Читать книгу Normaalsed inimesed - Sally Rooney - Страница 2

Sally Rooney
Normaalsed inimesed

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Raamatu tõlkimist on toetanud Literature Ireland

Originaali tiitel:

Sally Rooney

Normal People

Faber & Faber

2018

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Triin Tael

Kujundanud Maris Kaskmann

Copyright © Sally Rooney, 2018

All rights reserved.

© Tõlge eesti keelde. Reti Maria Vahtrik, 2021

ISBN 978-9985-3-5086-7

e-ISBN 9789985351628

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2021

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Meelemuutusega, mida on tabavalt nimetatud teise usku pöördumiseks, seostub muuhulgas selline saladus, et enamikule meist ei saabu ei taevast ega maa pealt ühtki ilmutust, kui just keegi teine isik meid oma erilise mõjuga ei puuduta, mis meid vastuvõtlikuks alistab.

George Eliot, „Daniel Deronda”

Jaanuar 2011

Marianne läheb uksele, kui Connell kella laseb. Tal on ikka veel koolivorm seljas, aga kampsuni on ta ära võtnud, nii et ta on vaid pluusi ja seeliku väel, ja kingi tal jalas pole, on ainult sukkpüksid.

Oi, tere, ütleb Connell.

Tule sisse.

Marianne pöörab ümber ja kaugeneb mööda koridori. Poiss paneb ukse enda järel kinni ning järgneb talle. Paari sammu kaugusel köögis koorib Connelli ema Lorraine parasjagu kummikindaid käest. Marianne hopsab köögikapi peale istuma ja võtab avatud šokolaadikreemipurgi, kuhu ta on teelusika sisse jätnud.

Marianne rääkis, et te saite täna oma proovieksamite hinded kätte, ütleb Lorraine.

Inglise keele saime jah, ütleb Connell. Need tulevad kõik eraldi. Kas hakkame minema?

Lorraine voldib kummikindad korralikult kokku ja paneb kraanikausi alla tagasi. Siis hakkab ta juukseklambreid ära võtma. Connelli meelest võiks ta seda autos teha.

Ja ma saan aru, et sul läks väga hästi, ütleb Lorraine.

Ta oli klassi parim, ütleb Marianne.

Nojah, ütleb Connell. Marianne’il läks ka päris hästi. Kas me võiksime minema hakata?

Lorraine katkestab põllepaelte lahtiharutamise.

Ma ei teadnud, et meil kiire on, ütleb ta.

Connell paneb käed taskusse ja surub alla ärritatud ohke, aga ta surub selle alla kuuldavalt sisse hingates, nii et see kõlab ikkagi nagu ohe.

Ma pean lihtsalt korra üleval käima ja pesu kuivatist välja võtma, ütleb Lorraine. Ja siis hakkamegi minema. Sobib?

Poiss ei vasta, langetab vaid pilgu, kui Lorraine köögist välja läheb.

Tahad ka, küsib Marianne.

Ta sirutab šokolaadikreemipurgi välja. Connell surub käed pisut sügavamale taskusse, justkui püüdes kogu keha korraga taskutesse mahutada.

Ei, aitäh, ütleb ta.

Kas sa said täna oma prantsuse keele hinde kätte?

Eile.

Connell nõjatub seljaga vastu külmkappi ja vaatab, kuidas tüdruk lusikat limpsib. Koolis teevad nad Marianne’iga nägu, et ei tunnegi teineteist. Teatakse, et Marianne elab sissesõiduteega valges häärberis ning et Connelli ema on koristaja, aga keegi ei tea nende faktide vahelist erilist seost.

Ma sain A1, ütleb Connell. Mis sa saksa keeles said?

A1, ütleb tüdruk. Üritad eputada või?

Sa saad kuussada punkti täis, eks?

Marianne kehitab õlgu. Sina ilmselt saad, ütleb ta.

No sina oled ju minust targem.

Ära põe. Ma olen kõigist targem.

