Читать книгу Vestlused sõpradega - Sally Rooney - Страница 8

Esinesime tol suvel koos Bobbiga sageli deklamatsiooniüritustel ja vaba lava õhtutel. Kui me õues suitsetasime ja meesesinejad meiega juttu teha üritasid, hingas Bobbi alati puhinal välja ega lausunud sõnagi, nii et mina pidin meie esindajana tegutsema. See tähendas ohtrat naeratamist ja meeste loomingu üksikasjade meeldejätmist. Mulle meeldis sellist tegelaskuju mängida, naeratavat tüdrukut, kellele igasugused asjad meelde jäävad. Bobbi ütles mulle, et tema meelest puudub mul tõeline isiksus, aga ta ütles, et mõtleb seda komplimendina. Enamjaolt olin tema hinnanguga nõus. Tundsin iga kell, et võin ükskõik mida teha või öelda, ja alles pärast mõelda: aa, ah et selline inimene ma olengi.

Melissa saatis meile paar päeva hiljem õhtusöögi pildifailid. Olin arvanud, et fotode komplektis domineerib Bobbi ning minust on vormitäiteks üks-kaks pilti, kus ma olen läidetud küünla taga hägune, käes kahvlitäis spagette. Tegelikult figureerisin iga Bobbi pildi kohta ka mina, alati täiuslikult valgustatuna, alati kaunilt kadreerituna. Ka Nick oli vastu minu ootusi fotodel. Ta nägi välja kiirgavalt ligitõmbav, veel ligitõmbavam, kui ta päriselus välja oli näinud. Arutasin endamisi, kas ta sellepärast ongi edukas näitleja. Raske oli seda fotokomplekti vaadata ja mitte tunda, et Nick on toas kõige kaalukam tegelane, ehkki toona polnud ma seda üldsegi tundnud.

Melissat ennast ühelgi pildil ei figureerinud. Selle tulemusel meenutas fotodel kujutatud õhtusöök ainult hämaralt seda õhtusööki, millel olime õigupoolest käinud. Tegelikult oli kogu meie jutuajamine ringelnud ümber Melissa. Meie mitmesugused ebakindlust või imetlust väljendavad näoilmed olid tema esile kutsutud. Tema oli see, kelle naljade peale me alati naersime. Tema puuduoleku tõttu piltidelt paistis õhtusöök omandavat hoopis teise iseloomu, põrutavat mingitesse vaevu märgatavatesse ja veidratesse suundadesse. Fotodel figureerivate inimeste suhted muutusid ilma Melissata arusaamatuks.

Oma lemmikpildil vaatasin ma uneleval ilmel otse objektiivi ja Nick vaatas mind, just nagu ootaks, et ma midagi ütleksin. Tema suu oli veidi paokil. Tundus, nagu poleks ta fotokat näinud. See oli hea foto, aga muidugi olin ma tookord tegelikult üles Melissa poole vaadanud ning Nick polnud lihtsalt näinud, et ta uksest sisse astub. See jäädvustas midagi intiimset, mida tegelikult polnud üldse juhtunudki, midagi väljajättelist ja kuidagi ärevust tekitavat. Salvestasin selle hilisemaks vaatamiseks oma allalaadimiste kausta.

Bobbi messis mulle umbes tund aega pärast fotode saabumist.

Bobbi: a jõle head näeme välja eks?

Bobbi: järsku saaks neid facebooki profiilis kasutada.

mina: ei

Bobbi: ta ütleb et see lugu vist enne septembrit välja ei tule?

mina: kesse

Bobbi: melissa

Bobbi: saaks täna õhtul kokku?

Bobbi: ja vaataks filmi vms

Bobbi tahtis mulle mõista anda, et on erinevalt minust Melissaga ühenduses olnud. See avaldas mulle tõesti muljet, nagu mõeldud oligi, aga ühtlasi tundsin end kehvalt. Teadsin, et Bobbi meeldib Melissale minust rohkem, aga ma ei teadnud, kuidas nende värske sõprusega liituda, ilma et ma peaksin nende tähelepanu nimel oma väärtust alandama. Olin tahtnud, et Melissa minust huvituks, kuna oleme mõlemad kirjanikud, aga selle asemel paistis, et ma ei meeldigi talle, ja ma polnud üldse kindel, et tema mulle meeldib. Mul polnud võimalust temasse mitte tõsiselt suhtuda, sest ta oli avaldanud raamatu, mis tõestas, et paljud teised inimesed suhtuvad temasse tõsiselt isegi siis, kui mina seda ei tee. Mul polnud kahekümne ühe aasta vanuses mitte mingeid saavutusi ega vara, mis oleksid tõestanud, et ma olen tõsiselt võetav inimene.

