline raamatuid lugema elik isiklikke seisukohti kujundama ja on populismialdis.

„See on lambademokraatia,” nähvas ta blaseerunult. „Ini­mesed leiavad endale iidoli ja teevad tema järgi.” Kes seda ära kasutada oskab, on võidumees. Ja seda, et kirjaoskamatute häältega osati arvestada, oli näha revolutsioonijärgsete valimis­plakatite tehnilisest poolest: iga kandidaat evis peale nime ja mandaadinumbri ka isiklikku piltkirjalist märki: tank, müts, käsi, kaalud, vihmavari, püss... Demokraatia olemusest pole paljud, isegi keskklassi egiptlased siiani päris täpselt aru saanud ning tõlgendavad rahva võimu kui igamehe õigust teha täpselt seda, mida ise tahab. Õnneks on suurem osa egiptlasi, nii moslemeid kui kristlasi, rangelt religioossed, mistõttu on masside kooseksistents ka peale Mubaraki mahavõtmisega lõppenud vaaraoajastut jätkuvalt kuidagimoodi võimalik.

Paljasjalgsete laste isad kannavad Egiptuses odavaid, kusagil Hiina provintsides miljardite paaridena pressitud kummi­plätusid. Need tumesinised või hallid või pruunid käimad pakuvad kaalukale osale egiptlastest ainuvõimalikku kätte­saadavat hinna-kvaliteedi suhet. Plätude juurde sobib kandmiseks traditsiooniline galabeya või kombinatsioon odavatest dressi- või teksapükstest ja kulunud T-särgist. Plätumees töötab ehitusel või aednikuna või autopesijana, on kerjus või prügi­mees või bowab ehk majahoidja. NB! Mitte ükski egiptuse mees, ka kõige vaesem, ei lasku kunagi sellise ebaväärikuseni, et paljastaks oma sääred. Kui turist-mees ei taha väljaspool kuurorti naerualuseks jääda, tuleks kirjutamata kõlblusnormi järgida. Naiste puhul peaksid nende endi huvides olema kaetud vähemalt õlad ja põlved– seksuaalne ahistamine on turismipiirkondadest välja jäävas „päris” Egiptuses suur probleem.

Õhtuti läheb plätumees lähima pagari juurde ja ostab sealt kilekotitäie värsket lapikleiba oma perele. Leiva valmista­miseks vajalikku jahu doteerib riik, leib maksab kümme piastrit ja ühe naela eest saab neid kümme tükki. Sinna vahele käib tulisoolane valge määrdejuust ja hea õnne korral kas värsked või sissetehtud juurviljad. Kui plekiliseks klopitud Egiptuse tomatite hind veel kolme naela peal oli, sai leiva vahele näiteks tomativiilusid lõikuda. Kui tomatikilo kuue naela peale tõusis, pidi nii mõnigi kukalt kratsides tõdema, et leivapealse (ehk leiva­vahe) jaoks tal enam raha eriti ei jätkugi.

Peale leivajahu subsideerib Egiptuse riik mitut teist esmatarbekaupa: toiduõli, suhkrut, teed, valikut puu- ja juurvilju, liha ja kala. Riiklikest majanditest-vabrikutest tulevad või kallimalt sisse ostetud ning rahvale odavamalt edasi müüdavad toiduained saavad riigipoodides kiiresti läbi, täpselt nagu meiegi kodumaal vanadel headel defka-aegadel. Erinevalt nõukogude inimesest, kelle potipõllundus- ja varumisinstinkt järeltulevates põlvedeski palavalt leegitseb, ei saa suurem osa egiptlastest aga isikliku viljakandva maalapi ega selle saadustega uhkeldada. Ka marja- ja seenemetsadega on seal kandis kehvad lood, mistõttu kulutab kõrberiik iga päev kolossaalseid summasid oma aiva kasvava rahvastiku toitmiseks.