Marianne naeratab nüüd rahulolevalt. Ta ei varja oma põlgust koolikaaslaste suhtes. Tal pole ühtki sõpra ning söögivahetunnid veedab ta üksi romaane lugedes. Paljud lausa vihkavad teda. Ta isa suri, kui ta oli kolmeteistkümneaastane, ja Connell on kuulnud, et ta on nüüd vaimuhaige või midagi sellist. Pole kahtlust, et ta tõesti on kooli kõige targem inimene. Connell kardab temaga niimoodi üksi jääda, ent avastab end samas pead murdmas, kuidas oma jutuga tüdrukule muljet avaldada.

Inglise keeles sa pole klassi parim, märgib ta.

Marianne tõmbab häirimatult keelega üle hammaste.

Võib-olla peaksid sa mulle järeleaitamistunde andma, Connell, ütleb ta.

Connell tunneb, kuidas kõrvad kuumama hakkavad. Küllap on see lihtsalt nali, mitte kahemõttelisus, aga kui see on siiski kahemõttelisus, on see öeldud vaid tema alandamiseks, kuna Marianne tekitab üldiselt inimestes vastikustunnet. Ta kannab koledaid paksu tallaga kingi ja ei meigi end üldse. Räägitakse, et ta ei raseeri isegi jalgu ega midagi. Connell kuulis ükskord, et ta olevat endale koolisööklas šokolaadijäätist peale ajanud ning läinud tüdrukute WC-sse, võtnud pluusi seljast ja pesnud selle kraanikausis puhtaks. See on levinud lugu, kõik on seda kuulnud. Soovi korral võiks ta Connellile koolis demonstratiivselt tere öelda. Ta võiks kõigi ees öelda: õhtu poole näeme. See paneks Connelli kahtlemata piinlikku olukorda ja tavaliselt paistab tüdruk selliseid asju nautivat. Ta pole seda aga kunagi teinud.

Millest sa täna preili Nearyga rääkisid, küsib Marianne.

Aa. Ei millestki. Ma ei tea. Eksamitest.

Marianne keerutab lusikat purgis.

Kas sa meeldid talle või midagi, küsib Marianne.

Connell vaatab, kuidas tüdruk lusikat liigutab. Ta enda kõrvad tulitavad ikka veel.

Kust sa seda võtad, küsib ta.

Issake, sa ei maga ju temaga ometi, või mis?

Ilmselgelt mitte. Kas sinu arvates on lõbus selle üle nalja visata?

Vabandust, ütleb Marianne.

Tal on keskendunud pilk, nagu vaataks ta läbi Connelli silmade otse tema pea tagumisse soppi.

Sul on õigus, see pole naljakas, ütleb ta. Anna andeks.

Connell noogutab, vaatab natuke köögis ringi, urgitseb kinganinaga põrandaplaatide vahel.

Mõnikord mulle tundub küll, et ta käitub minuga kuidagi veidralt, ütleb ta. Aga ma ei räägiks seda kellelegi.

Mulle tundub, et ta flirdib sinuga isegi tunnis.

Tõesti või?

Marianne noogutab. Connell hõõrub kaela. Preili Neary annab neile majandust. Connelli arvatavad tunded õpetaja vastu on üle kooli kuum teema. Mõned inimesed räägivad isegi, et Connell olla üritanud õpetajat Facebookis sõbraks kutsuda, kuigi ta pole seda teinud ja ei teeks ka eluilmaski. Tegelikult ei tee ega ütle ta õpetajale üldse midagi, lihtsalt istub vaikselt, samal ajal kui õpetaja talle igasuguseid asju teeb ja ütleb. Mõnikord palub preili Neary tal pärast tundi jääda, et tema tulevikuplaanidest rääkida, ning ükskord ta lausa puudutas Connelli koolilipsu sõlme. Teistele ei saa Connell õpetaja käitumisest rääkida, nad arvaksid, et ta üritab hoobelda. Tunnis on tal liiga piinlik ja vaevarikas olla, et õppetööle keskenduda, ta lihtsalt istub ja vahib õpikut, kuni tulpdiagrammid uduseks muutuvad.

