Читать книгу Metsmaasikas - Sabrina Fay - Страница 4

REEGLINA POLE ÜHEGI loo algusel mitte midagi pistmist sellega, kuidas sündmused edasi arenevad. Ja esmapilgul tundub, et algus pole üldse seotud sellega, kuidas lugu lõpeb. Seda loomulikult siis, kui tegemist on HEA looga. Ainult häid lugusid on huvitav kuulata ja lugeda, sest ootamatud käigud ja ettearvamatud teod on ainsad, mis võivad innustada inimest end isiklikest probleemidest lahti kiskuma.

Mis võib olla veel ootamatum, kui ühe väikese tahmanäo saatus, kes on kogu oma teadliku elu veetnud köögis, magades kolde jahtunud sütel, aga pärast allutanud endale paugupealt terve kuningriigi?

Või siis teine, võiks öelda, et mitte vähem kriimuline tütarlaps, kes oli, tõsi küll, pärit heast perekonnast, kuid suutis ometi pikka aega elada ühes majas koos seitsme habemikust kaevuriga, pärast aga läks hoopis printsile mehele?

Aga mida öelda siidikäe kohta, kes üritas ühelainsal korral elus tegeleda käsitööga, kuid väsis sellest nii ära, et uinus silmapilk ega tõusnud voodist kes teab kui pikka aega, kuni naaberkuningriigi prints kaotas lõpuks kannatuse ja ilmus ta juurde otsese küsimusega: kas te üldse vajate veel seda kinnisvara või me lammutame selle lobudiku ja paneme leivad ühte kappi?

Muidugi, kõik need on muinasjutud, ütlete teie, kuid muinasjutud olid kunagi samuti tavalised lood ehk õigemini HEAD lood täiesti ootamatu ja ettearvamatu lõpuga. Nende lõppude selgitamiseks ja põhjendamiseks läks aga vaja kristallkingakesi ja kristallkirste, mürgitatud õunu ja värtnaid, haldjaid ning muud võlujõudu omavat kulda ja karda. Tegelikult ei saanud midagi niisugust olla ega olnudki, nagu me kõik väga hästi aru saame, me oleme ju ometi täiskasvanud inimesed!

Või siiski?

Või… oli?

Öö sarnaneb tumedale, lõhnavale, tähebriljantidega tikitud sametile, kihulased ja tsikaadid laulavad midagi ebamäärast ja õnneküllast, konnad on üldse läinud üle hästi kõlavatele gammadele, soojas õhus hõljub aga rooside ja magnooliate aroom.

Hõbedane kuu, kui labaselt see võrdlus ka ei kõlaks (kuid ta on täna tõepoolest täiesti hõbedane!), valgustab aeda, siis jugapuusalu, veel kaugemal aga laia siledat jõepinda. Ta valgustaks ka väikest, kuid igati klassikalist keskaegset lossi, kui see poleks juba ilma tema abita täidetud ereda elektrivalgusega. Ideaalselt tasasel muruplatsil maja ees valendavad lauad, laudadel mustendavad pudelid ja pokaalid, siia-sinna on paigutatud puuviljavaagnad. Lisaks sellele laiutavale küllusele on kogu muruplats rahvast täis. Peamiselt on seal sümpaatsed noormehed ja kenad tütarlapsed, pidulikus riietuses, kõik viimseni lõbusad, kõik naeravad ja praktiliselt on täiesti võimatu aru saada, millest nad õieti räägivad. Nende seast tõuseb selgelt esile üks noormees – pikka kasvu, sihvakas, mustajuukseline ja nägus pimestavalt valges lahtise kaelusega särgis ja laitmatult viigitud mustades pükstes, ehkki on ilmselt juba mitu tundi laua taga istunud. Isegi pimedas paistavad ta läikivad elegantsed kingad hästi silma. Ühe käega hoiab see kena noormees šampanjapokaali, teisega aga toetab suuri vaevu jalgel püsivat neidu hõbesinises või kuldrohelises – sellest pole enam võimalik aru saada, kuna on ikkagi öö. Noormees kavatseb kuuldavale tuua toosti, neiu aga, otsustades tema näoilme järgi, üritab iga hetk hakata kapriisitsema…

