Читать книгу Jättes seljataha Eesti - Saima Parbo - Страница 4

Saateks 1

1939. aasta sügisel alanud Teine maailmasõda paiskas segamini paljude inimeste elu. Tõenäoliselt ei jätnud sõda puutumata ühtegi Eesti peret. Väga paljudel tuli oma kodu jätta ja alustada elu uutes tingimustes. Teise maailmasõja tõttu lahkus Eestist läände kokku ligi 80 000 eestlast. Käibel on arvamus, nagu oleks suurem osa eestlasi põgenenud kodumaalt 1944. aasta hilissuvel-varasügisel suure põgenemise käigus, kuid arhiivimaterjale läbi töötades selgub, et tegelikult lahkuti kodumaalt lainetena kogu sõja vältel.

Eestlaste lahkumine kodumaalt sai alguse baltisakslaste ümberasumisega Saksamaale 1939. aastal. Veel arvukamalt mindi baltisakslastega kaasa järel-ümberasumise käigus. Aktiivsem võõrsile põgenemine toimus aga Saksa okupatsiooni ajal. Sõjakeerises satuti Suurele Saksamaale (sunni)tööle, värvatuna tööteenistusse (RAD ehk Reichsarbeitsdienst), ülikoolidesse õpetama või õppima. Esimese Nõukogude okupatsiooni ajal alguse saanud mobili­satsiooni eest põgenemine Soome muutus Saksa okupatsiooni ajal iga järgmise väljakuulutatud värbamise tõttu aina arvukamaks. Ühel hetkel viibis Soomes niivõrd palju eesti mehi, et nn soomepoistest formeeriti omaette üksus, mis võitles Soome iseseisvuse eest. 1943. ja 1944. aastal, mil Rootsi riik organiseeris rannarootslaste evakueerimist Rootsi, leidus eestlasi, kes otsustasid nendega koos evakueeruda. Tänu Eesti geograafilisele asukohale olidki Eestimaalt sõjasündmuste eest põgenevatele tsiviilisikutest rahvuskaaslastele esialgu peamised sihtriigid Soome ja Rootsi.

1944. aastal hakkasid sakslased rinde lähenedes ning rinde liiku­misest olene­valt intensiivselt korraldama evakueerimisi. Nii toimus Narva linna elanikkonna evakueerimine, mida kirjeldab ka selle raamatu autor Saima Parbo, samuti põlevkivitööstuse, Riikliku Seerumi Instituudi töötajate, omavalitsusasutuste ametkondade, raudteetehaste personali evakueerimised. Samal ajal saigi alguse laiaulatuslik tsiviilelanikkonna põgenemine läände, mis kulmineerus suure põgenemisega 1944. aasta suvel-sügisel.

Kõik toimus hirmust uue Nõukogude okupatsiooni ees. Rahval oli meeles esimese Nõukogude okupatsiooni ajal toime pandud õudused. Paljude perekonnaliikmed või lähedased olid Nõukogude Liidu avarustesse küüditatud, lahingutegevuse või poliitiliste tagakiusamiste käigus Eesti pinnal tapetud. Need tegurid kajastuvad ka Saima Parbo mälestustes.

Olenemata sellest, et ametlikult võisid Eesti rannast lahkuda alused üksnes Saksamaale, käis vilgas liiklus ka Soome ja Rootsi suunal. Sinna suunduvale laevale, paadile või mõnele lihtsalt vettpidavale alusele oli võimalik lunastada pääs raha, kulla või mõne muu väärismetalli või -eseme eest, aga tasuda võis ka toiduainete või mõne muu kaasa võetud väärtuslikuma asjaga. Ülevedu naaberriikidesse toimus osaliselt koguni eri organisatsioonide organiseerituna. Kes ikkagi ja millisele laevale sai, olenes paljudest asjaoludest ning tihtilugu juhuste kokkusattumisest. Teiste põgenike varem publitseeritud mälestustest selgub, et tuli ette olukordi, kus paadis leidus veel vaba ruumi ning keegi võeti peale tasuta. Minejate seas oli neidki, kes olid endale koha alusele lunastanud, ent astusid viimasel hetkel paadist välja ja suundusid tagasi koju. Leidus neidki, kes ootasid päevade viisi rannal, sõidutasu taskus, ent lubatud paati ei tulnud ega tulnud.

