Читать книгу Vestlused sõpradega - Sally Rooney - Страница 6

Bobbi ja mina tutvusime Melissaga linna peal luuleõhtul, kus me kahekesi esinesime. Melissa tegi meist õues foto, kus Bobbi suitsetas ja mina hoidsin kohmakalt vasakut rannet paremas peos, otsekui kardaksin, et ranne teeb minu juurest vehkat. Melissa kasutas suurt profiaparaati ja hoidis spetsiaalses fotokakukrus mitmeid eri objektiive. Piltide tegemise ajal ta lobises ja suitsetas. Ta rääkis meie etteastest ja me rääkisime tema tööst, mis oli meile internetis silma jäänud. Kesköö paiku baar suleti. Siis hakkas vihma sadama ja Melissa ütles, et kutsub meid enda poole dringile.

Ronisime kõik takso tagaistmele ja hakkasime turvavöid kinni panema. Bobbi istus keskel, pea Melissaga rääkimiseks kõrvale pööratud, nii et nägin tema kukalt ja väikest lusikataolist kõrva. Melissa ütles juhile Monkstownis asuva aadressi ning ma pöördusin aknast välja vaatama. Raadiost kostis hääl ja lausus sõnad: kaheksakümnendate ... popi ... klassika. Siis kõlas kõll. Olin elevil, valmis proovilepanekuks, mida kujutab endast võõra kodu külastamine, mõeldes juba välja komplimente ja teatud näoilmeid, et võluv välja näha.

Maja oli punastest tellistest kahepereelamu, mille ees kasvas plaatanipuu. Selle lehed paistsid tänavalaterna all oranžid ja kunstlikud. Kaifisin hirmsasti teiste inimeste kodude sisemuse nägemist, eriti selliste inimeste, kes olid Melissa kombel natuke kuulsad. Otsustasin kohemaid, et jätan tema kodu kohta kõik meelde, et saaksin seda hiljem meie teistele sõpradele kirjeldada ja et Bobbi saaks takka kiita.

Kui Melissa meile ukse lahti tegi, tuiskas esiku poole väike punane spanjel ja hakkas meie peale haukuma. Esikus oli soe ja tuled põlesid. Ukse kõrval oli madal laud, kuhu keegi oli jätnud hunniku peenraha, juukseharja ja lahtise huulepulga. Trepi kohal rippus Modigliani repro, lamav alasti naine. Mõtlesin: see on päris oma maja. Siin võiks elada terve pere.

Meil on külalisi, hüüdis Melissa koridori kaugemasse otsa.

Kuna kedagi välja ei ilmunud, järgnesime talle kööki. Mäletan, et nägin küpsete puuviljadega täidetud tumedat puukaussi ja märkasin klaasist talveaeda. Rikkad inimesed, mõtlesin ma. Toona mõtlesin ma kogu aeg rikastest inimestest. Koer oli meile kööki järele tulnud ja nuhutas me jalge ümber, aga Melissa ei teinud temast juttu, ja meie siis kah ei teinud.

Veini, küsis Melissa. Valget või punast?

Ta kallas veini tohututesse kausi mõõtu klaasidesse ning me kõik istusime madala laua ümber. Melissa küsis, kuidas me olime ühiste luuleetendustega algust teinud. Olime tookord mõlemad äsja ülikoolis kolmanda kursuse lõpetanud, aga üheskoos esinenud olime koolist saadik. Eksamid olid selleks ajaks juba läbi. Oli mai lõpp.

Melissal oli fotokas laua peal ja ta tõstis seda aeg-ajalt mõne pildi tegemiseks, naerdes eneseirooniliselt, et on töönarkomaan. Ta süütas sigareti ja raputas tuhka kitšilikku klaastuhatoosi. Majas polnud üldse suitsuhaisu ja ma arutasin endamisi, kas ta tavaliselt seal sees suitsetab või ei.

Ma leidsin endale paar uut sõpra, ütles Melissa.