Kõik muudkui ajavad, et ta meeldib mulle või nii, ütleb ta. Aga tegelikult ei meeldi, absoluutselt mitte. Ma mõtlen, et sina ju ei arva, et ma kuidagi kaasa mängin, kui ta niimoodi käitub, või mis?

Ma pole küll märganud.

Connell pühib hajameelselt käsi koolisärgi külge. Kõik on nii veendunud, et ta on preili Nearyst sisse võetud, et vahel hakkab ta oma vaistus kahtlema. Mis siis, kui ta mingil tasandil, oma teadlikust tajust all- või ülevalpool, tõesti ihaldab teda? Ta tegelikult ju ei teagi, missugune tunne iha olema peaks. Kõik korrad, kui ta on päriselt seksinud, on see olnud nii närvesööv, et on muutunud pigem ebameeldivaks, mistõttu on ta hakanud kahtlustama, et temaga on midagi valesti, et ta ei suuda naistega intiimsuhetes olla, et tal on mingi arengupuue. Pärast seksi lamab ta tavaliselt ja mõtleb: see oli nii vastik, et mul on süda paha. Kas ta lihtsalt ongi selline? Kas see iiveldus, mida ta tunneb, kui preili Neary tema lauale nõjatub, ongi tema viis kogeda seksuaalset erutust? Kuidas ta seda teadma peaks?

Ma võin ise härra Lyonsi juurde minna, kui tahad, ütleb Marianne. Ma ei ütle, et sina mulle midagi rääkisid, ütlen lihtsalt, et ma olen märganud.

Issand, ei. Mitte mingil juhul. Ära räägi sellest kellelegi midagi, selge?

Olgu, selge.

Ta vaatab tüdrukule otsa, veendumaks, et too mõtleb oma sõnu tõsiselt, ja noogutab siis.

See pole sinu süü, et ta sinuga niimoodi käitub, ütleb Marianne. Sa ei tee midagi valesti.

Poiss ütleb vaikselt: Miks siis kõik teised arvavad, et ta mulle meeldib?

Võib-olla sellepärast, et sa punastad täiega, kui ta sinuga räägib. Aga tead, sa punastad kõige peale, sul on lihtsalt selline jume.

Connell turtsatab nukralt ja lühidalt. Aitäh, ütleb ta.

No on ju.

Jah, ma olen sellega kursis.

Sa punastad tegelikult praegu ka, ütleb Marianne.

Connell sulgeb silmad, surub keele kurgulakke. Ta kuuleb, kuidas Marianne naerab.

Miks sa pead inimestega nii julm olema, küsib Connell.

Ma ei ole julm. Mul on suva, kui sa punastad, ma ei räägi kellelegi.

See, et sa teistele ei räägi, ei tähenda, et sa võid öelda kõike, mis pähe tuleb.

Olgu, ütleb Marianne. Vabandust.

Connell pöörab ringi ja vaatab aknast välja aeda. Tegelikult võiks seda nimetada pigem territooriumiks kui aiaks. Selle juurde kuulub tenniseväljak ja suur kivist naisekuju. Ta vaatab kogu seda territooriumi ja paneb näo külma õhkavale aknaklaasile lähemale. Inimesed räägivad seda lugu, kuidas Marianne kraanikausis oma pluusi pesi, nagu see oleks lihtsalt naljakas, aga Connelli arvates on lool tegelikult muu eesmärk. Marianne pole kunagi kellegagi koolist kohtamas käinud, keegi ei ole teda alasti näinud, keegi ei tea isegi, kas talle meeldivad poisid või tüdrukud, ta ei räägi sellest kellegagi. Säärast käitumist pannakse pahaks ning Connelli arvates räägitakse seda lugu nimelt sellepärast, justkui jõllitamaks midagi, mille vaatamine on keelatud.