1944. aasta suve teises pooles, kui põgenemine muutus arvukamaks, hakati peale Soome ja Rootsi minema ka mööda maad lõunasse, suunaga Saksa­maa poole. Enamasti ei olnud inimestel teele asudes teada, kas nende sihiks saavad Saksamaa okupeeritud Poola või Tšehhoslovakkia alad, Saksamaa, Austria või Taani. Samamoodi asus teele ka Saima Parbo koos emaga.

Mööda maismaad mindi rongi, hobuvankri või autoga. Mõni alustas teed koguni jalgrattaga. Põgenejatele hakati jagama evakueerimistõendeid, mis pidanuks tagama koha Saksamaale või Poola suunduvale rongile või laevale. Laevad evakueeritutega läksid teele mitte ainult Tallinnast, vaid ka Pärnust, Rohukülast, Saaremaalt, Kihnust ja teistelt saartelt ning teistest sadamatest. Põgenike hulgas leidus neidki, kes läksid peale hirmu nooruse uljusest, huvist või isiklikust tahtest muuta oma elu. Minejate seas oli ka neid, kes olid Eestis sattunud seadustega pahuksisse ja nägid nüüd võimalust varjata oma minevikku, võib-olla muuta kogu tulevast elu.

Pärast lahingutegevuse lõppu Soomes, tuli osa mehi tagasi Eestisse ning liitus Saksa üksustega. Osa deserteerus ja põgenes Rootsi ning osa jäi oma saatust ootama Eestis. Sõja lõpuks sattus arvukalt Saksa üksustes sh tööteenistuses, lennuväe abiteenistuses teeninud eesti mehi võõrsile. Neist enam kui pooled jõudsid lõpuks ühel või teisel moel DP laagritesse (mõiste selgitus allpool) Saksamaale.

Arvestades seda, et sõda alles kestis, lennukitelt pommitati ronge, karavane ja raudteejaamu, meri oli täis miine, sügisene aeg tormine ning paljud teele asunud väikesed kalapaadid olid tihtilugu viletsas tehnilises seisus, kujunes põgenemine läände suuresti õnne, juhuste ja mitmesuguste seikade kokkusattumuseks.

Saksamaale jõudis pea kaks korda nii palju eestlasi kui Rootsi. 1945. aasta teisel poolel, DP laagrite rajamise alguses, viibis Saksamaal, Austrias ja Taanis kokku peaaegu 50 000 eestlast, Rootsis umbes 27 000 eestlast. Oletatavasti sai teel võõrsile surma 6–9% inimestest. Kõik läände siirdunud ei jäänud aga sinna, vaid koos sõjaväelastega repatrieerus ehk pöördus kodumaale tagasi üle 21 000 eestlase. Arhiiviallikatele tuginedes võib väita, et Eestist läände läinute seas olid esindatud kõik sotsiaalsed ja ka vanuserühmad. Senised uurimused näitavad, et põgenike seas domineerisid noored. Nooremas keskeas inimeste ning laste koguarv oli märkimisväärselt suur.

Teise maailmasõja käigus läände jõudnud eestlastest oleme harjunud lugema ja rääkima kui põgenikest. Läände sattunutest said ametliku mõiste järgi pärast laagrisse registreerumist põgenikud üksnes Rootsis. Saksamaale ja Austriasse jõudnud eestlasi hakati nimetama maapagulasteks (ingl displaced persons, sageli kasutati lihtsalt lühendit DP või dipii) ning Taani saabunuid liitlaspõgenikeks.

