Читать книгу Valetaja - Sabine Durrant - Страница 4

Kaks nädalat hiljem, ühel teisipäeva pärastlõunal veebruari lõpus võttis ta minuga ühendust. Elasin veel endistviisi Bloomsburys. Mul oli kokkulepe: korteri omanik Alex Young, New Yorgi Filharmoonia viiulimängija, andis korteri minu käsutusse selle eest, et ma ta kassi toidan. Ainult siis, kui Alex oma poisiga Londonisse tuli, pidin platsi puhtaks tegema. Lamb’s Conduit Street oma orgaanilise kohvi poekestega ja šikkide vanamoodsate rõivakauplustega härrasmeestele oli minu vaimne kodu. George V aegse hoone ülemisel korrusel asuv korter – kus polnud ainsatki asja, mis kuulunuks mulle, ja oli täis asju, mis kuulusid Alexile (maalid ja valge voodipesu, viiekümnendate mööbel, Itaalia kohvimasin) – esitles maailmale meest, kes ma tahtnuks olla. Kuid meie leping hakkas lõpule jõudma ja ma ei tahtnud sellele mõelda.

Kui telefon surises, istusin parasjagu päevinäinud velvetkattega tugitoolis, käes kirjandusajakiri, ja nautisin talvist päikesevalgust. Päike paistis madalalt läbi pikliku akna, mille vari joonistas Türgi vaibale keksukastikujulise mustri. Minu kõrval laual oli kohvitass ja viimasest leivast tehtud juustuvõileib. Persephone, kellesse olin kiinduda jõudnud, magas kerratõmbunult nagu naaritsakrae mu põlvedel.

Number oli võõras, aga ma polnud ka väga valvel. Olin eelmisel õhtul kõrtsis kohanud noort ülikoolilõpetajat Katie’t, kes tahtis saada tööd ajakirjanikuna. Olin kirjutanud oma kontaktandmed talle peopessa ja öelnud, et ta ühendust võtaks, kui tahab konsulteerida. Telefoni haarates kujutlesin juba meie kohtumist („minu poole on vist lihtsam minna”), neiu hingetut vastupanu, veinipudelit, tänulikkust, voodisse vajumist.

„Paul Morris,” ütlesin hõivatud inimese napi asjalikkusega.

„Ahhaa! Vahele jäid.”

See polnud Katie. Hääl kuulus mehele – ma ei tundnud kohe ära, kellele. Mingi ametnikunäru mõnest kirjandusväljaandest, mis mulle vahetevahel tööd pakkus? Dominic Bellow, minu Soho napsivend, kes toimetas ajakirja Stanza, oli hiljuti mulle arvustamiseks ette visanud uue Will Selfi raamatu ja mu käsikiri viibis. (See on üks kasina hõivatuse probleeme: ka su vähesed tööd kipuvad unarusse jääma.)

„Jah?” vastasin kõheldes. Oli hilja teeselda, et number on vale. Olin oma nime välja ütelnud.

„Tere! Mõtlesin sind meelitada Dulwichi äärelinna.” Dulwich? „Tina tahab sind hirmsasti näha.” Tina? „Aga käitu korralikult, eks. Ma tean, kuidas sa naistega ümber käid. Ma ei ole sulle Florrie’ lugu kunagi andestanud.” Ta naeris häälekalt.

Florrie. Muidugi. Mitte Lottie. Florrie Hopkins, Anthony Hopkinsi õde. Andrew’ õde. Kui ta oli ikka Andrew. Meenus, kuidas mees raamatupoes oli ütelnud sõnad „õigusvaidluste lahendaja”, suu küljele kõveras, ja laksatanud hambad kokku.

„Tore,” teatasin, mõeldes endamisi persse. „Suurepärane.”

„Kas see nädalavahetus sobib? Laupäev? Üks tänulik klient saatis mulle äsja tubli kastitäie veini – oleks häbiasi seda sõpradega mitte jagada. Châteauneuf-du-Pape. 2009. Tina kavatseb teha oma firmarooga, aeglaselt küpsetatud lambaliha. Maroko stiilis.”

Ma ei tunne enda üle just uhkust. Kui elad üksipäini peost suhu, hakkad kalkuleerima: kulu ja ebamugavus, mis kaasnes rännakuga Londoni kaguossa, versus eesootav preemia. Hea toit ja klaasitäis väärt prantsuse veini otsustasid asja. Suhete mõttes tasus samuti silmad lahti hoida. Olin peatselt kodutuks jäämas ega võinud iial teada, kellest kasu võib olla. Pealegi: kui rikas ta ikkagi oli? Mõtlesin ta ülikonna lõikele, kui hästi see ta õlgade ümber istus, ja peopesa pehmusele, kui ta mu kätt surus. Tahtsin näha, milline on tema kodu.