Tema abikaasa oli köögiuksel. Mees tõstis meie olemasolu teadvustamiseks käe ning koer pistis klähvima ja vinguma ja ringiratast jooksma.

See on Frances, ütles Melissa. Ja see on Bobbi. Nad on luuletajad.

Mees võttis külmkapist pudeli õlut ja tegi selle köögikapi peal lahti.

Tule istu meie seltsi, ütles Melissa.

Tahaks küll jah, ütles mees, aga ma peaksin enne seda lendu katsuma natuke magada.

Koer hüppas tema lähedal köögitoolile ja mees sirutas hajameelselt käe, et tema pead puudutada. Ta küsis Melissalt, kas too on koerale süüa andnud, Melissa ütles ei. Mees haaras koera kaissu ja lasi tal oma kaela ja lõuga limpsida. Ta lubas koerale süüa anda ja läks köögiuksest jälle välja.

Nickil on homme Cardiffis võtted, ütles Melissa.

Me juba teadsime, et abikaasa on näitleja. Teda ja Melissat pildistati tihtipeale üritustel koos ning mõned meie sõprade sõbrad olid nendega kohtunud. Mehel oli ilus lai nägu ning tundus, nagu ta võiks vabalt Melissa kaenlasse krahmata ja teise käega sissetungijaid tõrjuda.

Ta on väga pikk, ütles Bobbi.

Melissa naeratas, just nagu oleks „pikk” mingi eufemism, aga mitte tingimata millegi meeldiva kohta. Vestlus kulges edasi. Meil tekkis väike arutelu valitsuse ja katoliku kiriku teemal. Melissa küsis, kas me oleme usklikud, ja meie ütlesime ei. Ta ütles, et usutalitused, nagu näiteks matused ja laulatused, tunduvad talle „kuidagi mingil uinutaval moel lohutavad”. Need on kogukondlikud, ütles ta. Neurootilise individualisti jaoks on see kuidagi kena. Ja ma käisin kloostrikoolis, nii et enamik palveid on mul endiselt peas.

Meie käisime ka kloostrikoolis, ütles Bobbi. See tekitas probleeme.

Melissa vedas näo naerule ja küsis: nagu näiteks?

No mina olen gei, ütles Bobbi. Ja Frances on kommunist.

Ja vaevalt ma enam ühtki palvet mäletan, ütlesin.

Istusime ja rääkisime ja jõime tükk aega. Mäletan, et rääkisime luuletaja Patricia Lockwoodist, keda me imetlesime, ning veel sellest, mida Bobbi nimetas halvustavalt palgalõhefeminismiks. Hakkasin ära väsima ja veidike purju jääma. Mulle ei tulnud midagi vaimukat pähe ja raske oli nägu niimoodi sättida, et see mu huumorimeelt edasi annaks. Ma vist naersin ja noogutasin hästi palju. Melissa rääkis, et töötab uue esseekogumiku kallal. Bobbi oli tema esimest kogumikku lugenud, aga mina mitte.

See pole eriti hea, ütles Melissa mulle. Oota, kuni järgmine välja tuleb.

Kella kolme paiku juhatas ta meid vabasse tuppa ja ütles, et meiega oli nii kihvt tutvuda ja et ta on meie ööbima jäämise üle nii rõõmus. Kui me voodisse kobinud olime, vahtisin üles lakke ja tundsin, et olen väga purjus. Tuba käis ringi, tehes pidevalt lühikesi tiire. Kui olin jõudnud silmad ühe pöördega kohandada, algas hoobilt teine. Küsisin Bobbi käest, kas temal kah sellega probleeme on, aga tema ütles, et ei.

Ta on vapustav, on ju, ütles Bobbi. Melissa.

Ta meeldib mulle, ütlesin.

Kuulsime Melissa häält koridoris ja tema samme, mis teda toast tuppa viisid. Korra, kui koer haukuma pistis, kuulsime Melissat midagi röögatamas, ja siis tema abikaasa häält. Aga pärast seda jäime magama. Mehe lahkumist me ei kuulnud.