Pärast sõjategevuse lõppu Euroopas jaotati Saksamaa ja Austria liitlaste (USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Nõukogude Liit) vahel neljaks tsooniks. Taani jäi Suurbritannia haldusalasse. Saksamaal ja Austrias tegelesid peamiselt pagulaste eest hoolitsemisega rahvusvahelised põgenikeorganisatsioonid (alguses SHAEF, IGCR ja UNRRA, hiljem IRO)2 ning mingil määral ka Punane Rist. DP laagrite alluvus rahvusvahelistele organisatsioonidele olenes peamiselt tsooni haldavast riigivõimust, aga ka konkreetsest organisatsioonist.

Laagrite olmetingimused varieerusid: ühes laagris võidi pagulased paigutada väga heas korras olevatesse ja looduslikult kaunites paikades asuvatesse hoonetesse, mõnes teises aga kütmata suurde spordisaali või barakki. Noore Saima päevik annab lugejale hea ülevaate laagrites valitsenud tingimustest. Üldistatult saame öelda, et eksisteeris eestlaste laagreid ning samas ka mitme rahvusega laagreid, kus eestlased moodustasid ainult ühe osa.

Selgitamaks, kas sellesse laagrisse registreeritud isikud on sobivad saama hoolt ja abi, tehti skriinimine ehk sobivuse kontroll, mille käigus pidi iga laagrielanik vastama küsimustele ja läbima tervisekontrolli. Skriinimised algasid pea kohe pärast laagrite loomist ning toimusid lainetena kogu laagrite eksisteerimise lõpuni. Küsitluse aega ning põhjalikkust ei olnud võimalik ennustada. Skriinimised erinesid tsooniti ja olenesid kohalikust laagrivalitsejast ning tema poliitilistest vaadetest. Laagrielanike seas kardeti kontrollimist väga, kuna arvati, et kogutud info antakse Nõukogude Liidu esindajatele ja ühel hetkel sunnitakse kõiki repatrieeruma.

Peaaegu igas laagris organiseeriti kiiremas korras Eesti Komitee, mille peamiseks ülesandeks sai kohaliku laagrielu organiseerimine, juhtimine, vastuta­mine, sh informatsiooni edastamine laagrielanikele, suhtlus teiste laagritega. Suurt rõhku pandi noorsootööle. Tööd alustasid lasteaiad, koolid, Inglise tsoonis koguni Balti ülikool. Moodustati skaudi- ja gaidirühmad. Tegutsesid mitmesugused huviringid: käsitöö-, tantsu- ja näiteringid, laulukoorid, ansamblid ning harrastati sporti. Suuremates laagrites anti välja kohaliku laagri häälekandjat, trükiti lastele koolidesse õppematerjale. Laagrites tegeleti nii eesti rahvakalendri kui ka riiklike tähtpäevade tähistamisega. Võimalus oli õppida keeli ja omandada mõni konkreetne kutseoskus. Enamasti pidid laagrielanikud ise olema köögitöölised, hoidma korras laagri territooriumi, kontrollima kodukorra täitmist ja hoolitsema laagri hoonete kütmise eest. Sellest saab lugeda ka noore Saima päevikust ja intervjuust, mille ta 2020. aastal andis.

Intervjuus märgib Saima Parbo ka seda, et laagriaja alguses lootsid eestlased ikka veel, et peagi puhkeb uus sõda, mille käigus Eesti saab taas vabaks ning avaneb võimalus kodumaale tagasi pöörduda. Ent 1946. aastaks sai selgeks, et vähemasti lähiajal pole võimalik kodumaale naasta. Edaspidiseks tuli leida uus sihtriik.