Kuivetunud röstsai juustuga vaatas mulle laual kurjakuulutavalt vastu. „Laupäev,” tähendasin. „Oota korraks. Jah. Järgmisel nädalal sõidan New Yorki, aga laupäev sobib. Laupäeval ma jõuan.”

„Suurepärane.” Ta andis mulle aadressi ja seejärel lõpetasime kõne.

Istusin veel viivu tugitoolis ja silitasin kassi.

Aadress juhatas mind laiale puudega ääristatud tänavale Dulwichi kaugemas osas, lähimast jaamast Herne Hillist hea kümneminutise jalutuskäigu kaugusel; samasse suunda jäi Victoria jaamast sõites Michaeli maja Beckenhamis, kus ma pühapäeviti sageli lõunatasin. See siin oli hoopis teistlaadi banlieue,2 mitte nii kokkusurutud ja väsinud. Siinkandis elas mu piidrist agent, ja polnud ka ime. Tänavad olid avarad ja suurelised. Isegi puud näisid endaga rahul olevat.

Andrew’ maja oli suur ühepereelamu, 19. sajandi lõpul ehitatud villa viilkatuse ja autodele mõeldud võlvkaarega, mille alla oli veidrate nurkade all pargitud kolm autot. Hoone esikülge katsid enamasti ronitaimed, vihmaveetoru kõveruses paistis mahajäetud linnupesa. Maja eendakna ribakardinad olid üles tõmmatud ja puude vahelt kumas valgust, liikus varje, võbeles kaminatuli.

Seisatasin heki taga ja üritasin sigaretti läita. Ilm oli tuuline, puhus iiliti ja mul kulus mitu tikku. Kaenla all hoidsin jaamast ostetud veinipudelit. Tšiili Sauvignon Blanc: neli naela, üheksakümmend üheksa senti. Sinine pakkepaber oli niiskest õhust märjaks muutunud ja hakkas lagunema.

Aeglasel käigul möödus minust suur sõiduauto, vetrudes laisalt üle pidurdusraja. Kolm teismelist lonkisid teisel pool kõnniteed, tassides pille. Nad peatusid tänavavalgusti all ja jõllitasid mind; üks neist sosistas midagi ja teised naersid. See oli niisugune kant, kus üksik meesterahvas ilma pere või koera või nelikveoga Volvota või mingi kuramuse tšellota paistis lihtsalt silma. Märkasin silmade kõrgusel okstesse kinni jäänud hõbedast karrajuppi. Sigaret suunurgas, sikutasin pisut ja pihku jäi jõulukuul – punane, kaunistatud härmas lumehelbemotiividega. Libistasin kuuli mantlitaskusse. Seejärel tõmbasin viimase sügava mahvi, viskasin suitsu maha ja tampisin kustu.

Kummaline mõelda, et oleksin võinud minema kõndida, keerata kannalt ringi ja suunduda koos oma jõulukuuliga tagasi rongijaama – ainsaks jäljeks mu siinviibimisest seesama kustunud sigaretiots.

Alguses arvasin, et olen sattunud vale maja juurde. Ukse avas naine, kellel olid pähklipruunid silmad, avar lahke nägu ja paksud lokkis juuksed, mida püüdis ohjata roheline siidrätt: kaugelt liiga boheemlaslik, et olla Andrew’ naine. Tõstsin käed õhku, viibutades ühes käes veinipudelit: siin ma olen.

Naine takseeris mind mõne hetke ja ütles siis: „Sina siis oledki Paul Morris. Me juba ootame sind. Tule sisse, tule sisse. Mina olen Tina.”

Sirutasin vaba käe ja ta surus seda, juhatades mu vestibüüli, kus suur klaaspärlitega kroonlühter pildus enda ümber valgusvihke; üle põranda ja seinte laotusid pisikesed rombikujulised valguskillud. Keerduvat treppi ääristasid tumedad käsipuud. Võtsin mantli seljast, naine avas suure prantsuse stiilis riidekapi ja pani mantli rippuma. Tundsin end paljastatuna, rinnus tõmbus kokku, kui ta avas ukse külalistetuppa, kus punt võõraid inimesi klaveri ääres pööras pilgud minule. Kaminatuli võbeles korrapäraselt. Põleva küünla ülemäära magus lõhn. Kõikjal kallites pildiraamides fotod lastest ujumisriietes ja traksipükstes.