*

Meie Bobbiga olime tuttavaks saanud keskkoolis. Tol ajal oli Bobbi väga iseteadlik ja istus tihti pärast tunde kodukorra rikkumise eest, mida meie kool nimetas õpetamise ja õppimise häirimiseks. Kui me saime kuusteist, lasi ta endale ninarõnga panna ja hakkas suitsu tõmbama. Ta ei meeldinud kellelegi. Kord visati Bobbi ajutiselt koolist välja selle eest, et ta oli ristilöödud Jeesuse kipskuju kõrvale seina peale kirjutanud „persse patriarhaat”. Selle intsidendi suhtes ei tuntud vähimatki solidaarsust. Bobbit peeti eputiseks. Isegi mina pidin tunnistama, et tol nädalal, kui ta ära oli, läks õpetamine ja õppimine palju libedamalt.

Seitsmeteistkümneselt pidime kooli aulas osalema heategevuslikul tantsupeol, kus pooleldi katkine diskokera heitis laele ja trellitatud akendele valguslaike. Bobbi kandis õhukest suvekleiti ja nägi välja, nagu poleks juukseid kamminud. Ta oli kiirgavalt ligitõmbav, mistõttu kõik pidid vaeva nägema, et talle mitte tähelepanu pöörata. Ütlesin talle, et mulle meeldib ta kleit. Ta andis mulle natuke viina, mida ta koolapudelist jõi, ja küsis, kas ülejäänud kool on lukku pandud. Kontrollisime tagatrepile viivat ust ja avastasime, et see on lahti. Kõik tuled olid kustutatud ja kedagi teist seal polnud. Kuulsime läbi põrandalaudade muusika põrinat, mis oli nagu kellelegi teisele kuuluv moblahelin. Bobbi andis veel oma viina ja küsis, kas mulle meeldivad tüdrukud. Tema seltsis oli väga kerge teha nägu, et sind miski ei morjenda. Ütlesin lihtsalt: muidugi.

Sellega, et ma Bobbi tüdruk olin, ei reetnud ma mitte kellegi usaldust. Lähedasi sõpru mul polnud ja söögivahetunni ajal lugesin kooli raamatukogus üksinda raamatut. Teised tüdrukud meeldisid mulle, ma lasin neil oma koduseid ülesandeid maha kirjutada, aga olin üksildane ja tundsin, et ma ei vääri tõelist sõprust. Tegin nimekirja asjadest, mida pidin enda juures parandama. Pärast seda, kui me Bobbiga semmima hakkasime, muutus kõik. Keegi ei palunud enam mu koduseid ülesandeid. Söögivahetunni ajal jalutasime käsikäes parklas ja inimesed pöörasid õelusest pilgu kõrvale. See oli lõbus, esimest korda oli mul tõeliselt lõbus.

Pärast tunde oli meil kombeks Bobbi toas lamada, muusikat kuulata ja rääkida, miks me teineteisele meeldime. Need vestlused olid pikad ja tulised ning tundusid mulle nii pöördelised, et kirjutasin õhtuti salaja peast nende katkeid ümber. Kui Bobbi minust rääkis, oli mul tunne, nagu näeksin end esimest korda peeglist. Vaatasin ühtlasi sagedamini pärispeeglitesse. Hakkasin tõsiselt huvituma oma näost ja kehast, seda polnud ma kunagi varem teinud. Esitasin Bobbile küsimusi stiilis: on mul pikad jalad? või lühikesed?

Koolilõputseremoonial tegime üheskoos luuledeklamatsiooni. Mõned ema-isad nutsid, aga meie klassikaaslased vaatasid lihtsalt aula akendest välja või ajasid vaikselt isekeskis juttu. Mitu kuud hiljem, olles koos olnud rohkem kui aasta, läksime Bobbiga lahku.

