Читать книгу Metsmaasikas - Sabrina Fay - Страница 5

TA VEDAS ÄRRITUNULT peopesaga üle põse. Mille pagana pärast on habemeajamine üldse välja mõeldud? Ja kes ütles, et rahandustegelane peab olema raseeritud?

Smoking oli õmmeldud täpselt figuuri järgi ehk pigistas halastamatult. Nagu ka püksid. Ei, peeglis näis pilt lausa imetlusväärne, võiks öelda, et pildike, mitte pilt, aga tuleb ju ometi mõelda laiemalt! Ütleme, et neis pükstes võib täiesti vabalt kõndida. Võib ka laua taga istuda, kuid väga sirgelt, ja palju ei tohi süüa.

Nii, kujutame ette järgmist situatsiooni. Oletame, et hertsoginna Malborough vestleb rahulikult temaga aktsiaturgudest ja äkki – oo õudust! – pillab maha oma taskuräti. Või käekoti. Või oma jubeda koerakese. Aga ümberringi seisavad mister Travis (72 aastat vana), krahv Sutherland (78), Percy Guggenheim (92) ja muidugi tema ise, John Farlow. Arvake ära, kellel tuleb üles tõsta see, mille kohmakas hertsoginna maha pillas? Õige, temal, John Farlowl. Ja selles võib kindel olla, et need neetud püksid rebenevad täpselt mööda õmblust, aga õmblus on tagapool ja isegi kui smoking jõudumööda seda häbiväärsust katab, kuulevad iseloomulikku kärinat kõik eespool nimetatud isikud peale vahest ehk Percy Guggenheimi, kes on viimasel ajal pisut kurdivõitu.

Loomulikult, rumalavõitu ja intellektist ilma jäänud isikud võivad siinkohal vastu vaielda: sina ära topi end vanade märsside ja räpakate hertsoginnade seltskonda. Seda on kerge öelda, aga praktiliselt võimatu teoks teha, sest just Percy Guggenheim, Forex panga president, tutvustab tänaõhtusel koosviibimisel John Farlowd ja tema kompanjoni mister Travist krahv Sutherlandile ning hertsoginna Malborough’l tuleb teha võimalikult õige otsus selle kohta, kuhu paigutada oma heategevusfondi kogutud raha. Teiste sõnadega, John Farlowl tuleb kogu õhtu jooksul tegeleda just hertsoginna Malborough’ga, öelda talle komplimente, silitada koerakest, arutada heategevusfondide (ja pankade) ees seisvaid probleeme, tõsta taevastesse kõrgustesse nende fondide (ja pankade) väärtused, lühidalt öeldes – isegi Claire ei hakanud teda täna tüütama palvetega end kaasa võtta, mõistes, et kogu Johni tähelepanu poleks seal suunatud talle, vaid hertsoginnale.

John Farlow painutas end nii palju kui võimalik ja jäi vastikustundega põrnitsema oma tagumise poole peegelpilti. Olgu neetud see, kes juurutas moodi kitsad püksid!

Lakk-kingad meenutasid talle millegipärast palgalisi tantsijaid Chicago tantsupidudel, veel eile nii armastatud tualettvee lõhn aga tundus nagu õhuvärskendaja. Skeptiliselt end peeglist silmitsedes lausus John Farlow kibeda, põlgliku häälega:

“Oo, langenud, armetu olend! Mine ja müü end käputäie vase ja veel mingi bla-bla-bla eest… olles unustanud Jumala. Täielik õudus! Ei mäleta. Mitte midagi ei mäleta. Ometi lapsepõlves ju lugesin.”