Siin tuleb pisut jagada vajalikke klimaatilis-geograafilise iseloomuga selgitusi. Asi on nimelt selles, et tänu kõikide aegade poeetidele, aga nende näol on tegemist kergesti ärrituva, melanhooliasse kalduva ja seetõttu sageli kõike traagilises valguses nägeva rahvaga, peetakse Suurbritanniat siiani udude, vihmade ja üldse kehva ilmastikuga maaks. Seega ei saaks eespool kirjeldatud idülliline pilt mitte kuidagi kokku sobida inglaste maaga. Tegelikult pole see aga kaugeltki nii! Sest Inglismaa kui saareriigi kliima on küllaltki pehme, siin kohtab harva külma talve, seevastu pole suvel sugugi haruldane ka troopiline kuumus, kusjuures lõuna pool kasvavad koguni palmid.

See lugu leiab aset kõige tavalisemas inglise mõisas, mis asub Maydenheadi linnakese lähedal ja kannab sama nime. Nii loss kui mõis kuuluvad lord Warrenile. Ta magab praegu, kuid mitte lossis, vaid oma Londonis asuvas eramus. Aga noor nägus mees valges särgis on lordi armastatud õepoeg John Farlow ja kõik kohalviibijad tähistavad ta ärasõitu Ühendriikidesse, sest noor Farlow lõpetas kiitusega Oxfordi ja Cambridge’i ülikooli ning kavatseb nüüd Inglismaa nimel veel kord Uue Maailma vallutada.

Ja ongi paigas kogu vägede paigutus. Ah ei, veel tuleks üht-teist mainida.

Ehkki lord Warren on avara silmaringi ja heasüdamliku loomuga mees, polnud ta loomulikult sedavõrd arulage, et jätta oma pärusmõis laostamiseks väga armastatud, kuid siiski mõnevõrra pöörasele õepojale. Seepärast olid lossi jäänud lordi õde leedi Diana, tema sõbranna missis Tewsberry koos lapselapsega, samuti ülemteener Gibson ja kogu teenijaskond. Seega oli minema lipsanud ainult lord, kõik ülejäänud olid sunnitud veetma unetu öö. Kuid olgu siinkohal öeldud, et sugulased armastasid John Farlowd väga, tema teelesaatmisele kogunenud noored inimesed aga kuulusid krahvkonna kõige austusväärsematesse perekondadesse.

Niisiis, leedi Diana luges magamistoas raamatut, missis Tewsberry püüdis vatitroppe ja patju abiks võttes oma toas magama jääda, ülemteener Gibson, kes oli saatnud pidutsejaid teenindama noorema ja tarmukama lakei, vestles rahulikult köögis köögitüdrukuga, aga missis Tewsberry lapselaps, üheteistaastane Myra, oli oma toast plehku pannud ja varjas end antud momendil põõsastes.

Myra oli armunud John Farlowsse sellise õhina ja kirega, milleks on võimeline ainult üheteistaastane tütarlaps. Tema väljavalitu oli talle ühtlasi nii rüütel Lancelot, kuningas Arthur, Superman, Sean Connery kui Kaunis Prints, seepärast, peitnud end põõsastesse, kannatas Myra nüüd meeletult. Vähe sellest, et prints sõidab ära kaugele maale ja jääb sinna tõenäoliselt pikkadeks aastateks, mille jooksul Myra kahtlemata sureb suurest kurvastusest ja igatsusest, nüüd ripub tal veel kaelas ka see vastik tädike, põimides end ta ümber nagu mürgine luuderohi, ise üleni värvitud – lõunalauas oli ta seda näinud! Kurb oli seegi, et seda võõbatud eputist peetakse – just nagu – John Farlow mõrsjaks.

Myra kannatused olid lausa talumatud, kusjuures neis ei mänginud sugugi mitte vähem tähtsat rolli põõsad, kus ta end peitis. Nimelt olid põõsad erakordselt okkalised, iga liigutuse juures sahisesid ja ragisesid need nii, et seal pidi istuma hästi-hästi tasa…

Üks noormeestest pilgutas ümberseisjatele silma ja asus külg ees, mõõdetud sammul piirama hõljuvaid laukapuupõõsaid. Tabanud ära, milles asi, ühinesid temaga ka kõik ülejäänud. Paari minuti pärast oli piiramismanööver lõppenud ja rõõmsa karjatusega “Hei!” astusid noored korraga põõsaste juurde. Okkalisest sahisevast sisemusest kostis läbilõikav kiunatus, siis lendas väike kuju valjusti halades lagendikule, peatus hetkeks ja tormas seejärel jugapuusalu poole.