Olin Nickile öelnud, et kõik eelistavad Bobbit minule, aga tegelikult polnud see tõsi. Bobbi võis inimestes oma okkalisuse ja talitsematusega kohmetust tekitada, mina aga kaldusin olema julgustavalt viisakas. Näiteks emadele meeldisin ma alati väga. Ning kuna Bobbi kohtles mehi enamjaolt iroonia või põlgusega, hakkasin ka mina neile tavaliselt lõpuks rohkem meeldima. Muidugi ilkus Bobbi selle pärast minu üle. Kord saatis ta mulle meiliga Angela Lansbury pildi ja teema kohal seisis: sinu sihtrühm.

Tol õhtul tuligi Bobbi minu poole, kuigi Melissat ei maininud ta poole sõnagagi. Teadsin, et see on tal mingi strateegia ja et ta tahab, et ma ise päriksin, aga ma just nimme ei pärinud. See jätab passiiv-agressiivsema mulje, kui see tegelikult oli. Meil oli õigupoolest tore õhtu. Ajasime poole ööni juttu ja Bobbi jäi mu toas madratsil magama.

*

Ärkasin tol ööl teki all higistades üles. Algul tundus see olevat unenägu või järsku mingi film. Toa paigutus ajas mind segadusse, just nagu olnuksin aknast ja uksest kaugemal, kui oleksin pidanud olema. Püüdsin end istuli ajada ning tundsin siis vaagnas kummalist piinavat valu, mis sundis mind valjult oiatama.

Bobbi, ütlesin.

Bobbi keeras külge. Üritasin voodist välja küünitada, et teda õlast raputada, aga ei suutnud, ja see pingutus kurnas mind läbinisti. Samal ajal tekitas valu tõsidus minus reipust, just nagu võiks see mingil ettenägematul moel mu elu muuta.

Bobbi, ütlesin. Bobbi, ärka üles.

Ta ei ärganud. Lükkasin jalad üle voodiääre ja suutsin end püsti ajada. Valu oli talutavam, kui ma kühmu tõmbusin ja kõvasti kõhust kinni hoidsin. Läksin ringiga ümber Bobbi madratsi vannituppa. Vastu plastist ventilatsiooniava trummeldas valjult vihma. Istusin vanniservale. Minust voolas verd. Need olid lihtsalt menstruatsioonivalud. Vajutasin näo kätesse. Sõrmed värisesid. Seejärel laskusin põrandale ja panin näo vastu jahedat vanniserva.

Mõne aja pärast koputas Bobbi uksele.

Mis värk on, küsis ta väljastpoolt. On sul kõik korras või?

Lihtsalt päevade valud.

Aa. Sul seal valuvaigisteid on või?

Ei, ütlesin.

Ma toon.

Tema sammud kaugenesid. Lõin laubaga vastu vanniserva, et tähelepanu vaagnavalust eemale juhtida. See oli tuline valu, just nagu kisuks kogu mu sisikond üheks väikeseks puntraks kokku. Sammud tulid tagasi ja vannitoa uks paotus paar sentimeetrit. Bobbi libistas sisse karbi ibuprofeeni. Roomasin sinna ja võtsin tabletid ja Bobbi läks ära.

Viimaks läks õues valgeks. Bobbi ärkas üles ja tuli vannituppa, et mind elutoa diivanile aidata. Ta tegi mulle tassi piparmünditeed ja ma istusin kössakil ja hoidsin tassi kohe häbemeluu kohal T-särgi vastas, kuni see hakkas kõrvetama.

Sa piinled, ütles ta.

Kõik piinlevad.

Aa, ütles Bobbi. Diip.