Kusagilt mälusopist kerkis pinnale üks pilt. Teeõhtu ühe koolivenna juures. Ülikond, millesse ema mind riietas, pilk, mille koolivenna ema oma pojaga vahetas. Neelatasin kõvasti.

Andrew tuli mind tervitama. „Mu armas sõber,” sõnas ta. „Mul on nii hea meel, et sa said enne New Yorki läbi astuda.”

„New York?” laususin. „Ah jaa, see tööreis. Tühi-tähi. Olen enne tagasi, kui keegi arugi saab.”

Ulatasin veini ja Andrew võttis pilku minult pööramata pudeli enda kätte, kiigutades Isla Negra regiooni odavjooki, pudelikael peopesas ja põhi vastu küünarvart, nagu tõeline veinikelner. Mehe kael oli tillukestest raseerimisjälgedest täpiline. „Tule, tutvustame sind!”

Mul oli seljas mu parim ülikond ilma lipsuta ja valge särk, kolm esimest nööpi lahti. Olin liiga pidulikult riides. Teised kandsid teksaseid, meestel olid polosärgid ja naistel lillelised tuunikad. Hingasin sügavalt sisse, kohendasin mansette ja vormisin suule naeratuse, mis pidi naistele meeldima.

„See on Paul, minu vana ülikoolisemu, kellest ma rääkisin.” Andrew viis mind klaveri juurde ja luges ette terve rea nimesid: Rupert ja Tom, Susie ja Izzy – lõugade, teravate ninade, peenikeste säärte, kašmiiri ja kõlkuvate kõrvarõngaste virrvarr. „Ah jaa, see on Boo,” märkis Andrew, tutvustades lühikest prisket naist, kelle ta oli peaaegu unustanud.

Mu käte vahele pressiti külm šampanjapokaal ja ma leidsin end tähelepanu keskpunktist. Ärevus andis järele – sellistes olukordades võin sageli ilma vaevata särada – ja peagi nõjatusin vastu klaverit, tehes oma vaevalisest teekonnast terve numbri. Metroo, rong, ja see neetud jalutuskäik. Pöördusin pahaselt Andrew’ poole. „Keegi teine ei olnud jalgsi. Täpselt nagu Los Angeleses. Pidin auto kinni pidama, et teed küsida. Kaks korda.” Andrew purskas kõlavalt naerma. „Paul on kirjanik,” seletas ta.

„Sa oled kirjanik?” päris Susie.

„Olen.”

„Kui vana sa olidki siis? Kakskümmend kaks vist, kui esikromaani kirjutasid?” küsis Andrew.

Naeratasin ujedalt. „Kakskümmend üks. Viimasel Cambridge’i aastal. Kakskümmend kaks olin siis, kui raamat ilmus. See jõudis Sunday Timesi müügiedetabelis üheksandale kohale.”

Kui puhtalt ja süütult need sõnad kõlasid. Tundsin, kuidas nad maanduvad värskele mullakamarale ja hakkavad juurduma – lootusetaimed, uued idud.

„Kui põnev. Oled sa pärast veel midagi kirjutanud?” uuris Susie.

Naeratus mu näol kivistus. „Ühte ja teist … mõned lühemad jutud, mida te ilmselt ei tea.”

„See on siis tõsi, et igas inimeses peitub üks raamat?” küsis hääl mu selja taga.

Milline tüütu klišee. Pöörasin pead, et näha, kes seda lausus. Ukseavas seisis õbluke sale naine õlgadeni ulatuvate blondide juustega, jahuplekiline põll ümber piha.

Ta astus minu poole ja sirutas käe. Hõbekäevõrud kõlisesid. Tal oli väike teravatipuline lõug ja vildakas suu, huultel heleroosa võõp, mis talle ei sobinud. Vaatamata silmanähtavale vanusele oli temas midagi lapselikku. Ei midagi erilist, aga igatahes oli ta ligitõmbavam kui teised tema liigikaaslased sel peol. „Mina olen Alice,” sõnas naine. „Me oleme kohtunud.”

Ehkki ta näis kuidagi tuttav, ei suutnud ma teda meenutada. „Oleme või?”

Alice kallutas pea küljele, käsi endiselt välja sirutatud. „Alice Mackenzie?”

Andrew trügis klaveri juurest lähemale. „Paul – sa ju mäletad Alice’it? Ma olen kindel, et te olete kohtunud, tol ööl Kreekas kohe kindlasti.” Ta naeris.

Pind mu jalge all lõi kõikuma. Ma ei tahtnud Kreekale mõelda. Otsustasin tema väljasirutatud kätt ignoreerida ja kummardusin, et naise põske suudelda. „Muidugi,” ütlesin.

