Читать книгу Normaalsed inimesed - Sally Rooney - Страница 3

Ta istub tualettlaua ees ja vaatab peeglist oma nägu. Tema näos ei ole põskede ja lõua ümber piisavalt teravust. Nägu on nagu mingi aparaat, ja kaks silma kui vilkuvad kursorid. Või meenutab see milleltki vastu peegelduvat kuud, võbisevat ja viltust. See väljendab ühekorraga kõike, nii et sama hästi ei väljendagi midagi. Ta jõuab järeldusele, et end tänaseks meikida oleks piinlik. Endaga silmsidet katkestamata pistab ta sõrme läbipaistva huulepalsami topsi ja kannab seda huultele.

Kui ta allkorrusel nagist mantli võtab, tuleb elutoast välja tema vend Alan.

Kuhu sa lähed, küsib Alan.

Välja.

Kuhu välja?

Marianne pistab käed mantlivarrukatesse ning kohendab kraed. Tal hakkab närv sisse tulema ning ta loodab, et tema vaikimine mõjub pigem põlglikult kui ebakindlalt.

Lihtsalt välja jalutama.

Alan astub ukse ette.

No seda ma tean, et sõpradega sa kokku saama ei lähe, ütleb ta. Sest sul pole ju sõpru?

Ei ole.

Marianne naeratab nüüd malbelt, lootes, et see alistumise märk rahustab venda ning ta tuleb ukse eest ära. Selle asemel ütleb Alan hoopis: Misjaoks sa niimoodi teed?

Mismoodi, küsib Marianne.

Naeratad niimoodi imelikult.

Ta jäljendab Marianne ilmet, väänab näole inetu irve, paljastab hambad. Kuigi ta naeratab, näib ta sunnitud ja ülepingutatud ilme tõttu pigem vihasena.

Kas sulle meeldib, et sul pole sõpru, küsib ta.

Ei.

Ikka veel naeratades astub Marianne kaks väikest sammu tahapoole, keerab ümber ja läheb köögi suunas, kust avaneb terrassiuks aeda. Alan järgneb talle. Ta haarab õe käsivarrest ja tirib ta ukse juurest eemale. Marianne tunneb, kuidas lõug pingesse läheb. Venna sõrmed pigistavad läbi mantli ta õlga.

Kui sa peaksid emale kituma minema, ütleb Alan.

Ei, ütleb Marianne. Ei. Ma lähen nüüd lihtsalt välja jalutama. Tänan.

Vend laseb ta lahti, ta lipsab terrassiuksest välja ja paneb selle enda järel kinni. Väljas tundub õhk väga külm ja ta hambad hakkavad plagisema. Ta kõnnib ümber majanurga sissesõiduteele ja sealt välja tänavale. Käsivars tuikab sealt, kust Alan kinni oli haaranud. Ta võtab taskust telefoni ja hakkab sõnumit kirjutama, vajutades mitu korda järjest vale nuppu, kustutab ja tipib uuesti. Lõpuks saadab ta sõnumi ära: Olen teel. Enne kui ta telefoni tagasi jõuab panna, saabub vastus: tore varsti näeme.

Eelmise semestri lõpus jõudis kooli jalgpallimeeskond mingisuguse turniiri finaali ning kõik lõpuklassi õpilased pidid viimasest kolmest tunnist puuduma ja mängu vaatama minema. Marianne polnud meeskonda kunagi enne mängimas näinud. Sport ei huvitanud teda sugugi ning kehaline kasvatus tekitas temas ärevust. Bussis staadioni poole sõites kuulas ta lihtsalt kõrvaklappidest muusikat, keegi ei rääkinud temaga. Akna taga: mustad lehmad, rohelised heinamaad, pruunide katusekividega valged majad. Jalgpallimeeskond istus üheskoos bussi eesotsas, nad jõid vett ja patsutasid võitlusvaimu tõstmiseks üksteist õlale. Marianne’il oli tunne, et tema päris elu kulgeb kuskil väga kaugel, kulgeb ilma temata, ning ta ei teadnud, kas tal õnnestub iialgi välja mõelda, kus see on, ning selle osaks saada. Koolis oli tal sageli sama tunne, aga sellega ei käinud kaasas mingeid konkreetseid pilte, milline päris elu olla ja tunduda võiks. Ta teadis vaid, et kui see elu kord algab, ei pea ta seda enam ette kujutama.