*

Melissa tahtis meist lühiportreed kirjutada. Ta saatis meile e-kirja ja küsis, kas me oleme huvitatud, ja pani manusesse mõned baari ees tehtud fotod. Laadisin üksi toas olles ühe faili alla ja avasin täisekraanirežiimis. Bobbi vaatas mulle ulaka näoga vastu, hoides paremas käes sigaretti ja tõmmates teisega koomale karusnahkset stoolat. Mina tema kõrval nägin välja igavlev ja huvitav. Püüdsin ette kujutada, kuidas mu nimi mõnes lühiportrees jämedate tüvedega seriifkirjas välja näeks. Võtsin nõuks, et kui ma järgmine kord Melissaga kohtun, pingutan talle mulje avaldamise nimel kõvemini.

Bobbi helistas mulle peaaegu kohe pärast e-kirja laekumist.

Fotosid nägid või, küsis ta. Ma vist olen temasse armunud.

Hoidsin ühes käes telefoni ja suumisin teisega Bobbi nägu. Pilt oli kõrge kvaliteediga, aga ma suumisin seni, kuni pikslid paistma hakkasid.

Järsku sa oled lihtsalt oma näosse armunud, ütlesin.

Ega see, et mul ilus nägu on, ei tähenda, et ma nartsissist oleksin.

Ma ei hakanud sellest kinni. Olin endiselt suumimisprotsessiga ametis. Teadsin, et Melissa kirjutab mitmele suurele kirjanduse veebiküljele, ning tema kirjutised ringlesid netis laialdaselt. Ta oli kirjutanud Oscaritest kuulsa essee, mida kõik igal aastal filmiauhindade hooajal uuesti postitasid. Mõnikord kirjutas ta ka kohalikke lühiportreid, kunstnikest, kes oma teoseid Grafton Streetil müüsid, või Londoni tänavalaulikutest; nende kõrval olid alati kaunid fotod Melissa portreteeritavatest, kes nägid välja inimlikud ja nii-öelda iseloomukad. Suumisin väikseks tagasi ja püüdsin vaadata omaenda nägu nii, nagu oleksin keegi võõras internetis ja näeksin seda esimest korda. Nägu paistis ümmargune ja valge, kulmud nagu kummuli keeratud sulud, silmad objektiivist eemale pööratud, peaaegu kinni. Isegi mina sain aru, et mul on iseloomu.

Meilisime Melissale tagasi, et meil oleks väga hea meel, ning ta kutsus meid õhtusöögile oma tööst rääkima ja lisafotosid tegema. Ta küsis, kas saaksin saata talle meiliga mõned meie luuletused, ja saatsin siis kolm-neli paremat. Arutasime Bobbiga pikalt-laialt, mida Bobbi õhtusöögile selga paneb, tehes nägu, et räägime meie mõlema võimalikust riietusest. Lamasin oma toas ja jälgisin, kuidas Bobbi end peeglist vaatab ning juuksesalke kriitiliselt edasi-tagasi liigutab.

Nii et kui sa ütled, et sa oled Melissasse armunud, ütlesin.

Selles mõttes, et ma olen temast sisse võetud.

Sa ju tead, et ta on abielus.

Sa ei usu, et ma talle meeldin või, küsis Bobbi.

Ta passis parajasti peegli ees üht mu valget harjatud puuvillast triiksärki.

Mis mõttes meeldid, küsisin. Kas me räägime praegu tõsiselt või teeme lihtsalt nalja?

Ma räägin praegu osaliselt tõsiselt. Ma vist tõesti meeldin talle.

Abieluvälise suhte mõttes või?

Selle peale Bobbi ainult naeris. Teiste inimeste puhul ma üldiselt tajusin, mida võtta tõsiselt ja mida mitte, aga Bobbi puhul oli see võimatu. Ta ei paistnud kunagi täie tõsidusega rääkivat ega täielikult nalja tegevat. Seetõttu olin harjunud kõigisse ta imelikesse juttudesse omamoodi zeniliku leppimisega suhtuma. Vaatasin, kuidas ta oma pluusi seljast võtab ja minu valge särgi selga tõmbab. Käised kääris ta hoolikalt üles.

Kena, küsis ta. Või hirmus?

Kena. Näeb kena välja.