Читать книгу Valetaja - Sabine Durrant - Страница 5

Järgmisel hommikul helistasin Andrew’le, et küsida Alice’i numbrit. Kui ta oligi üllatunud, siis varjas ta seda hästi. Ta sõnas: „Muidugi, oota natuke,” seejärel kohmitses paar sekundit, pomisedes: „Vabandust … täitsa napakas olen … oota üks hetk …” Nagu ta ise ütles, oli ta „tehnikavõhik” – ei suutnud ühendust katkestamata kontaktide kausta lahti võtta. „Tina!” hüüdis ta. Ja viimaks: „No nii, siin see on. Alice Mackenzie. Töönumber, lauanumber, mobiilinumber – või tahad kõiki kolme?”

„Mobiili,” vastasin. Veeretasin sõrmede vahel Andrew’ heki küljest näpatud jõulukuuli, tundes, kuidas selle kuldne sädelus tolmuks muutus.

„Hästi.” Ta vakatas. „Helistad talle kohe või pärast oma tööreisi?”

„Mis tööreisi?”

„New Yorki.”

„Ah jaa.”

Ta jäi uuesti vait, sõnades seejärel: „Vaata, ma tean, et käitun nagu jobu. Aga ma lihtsalt pean tema eest seisma. Alil on rasked ajad olnud – ta elas Harry surma rängalt üle. Ta on oma eluga suurepäraselt hakkama saanud ja lapsed on tal võrratud, aga ta on ikka veel habras. Ta tähendab palju mulle ja Tinale, meile mõlemale. Ma ei tahaks, et ta haiget saab, või et keegi temaga mängib, või … No nii – küllalt. Loeng on läbi.”

Kas mõni korralik mees oleks vastanud: „Vahele jäin. Minu püüdlused on ilmselgelt autud. Su sõnad panid mind järele mõtlema ja ma astun viisakalt kõrvale.” Tõsiselt? Kas keegi oleks niisuguse egoistliku, paljuteadva kõne peale nii vastanud?

Oleksin tahtnud öelda: „Teen, mida heaks arvan, sa väike hädakraaksuja,” ent selle asemel tõin kuuldavale kõik oodatud repliigid. Mu tõotus sündsaks jääda kõlas nii veenvalt, et hakkasin seda peaaegu isegi uskuma.

Alice’i kontakt anti mulle ilusti numberhaaval ette loetuna edasi, nagu oleks iga number Andrew’lt tema veendumuste vastaselt välja kistud.

Kohtumine pidi toimuma kümne päeva pärast, teisipäeva õhtul: kummaline valik, ent Alice’i päevakava täitsid visiidid ülikoolidesse, apellatsioonitähtajad ja lastevanemate koosolekud, mis olid „uskumatult keerulised”. Paus jäi liiga pikaks. Päevade möödudes hakkasin juba sellest mõttest loobuma. Kui määratud õhtu lõpuks saabus, olin juba unustanud, mida ma ses naises üldse näinud olin.

Sellegipoolest, kohtamine on kohtamine ja mina olen igal juhul härrasmees. Neil päevil oli minu visiitkaart väike õdus restoran Sohos, Andrew Edmunds. Niisuguste sündmuste jaoks oli see ideaalne: küünlavalgus, veidralt kunstipärane miljöö. Mulle meeldis mõelda, et see ütleb midagi minu kohta, kui siin end nii koduselt tunnen. Pealegi sain siin allahindlust: kolmkümmend protsenti soodustust vastutasuks omaniku tütre juhendamise eest. Uurimistöö inglise kirjanduses – „Othello.” (Ta sai A.)

Jõudsin varakult kohale ja leidsin oma meelehärmiks, et Alice istus juba lauas, jõi veini ja sirvis mingeid dokumente. Silmanud mind, toppis ta paberid mahukasse nahkkotti, sama teed rändas paks alligaatorinahast kalendermärkmik; ning tõusis kärmelt, sirutades mulle tervituseks käe. Tal oli seljas tumesinine seelik ja kurguni kinni nööbitud valge pluus, jalas madalad pika säärega mustad saapad. Juuksed olid kokku seotud ja nägu peaaegu meikimata, kui välja arvata maotu roosa võõp huultel.

Alice vabandas oma ametliku välimuse pärast. Ta oli kogu pärastlõuna kohtus veetnud: üks Kongost pärit teismeline, musterõpilane Barneti linnaosast, kavatseti kuu aja pärast deporteerida – siis, kui ta täisealiseks saab. Jah, mul oli õigus, see on emotsionaalselt kurnav. Tema enda tütar on peaaegu sama vana, mis komplitseeris asju veelgi.

„Phoebe?” pärisin. „Tema on see, kes kodust ära kolib?”

„Jah. Tal on Leedsis koht olemas, et septembris inglise kirjandust õppima hakata. Kui ta selle jaoks vajalikud hinded saab.”

„Aa, alles septembris.”

„See on juba varsti. Ma ei ela seda üle. Tuba jääb tühjaks.”

„Võtad ehk üürilise?”

„Tegelikult tahab ta ajakirjanikuks saada. Andrew ütles, et sa kirjutad vahel lehele lugusid?”

„Kirjutan. Ja ma aitan rõõmuga, kui tal nõu on vaja. Kui saan talle kuidagi toeks olla.”

„See on sinust kena. Tänan.”

Tellisime road – meriforelli ja pärlkanahautise. Nüüd sain Alice’i lastest rohkem teada. Kõige vanem on Phoebe, kaks poissi on nooremad (kuueteistaastane Louis ja neljateistkümnene Frank). Alice mainis paar korda ka oma lahkunud abikaasat. „Frank on otsekohene,” jutustas ta, „täpselt nagu Harry, tema saab kõigega hakkama.” Louis oli hämarama iseloomuga, parasjagu raskes eas. „Aga tema tunneb ka isast rohkem puudust.” Nende sõnade juures naine ohkas ja tupsutas vasaku käe keskmise sõrmega kergelt vasakut kottis silmaalust. Pisaraid polnud, see liigutus näis tehtud või vähemalt käe sisse harjunud; instinktiivne toiming, mis võis pärineda ajast, kui pisaraid veel jagus. Mind valdas sama tunne, mis Andrew’ aiaski – isegi kui Alice näis südant puistavat, jättis ta suurema osa enda teada.

Mu tool asus köögiukse lähedal ja ettekandja müksas seda iga kord, kui mööda kõndis – kööki ja uuesti välja. Mul oli üha raskem vestlusele keskenduda. Tundsin end häiritult, põlved võdisesid, närvid oli püsti. Niipea kui taldrikud ära viidi, otsustasin kohtamisele joone alla tõmmata, paludes naise enda juurde kohvile, ning olin üllatunud, kui ta kutse vastu võttis. Väljas sadas endiselt ja kõnniteed olid vihmast märjad – või vahest kujutan ma seda ette: vihm näib läbivat kõiki mu mälestusi. Alice vilistas takso, korraliku lihast ja luust läbi tungiva sõrmevilega, mis mõjus mulle äkitselt kütkestavalt, ja kui me kümne minuti pärast minu maja ette jõudsime, nõudis arve endale. Juba trepist üles ronides, õlakott vastu trepi käsipuid pekslemas, väitis ta, et maja on võluv, ning ukselävel pulbitses ta iseteadvast rahulolust mu maitse ja nutikuse üle. „Oo jaa. See on imekena.”