Terava rahulolematuse põhjus ei peitunud iseenesest muidugi mitte tänases õhtus, mis tegelikult oli John Farlow jaoks igati tavapärane üritus. Selle rahulolematuse juuri tuleb hoopis otsida mitte väga ammusest, kuid siiski minevikust…

Kümme aastat tagasi sõitis noor Oxfordi majandusteaduskonna lõpetanu John Farlow Ameerikasse umbes samasuguse tundega, millega peaaegu kõik Ameerikasse sõidavad. Otsekohe avanevad tema ees parimate firmade ja suurte kompaniide uksed, nüüd kohe rebitakse ta tükkideks, kutsudes tungivalt küll firma General Electric peadirektoriks, küll Bank of America presidendiks… Uksi ei avatud ja tükkideks teda ei rebitud. Ausalt öeldes ei pannud Ameerika eriti tähelegi noore finantsgeeniuse saabumist. Ja kui poleks olnud perekondlikke sidemeid, oleks see reis võinud väga kiiresti lõppeda.

Kuid onu Warrenil olid Ühendriikides laialdased sidemed. Asi oli nimelt selles, et onu Warren oli aastaid olnud Lordide Koja golfiklubi esimees, aga ameerika miljonäride, rahandustegelaste ja ärimeeste seas oli see rahulikus tempos kulgev ja ülimal määral aristokraatne mäng muutunud viimastel aastatel äärmiselt populaarseks. Pealegi oli Ühendriikides aastaid elanud ka onu Warreni vana sõber Percy Guggenheim, kelle arvele oli kogunenud juba ligemale kolmkümmend miljonit. Selleks ajaks, kui John Ühendriikidesse saabus, oli Guggenheimil tiksunud täis 82 eluaastat, ehkki väljanägemise järgi poleks keegi andnud talle üle kuuekümne. Tema Forex pank kuulus Ameerika kümne mitte just kõige rikkama, kuid see-eest viimase kahekümne viie aasta kõige stabiilsema panga hulka.

Just Guggenheimi juures alustaski John oma tööinimeseteed. Vastupidiselt arglikele lootustele, mis tekkisid ebatavaliselt sooja vastuvõtu tõttu, mida osutas noormehele vana Percy, sai John enam kui tagasihoidliku reaametniku koha ühes Chicago harupangas. Hommikust õhtuni naeratas tulevane rahandustegelane linnaelanikele, kes soovisid panna oma raha hoiuarvele, tasuda ostukrediiti või vormistada pangakaarte.

Möödus kolm aastat, enne kui Guggenheim suvatses noort kaastöötajat edutada. Johnist sai ühe filiaali juhataja asetäitja, aga poolteist aastat hiljem – sama filiaali juhataja. Veel mõne aja pärast suunas peaosakonna juhtkond ta ümberõppele ja alles pärast õpingute lõppu võis John Farlow kuuluda Forex panga juhatusse kui ühe suurosaniku nooremkompanjon. Sellest hetkest alates karjääritõus mõnevõrra kiirenes ja nüüd oli John juba kolm aastat olnud Percy Guggenheimi täieõiguslik äriosanik, veel enam, vanamees suhtus igati heatahtlikult Farlow soovi omandada teatud iseseisvus. Teiste sõnadega – luua oma pank.

Nii sai John Farlow kolmekümneaastaselt vajaliku iseseisvuse ja võis esmakordselt kindlustundega öelda: olgugi et ma ei vallutanud Ameerikat, kuid see-eest õppisin töötama. Tegelikult läbis ta, tänu vanale Guggenheimile, kõik pangaasjanduse etapid esimesest kuni viimaseni, tundis pangatöö peensusi nüüd juba mitte enam raamatute järgi, vaid praktilisest küljest, olles ette valmistatud igasugusteks ootamatusteks.

Mister Travis oli uue panga loomisel ainult nime poolest Johni äriosanik. Tegelikult täitis Travis Percy Guggenheimi Kõikjalenägeva Silma rolli. See oli nagu omamoodi sõbralik kingitus karjääriredelil täisealiseks saamise puhul. Travis, ülikogenud vana kooli finantsist, oli pigem nõuandja ja luuraja esialgsete aktivate kogumise raskes töös.

Johni otsus pöörduda tagasi Inglismaale võeti vastu mõistmise ja heakskiiduga, kuna Forexil tekkis sel moel võimalus saada rahvusvaheliseks finantsinstitutsiooniks, aga see, et kodus aitavad ka koduseinad, oli ütlematagi selge.