Eestlased ei sattunud maailma eri paikadesse juhuslikult. Üks tegur oli inimeste isiklik soov, aga suurt rolli mängis vastuvõtjariikide poliitika. Eri riikide esindajad käisid järgemööda laagrites tutvustamas oma riiki ümberasumise võimalusi ning välja valimas endile sobivaid, enamasti vallalisi, noori, terveid, tööjõulisi, kogemustega inimesi. Nii toimiti 1948. aasta murranguni, mil mitu riiki muutsid samal ajal sisserändeseadused liberaalsemaks. Sellest ajast alates alustatigi rohkearvulist immigrantide vastuvõttu uusimmigratsiooni maadesse, sh võimaldati ka ümberasumist töövõimetutele. Teise maailmasõja järgse eestlaste ümberasumise tulemusena Saksamaalt järgmistesse riikidesse asusid arvukamad eestlaste kogukonnad peale Rootsi ka USA-s, Kanadas, Suurbritannias ja Austraalias.

Sellesse raamatusse on koondatud noore Saima Sootsi (hiljem Parbo) päevik, tema poolt aastakümneid hiljem üles tähendatud väikese tüdruku mälestused elust Eestis enne Teist maailmasõda kuni päeviku kirjutamiseni ning raamatu koostamisel antud intervjuu sugulasele. Kooslus moodustab põneva lugemisvara kõigile teemast huvitatule.

Sageli jõuab hiljem kirja pandud mälestustesse see, mida tahetakse mäletada ja jagada oma lähedaste või lugejatega. Sellised mälestused võivad osaliselt olla konstruktsioonid või rekonstruktsioonid, mis on oma vormi, rõhuasetuse ja mõnikord isegi detailid saanud aja jooksul. Üldistatult saame öelda, et mälestuste sisu ja selle tonaalsust korrigeerivad nii aeg kui ka mäletaja mälu. See toimub paratamatult. Selles raamatus ilmuvad mälestused räägivad tüdruku helgest lapsepõlvest, mis ühel hetkel muutub hirmsaks sõjakoleduseks. Kirjapandu annab pildi ja tausta tüdrukust, kelle päevikut saabki lugeda järgmises peatükis.

Päevikutesse pannakse kirja seiku, detaile, mõtteid, tundeid, mis sellel hetkel on päevikupidajale olulised, mis kirjeldavad toda aega, ning teevad seda võimalikult täpselt ja tõetruult – vähemasti kirjutaja vaatevinklist vaadatuna. Valitsevat emotsiooni, aga ka sündmuste jada on väga raske, enamasti koguni võimatu, rekonstrueerida hilisemates mälestustes nende algsel kujul. Päevikus aga võivad mustvalgel seista tunded või kirjeldused oma kõige ehedamas ja vahetumas vormis, millest mõnikord tahetakse mälestustes hoiduda. Olenevalt päevikupidaja sulest on päevikud tänu oma ehedusele ja vahetule kirjapanemisele oluliseks allikaks ajaloolasele toimunud sündmuste ja valitsenud hõngu rekonstrueerimisel ning analüüsimisel.

Võime küsida, miks inimesed üldse peavad päevikut, eriti veel sellisel keerulisel ajajärgul, nagu seda on põgenemine. Nagu Saima Parbo nendib, pidas ta päevikut vahelduse pärast. Talle lihtsalt meeldis kirjutada. Mõeldes põgenemise ajal kaasnenud virvarrile, teadmatusele, läbitud tuhandetele kilomeetritele, siis säärases olukorras vastupidamiseks võib hing vajada tuge. Midagi n-ö rutiinset, kindlat, mida igal või peaaegu igal õhtul päevikusse kirjutamine kahtlemata pakub.

Noorukese Saima päevik on kasulik allikas eestlaste läände põgenemist uurivale ajaloolasele, aga kindlasti ka kõigile teemast huvitatutele, kuna ta annab detailse pildi ajast, millest enamasti mälestustes ei räägita. Hiljem kirja pandud teiste põgenike meenutustes kirjutatakse küll väga põhjalikult kodust ning kodurannalt, -sadamast ja -jaamast lahkumisest. Meenutatakse erineva põhjalikkusega aega maapagulase (DP) või põgenike laagris kuni ümberasumiseni järgmisesse riiki. Ajajärgust, mis jääb võõrsile jõudmise ning UNRRA laagrisse asumise vahele, enamasti aga juttu pole.3 Seda just Saksamaale suundunud inimeste puhul.