Ent see pole veel kõik. Võitluses inimeste toimetulekuga subsideerib Egiptuse riik ka gaasi, kütust ning elektrit. Kui praegu, 2013. aastal, maksab liiter bensiini Eestis umbes 1,30 eurot, siis egiptlastel kulub liitri peale umbes kakskümmend eurosenti. Ühe kuu elektriarve eest Eestis saaks Egiptuses särtsu tervelt aasta aega, kusjuures elektriarvele on vaikimisi juurde liidetud ka avaliku prügiveo kulud. Seda, et mitme vaatamis­väärsuse juures eksisteerivad eraldi hinnad kohalikele ning välismaalastele, ei tasu niisiis pahaks panna.

Minu esimese Egiptuse-visiidi kohalejõudmise õhtul, kui meid lennujaamast toonud takso Christiani tollasesse kodutänavasse keerab, on juba kottpime. Astun autost välja ja kui ümber pööran, näen taarudes lähenemas umbes kahe meetri pikkust kogu. Kogul on peas üks silm ja tema galabeya’t katavad suured tumedad laigud, mis võib vabalt olla veri. Et mitte siinsamas hiidkükloobi poolt ka ise veristatud saada, keeran ringi ning üritan sundimatult eemale jalutada, teadmata veel täpselt sedagi, missuguse kortermaja ukse juurde ma tüüri-ma peaks.

„Eei, mister! Welcome! Welcome!” manab plekiline monstrum takso juurde jõudes oma näole egiptlastele iseloomuliku avala naeratuse.

„Hei, mister Chowi. Meet my wife!”^[4.] annab juhiga arveldamise lõpetanud Christian minu üllatuseks Koljatile terekäe. Nii saan ma tuttavaks oma elu esimese bowab’iga, kelle vammus on lilli kastes lihtsalt natuke märjaks saanud.

Auväärses eas mister Chowi on elus ka paremaid päevi näinud– elukutselise poksija ja võlgade sissenõudjana. „Kunn” pole mister Chowit vanuigi siiski maha kandnud ja nii tohib mister Chowi elada kunni kinnisvaraimpeeriumisse kuuluva korrusmaja garaažis, koguda üüri, teha pisiremonttöid, kanda trepist üles elanike kotte ja kompse ning hoolitseda maja juurde kuuluva haljastuse eest.

Jätkates mööda üldrahvalikku jalanõude hierarhiat, jõua­­me odavate kunstnahast pruunide või mustade kinniste meeste­kingadeni à la Balti jaama turg. Amet: taksojuht (must takso), kelner (lihtsam söögikoht), turvamees. Võtame siia juurde kohe ka veidi paremad, odavad nahast pruunid või mustad, mitte liiga trendikad meestekingad à la väike kingakauplus Põlvas. Amet: taksojuht (valge takso), kellegi isiklik autojuht, ülemkelner, lihtne riigiametnik, politseinik, munitsipaalkooli õpetaja...

Meie korteri uksel helistas ühel päeval kella pikk kõhnapoolne ametnik, mustad, veidi tolmuseks saanud kingad jalas. Üliviisakal, malbelt naerataval moel seletas ta pikkade ripsmete välkudes midagi araabia keeles ja viipas korteri sisemuse poole, kuni ma suutsin eristada ühe püüdliku ingliskeelse sõna: gas. Selge. Palusin ta sisse. Ametnik kontrollis köögis hommikusöögijärgsele segadikule diskreetselt pilku heitmata gaasimõõturi näidud, naasis elutuppa ja kirjutas välja araabiakeelse arve. Araablased kirjutavad hoopis... India numbritega, mis mitte kuidagi ei meenuta meil käibel olevaid „tavalisi” ehk araabia numbreid. Järgnes igakuiselt korduv armastusväärne koketerii, tibatilluke intellektuaalne proovikivi meile mõlemale: vaatasime arvet, ringitasime sõnu otsides kätega ja saime maha arvu esitamisega vastaspoole keeles:

„Eee... mmm... Ashara!”