Ta ei liigutanud – nägu endiselt minu poole kaldu. „Sa oled suitsetanud. Ma tunnen suitsu lõhna.”

Tõstsin alistunult käed.

Alice kallutas end veel lähemale, tõstis käed üles särgikrae juurde, puudutas seda, ja hingas sügavalt sisse, lehvitades õhku mu suu juurest oma nina poole. „Pole vaja vabandada. See on oivaline. Nii. Tagasi kööki. Mind oodatakse.”

Ta kadus uuesti ukse taha. Andrew vaatas talle järele.

„Alice on vapustav.” Boo oli lähemale liikunud. „Tõeline loodusjõud.”

„Tõesti?” Mulle tundus ta üsna tavaline.

„Jah. Ta on täitsa uskumatu.” Boo lisas valjemalt: „Kui vana Alice oli siis, Andrew? Kui ta mees suri?”

Andrew pöördus meie poole. Sulges silmad. „Hm. Sellest on nüüd kümme aastat, kui Harry suri, nii et jah, napilt üle kolmekümne. Lapsed olid veel väikesed.”

„Õnnetu lugu,” möönsin. „Vähk?”

„Neerupealis,” teatas Boo. „Seda juhtub jube harva. Tal olid kõhuvalud, ja arvati, et on pimesoolepõletik. Aga selleks ajaks olid juba siirded laiali ja kolme kuu pärast oligi surnud. Aga Alice oli tugev, pingutas laste nimel.” Naise hääles kostis ühtaegu nii austust kui ka enesega rahulolu, justkui oleks Alice’i pühakuoreoolist jutustades sellest osake temagi peale langenud.

„Alice on suurepärane ema,” lausus Andrew. „Ja erakordne jurist. Tema ei ole niisugune rahaahne korporatiivhai nagu mina.” Ta vaikis hetke, jättes ruumi hääletule vastulausele. „Alice töötab Talbot & Co heaks – teate seda kuulsat õigusabifirmat Stockwellis? Ta esindab peamiselt asüülitaotlejaid.”

„Ja ärapiinatud naisi,” lisas Boo.

„Ta on lähedalt seotud selliste organisatsioonidega nagu Naised Seksuaalvägivalla Vastu, Naisõigusluse Kaitsjad, Naispagulaste Kaitsjad … see nimekiri on pikk.”

„Tema on Jasmine’i kampaania algataja,” teatas Boo, nagu mul oleks halli aimugi, millest jutt käib.

„Te olete kohtunud,” väitis Andrew. „Sel ööl Pyroses – me sõime parasjagu koos sadamakõrtsis õhtust, kui sind märkasime. Tuleb meelde?”

Peitsin käe tooli seljatoele ja nõjatusin tahapoole. „Ma ei olnud vist oma elu parimas vormis,” pakkusin ettevaatlikult.

„Sa olid pisut joobes, vanapoiss. Natuke möllutujus.”

Kratsisin kukalt, üritades nalja teha. „Päikesepiste.”

Andrew laksutas keelt. „Retsina.”

Heitsin pilgu Boole. „Ei ole sestsaati enam retsinat joonud. Võõrutusteraapia.”

Naise põskedel oli kaks sügavat lohku. Olin ta mõttes kõrvale heitnud kui liiga paksu ja paraadliku minu maitse jaoks, aga lähemalt uurides sain aru, et ta on päris kenake: valge nahk ja sinised silmad. Viis, kuidas ta seisis, oli samuti seksikas: õlad taha kallutatud, et näidata rikkalikku dekolteed, lühikesed prisked jalad pressitud optimistlikult kitsastesse teksapükstesse, kinganinad väljapoole pööratud nagu baleriinil.

Naeratasin talle, vältides Andrew’ pilku.

„See kõik oli nii ammu,” ütles Andrew.

„Laud on kaetud!” Tina seisis uksel, viibutades käes puulusikat. Tema traatjad kastanpruunid juuksekiharad olid kitsa rätiriba vahelt lahti pääsenud ja ta põsed õhetasid.

Lahkusin ruumist esimesena ning järgnesin naisele piki koridori hiiglaslikku valgeks ja kreemikaks võõbatud kööki. Ruumi liigendas kraanikausiga kapilahmakas, mille kohal Alice loputas salatit. Roostevabast terasest pannid kõlkusid lakke kinnitatud metallkaadervärgi küljes, ja tagapool avanesid tohutu suured klaasuksed aeda. Köögi tuled valgustasid killukest terrassinurka, ülejäänu kadus raashaaval pimedusse.