Terve mängu jooksul püsis kuiv ilm. Nad olid toodud kohale selleks, et nad väljaku ääres seisaksid ja kaasa elaksid. Marianne oli koos Kareni ja veel mõne tüdrukuga väravapostide lähedal. Kõik peale Marianne’i paistsid oskavat kooli hüüdlauseid peast skandeerida, sõnadega, mida tema polnud iial varem kuulnud. Poolajaks oli seis ikka null-null ja preili Keaney jagas laiali mahlapakke ja energiabatoone. Teiseks poolajaks vahetati pooled ning nende kooli ründajad mängisid selle koha lähedal, kus Marianne seisis. Connell Waldron oli keskründaja. Marianne nägi teda seismas oma jalgpallivormis, säravvalgetes lühikestes pükstes ja jalgpallisärgis, mille seljal oli number üheksa. Tal oli väga hea rüht, kõigist teistest mängijatest parem. Tema siluett oli nagu pikk elegantne pintslitõmme. Kui pall nende väljakupoolele liikus, hakkas ta ringi jooksma, tõstis vahel ühe käe õhku ja jäi siis jälle seisma. Teda oli lausa nauding vaadata, aga Marianne ei uskunud, et Connell võiks teada, kus ta seisab, või sellest hoolida. Ta saaks Connellile millalgi pärast kooli öelda, et ta teda jälgis, Connell naeraks ja ütleks, et ta on imelik.

Seitsmekümnendal minutil viis Aidan Kennedy palli väljaku ülemisse vasakusse serva ja söötis üle platsi Connellile, kes lõi karistusala nurgast üle kaitsjate peade peale, nii et pall lendas keereldes väravasse. Kõik pistsid karjuma, isegi Marianne, ning Karen lõi käe ümber Marianne’i piha ja pigistas seda. Nad hõiskasid koos, nad olid näinud midagi maagilist, mis lahustas nendevahelised tavapärased sotsiaalsed suhted. Preili Keaney vilistas ja trampis jalgu. Väljakul kaisutasid Connell ja Aidan teineteist nagu üle pika aja kokku saanud vennad. Connell oli nii ilus. Marianne’ile torkas pähe, kui väga ta tahaks näha poissi kellegagi seksimas, see ei pea olema Marianne ise, ükskõik kellega. Oleks nii ilus teda lihtsalt vaadatagi. Ta teadis, et just selliste mõtete tõttu on ta koolikaaslastest erinev ja seega imelikum.

Paistis, et kõigile Marianne’i klassikaaslastele meeldib koolis väga ning nad peavad seal käimist normaalseks. Panna iga päev selga sama vorm, järgida iga kell mingeid meelevaldseid reegleid, lasta end pidevalt kontrollida ja jälgida, et keegi sobimatult ei käituks, see on nende arvates normaalne. Nad ei taju kooli sugugi rõhuva keskkonnana. Marianne sattus eelmisel aastal ajalooõpetaja härra Kerriganiga sõnavahetusse, kuna õpetaja tabas ta tunni ajal aknast välja vaatamast, ja mitte keegi klassist ei asunud Marianne’i poolele. Toona tundus talle nii ilmselgelt mõistusevastane, et ta peab panema igal hommikul mingi kostüümi selga ja laskma end päev otsa mööda suurt hoonet ringi karjatada ning tal pole lubatud isegi silmi pöörata sinna, kuhu ta soovib, isegi tema pilgu liikumine on koolireeglitega sätestatud. Sa ei õpi, kui sa aknast välja vahid ja unistad, ütles härra Kerrigan. Selleks ajaks juba enesevalitsuse kaotanud Marianne nähvas vastu: Ärge looge endale illusioone, teie käest pole mul küll midagi õppida.

Hiljuti ütles Connell, et ta mäletab seda vahejuhtumit ning toona tundus talle, et Marianne oli härra Kerrigani vastu ebaõiglane, too on tegelikult üks mõistlikumaid õpetajaid. Aga ma saan aru, mida sa mõtled, lisas Connell. Selles mõttes, et sul on koolis natuke vanglatunne, ma saan aru küll. Ta oleks pidanud laskma sul aknast välja vaadata, sellega ma olen nõus. Sa ei teinud ju midagi halba.