John Farlow pani pokaali lauale, haakis endast ettevaatlikult lahti nõtke neidise ja osutas etteheitvalt sõrmega ülemäära hullavatele sõpradele.

“Jätke järele, te metsikud keldid! Ehmatasite tüdruku poolsurnuks.”

Clarence Finley, seesama noormees, kelle õhutusel manööver toimus, küsis sõbralt naerdes:

“Kes see oli, John? Kas teie koduhaldjas?”

Nõtke neidis kirtsutas kapriisselt nina ja vastas noore Farlow asemel:

“See on see võimatu Myra. Pisike punnkõht. Missis Tewsberry lapselaps. Saabus siia nädal tagasi ja käib Johni kannul nagu talleke lastelaulust. Küllap on temasse armunud, nagu see on omane tema eas jõmpsikatele.”

John lausus selle peale ootamatult külmalt:

“Me kõik oleme olnud selles eas, mu kallis. Ja luba märkida, et ta käis MINU, mitte sinu kannul, ja mind ei häiri see üldse. Igal juhul poleks maksnud teda hirmutada. Lähen otsin ta üles…”

“Või veel! Ei juhtu temaga midagi. Jookseb natuke metsas ringi, kui külm hakkab, küll siis tuppa magama läheb.”

John kehitas vaid õlgu ja suundus otsustavalt sinnapoole, kuhu valju nutuga oli tormanud ta väike austaja. Pidu muruplatsil jätkus aga otsekohe endise hooga.

Tal polnud aimugi, kust otsida seda naljakat jõnglast Myrat… Jah, õige, Myrat. Ta oli tõesti kohutavalt naljakas. Jäigalt punutud patsid töllerdasid erinevas suunas, päikesest pruun näolapike alailma määrdunud ja kriimuline, paljad põlved briljantrohelisega tupsutatud, kõhnuke, võta või jäta – varblane missugune, sealjuures mitte häbematu ja enesekindel linnavarblane, vaid kartlik, vaevalt suled selga saanud linnupoeg.

Kuid siiski julge. Muidugi oli onu Warreni mõis igas mõttes ohutu paik, võõraid seal ei käinud ja ka kiskjaid polnud nähtud, kuid et üheteistaastane jõmpsikas ei kardaks öösel metsa joosta… Jugapuusalu tekitas isegi päevasel ajal Johnis raskemeelsust, aga öösel poleks ta, ausalt öeldes, ka ise sinna mingi hinna eest läinud.

Ta kondas sihitult sammaldunud tüvede vahel, mõtiskledes selle üle, kuhu tüdruk võis kaduda, kui kuulis vaikset nuttu. Õigemini, allasurutud halamist kuskilt altpoolt. Veel paar minutit ja John Farlow tõmbas lähima põõsa alt välja nutva põgeniku. Seejärel vaatas ta ringi, leidis sobiva kännu ja pani oma leiu sellele istuma. Myra pühkis rusikaga pisarad silmist, luristas ninaga ja jäi oma iidolit altkulmu põrnitsema. Muide, tema pilgus ei paistnud mitte jumaldamise varjugi.

John kummardus ta kohale ja vaatas väga tõsiselt tüdruku nutetud silmadesse.

“Kas ehmusid, vapper neiu?”

“Ei.”

“Valetad.”

“Ise sa valetad. Mina ei karda… mitte midagi. Noh… peaaegu mitte midagi.”

“Tähendab, mul on õigus, sa oled vapper neiu. Aga kui sa ei karda, miks sa siis jalga lasksid? Ja miks sa siin põõsa all töinad?”

“Ma ei töina.”

“Jälle valetad.”

“Ma lasksin jalga, sest nad oleksid minu üle naerma hakanud ja see sinu värvitud kõrend oleks vanaemale kaevanud, aga vanaema oleks hakanud minuga riidlema…”

“Vabandust, kuid ma ei taba su mõtet – see värvitud kõrend on…”

“Claire.”

“Selge. Mis siis ikka, mitte päris kohane kõrgemale seltskonnale, kuid küllaltki täpne hinnang. Niisiis, sulle ei meeldi, kui sinu üle naerdakse?”

“Kellele see meeldiks? Pealegi peavad nad kõik mind mingiks jõmpsikaks.”