Teised kõndisid meie järel. Üks meeshääl lausus: „Ma muretsen parkimise pärast.” Särav mahagonlaud oli peenelt kaetud. Andrew hakkas küünlaid süütama, käes pikk elegantne asjandus, mille küljel mustas kirjas firma nimi Diptyque. Klõps. Klõps. Paberileht käes, juhatas Tina inimesed kohtadele – tundes piinlikkust ja teeseldes, et ei saa käekirjast aru.

Seisin mulle määratud tooli kõrval, selg köögi poole, otse minu vastas seinal oli kolm suurt maali. Need olid kohutavad: poolabstraktsed merevaated erksates kokkusobimatutes toonides – türkiissinine ja oranž, vaba käega lisatud valge. Üldse mitte minu maitse. Mina eelistan akte.

„Minu maalid,” teatas Tina mu selja tagant. „Nii et ära ole liiga karm.”

„Ma ei mõelnudki. Need on päris … jõulised. Sa oled nii hästi valgust tabanud.”

„Kreekas tehtud. Seal Pyroses, kus … kus sinagi oled käinud. Selline vaade avaneb Kirke villast. Puhkame seal igal aastal – tänu Alice’ile.”

Vaatasime mõlemad otsivalt ringi. Alice, kes sahkerdas endiselt kraanikausi kohal, vaatas oma nime kuuldes üles ja naeratas meile ebalevalt.

Tina pööras pilgu minule. „Varsti on sellega paraku lõpp.”

„Millega on lõpp?” Andrew oli laua otsas oma koha sisse võtnud.

„Pyrosega.”

„Jube kahju.” Ta tõstis häält. „Vaene Alice. See on ühe ajastu lõpp, eks?”

„Kreekat mõtled?” päris Alice, tassides lauale aurava kausitäie lambahautist. „Nojah. Rendileping on lõppemas ja see neetud omanik kirjutas mulle jaanuaris, et müüb kinnistu arendajatele. Neile sitapeadele, kes rajasid Delfinose kuurorti. Aga me saame ajapikendust kuni otsustava tunnini, vähemalt majas, kui mitte krundil – te ju tulete suvel Kirke villasse? Teeme piduliku lõpu.”

„Endastki mõista.” Andrew tõusis uuesti püsti, et Tina oma kohale pääseks. „Lapsed löövad meid maha, kui me ei tule. Löövad sõna otseses mõttes risti.”

„Sõna otseses mõttes?” pärisin.

„Tore.” Alice võttis platsi laua teises otsas. Tegi salvrätikuga väikse dramaatilise žesti, laksatades selle endale sülle. „Hakake nüüd sööma.”

Silmitsesin viivu teda, seejärel Andrew’d ja siis Tinat, kes istus kuskil laua keskel. Oleks võinud arvata, et perenaine on siin Alice. Oli see lambahautis hoopis tema firmaroog, mitte Tina oma? Tõstsin endale lusikatäie ja sain aru, et pidanuks seda enne lauanaabritele pakkuma – Susie’le ühel käel ja Izzyle teisel käes. „Vabandust,” pomisesin, ulatades kausi edasi. „Ma ei tunne üldse kombeid. Kohe näha, et käisin internaatkoolis – söögivahetunni paanika, iga poiss krabas enda taldriku täis.”

„Internaatkoolis? Millises?” uuris meestest see, kes oli kiilam.

Jutustasin, kus ma olin veetnud oma kooliea, ja märkasin, et see üllatas kuulajat. Koolil oli hea maine ja ma lisasin vihje oma stipendiumile, mainides, et kuulusin stipendiaatide majja. Tina haaras sellest kinni. „Sa oled veel tark ka,” lausus ta. „Mitte ainult ilusa näolapiga.”

„Kas sa Sebastian Potterit tundsid?” küsis Izzy. „Ta on umbes sinuvanune.”

„Ei,” vastasin liiga kärmelt ja lisasin: „Nimi on tuttav. Ta oli vist paar aastat minust vanem.”

„Aa, nojah,” leppis Izzy. „Eks see on suur kool.” Ta kehitas õlgu, särgikaelus allapoole libisemas, ühe kõrvarõnga sulg juustesse takerdunud. (Loomulikult ma teadsin Sebastian Potterit. Tema oli üks neid värdjaid, kes mu elu põrguks tegid.)

Asusin toidu kallale. See oli lausa imemaitsev – kastes oli tunda apelsiniõievee ja safrani maitset; liha oli oivaliselt hõrk. Oli see siis Tina või Alice’i valmistatud, juba roa enda pärast maksis kohale sõita. Andrew oli veini klaaskarahvinist välja valanud – tõenäoliselt 2009. aastakäigu Châteauneuf, nagu lubatud. Jook libises ladusalt kurgust alla: siingi polnud midagi kurta.