Saima oli kõigest 14-aastane, kui hakkas päevikut pidama. Kirjutaja noorus tuleb päeviku ridadest välja nendes kohtades, kus räägitakse teemadel, millega tõenäoliselt olid seotud väljaminekud, st sõidupiletite muretsemine, nende eest tasumine või siis restoranis lisakõhutäie eest maksmine. Täiskasvanute päevikutest on näha, kuidas nad loevad iga senti, raha on päevade peale jaotatud või siis kaalutakse, kas täna saab seda või teist endale lubada. Saima maailma need mured veel kuigi palju ei ulatu.

Lugejal võib kerkida küsimus, millises vääringus maksti, kust selleks raha saadi – just nii, nagu Saimagi sugulane uurib temaga tehtud intervjuus. Olgu üksnes lisatud, et suitsu peeti koguni kõige kindlamaks makse­vahendiks kuni peaaegu laagriaja lõpuni, st 1950. aastate alguseni.

Teine väärtuslik detail, millele Saima Parbo intervjuus tähelepanu juhib, on kuulumine n-ö probleemsesse vanuserühma. Noorukid, kes olid vanemad kui 16 ja nooremad kui 18, ei olnud paljudes arvestustes (st toidukaartide, tarbekaupade, soodustuste jagamisel vms) enam lapsed, aga samas ka mitte täiskasvanud. Nagu näiteks suitsude puhul. Tol ajal käis sageli statistika paljudes asjades täiskasvanute järgi ning siingi valitses segadus noorukite arvepidamises.

Noore Saima päevikus antakse lugejale põhjalik ülevaade teel olnud põgenike elust. Siinkohal võib öelda, et sellise põhjalikkusega ei ole võimalik aastakümnete möödudes kirja panna hilisemat konstruktsiooni käsitletavast ajast. Mälestuste lisamine päevikule annab lugejale võimaluse saada pilt päevikupidajast, tolle aja õhustikust, mis valitses sõjaeelses Eestis, kuidas kulges elu kodumaal kuni Narva pommitamiseni. Intervjuu põimib mälestused päevikuga üheks tervikuks ja toob välja väärtuslikud nüansid ja aspektid möödunust.

Kogumiku trükkimine on vajalik, mõistmaks, mida meie lähedased on läbi elanud. Raamat aitab meeles hoida meie riigi ja rahva lugu!

Kaja Haukanõmm

1 Täpsema info saamiseks loe lähemalt: Kaja Kumer-Haukanõmm, 2012. „Teisest maailmasõjast tingitud Balti pagulaste problemaatika aastatel 1945–1952 Eesti pagulaste näitel.“ Doktoritöö, Tartu Ülikool, Ajaloo ja arheoloogia instituut.

Ümberasumise kohta saab lähemalt lugeda: Kaja Kumer-Haukanõmm, 2009. Eestlaste põgenemine Saksamaale. Rmt: Eestlaste põgenemine Läände Teise maailmasõja ajal. Artiklid ja elulood. Toim R. Reinvelt, J. Laidla, T. Hallik, K. Kukk. Tartu, Korp! Filiae Patriae.

2 SHAEF ehk Liitlaste Ekspeditsiooniarmee Peakorter (ingl Supreme Headquarters Allied Expeditionary Forces), IGCR ehk Valitsustevaheline Põgenike Komitee (Intergovernmental Committee on Refugees), UNNRA ehk Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Taastamise Valitsus (United Nations Relief and Rehabilitation Administration), IRO ehk Rahvusvaheline Põgenike Organisatsioon (International Refugees Organization).

3 Üks päevik samast ajast on varem ilmunud, Tiina Kirsi koostatud raamatus „Rändlindude pesad. Eestlaste elulood võõrsil“. Eesti Kirjandusmuuseum, 2006.