John saabus koju pool aastat tagasi, kuid polnud veel siiani külastanud kõiki oma sugulasi ega käinud isegi Maydenheadi mõisas, mis oli noorusaegadel olnud talle praktiliselt koduks. Ja ega olnudki enam kellegi juurde minna.

Onu Warren oli surnud kaks aastat tagasi, leedi Diana oli päris otsa jäänud ja elas nüüd oma vanema poja, Johni tädipoja pere juures Lancashire’is. Mõisaga olid lood samuti üsna täbarad, kuna juba onu Warreni eluajal olid tekkinud tõsised finantsraskused. Selles ei olnud tegelikult midagi erakordset, sest kõik see puudutas kogu Inglismaad. Suurmaavaldajatel, vanade inglise suguvõsade aristokraatidest järeltulijatel oli üha ebasoodsam neid tohutuid perekonna hingemaid üleval pidada. Maksud üha tõusid, rentnikke jäi järjest vähemaks ja ainsaks väljapääsuks sai mõisamaade tükeldamine väikesteks tasuvateks maatükkideks. Kuid sugugi mitte kõik ei söandanud selle peale välja minna.

Onu Warren oli, nagu selgus leedi Diana kirjast, samuti sunnitud müüma suure osa oma maadest, osaliselt just see kiirendaski ta surma. Warrenite perekonna valdustesse oli jäänud ainult vana maja, jugapuusalu ja lammirohumaa ning väike osa jõekäärust.

Tädi teatel oli maja üsna käest lastud, aga kui Johnil on tahtmist, olevat seda päris kerge korda teha. Teenijad olid lahkunud ametist, ülemteener Gibson abiellunud köögitüdrukuga ja elab naaberkülas, aga maja valvab üks hea hing, armas tütarlaps. Võib-olla John veel mäletab teda? See on leedi Diana ühe vana sõbranna lapselaps Myra. Tema elu on kujunenud üsnagi keeruliseks, üksikasju leedi Diana ei tea, aga oleks hea, kui John ei ajaks teda majast välja, vaid jätaks sinna edasi elama.

Päris kirja lõpus märkis tädike, kellele ilmselt äkki meenus, et kõige tähtsamat ta ei teatanudki, järgmist: maja ja ülejäänud maad pärandas krahv Warren oma armastatud õepojale John Farlowle, kuid ühel tingimusel – John ei tohi oma pärandit müüa.

Lugenud kirja läbi, muutus John tusaseks. Onust oli muidugi väga kahju ning ka sellest vanast majast ja jugapuusalust, aga remondiga jändamine oli nüüd küll tarbetu. Pealegi, mis Maydenhead! Johni elu hakkab lähemal ajal kulgema Londonis, tal tuleb rajada pank, aga siin – remont! Milleks remontida maja, kus ta vaevalt kunagi elama hakkab?

Ja veel Claire…

Claire Davis oli mõningate John Farlow sõprade tabava väljendi järgi “isehakanud mõrsja”. Juba väga ammu, ligi kümme aastat tagasi armus Claire mustajuukselisse nägusasse naabripoissi. Davised elasid tol ajal naabermõisas. Lisaks sellele oli John ka PERSPEKTIIVNE peigmees, nii oli rääkinud Claire’i isa, vana mister Davis.

Ühesõnaga, kümme aastat tagasi tegeles Claire sellega, et aina põimis end Johni ümber nagu luuderohi, ajades temast eemale kõik teised noormehe käele ja südamele pretendeerijad. Ei saaks öelda, et John oli temasse armunud. Tegelikult oli ta kümme aastat tagasi armunud kõigisse maailma tütarlastesse, kuid ei armastanud neist ühtki.

Ameerikas ei olnud tal aega romaanideks, veel vähem abiellumiseks. Kolm aastat tagasi tabas aga John Farlowd vapustus – Chicagosse saabus Claire Davis. Ta kolis hotelli Splendid, soetas sõbratare, arendas suhteid ja asus jälle John Farlowd ründama.