„Ten? Sah! Ten pound, madame,”^[5.] kandsid meie ühis­pingutused alati edukat vilja ja ma ulatasin talle nõutud rahasumma, mis harva ületas kümmet naela kuus.

Lihtsatest odavatest meestekingadest täituvad õhtuti kodud punastes, siga-saga laotud tellistest majades kitsaste aadres­sita tänavate ääres, mis suurte kvartalitena täidavad Egiptuse suure-maid ja väiksemaid linnu. Nende katustel lainetab satelliidi­meri, rõdudel kuivavad valged pesud ja majad ise näevad välja, nagu oleks nad keset kiireimat ehitustegevust siiski korruse võrra planeeritust madalamaks jäänud– katustel turritab betoonköntide mets. Tegelikult tuleb näilises minna­laskmises näha hoopis uue elu alget– kui majaperemehe poegadest sirguvad naisemehed, ehitatakse punased isa­majad lihtsalt järk-järgult korruse võrra kõrgemaks. Noore pere koduleidmise probleem on hoobilt lahendatud ja suurpere püsib tih-kelt koos.

Põnev võimalus heita pilk välismaailma jaoks klanimata kohalikku ellu tekkis mul tolsamal külaskäigul abikaasa juurde Kairosse 2009. aasta sügisel, kui tutvusin ka bowab Chowiga. Otsustasime järgida kairokast tudengi Muhammad Faragi üleskutset tulla reedestel varahommikutel tema kodulinna jalgsi avastama. Enne reede-keskpäevast palvust on isegi igipulbitsev Kairo peaaegu välja surnud, sest reede on paljudele moslemitest töötegijatele ainuke vaba päev nädalas. Ärid on siis suletud ja liiklust pole ollagi– parim aeg jalutada.

Niisiis kogunesime ühel reedesel varahommikul Tahriri väljaku kiirsöökla Kentucky Fried Chicken ette, et olla osa Muhammadi juhitud Cairo Walking Groupist. Kõndimis­aktsioonid, millest olid tulnud osa saama suurelt jaolt ameeriklased ja üksikud muudest rahvustest expat’id^[6.], toimusid täitsa tasuta, tudengi pioneerlikust entusiasmist, armastusest kodulinna ja protestist kaaslinlaste ülemäärase autolembuse vastu. Tol korral saime osa lausa Muhammadi lemmikmarsruudist: Tahriri platsilt läbi punamajaliste traditsiooniliste kvartalite ning Darb al-Ahmari Kairo ajaloolise tsitadellini. NB! Dress code for ladies– very conservative!^[7.]

Tahriri platsi ümbritsevate pariislike bulvarite lõppedes leidsime end ootamatult keskaegsest külaühiskonnast. Sillutamata tänavad, kust Muhammad meid läbi juhtis, olid nii kitsad, et 21. sajand poleks sinna kuidagi ära mahtunudki. Pidime end paar korda majaseinte äärde litsuma, et eesli­kaarikuid mööda lasta. Sealsamas tänaval istusid ümber pööratud puuviljakastidelt rohelisi sibulaid müütavad paksud, innukalt lobisevad naised, sealsamas tänaval mängisid nende lapsed, sealsamas tänaval jooksid ringi kanad ja mökitasid kitsed. Tekkis kohmetu tunne, justkui oleksime kutsumata küla­lis­tena saabunud naiste elutuppa. Ülemistel korrustel aga– mammide edevast, kuid ilmselgete kulumisjälgedega mööblist täidetud päris korterites– undavad säästulampide külmas valguses päevad läbi televiisorid, keevad toidupotid viie auguga gaasipliitidel ja helesiniseks võõbatud köökides kaetakse kunstlilledega kaunistatud laudu. Punastes telliskivimajades elavad naised kannavad traditsioonilisi mosleminaise rõivaid ja neil on vähemalt neli last.