“Tõepoolest, kuidas nad nüüd siis nii…”

“Sa ei tohi minu üle naerda!”

“Mis sa nüüd, mis sa nüüd. Aga miks sa töinama pistsid?”

“Ma ei töinanud. Ma… lõin oma jala ära. Natuke valus on. Vaata.”

Tõsiselt ja ilma pilkevarjundita silmitses John tema ette asetatud põlve, millel oli näha uhke kriim.

“Sul on õigus, see võib päris valus olla. Tuleb puhtaks pesta ja joodiga määrida.”

“Ei taha joodiga!”

“Muide, sa oled juba suur tüdruk.”

“Jood kõrvetab ühtmoodi nii suuri kui väikesi.”

“Mnjah, siin on märgata filosoofilist talenti. Vaat mis, neiu Myra…”

“Sa ei tohi minu üle naerda!”

John mõtles veidi ja laskus siis kükakile. Nüüd oli ta nägu tüdruku vihase näokesega ühel kõrgusel.

“Vannun, et ma ei naera, pole naernud ega hakka kunagi naerma sinu üle, neiu Myra. Kas nüüd võib sind koduni saata?”

Tüdruk tõmbus tusaseks ja mõtles veidi järele. Siis ulatas tähtsalt Johnile käe ja hüppas kännu otsast maha.

Metsaserval, kui muruplatsilt kandusid nendeni naerupahvakud ja valjud hääled, sikutas Myra Johni käest ja too pöördus tüdruku poole.

“Milles asi? Kui sa mõtled mu sõpru, siis luban, et ma ei lase neil sulle liiga teha…”

“Ma ei mõtle üldse seda.”

“Oh… Aga miks sul siis silmad jälle märja koha peal on?”

“Seepärast et… Seepärast et… Sa sõidad ära, vaat miks! Aga sa ei tohi sõita, sest ma armastan sind ja igatsusest sinu järele suren ära. Vot nii!”

Jahmunud John ei mõelnudki naerma hakata, asjata põrnitses Myra teda kahtlustava pilguga. Ta vaagis kiiruga võimalikke vastusevariante, aga pähe tikkus kogu aeg mingi jama, midagi nende täiskasvanute repertuaarist, kes ARVAVAD, et mõistavad lapsi suurepäraselt…

John Farlow polnud taoliste inimeste hulka kunagi kuulunud ja oli salajas selle üle uhke. See tähendab, muidugi mitte selle, vaid usalduse üle, mida lapsed tema suhtes ilmutasid. Ta armastas lapsi, austas neid ja suhtles nendega alati võrdsetel alustel, teesklemata, nagu oleks ta nende eakaaslane ja tegemata nägu, nagu peaks ta neid täiskasvanuks, vaid käitus nendega just nimelt kui võrdne võrdsega. Nii nooremad vennad, nende klassikaaslased, range Myra kui külalapsed hindasid sellist suhtumist ja pidasid John Farlowd “vahvaks onkliks”, aga sellist pöörast ja täiesti tõsimeelset armastuseavaldust poleks ta, ausalt öeldes, kuidagi osanud oodata.

Nüüd ei võinud enam asja naljaks pöörata, ei saanud olla taktitu ega teha nägu, nagu poleks midagi juhtunud. Mõnikord tuleb ka pisut luisata. John heitis pilgu tüdruku pisaratest kalkvel silmadesse ja lausus väga tõsiselt:

“Ka mina armastan sind väga, Myra. Ja sina, palun, ära hakka surema. Ma pean ära sõitma, aga ma tulen kindlasti su juurde tagasi. Kindlasti.”

“Tõsi?!”

Selles küsimuses oli nii palju õnnelikku kergendustunnet, nii palju rõõmu, et John häbenes tahtmatult oma sõnu. Kui hea, et Myra on kõigest üheteistkümneaastane! Kuu aja pärast ta ei mäletagi teda, aga aastaid hiljem juba… Aastad mööduvad ja küllap ta hakkab teda pidama igavaks vanaks krõnksuks ning koos eakaaslastega ta üle vaikselt nalja viskama.

“Tõsi, tüdruk.”

John Farlow ja Myra Trentch astusid käsikäes vana maja välistrepile. Kuu kallas aia üle hõbedase valgusega ja maailm oli lausa hullult imekaunis…