Tema oli, ühest küljest, tööga liiga hõivatud, aga teisest küljest kujutas Claire endast tervitust noorusest, läkitust kodupaigast. Ta oli tuttav, oma inimene, teda polnud vaja tundma õppida ja ta nägi kena välja, mis seal rääkidagi… Ühesõnaga, John Farlow leppis üsna kiiresti miss Claire Davise peigmehe staatusega.

Inglismaale saabusid nad loomulikult koos, külaskäikudel ja teatris käisid koos, vastuvõttudele ilmusid kahekesi. Isale oli Johni juba tutvustatud ametliku peigmehena, nii et asi liikus seitsmepenikoormasaabastega pulmade poole, kuid…

Ta tabas end sageli mõttelt, mis tundus kauni neiu õnneliku väljavalitu kohta kuidagi kummaline: küll on hea, et mul pole praegu üldse aega pulmadega tegeleda!

Pimestavalt elegantne John Farlow väljus hotelli Majestic välisuksest ja istus mustast lakist kiiskavasse Bentleysse. Šveitser ajas end sirgu alles siis, kui auto oli juba kurvi taha kadunud. Kaks daami vakatasid, kui John Farlow läbi Majestici vestibüüli sammus, ohkasid ühekorraga ja jätkasid vadistamist.

Koosviibimine oli, nagu alati, väsitav ja kasulik. Püksid pidasid vastu, ka hertsoginna oli mõistlik ega pillanud midagi maha, kui mitte arvestada üht ebameeldivat lauset, mille ta poetas päris õhtu alguses, tuues kuuldavale üllatunud hüüde: “Heldeke küll, see on ju John! Aga kus on teie veetlev mõrsja, mu kallis? Kogu aeg unustan ta nime… aga ta sarnaneb valküürile. Heas mõttes, loomulikult. Ah jaa, Claire!”

Ebameeldiv polnud see, et hertsoginna ei mäletanud ta pruudi nime – hertsoginna võis seda endale lubada, pealegi ei kuulunud Claire Davis aristokraatlikku ringkonda –, lihtsalt valküüriks nimetamine viis mõtted Claire’ile ning John Farlow mõtles nüüd vasakule-paremale kummardusi tehes ja naeratades lakkamatult oma pruudist.

Claire Davis oli saanud just kaheksateistaastaseks, kui nad tutvusid, ja oli kahekümne viiene, kui sõitis tema juurde Chicagosse. Claire oli pikka kasvu, sihvakas, raskevõitu kondiga inglise tütarlaps. Ka inglise kaunitaridele iseloomulikud sinised silmad olid täiesti olemas, kuid nisukarva juuksepalmikuga oli esialgu olnud veidi raskusi. Looduse poolt oli Claire šatään, ent tänapäeva olmekeemia teeb imesid ja seepärast kaunistasid tulevase valküüri pead juba seitsmeteistaastaselt kõige ehtsamad nisukarva juuksed. Peaasi – et ei unustaks värvida juuksejuuri.

Claire’i loomus oli petlik. Igaüks, kes teda mõnel vastuvõtul näeks, ütleks pikemalt mõtlemata: John Farlow, sa oled leidnud õrna ingli. Ja oi, kui sügavalt ta eksiks.

Claire Davis oli kõva kui teras ja külm kui jää, loomulikult siis, kui tegemist oli tema jaoks tõepoolest tähtsate asjadega. Võõraste nähes võis ta vuliseda nagu kevadine ojake ja kudrutada nagu kanaema, ajada pärani oma sinised silmad ja aina plaksutada tumedate ripsmetega, lasta abitul pilgul ringi käia, otsides säravas lahinguvarustuses rüütlit, kes aitaks tal toime tulla sõnakuulmatu mantli või raske uksega. Selle näiliselt hapra olendi sisemuses elas aga raudne leedi Claire Paindumatu, kelle aju töötas nagu arvuti, arvestades kõike mitme käigu võrra ette. Niisiis, nii ripsmete plaksutamine, silmade pungitamine kui rüütli otsingud olid juba varakult hoolikalt programmeeritud. Vaat siis, John Farlow, sa oled leidnud endale “tõelise ingli”.