Tööpäeviti on kitsastel tänavatel Egiptusele tüüpiliselt avatud mustmiljon väikeäri, mille tegevusvaldkonnast annab aegsasti aimu ettevõtte kohal heljuv odöör. Sealt leiab tradit­-sioonilisi lihakarne, kus elusliha kannatlikult oma tundi ootab, pagareid, kus suurtes kiviahjudes küpsetatakse traditsioonilist lapikleiba ja imemaitsvaid datliküpsiseid, puuviljakauplusi kõige sellega, mis Niiluse delta oma rahvale pakkuda suudab, popkorni- ja mahlakärusid, teetubasid, kus mehed vesipiibu kõrvale tulimagusat musta teed rüüpavad, pudupoode Hiina odava kriimkraamiga, autoremonditöökodasid, aga ei ühtegi välismaalast.

Enne sihtpunkti, Kairo tsitadelli jalamile jõudmist läbisi­-me Muhammadi eestvõttel ka tükikese ajaloolist kvartalit Darb al-Ahmar. Ligi saja tuhande elanikuga Darb on Kairo üks vanemaid, ilusamaid ja autentsemaid, ühtlasi vaesemaid kvar­taleid. Kes oskab hinnata ja ilu näha õnneks nüüd juba hoogsalt renoveeritavas Kalamaja puitarhitektuuris, teab, millest ma räägin. Just Darbis võib imetleda krohvitud elumajadel imeilusa ja -peene Egiptuse puitpitsi mashrabiya’ga kaetud aknaid.

Darb al-Ahmari kokkukukkuvale arhitektuuripärandile on viimasel kümnel aastal õla alla pannud rahvusvaheline imaam Aga Khani fond, mistõttu on Darbi elanikud harjunud ka välismaalasi nägema ja neisse mitte ülearu umbusklikult suhtuma. Fondi edusammud on silmaga nähtavad. Kvartal on puhastatud prügist, maju renoveeritakse, rajatud on veevärk (21. sajandil!), korrastatud elektrivõrk... Darb al-Ahmaris käisime Christianiga ka lühidalt enne meie lahkumist Kairost 2012. aastal, vaatamas imelise sinise mošee renoveerimistööde edenemist. Kes Kairo-külastuse peavooluprogrammist püramiidide väljal lahkneda tahab– tungivalt soovitatav.

Darb al-Ahmarist ja tsitadellist jääb kiviviske kaugusele sama fondi rahastusel rajatud Al-Azhari park, mis enne pargiks saamist oli... õige, jälle prügimägi! Õitsvasse parki kogutakse erinevaid taimeliike, seal on kohvikud, suur mängu­väljak ja üleüldse viisakas olemine. Et Al-Azhari park on kooli­õpilaste armastatud väljasõidukohaks, ei soovita ma kahvanäost botaanikahuvilisel puhata jalgu massilise lapstähelepanu vältimiseks mitte mänguväljakul ega pargipingil, vaid kohvikus või restoranis.

Ent olles juba siia nurka toppama jäänud, tuleb kirja panna ka läheduses asuv maailma kuulsaim basaar– Khan el-Khalili. Eesti huviline võiks jalutada eemale agressiivsetest turisminänni pakkujatest, sügavamale turu sisemusse ja otsida üles näiteks puuvillase kanga müüjate kvartali. Hea tugeva kanga rõõmsates punastes-oranžides toonides triibumustrid meenutavad hämmastavalt eesti rahvariideundrukuid. Kuuenaelase meetrihinnaga võiks endale tollelt basaarilt „Egiptuse suveniiride” asemel vähemasti padja jagu kohalike kangrute head tööd koju kaasa viia.