*

Ma polnud Philipiga sugugi lõmpsinud, öeldes, et ma ei taha tööd. Ma ei tahtnudki. Mul polnud oma tulevase rahandusliku jätkusuutlikkuse suhtes mingeid plaane: ma polnud kunagi tahtnud millegi tegemisega raha teenida. Olin varasematel suvedel teinud mitmesuguseid miinimumpalgaga tööotsi – saatnud meile, üritanud võhivõõrastele inimestele telefonitsi midagi maha parseldada ja nõnda edasi – ning uskusin, et pärast ülikooli lõpetamist tuleb neid veel. Ehkki teadsin, et viimaks tuleb mul täiskohaga tööle minna, ei fantaseerinud ma päris kindlasti ealeski säravast tulevikust, kus mulle makstakse mingi majandusliku rolli etendamise eest raha. Vahel tundus see suutmatusena huvituda omaenese elust, ja see ajas mind masendusse. Teisalt tundsin, et mu huvipuudus rikkuse vastu on ideoloogiliselt eluterve. Olin järele vaadanud, milline oleks keskmine aastane sissetulek, kui maailmamajanduse kogutoodang jagataks võrdselt kõigi vahel, ja Vikipeedia andmeil pidi see olema kuusteist tuhat dollarit. Ma ei näinud põhjust, ei poliitilist ega majanduslikku, miks ma peaksin eales rohkem raha teenima.

Kirjandusagentuuris oli meie ülemuseks Sunny-nimeline naisterahvas. Sunny meeldis nii Philipile kui ka mulle väga, aga Sunny ise eelistas mind. Philip suhtus sellesse rahulikult. Ta ütles, et ka tema eelistab mind. Sunny vist teadis sügaval sisimas, et ma ei taha kirjandusagendina töötada, ning on isegi võimalik, et see tõsiasi tõstis mind tema silmis esile. Philipit vaimustas agentuuris töötamise mõte ilmselgelt, ning ehkki ma ei kritiseerinud teda eluplaanide tegemise pärast, tundsin, et mina ise jagan oma vaimustusi arukamalt.

Minu karjääri küsimus huvitas Sunnyt. Ta oli väga avameelne inimene, kes tegi alati värskendavalt avameelseid märkusi, ja see oli üks asju, mis mulle ja Philipile tema juures kõige rohkem meeldis.

Aga kuidas oleks ajakirjandusega, küsis ta minult.

Ulatasin talle parajasti lõpetatud käsikirjade patakat tagasi.

Sind huvitab maailm, ütles Sunny. Sul on teadmisi. Sulle meeldib poliitika.

Meeldib või?

Ta hakkas naerma ja vangutas pead.

Sa oled nutikas, ütles ta. Sa pead ju ometi midagi tegema.

Järsku ma abiellun raha pärast.

Ta rapsas käega.

Mine tee tööd, ütles ta.

*

Esinesime tol reedel linna keskel ühel ettelugemisel. Suutsin iga luuletust pärast selle kirjutamist esitada umbes kuue kuu jooksul, misjärel ei suutnud ma enam selle poole vaadatagi, avalikust ettelugemisest rääkimata. Ma ei teadnud, mis seda protsessi põhjustab, kuid mul oli hea meel, et need luuletused läksid ainult ettekandmisele, mitte avaldamisele. Nad hõljusid aplausi kõma saatel eeterlikult minema. Tõelised kirjanikud ja ka maalikunstnikud pidid enda tehtud koledaid asju igaveseks vaatama jääma. Mulle käis närvidele, et kõik, mis ma tegin, oli nii kole, aga ka see, et mul pole julgust selle koledusega silmitsi seista. Olin seda teooriat Philipile seletanud, aga tema oli ainult öelnud: ära tümita ennast, sa oled päris kirjanik.

Tegime Bobbiga esinemiskoha WC-s meiki ja rääkisime mu uusimatest luuletustest.

Mulle meeldib sinu meestegelaste juures see, ütles Bobbi, et nad kõik on jõledad.

Ei ole nad kõik jõledad midagi.

Parimal juhul on nad väga ebamäärase moraaliga.

Kas mitte me kõik pole sellised, küsisin.

Sa peaksid kirjutama Philipist, tema pole problemaatiline. Ta on „tore”.