Ma ei taha sinuga tülitseda, ütleb Marianne.

Me ei tülitsegi.

Ma tean, et sa ilmselt vihkad mind, aga sa oled ainus inimene, kes minuga üldse räägib.

Ma pole kunagi öelnud, et ma sind vihkan, ütleb poiss.

See äratab Marianne’i tähelepanu ja ta vaatab üles. Segaduses Connell väldib endiselt Marianne’i pilku, aga näeb siiski silmanurgast, et tüdruk teda vaatab. Marianne’iga rääkides tunnetab ta nendevahelist täielikku omaetteolekut. Ta võiks tüdrukule rääkida endast ükskõik mida, kas või veidrusi, ja Marianne ei räägiks neid iialgi edasi, Connell teab seda. Temaga kahekesi olles avab ta justkui tavalisest elust väljaviiva ukse ja paneb selle enda järel kinni. Connell ei karda tüdrukut, Marianne on tegelikult üpriski pingevaba kuju, aga ta kardab temaga koos olla, kuna hakkab iseendale ootamatult imelikult käituma ja ütlema asju, mida ta tavaliselt kunagi ei ütleks.

Mõne nädala eest, kui Connell ootas esikus Lorraine’i, tuli Marianne hommikumantli väel trepist alla. Hommikumantel oli lihtne ja valge, harilikult eest kinni seotud. Tema juuksed olid märjad ning nahk läikis, nagu oleks ta just nägu kreemitanud. Connellit nähes seisatas ta kõhklemisi trepil ja ütles: Ma ei teadnud, et sa siin oled, vabandust. Ta paistis ehk pisut ähmis, aga vaid veidike. Seejärel läks ta tagasi üles oma tuppa. Pärast tüdruku lahkumist seisis ja ootas Connell esikus edasi. Ta teadis, et Marianne paneb ilmselt parasjagu oma toas riidesse ning need riided, millega ta allkorrusele tagasi tuleb, on ta välja valinud pärast seda, kui ta Connellit esikus nägi. Igal juhul sai Lorraine enne Marianne’i tagasitulekut valmis, nii et ta ei jõudnudki näha, mis tüdrukul seljas on. Mitte et talle oleks see väga korda läinud. Koolis ei rääkinud ta igatahes kellelegi, et oli näinud Marianne’i hommikumantli väel või et too oli ähmi läinud, see polnud kellegi teise asi.

No mulle sa meeldid, ütleb Marianne.

Mõne hetke ei ütle Connell midagi ning nendevahelise omaetteoleku pinge on väga tugev, rõhudes poisi näole ja kehale peaaegu füüsilise jõuga. Siis tuleb Lorraine salli kaela sidudes tagasi kööki. Ta koputab õrnalt uksele, kuigi see on niigi lahti.

Valmis, küsib ta.

Jah, ütleb Connell.

Aitäh kõige eest, Lorraine, ütleb Marianne. Järgmisel nädalal näeme.

Connell on juba poolel teel köögist välja, kui ema ütleb: Sa võid ju ometi head aega öelda? Connell pöördub ja vaatab üle õla, aga avastab, et ei suuda tegelikult Marianne’ile silma vaadata, ning suunab oma sõnad hoopis põrandale. Õige jah, näeme, ütleb ta. Tüdruku vastust ta ära ootama ei hakka.

Autos paneb ema turvavöö kinni ja vangutab pead. Sa võiksid tema vastu väheke kenam olla, ütleb ta. Tal pole koolis just kerge.

Connell torkab võtme süütelukku, heidab pilgu tahavaatepeeglisse.

Ma olengi tema vastu kena, ütleb ta.

Ta on tegelikult väga tundlik inimene, ütleb Lorraine.

Kas me võiksime millestki muust rääkida?

Lorraine krimpsutab nägu. Connell põrnitseb läbi esiklaasi välja ja teeb, nagu ei märkakski.