Isevärki kvartalid ei tervita võõrast uitajat mitte alati ava­süli. Enne New Cairost Maadisse ümberkolimist 2010. aasta sügisel otsustasin tulevase kodukandiga veidi tutvust teha ning läksin pärast tööpäeva lõppu ümbritsevaile tänavaile jalutama. Jalutasin natuke edasi ka, kuni Maadile tüüpiliste keskklassi krohvitud korrusmajade asemel hakkasid eestpoolt paistma need punased majad, kuhu katmata peaga üksikul välismaalannal sugugi asja pole. Otsustasin ronida üle maa peal kulgeva metrooraudtee viiva jalakäijate silla, et teiselt poolt raudteed kaarega tagasi tulla. Seda, et teisel pool juba „ainult egiptlaste” kvartal asus, polnud raudteega paralleelselt kulgeva mitmemeetrise kivimüüri tõttu näha.

Metroosillal mängis kamp pisikesi poisse, kelle poiste­mängude juurest võõrale pöördunud ainitised pilgud tegid mind ühtäkki teadlikuks „piiritsooni” jõudmisest. Tundus kum­maline laste nina all ümber pöörata, niisiis jätkasin teed ja, olles silla teise otsa jõudnud, teenisin poisikestelt välja klaasi­killurahe. Kiirendasin sammu ja et tagasi ei saanud minna, tuli teekonda jätkata. Peale selle, et kohalikud mind teisel pool silda häbenemata seirasid– milleks neil oma reviiris oli muidugi tuline õigus–, siiski muud hullu ei juhtunudki. Küll aga oli see mulle esimene ja mitte viimaseks jäänud kord Egiptuses lihtlabast surmahirmu kogeda. Väikeste poiste kivirahe teenisid aasta hiljem ära ka meie sakslastest sõbrad, kui nad metroo­rongilt väljudes sammud soovitud ajaloolise koptide kvartali asemel kogemata vastassuunas seadsid ja end muidugi täiesti valest kohast leidsid.

Ja siis tuli ingel ja tõi head kingad või firmatossud. Amet: tähtis ametnik, projektijuht (rahvusvahelises) erafirmas, poeg, arst, välismaalane (akadeemik, tudeng, heategevusorganisatsiooni töötaja)... Eluase: Lasnamäe üheksakordsete tüüpi, kuid edevate detailidega vääristatud või vanemad, lihtsa halli krohviga kaetud keskklassi korrusmajad aadressi, bowab’i ja majaesiste palmide ning parkimisplatsidega. Aga ka näiteks Kairot ümbritsevate uuselamurajoonide tuttuued kortervillad.

Ühes noist viimati nimetatuist algas 2010. aasta märtsis peale pooleaastast lahusolekut meie pere ühine Kairo-elu. Et tegemist oli tõesti väga uue elurajooniga, kus kibe ehitus-tegevus alles käis, puudusid veel korralikud kvartalisisesed teed ja muu infrastruktuur (loe: ostukeskused, kohvikud jne). Peale selle plinkis nii elektri- kui soojaveevarustus marsitaktis sisse-välja– välja muidugi enamasti kõige klassikalisematel hetkedel, näiteks hommikuses rutus duši all šampoonise peaga seistes. Asjaolu, mis ei seganud kohalikel end sealsamas kõrval siiski mugavalt sisse seadmast ja õnnelik olemast, sest New Cairos on veel säilinud... värske õhk ja sinitaevas. New Cairost Kairo keskuse poole sõites on linna kattev ühtlane hall sudukate selgelt näha.

Ühel päris esimestest hommikupoolikutest, kui päev näis võõras tühjas uues „kodus” kulgevat igavesti, otsustasin Gretaga võtta ette käigu majaesistele ehitusliivalaamadele. Jõuame õue ja Greta kükitab kuumal liival sebivaid sipelgaid uurima, kui meie juurde tormab ähmis ülikonnastatud mees:

„Oi-oi-oi. Ettevaatust, liiv on liiga kuum! Ma olen arst, uskuge mind. Teie laps võib ennast põletada!”