Bobbi tegi sõna tore ümber õhku jutumärgid, ehkki Philipi kohta arvas ta seda tõepoolest. Bobbi poleks eales kedagi ilma jutumärkideta toredaks nimetanud.

Melissa oli öelnud, et tuleb tol õhtul kah kohale, aga me nägime teda alles pärastpoole, no nii pool üksteist või üksteist. Ta istus Nickiga koos ja Nickil oli ülikond seljas. Melissa õnnitles meid ja ütles, et meie etteaste oli talle tõesti väga meeldinud. Bobbi vaatas Nicki poole, nagu ootaks ka temalt komplimenti, ja see ajas Nicki naerma.

Ma ei näinud teie esinemist, ütles ta. Ma just jõudsin kohale.

Nick on sel kuul Royalis, ütles Melissa. Ta mängib „Kassi kuumal plekk-katusel”.

Aga te olite kindlasti suurepärased, ütles Nick.

Las ma toon teile mõlemale midagi juua, ütles Melissa.

Bobbi läks koos temaga baarileti juurde, nii et jäime Nickiga kahekesi lauda. Lipsu tal polnud ja ülikond nägi kallis välja. Mul oli liiga palav ja ma muretsesin higistamise pärast.

Kuidas etendus läks, küsisin.

Aa, mis, täna või? Pole viga, aitäh.

Ta võttis parajasti mansetinööpe ära. Ta asetas need lauale oma klaasi kõrvale ja ma märkasin, et neid kattis värviline email, art déco stiilis. Mõtlesin, et imetleks neid valjult, aga siis tundsin, et pole selleks suuteline. Tegin hoopis, nagu otsiksin üle õla Melissat ja Bobbit. Kui ma tagasi pöördusin, oli Nick telefoni välja võtnud.

Ma tahaksin seda näha, ütlesin. Mulle meeldib see näidend.

Sa peaksid siis tulema, ma võin sulle piletid kinni panna.

Kuna ta rääkimise ajal pilku ei tõstnud, olin kindel, et ta ei mõtle seda siiralt või vähemalt unustab selle jutuajamise kiiresti. Ütlesin lihtsalt midagi jaatavat ja mittesiduvat. Nüüd, kus Nick mulle tähelepanu ei pööranud, võisin teda lähemalt vaadelda. Ta oli tõesti erakordselt nägus. Arutasin endamisi, kas inimesed lihtsalt harjuvad ära, et nad nii hea välimusega on, ja tüdivad sellest viimaks, aga seda oli raske kujutleda. Mõtlesin, et kui mina oleksin nii hea välimusega nagu Nick, oleks mul arvatavasti kogu aeg lõbus.

Vabandust, et ma ebaviisakas olen, Frances, ütles ta. Mul on ema telefoni otsas. Ta saadab nüüd sõnumeid. Ma peaksin talle ütlema, et räägin luuletajaga, see avaldaks talle võimsalt muljet.

No kust sa tead. Järsku ma olen kohutavalt halb luuletaja.

Nick naeratas ja libistas telefoni põuetaskusse tagasi. Vaatasin tema kätt ja vaatasin eemale.

Ma olen küll hoopis teist juttu kuulnud, ütles ta. Aga järsku saan järgmine kord ise otsustada.

Melissa ja Bobbi tulid jookidega tagasi. Märkasin, et Nick oli mu nime vestlusesse poetanud, just nagu tahaks näidata, et mäletab mind meie viimasest kõnelusest. Muidugi mäletasin ka mina tema nime, aga ta oli vanem ja mõnevõrra kuulus, nii et tema tähelepanu meelitas mind väga. Ilmnes, et Melissa oli nende autoga linna tulnud ning seetõttu oli Nick olnud sunnitud pärast etendust meiega ühinema, et koju küüti saada. Paistab, et see korraldus polnud välja mõeldud just Nicki mugavust silmas pidades, ning ta nägi meie vestluse ajal valdavalt väsinud ja tüdinud välja.

Melissa saatis mulle järgmisel päeval meili, öeldes, et nad olid meile järgmiseks neljapäevaks kaks teatripiletit kõrvale pannud, aga et ärgu me põdegu, kui meil teised plaanid on. Ta lisas Nicki meiliaadressi ja kirjutas: juhuks, kui teil on vaja ühendust võtta.