Pärast seda vestlust köögis, kui Marianne ütles, et Connell meeldib talle, hakkas poiss tihemini külas käima. Emale järele tulles saabus ta varem ning veetis suurt midagi rääkimata aega elutoas või seisis, käed taskus, kamina kõrval. Marianne ei küsinud kunagi, miks ta tuli. Nad rääkisid natuke või siis tema rääkis ja poiss noogutas. Connell ütles, et ta peaks proovima lugeda „Kommunistliku partei manifesti”, et see võiks talle meeldida, ning oli valmis pealkirja üles kirjutama, et see Marianne’il meelest ei läheks. Ma tean, mis „Kommunistliku partei manifesti” pealkiri on, ütles Marianne. Connell kehitas õlgu: Okei. Hetke pärast lisas ta naeratades: Sa üritad küll üleolev olla, aga ise sa pole seda tegelikult lugenudki. Marianne ei suutnud naeru tagasi hoida ning ka poiss hakkas selle peale naerma. Nad ei suutnud naerdes teineteisele otsa vaadata, nad pidid vaatama toanurka või oma jalgu.

Connell paistis aru saavat, mis tundeid kool temas tekitab; ta ütles, et talle meeldib Marianne’i arvamusi kuulata. Sa kuuled neid juba tunniski piisavalt, ütles Marianne. Connell vastas nagu muuseas: Tunnis käitud sa teistmoodi, sa pole üldse selline. Ta paistis arvavat, et Marianne’il on varnast võtta terve rida erinevaid identiteete, mida ta pingutuseta vahetab. See üllatas Marianne’i, kuna ta tundis tavaliselt, et on vangistatud ühteainsasse isiksusse, kes on vaatamata sellele, mida ta ütleb või teeb, ikka üks ja sama. Ta oli püüdnud kunagi teistsugune olla, nii-öelda eksperimendi korras, kuid see ei õnnestunud. Kui ta Connelli seltsis teistsugune oli, ei sündinud teistsugusus mitte tema sees, tema isiksuses, vaid nende kahe vahel, nendevahelises dünaamikas. Vahel ajas Marianne poisi naerma, aga teinekord oli Connell sõnaaher, tabamatu ning pärast ta lahkumist oli Marianne’il tunne, nagu oleks ta pilves, närviline, ühtaegu energiline ja kohutavalt kurnatud.

Kui ta eelmisel nädalal Connellile laenamiseks üht James Baldwini raamatut otsis, tuli poiss talle kabinetti järele. Connell seisis ja uuris raamaturiiuleid, ülemine särginööp lahti ja koolilips lõdvaks lastud. Marianne leidis raamatu ning ulatas selle poisile, kes istus aknaorva ja vaatas tagakaant. Marianne istus ta kõrvale ning küsis, kas tema sõbrad Eric ja Rob teavad, et ta väljaspool kooli nii palju loeb.

Neid ei huvitaks selline värk, ütles Connell.

Sa tahad öelda, et neid ei huvita ümbritsev maailm.

Connell tegi seda nägu, mida ikka, kui tüdruk ta sõpru arvustas, tõmbas kulmu mittemidagiütlevalt kortsu. Mitte nii nagu mind, ütles ta. Neil on omad huvid. Ma ei usu, et nad loeksid raamatuid rassismist ja muust sellisest.

Nojah, nad peavad ju kogu aeg laiama, kellega nad seksivad, ütles Marianne.

Connell vaikis viivuks, nagu oleks ta tüdruku märkuse peale kõrvu teritanud, aga ei teaks täpselt, mida vastata. Jah, seda nad teevad küll natuke, ütles ta. Ma ei kaitse neid, ma tean, et nad võivad tüütud olla.

Kas see ei häiri sind?

Connell vaikis jälle viivuks. Üldiselt mitte, ütles ta. Mõne asjaga nad panevad tõesti natuke üle võlli ja muidugi see häirib mind. Aga lõppude lõpuks on nad mu sõbrad, saad aru. Sinu jaoks on see teistmoodi.

Marianne vaatas talle otsa, kuid poiss uuris raamatuselga.

Mis mõttes teistmoodi, küsis ta.

Connell kehitas õlgu, väänutas raamatukaant. Marianne oli juba ahastuses. Tema nägu ja käed kuumasid. Connell aina vaatas raamatut, kuigi oli nüüdseks kindlasti kogu tagakaane teksti läbi lugenud. Marianne oli peenhäälestatud poisi keha kohalolule, nagu võiksid Connelli tavalised hingetõmbed olla piisavalt võimsad, et teda haigeks teha.