Tänan meest ettehoolduse eest, liiv on tõesti kuum ega kannata puudutada. Õnneks on meil kaasas pall. Et meie palli­mäng kipub nihkuma naabermajade juurde, liituvad sellega spontaanselt naabermaja bowab’i lapsed. Bowab’i ennast polnud näha, aga tema naine koos pealtnäha ehk kuuekuuse imikuga istub maja ees trotuaaril, kus on hea varjuline.

Istun naise lähedale tanumale. Olen alles Egiptuse-amatöör ega aimagi, et selline „seisustevaheline” ristsuhtlus ei kuulu ühiskonna normide juurde. Kahjuks või õnneks ei saa meie, kahe isepidi umbkeelse naise vestlusest peale naeratuste vahetamist suuremat asja. Peale selle, et tema rähmasilmne räbalates klutt kannab kuuldavasti nime Osama ja minu roosas kleidikeses ja kingakestes pupe nimeks ütlen Greta. Midagi kontrastsemat kui nende kahe pisikese inimese olevik ja tulevik poleks küll võimalik ette kujutada, ja ma saan tänulikult oma elu esimese alandlikkuse õppetunni. Osamal, kes praeguseks on juba asjalik põnn, pole sõna otseses mõttes mitte midagi. Kõige hullem– ka mitte perspektiivi, seda läänelikus mõttes; tähendab– minna kooli ja ennast haledast päritolust hoolimata üles töötada. Iseasi, kas Osama ise või tema abu ja umm^[8.] oskavad selle pärast kurbust tunda. Nende jaoks saabub pärast elu veel üks teine elu, ja mida rohkem inimene siinpool kannatab, seda paremini saavat see teisel pool tasutud.

Igatahes, kui ma seal niiviisi Osama ema kõrval trotuaaril istun, seilab meie juurde üleni mustas hidžaabis vanem matroon. Vahetanud bowab’i naisega paar sõna, pöördub ta inglise keeles minu poole, haarab juurde jooksnud Greta minu määratuks ehmatuseks sülle ja lausub:

„Tule, ma tahan su last oma tütrele näidata!”

Ei no appi! Euroopas on keelatud võõraid lapsi sõrme­otsagagi puudutada ja nüüd kohe selline peaaegu-et-lapserööv. Tagasihoidlikud-viisakad verbaalsed püüdlused daami tema otsustavuses tagasi hoida ei kanna vähimatki vilja. Niisiis ei jää muud üle kui tihkelt madami kannul püsides imeilusate õitsvate põõsaste vahelt korrusvilla paraaduksest sisse astuda. Madami korter ongi kohe esimesel korrusel. Massiivsest puidust ukse taga avaneb aukartustäratav vaatepilt. Vasakule jääb umbes sajaruutmeetrine, mitme istumisgrupiga vastu­võtuala; paremale umbes sajaruutmeetrine avatud köök-söögituba. Otse sissepääsu vastast viib nikerdustega keerd­trepp üles teisele korrusele– seal on perekonna magamistoad.

Naine süütab elutoas päratu kristallist kroonlühtri, sest paksud tumerohelised sametkardinad varjutavad aknast tuleva valguse. Egiptlased nimelt ei armasta päikesevalgust. Istume suurele rohelisele sohvale, madam Nagla võtab musta rätiku peast ja osutub tavaliseks vanemaks hallipäiseks prouaks, kes meie eest egiptlasliku külalislahkusega hoolitsema asub. Milline kergendus!

