Читать книгу Jättes seljataha Eesti - Saima Parbo - Страница 7

Kevad ja suvi tuletornis

Ühes kevadlillede ilmumisega hakkasid saabuma rändlinnud. Esimestena tulid kuldnokad, nende järel pääsukesed ja lõokesed ning hiljem suuremad linnud. Leevikesed ja sinitihased jäid talveks ja neid toideti nii, et topelt­klaasidega akna taha riputati nööri otsa rasvane lihatükk. Neid oli lõbus tükke nokkimas vaadata.

Tüdrukul lubati koguda linnumune, kuid talle anti ranged juhised: ta tohtis võtta pesast ainult ühe muna, ja seda üksnes juhul, kui pesas oli neid rohkem. Ta teadis, et ei tohi teisi mune puutuda ega isegi nende peale hingata ja pesale ei tohtinud läheneda siis, kui lind pesal istus. Kõige kergem oli koguda pääsukeste mune. Katuseräästa all oli loendamatul hulgal mudast pääsukesepesasid ja nende all murul lebas alati mõni muna – mõne hoolimatu vanema välja tõugatud või kogemata üle pesaääre aetud. Väga raske oli lõokesega. Läks vaja tundidepikkust kannatlikkust, et pesa üldse üles leida. Tuli kadakate vahel selili lebada ja kõrgel taevas laulvat väikest musta täpikest silmas pidada. Kui laul lõppes, langes lind otsekui kivi alla, kuid sugugi mitte pesa poole. Umbes meetrikõrgusel maapinnast muutis ta lennutrajektoori horisontaalseks ja lendas kadakatippude vahel põigeldes päris pika maa sinna, kus ta pesa oli. Siis tuli hiilida langemise koha poole, kuid mitte liiga lähedale, et lindu mitte ehmatada, ning liikumatult istuda ja oodata, kuni lind pesalt jälle lahkus. Pärast seda, kui esimene ja ainus muna oli varastatud, oli pesade asukohtade välja selgitamine lihtsalt lõbus tegevus – kui pesa üles leitud, jättis ta selle lihtsalt rahule.

Tüdrukul oli klaaskaanega kastis palju erinevaid linnumune: väikesed valged pääsukese munad, helesinine kuldnoka muna, väike valge pruunitäpiline lõokese muna, varese tähniline halli värvi muna, suur tume tähniline kiivitaja muna, pruunitäpiline kanakulli muna.

Kanakulli muna hankimine oli lausa ohtlik. Pesa asus väga kõrge männi ladvas. Ta sai poiste suure imetluse osaliseks, kui tõi muna tervena puu otsast alla, hoolimata sellest, et ootamatult saabusid linnuvanemad, kelle meeletuid rünnakuid tal tuli tagasi lüüa. Hiljem oli ta rõõmus, nähes, et kullid ei olnud pesa tema röövretke järel maha jätnud ning kasvatasid kanade ja jänese­poegade hirmuks üles paar väikest kullipoega.

Rannapank oli nii järsk, et suvel merre ujuma minemiseks tuli kõndida peaaegu kaks kilomeetrit sinna, kus see oli veidi madalam. Alla vee äärde sai ronida mööda kivisse raiutud astmeid, mille vahel olid ühenduslülideks lühikesed redelid. Rannal polnud liiva, vaid ainult lainete siledaks lihvitud kivikesed, mis olid libedad ja siidise pinnaga. Madalas merevees oli nagu metsa allgi palju kivimürakaid ja suuri rahne, oli tõeliselt lõbus nende vahel ühe juurest teise juurde ujuda.

Alati oli vees läbipaistvaid millimallikaid – täiesti ohutud ja võimatud kinni püüda. Vesi ei olnud nii soolane, nagu seda on ookean, sest lahesoppi suubus mitu jõge ja oja. Talvel muutusid pangalt alla langevad ojanired imelisteks jääpurikate kaskaadideks, mis ulatusid panga servalt alla kuni meretasapinnani. Tormi järel kattus rand pruunvetikatega, mida talupidajad kogusid väetiseks.

Kadetid harjutasid sageli sihtmärgi pihta laskmist, ja tüdruk palus isa, et ka temal lubataks proovida. Ühel päeval võttiski isa ta kaasa ja andis talle vintpüssi. See oli üllatavalt raske! Sihtmärk oli mere suunas, niisiis polnud ohtu, et ta kedagi tabaks, ning ta sihtis hoolikalt. Isa oli teda küll relva tagasi­löögi eest hoiatanud, kuid ta polnud selle jõudu ette kujutanud, ja paugu kõlamise järel leidis ta end selili maast. Kadetid purskasid naerma – see tegi teda üksnes otsusekindlamaks. Teine lask oli esimesega sarnane, kuid kolmandal korral õnnestus tal kuidagimoodi jalule jääda. Isa ütles, et ta polnud saanud sihtmärgile pihta, kuid see-eest olevat ta kajakaparve korralikult ära ehmatanud.