Vestlus minu ümber kulges igavalt, tiireldes Tina villapoe ümber, peatudes telekomöödial „Rabavad lood”,3 velodroomi ehitusel ning koolil, kus laua ümber istujate lapsed käisid. Kuuendale klassile oli äsja määratud uus klassijuhataja, aga vana igatseti tagasi; üks füüsikaõpetaja ei olnud üldse tasemel; Boo tütart ei võetud Edinburgh’ hertsogi noorteprogrammi. Kohti oli vähem kui tahtjaid ja pealegi võeti sinna vastu suvaliselt. Kui ebaõiglane. Boo abikaasa, kes oli tööülesannete tõttu välismaal, kavatses korra majja lüüa, niipea kui naaseb.

„Sul on lapsi?” küsis Susie minult.

„Ei ole.”

„Siis on sul küll igav elu.”

„Üldsegi mitte,” vastasin.

„Peame oma sõnu valima,” lisas Alice. „Küllap ta teeb mõttes järgmise romaani jaoks märkmeid.”

Ka seda kommentaari oli oodata. Seda on öeldud mulle loendamatuid kordi. Alice’il oli põll endiselt ees, nüüd oli sellel lisaks jahule ka praepritsmeid. Ta oli huultele kandnud veel ühe kihi seda jubedat värvi; see määris veiniklaasi serva roosaks.

Tundsin järsku kohutavat suitsunälga. Mu jalad võbisesid. Vabandasin, lükkasin tooli tahapoole ja jalutasin klaasseina juurde, kobades seni käega, kuni leidsin mehhanismi, mis avas liugukse. Pugesin vahest läbi, sulgedes ukse enda järel.

Aed peitus ööhämarusse – pikk ja lai muruplats, mida ääristasid põõsad. Selle lõpus puuskeletid taeva taustal ja tume lage tühjus: mänguplats. Mulla ja niiskuse pruunjas hõng.

Tuledes maja mu selja taga oli varjamata – küünlad laual, nugade-kahvlite läige: väiksemgi pisiasi paistnuks kätte igaühele, kes siin luurata võis. Naeruturtsatus, toolikriiksatus. Boo hääl, mis hüüdis „Ei!”.

Liikusin vaateulatusest kaugemale. Rohul kükitas üks metallpink, mida köögisviibijate pilgu eest varjas põõsastik. Sättisin end pingiservale istuma, püüdes püksi niiskuseplekkide eest hoida. Ronimisredel ja kõrge musta turvavõrguga batuut kõrgusid taeva alla nagu piraadilaevad Kenti roostikus. Pilve varjust ilmus välja kuu, viirutades oma valguse üle muruplatsi, ja kadus taas. Siis lendas üle taeva lennuk nagu vihane tuuleiil.

Seekord sain sigareti hõlpsasti põlema. Väljas oli külm. Oleksin pidanud mantli võtma. Mõtlesin, kui kiiresti ma siit jalga saaksin lasta. Õhtu oli ju kena – sain enam-vähem hakkama –, aga nüüd, kui söök söödud, polnud enam midagi teha. Ei naisi, ei tööjuttu. Polnud lootustki kellegi majahoidjaks hakata. Hingasin sügavalt sisse, nikotiini verre tõmmates.

Äkitselt kostis vali jutukatke, terrassile paiskus soojust – ja sama kiirelt lõigati see läbi. Keerasin pead. Terrassil seisis Alice. Püsisin vakka, juhuks kui ta otsustab tagasi minna, kuid naine astus rohul paar sammu edasi ja nägi mind.

„Tere,” ütles ta.

Kohendas siis kiiresti juukseid kuklal – see naiste komme, mida nad nii armsalt märkamatult üritavad teha, pooleldi sasides, pooleldi siludes, justkui usuks nad, et soeng peab olema ühes kindlas asendis. See on kummaliselt liigutav.

Alice astus sammu lähemale. „Mõtlesin sinult suitsu pommida – kas tohib?”

Tundsin sisimas kihvatust, nagu ikka sellistel puhkudel. Miks ei võiks mittesuitsetajad endale ise suitsu osta? Või lihtsalt mitte suitsetada? „Aga muidugi,” ütlesin galantselt, pistes käe jakitaskusse.

Ta poetas end mu kõrvale istuma, küünarnukid põlvedel, ja ma ulatasin talle sigareti. Tegin iroonilise märkuse oma naiseliku sigaretivaliku kohta – eriti väikese tõrvasisaldusega Silk Cut – ja ta naeris, ehkki üritasin sellega ainult naise tähelepanu välgumihklilt kõrvale juhtida. See oli pikk peenike pulk, mille Andrew lauale unustas. Torkasin tulemasina taskusse tagasi, mudides seda endamisi sõrmede vahel.