Ülakorruselt ilmuvad madami kuueteistaastane tütar ning kolmeteistaastane, insenerikutsest unistav prillidega poeg. Proua Nagla ohvitserist mees olevat surnud. Mõlemad lapsed külastavad head Ameerika kooli, on dresseeritud ülimalt aupaklikuks ja netiks ning nende inglise keele tase võimaldab meil omavahel muhedalt vestelda. Peretütar heldib blondi Gretat nähes muidugi ehtegiptlaslikult juuksejuurteni. Poeglapse vaimustus on tagasihoidlikum, kuigi üldiselt sulavad ka Egiptuse cool’id noored mehed väikesi lapsi nähes häbenematult kui lumememmed kevadpäikeses.

Madam Nagla kodus jätkuvad minu Egiptuse-aja­ränna­kud. Sohvad, tugitoolid, kapikesed, lauakesed, nipsasjakesed, lambid, vaasid ja postamendid aimavad püüdlikult järele barokk­stiili, mis näib eriti vanema põlvkonna palavalt armastatud sisustusviis olevat. Et esemed on tagasihoidlikes toonides, kvaliteetse materjali ja teostusega (ja ilmselgelt soetatud kokku hoidmata), mõjub ansambel isegi terviklikult ja omamoodi hubasena. Pahatihti põrutavad egiptlased oma barokseid kodusid sisustades aga üle igasuguse mõõdukuse, et mitte öelda hea maitse piiri, ning tulemus võiks sama hästi passida homodiskoteeki kui luksusbordelli. Otsige internetist üles mõni kohalik kinnisvaraportaal, vaadake ja imestage! Pole juhuslik, et just Egiptuses elamise ajal avastasin enda jaoks Skandinaavia lakoonilised interjöörid ning veetsin vaimu tasakaalustamiseks õhtuid internetis Arne Jacobseni toole või Louis Poulseni lampe imetledes.

Rääkides ajarännakutest tahaksin korraks peatuda ka Kairo ajaloolises südalinnas ehk downtown’is. Tahriri platsi vahetus ümbruses märkab tähelepanelik vaataja pilku maisest saginast kõrgusse tõstes historistlikus-euroopalikus stiilis rajatud kortermajasid. Nende pompoossed fassaadid, korterite ulmelised suurused, tubade jaotus, parkettpõrandad räägivad veel ühest kadunud, 20. sajandi algupoolde jäänud kuldsest ajastust, Kairo belle époque’ist. Sellest, kui linna tänavaid pesti igal hommikul seebiveega, naised käisid ka väljaspool kodu katmata peadega ja tänaval vurasid harvad autod.

Ühes nendest, „Jakubijani majas”, rullub lahti Alaa al-Aswani tuntud romaan ning romaani ainetel vändatud film (inglise k „Yacoubian Building”). Pompoossete korterite „ri­kaste ja ilusate” maailmaga paralleelselt avaneb maja katuse pesu-­kuurides elava vaese rahva argipäev– omamoodi kvintessents urbaansest Egiptusest. Praegu on kõik need Jakubijani majad seest ja väljast sama räämas kui ülejäänud linn, aga oma kunagise sarmi on nad säilitanud, kui kukkuvad krohvitükid olematuks mõelda. Egiptuse kõrgklassi asemel, kes on kolinud ära värske õhuga Kairo ja Aleksandria eeslinnadesse, jagavad tühje üürikortereid Euroopa ja Ameerika tudengid.

Jah, aga niimoodi me siis tookord tutvusime madam Nagla ja tema väikese perekonnaga, juues teed ja süües tulimagusaid kohalikke maiustusi. Kohates järgnevatel aastatel ka palju teisi egiptlasi, näis mulle, et nende ühiseks südameasjaks on (välis)külalise ülihea kohtlemine ning lootus, et võõras lahkub nende kodumaalt võimalikult heade muljetega. Kui tuli aeg madam Naglaga hüvasti jätta, jäid meid saatma hiljem Egiptuses mitu korda kuuldud sõnad:

„Tulge ükskõik millal meile jälle külla. Ükskõik millal! Ja öelge, kui teil midagi peaks vaja olema. Ükskõik mida!”