Väga põnev oli see, kui allveelaevad sadamasse saabusid. Inimesed seisid piki randa ja vaatasid, kuidas need sadamasse sisse sõitsid, ning õhtul oli kohalikele pidulik õhtusöök. Isa ja ema olid sinna kutsutud. Ema ostis endale selleks puhuks uue kleidi – suured valged moonid erepunasel taustal! Isa ütles uhkelt, et on veendunud, et ema saab olema õhtu kaunitar. Peolt tagasi tulles oli ema nägu pisarates – allveelaevas kõndides oli ta kleit jäänud mingi seadme taha kinni ja suur tükk kleidikangast rebenes. Järgmisel päeval üritas ta kleiti parandada, lõigates külje pealt rebenenud tüki üldse ära. Sama lai riba tuli tal seepeale ka teiselt küljelt ära lõigata ning kleit, mis enne oli olnud voogav, muutus sirgelõikeliseks. Kuid see oli ikkagi väga ilus ja väike tüdruk unistas sellest, kuidas ühel päeval kannab temagi sellist kleiti. (Ta ei võinud teada, et aastaid hiljem kannab ta seelikut, mis oli sellestsamast kleidist ümber tehtud!)

Suved olid ujumiseks, puudel ronimiseks, pallimängude mängimiseks, metsas rändamiseks metsmaasikaid süües ja jäneseid taga ajades. Ükskord päästis isa väikese küüliku naabrikoera lõugade vahelt. Ta tõi hirmust peaaegu teadvusetu loomakese koju ja jättis ta ööseks kööki taastuma. Keset ööd ärkasid kõik üles hirmsa uksele tagumise peale. Isa, peljates purjus kadetti või tüli norivat talumeest, relvastas end käsirelvaga ja liikus köögi poole. Külguksest sisse piiludes nägi ta nii üllatavat vaatepilti, et kutsus ka teised vaatama. Küülik seisis seljaga ukse poole ja peksis oma tagajalgadega ust. Müra oli koletu! Ühtaegu innukalt jalgadega peksmisega pritsis loom kõrgele õhku ka kollase joa, mis ulatus kuni poole ukse kõrgusele. Hommikul selgusid öised kahjustused: kollased joad kuni poolde seina, põrand kaetud pruunide pabulate­ga, kõik, mis oli seisnud laudadel või pliidil, oli ümber lükatud ning ühes aknaklaasis oli ristipidi pikk pragu. Kõik seinad ja muud esemed köögis tuli puhtaks pesta ning desinfitseerida ning sellele kulus terve päev. Isa, kes end harilikult koristamisülesannetest eemal hoidis, töötas kõige rohkem – ilmselt tundis ta end tekitatud segaduse eest vastutavana.

Maja ümber oli köögiviljaaed suurte juurviljapeenardega, mitmesuguste viljapuudega aed ja kartulipõld. Sügisel tulid paar talumeest koristama saaki, mis veeti suurde keldrisse. See oli väikese künka mõõtu maakelder. Järsud trepiastmed viisid maa alla, kus suur ruum oli jaotatud salvedeks kartuli, porgan­di jms jaoks, aga ka isa veinide jaoks (kui neil oli kodus pidu ning isa-ema läksid uksele külalisi ära saatma, ronis väike tüdruk voodist välja ja jõi kõikides klaasides olnud veinipärad ära. Nii maitsev oli!).

Veinitegu oli omaette sündmus. Väga lõbus oli vaadata ema ja isa, kes ladusid punaseid sõstraid käsitsi ringi aetavasse mahlapressi, millest välja tulev mahl pandi suurde vaati, mille pealt ulatus välja imelik väändunud klaastoru. Ta võis istuda seal pikka aega, loetledes mullikesi, mis kindlate intervallide järel torusse tõusid. Ta kontrollis mullide liikumist iga päev, soovi­des olla esimene, kes paneb tähele, kui neid enam ei teki, ja kes teistele kuulutab, et vein oli pudelitesse villimiseks valmis. Talle tundus see alati imelik, et ema-isa olid jooki maitstes ja villides ülevoolavalt rõõmsad.

Vett toodi käsipumbaga kaevust. Igal hommikul pumpasid kadetid ämbrite kaupa vett tagaõues oleva suure paagi täitmiseks. Kuuma vett saadi puuküttel pliidi sisse süvistatud suure pajaga, kuhu kanti umbes kuus ämbritäit vett, ja kui see hommikul kuumaks köeti, siis püsis see terve päev soe. Sellest kogusest piisas nõudepesuks ja õhtuseks vanniks.

Iga kahe nädala tagant oli suur pesupäev. Pesuköök oli pumbale lähedal, et vett ei peaks kaugelt tassima. Kaks suurt pliidi sisse süvistatud vaskpada täide­ti veega, mis kuumutati keemiseni. Kaks talunaist tulid pesunaisteks ja korraldasid kõike. Pesupalid täideti kuuma veega, riiulitel olid suured seebikamakad, kõik asjad pesti käsitsi pesulaudadel, linad keedeti lisaks läbi. Avatud akna kaudu tõusid taevasse aurupilved – väljast vaadates paistis otsekui olnuks majas tulekahju! Tüdrukul oli keelatud pesukööki minna, sest peljati, et ta võib kuuma vee pritsmetega põletada saada, kuid ta aitas meeleldi puhta pesu ridade kaupa kuivama riputada. Tema abistamine tähendas küll peamiselt seda, et ta pidi jälgima, et naabri koer linu nöörilt alla ei kisuks. Talvel või vihmastel päevadel riputati pesu kuivama avarale pööningule ja viidi ka kööki pliiditule juurde. Talvel külmus kõik, mis pööningule riputati, kõvaks ja seepärast tuli kuivama pandud linu alla võttes olla väga ettevaatlik, sest lina nurk võis ootamatult lihtsalt ära murduda.

Pakri tuletorn. Foto: Eesti Meremuuseum (MM F 260/1)