Alice tõmbas sügava mahvi. „Mõnus,” sõnas ta. „Ma tegelikult ei tõmba. Tüüpiline seltskonnasuitsetaja. Suitsetaja on tänapäeval nii keeruline olla.” Ja ta jätkas juttu sellest, kuidas e-sigaretid ei paku mingit lõbu ning kuidas nüüd pole sul võimalik isegi mõnusalt „kerget vinet” nautida.

Lisasin: „Kui keegi oma elektroonilist piipu imeb, ei lähe sa ju „ühte mahvi” küsima? Kui sa just ei taha suutäit karamellilurri.”

„Just.” Ta naeris. Naise mandlikujulised silmad paistsid kulmukaarte all kassilikult rohekad.

„Kuidas sa Andrew’ga tuttavaks said?” päris ta. „Ma polegi küsinud.”

„Õppisin koos temaga Trinity Kolledžis.”

„Aa, Cambridge. Muidugi.” Alice naeratas. „Kas te olite lähedased?”

„Mitte eriti.” Seadsin ennast mugavamalt istuma – olgu pink pealegi niiske – ja kallutasin pead, et taevasse vaadata. „Ma tundsin ta õde.”

„Florrie’t. Ah, muidugi.”

„Sa tead teda?”

„Olime kooli ajal parimad sõbrad. Tema kaudu sain ma Andrew’ga tuttavaks. Käisin Florrie’l Cambridge’is külas. Pole üldse võimatu, et me toona kohtusime.” Ta naeratas. „Ma olen Florrie’le palju tänu võlgu. Oleme Andrew’ga väga head sõbrad.”

Väga head sõbrad. Alice tõi kuuldavale valju kunstliku naeruturtsatuse. Ta oli üks neid naisi, kes küll lobisevad ja flirdivad, aga tehtult. Olulise jätavad nad varju. Sa ei saa kunagi teada, mis neis tegelikult peitub. Kui seal üldse midagi on. Ja voodis on nad igavad.

Ta uuris hoolega sigaretti oma käes, tõstis siis pilgu ja lausus ujedalt: „Sa vist ei mäleta, et oleksime kohtunud? Cambridge’is või Kreekas?”

„Sa tundud tegelikult kuidagi tuttav.” Kukutasin sigareti rohule ja vajutasin kannaga mulla sisse. Otsustasin keerutamisele lõpu teha. „Aga kuule, ma palun väga vabandust. Õhtu otsa olen end selle Kreeka värgi pärast sandilt tundnud. Ma ei tea, miks Andrew mind kutsus. Pealegi juhtus see vist oma kaheksa aastat tagasi?”

„Kümme.”

„See ei ole mu elus just aeg, mille üle ma uhkust tunneksin. Olime just käinud merel lõbusõidul. Kaotasin oma semud silmist, laev lahkus ilma minuta. Siis ma juhtusin Andrew’ga kokku ja ta aitas õnneks mu hädast välja. Aga ma ütlen ausalt – üksikasju ei mäleta ma siiamaani.”

„Tahad, ma räägin, mida mina mäletan?”

„Kui sa just pead.”

Naine turtsatas. „Sa sadasid sisse kõrtsi, kus me parasjagu õhtust sõime. Sul oli seljas purpurpunane särk kirjaga „Ööklubi Zeus.” Sa lärmasid ja olid jäme. Siis hakkasid laulma.”

„Laulma?” Tegin grimassi. Mind julgustas, et naise meelest oli see naljakas. „Zeus, nojah. Ma mäletan seda särki. Ja … laulmine … laulmine … ei ole mul kunagi välja tulnud.”

„Andrew kutsus sulle takso. Toppis su masinasse. Nii ta vist ütles.”

„Andrew on härrasmees.”

Köögist kostis korraga lärmi. Alice heitis veel viimase pilgu oma sigaretikonile ja sähmas selle lillepeenrasse. Tal oli seljas lühike tumepunane kampsun, midagi niisugust, nagu kannavad vanadaamid, ja ta tõmbas selle ümber kaela koomale. Naise nägu tõsines järsku. „Iga hetk sellest õhtust on mulle mällu sööbinud. Mul on kõik meeles. Milline kohutav aeg see oli.”