Ent jätkakem jalavarjudega. Oleme jõudnud tippu: kallid nahast taldadega disainerikingad, ostetud Pariisist, Londonist või New Yorgist. Amet: kütusemagnaat, rahvusvahelise firma juht, välismaalane (rahvusvahelise firma Egiptuse-haru juht, diplomaat), Mubaraki-aegse funktsionääri lähedane sugulane.

Ausalt öelda puudub mul päris täpne ettekujutus naftadollarite ja/või Mubaraki-aegse kliki kaudu ametipostil rikastunud egiptlaste igapäevaelust. Räägitakse, et kõige rikkama kihi moodustab Egiptuses moslemite asemel hoopis kopti kristlastest kogukond eesotsas perekond Sawirisega, kellele kuulub telekommunikatsioonifirma Orascom. Mine võta kinni.

Hirmrikkad egiptlased on oma elamised kolinud Kairot ümbritsevasse kõrbe ehitatud tohututesse compound’idesse, mis on justkui omamoodi igavesti kestvas pühapäevases pärast­lõunarahus tukkuvad, müüriga ümbritsetud linnriigid. Kogu Kairo ringtee on täis hiiglaslikke reklaamplakateid, millel õnnelik ühe kuni kahe lapsega perekond naeratab äratehtult taamal paistva välibasseiniga villa ees. Mirage City, La Rêve (prantsuse k unistus), Kuues Oktoober ja paljud teised urbanoaasid meelitavad ingliskeelsete tekstidega elama seisusekohaselt kõrge müüri taga, eemal „teise Egiptuse” profaansest tülinast. Õnnelikud pereemad nendel reklaamidel, muuseas, on miskipärast alati katmata peaga. Nagu ka õnnelikud naised kinga-, määrdejuustu- või välismaa ülikoolide reklaamides.

Müüriga ümbritsetud linna pääseb ainult tõkkepuu ja valvuritega väravatest. Kui „residendid” saavad linnavahtide sõbraliku käeviipe saatel peatumata edasi, peavad külalised sissepääsemiseks teatama vastuvõtva villa numbri ja peremehe nime. Uksed ei avane siin niisama ei bakšiši ehk altkäemaksu ega mitte isegi valge nahavärvi peale.

Vahiputkas peab valvet kolmepealine meeskond. Sise­nemis­tseremoonia algab inglise keelt kõneleva peamehega, kellele tuleb teatada, kuhu viib saabuja tee. Öeldes villa numbri, sügab esimene mees kukalt ja vaatab abiotsivalt oma assistendi poole. Kaks pead on ikka kaks pead ja ühise vaimse pingutuse tulemusel meenub neile, et villa number 101 asub teed mööda vasakule, viies tee paremale sisse ja kõige lõppu. Nüüd väljub ekipaaži liige number kolm, kes on spetsialiseerunud tõkkepuu manuaalsele tõstmisele horisontaalsest lähteasendist vertikaalsesse ja tagasi. Ja nii ei lähe poolt päevagi, kui kolme mehe õlitatud koostöö tulemusel pääsevad imestusest sõnatud külalised teisele poole ihaldatud müüri. Kas seda ikka teate, kuidas Hiinas kolm meest maad ühe labidaga kaevavad...? Olgu, olgu, jätame vahele.

Seespool avaneb maapealne paradiis: hästi asfalteeritud siledad tänavad kõnniteede, tuttuute prügikonteinerite ja küllusliku haljastusega, mille elushoidmiseks kulub halastamatu kõrbepäikese all päevas järvetäite viisi Niiluse vett ja teadmata arv elusate kastmisvoolikuhoidjate töötunde. Vee säästmise vajalikkus ei paista kõrberiigis veel kohale jõudnud olevat. Loomulikult ei paista kusagilt mingit vedelevat prügi. Tänavate äärde jäävad nummerdatud villad, ümbritsetuna mangopuude ja tsitruselistega täidetud privaataedadest.