„Ma kuulsin. Su abikaasa …”

„Ma ei mõtle Harryt.” Ta raputas pead, tuues kuuldavale kibeda naeruturtsatuse. „Tema suri aasta varem. Ei. Ma mõtlen ööd, kui Jasmine kaduma läks.” Oleksin ma vaeva näinud, ehk oleksin leidnud kusagil oma hämarates mälusoppides mõne jälje sellest, millest ta rääkis; kuid sattusin vaid mälukildudele, jäänustele, ummikteile.

„Tuleta mulle meelde,” palusin.

Alice kortsutas kulmu. „Jasmine. Jasmine Hurley. Sa olid ju seal. Vaene Yvonne, lapse ema. Issand.” Ta lasi kampsuni näppude vahelt lahti ja viibutas käsi õhus, sõrmed kokku pigistatud. „Sellest ju kirjutati lehes. Sa pidid sellest järgmisel päeval kuulma või lugema. Kus sa ööbisid? Elcondas? Isegi Pyrose politsei, kes oli algusest peale lootusetu, oleks pidanud sealkandis inimesi küsitlema … Kindlasti sa mäletad.”

Lasin pea norgu, tundes suurt piinlikkust, et paistsin Alice’ile nii ükskõikne. Ta oli mu mälupilte elavdanud, ehkki üksikasjad jäid siiski väga segaseks – kodust põgenenud teismeline, üksikema, sulist peig? „Ja-jah, muidugi,” kinnitasin. „Tuleb meelde. Vabandust.”

Alice surus sõrmed ninajuurele. Patsutasin talle õlale, manades näole nii suure annuse ängistust ja hoolt, kui suutsin. Kippusin juba majja tagasi. Mitte ainult külma pärast. Tundsin piinlikkust ja samas viha – need kaks emotsiooni sulasid teineteisesse ja head see ei tõotanud.

Läbi oksteräga paistis köögis võbelev valgus. Andrew kõndis ümber laua, ta käes läigatas karahvin. Tina oli liikunud toa teise otsa, küünitades külmkapist mingit kaussi –vahukoorekook? – välja tõstma. Bool olid käed pea kohal: ta üritas kampsunit seljast tirida ja tõmbas särki koos sellega. Nägin vilksamisi paljast nahka ja rinnahoidjapaela.

Terav sirisev heli pani mind uuesti Alice’i poole vaatama. Ta kuivatas silmad ja koukis teksapükste esitaskust mobiiltelefoni.

„Phoebe – mu vanem tütar – tahab, et ma ta peolt koju toon,” lausus ta ekraani uurides. „Noh, ta peab bussiga tulema. Mina olen kaugelt liiga palju võtnud.”

Ta toksis kiiresti sõnumi, ise seletades: „Tõesti, ta saab kohe kaheksateist täis ja varsti on kodust läinud. Võiks arvata, et selleks ajaks on ta pisutki iseseisvunud.” Naine libistas telefoni taskusse tagasi, lükates puusa ette, et see hõlpsam oleks. „Ehkki mul pole aimugi, mida ma pihta hakkan, kui ta läinud on. Iga kord kui tema uksest mööda lähen, mõtlen, et tuba on tühi.”

Ta väristas end, tõmbas õlad kõverasse ja hõõrus rannet. „Läheme parem tagasi sisse.”

„Näita veel oma telefoni,” palusin.

Alice põrnitses mulle otsa. „Miks?”

„No näita.”

Kerge naeratus. „Ei.”

„Sellel on jänesekõrvad, eks?”

Tegin kiire liigutuse – nagu tahtnuks kätt tema taskusse pista. Ta põikles itsitades kõrvale, sikutas siis telefoni lapseliku tujukusega välja ja viskas mulle. „Lase käia. Vaata, palju kulub. Naera pealegi.”

Pöörasin mulle sülle kukkunud telefoni ümber ja nentisin: „Su iPhone on sinise küüliku sees.”

„Mu poeg Frank tõi selle mulle. See on kingitus!”

„Kas sa võtad selle tööle kaasa, sina hinnatud jurist – oma tähtsatele kohtumistele?”

Naine muigas. Märkasin nüüd, miks ta suu viltu kiskus. Suunurgast kerkis ülespoole tilluke kibruline nooleke, väike arm.

Mind valdas ootamatu tundevärin. Alice ju ei flirtinud. Ta polnud ka minu tüüpi – esiteks oli tal selleks umbes kakskümmend liigset eluaastat. Ja nii ma ei teagi, mis selleks tõuke andis – kas Boo rinnahoidja või mõte Alice’i soojast puusast teksaste all. Või mingist püsitusest tema liigutustes. Või oli mul juba toona mitteteadlikult mällu sööbinud üks tühjaks jääv tuba mugavas kodus. Ent nähes armi ta suul, valdas mind ootamatu soov seda lakkuda.