Mäletad, sa ütlesid ükspäev, et ma meeldin sulle, lausus Connell. Köögis ütlesid, kui me koolist rääkisime.

Nojah.

Kas sa mõtlesid, et nagu sõbrana või kuidas?

Marianne vahtis endale sülle. Tal oli seljas velvetseelik ning aknast langevas valguses paistis see toppidest tähniline.

Ei, mitte lihtsalt sõbrana, ütles ta.

Aa, okei. Ma mõtlesingi.

Connell istus ja noogutas endamisi.

Ma ei saa täpselt aru, mida ma tunnen, lisas ta. Koolis oleks vist imelik, kui meie vahel midagi juhtuks.

Keegi ei pea ju teada saama.

Connell vaatas üles, otse talle silma, täie tähelepanuga. Marianne teadis, et poiss suudleb teda kohe, ning suudleski. Connelli huuled olid pehmed. Tema keel libises veidike Marianne’i suhu. Siis oli see läbi ning Connell tõmbus eemale. Talle paistis meenuvat, et tal on raamat käes, ning ta hakkas jälle seda vaatama.

See oli mõnus, ütles Marianne.

Connell noogutas, neelatas, heitis veel kord pilgu raamatule. Ta oli nii kohmetu, nagu oleks paljalt suudluse mainiminegi ebaviisakas olnud, et Marianne puhkes naerma. Poiss paistis segadusse sattuvat.

Okei, ütles ta. Miks sa naerad?

Niisama.

Jääb mulje, nagu sa poleks varem kellegagi suudelnud.

No ma polegi, ütles Marianne.

Poiss lõi käe näo ette. Marianne naeris jälle, ta ei suutnud end tagasi hoida, ning siis hakkas ka Connell naerma. Tema kõrvad olid hästi punased ja ta vangutas pead. Mõne sekundi pärast tõusis ta püsti, raamat käes.

Vaata, et sa koolis kellelegi ei räägi, eks, ütles ta.

Nagu ma koolis kellegagi üldse räägiksin.

Connell läks toast välja. Marianne libistas end jõuetult aknaorvast põrandale ja jäi väljasirutatud jalgadega istuma nagu kaltsunukk. Kui ta seal istus, tekkis tal tunne, et Connell oli tema juurde tulnud ainult selleks, et teda proovile panna, ning et ta oli testist läbi saanud ja suudlus oli märk, mis ütles: sa said läbi. Talle meenus, kuidas Connell oli naernud, kui ta ütles, et pole varem kellegagi suudelnud. Mõne teise puhul oleks see naer võinud olla julm, aga Connelli puhul mitte. Nad naersid koos ühise olukorra üle, millesse nad olid sattunud, kuigi Marianne ei teadnud täpselt, kuidas seda olukorda kirjeldada või mis selles naljakat oli.

Järgmisel hommikul enne saksa keele tundi istus Marianne ja vaatas, kuidas ta klassikaaslased üksteist radiaatorite pealt maha tõukavad, kiljuvad ja kihistavad. Tunni alguses kuulasid nad vaikselt salvestust, kus mingi sakslanna rääkis peost, mille ta oli maha maganud. Es tut mir sehr leid. Pärastlõunal hakkas lund sadama, tihedad hallikad räitsakad laperdasid akendest mööda ja sulasid kruusal. Kõik näis ja tundus sensuaalne: klassiruumide läppunud lõhn, plekise kõlaga koolikell, mis vahetunde kuulutas, tumedad ranged puud, mis viirastustena korvpalliväljakut ääristasid. Eri värvi pastakatega puhtale joonelisele paberile märkmete tegemise aeglane rutiinne töö. Nagu tavaliselt ei rääkinud Connell koolis Marianne’iga, ei vaadanud isegi tema poole. Tund tunni järel jälgis ta klassi teisest otsast, kuidas Connell pastakat närides tegusõnu pööras. Kuidas ta koos sõpradega söögivahetunnil kohviku teises otsas millegi peale naeratas. Nendevaheline saladus rõhus meeldivalt Marianne’i kõhus, surudes vaagnaluule, kui ta end liigutas.

Sel päeval ta Connellit pärast kooli ei näinud ega järgmiselgi mitte. Neljapäeva pärastlõunal oli Connelli ema taas tööl ning poiss saabus aegsasti, et ta auto peale võtta. Marianne pidi uksele vastu minema, kuna kedagi teist polnud kodus. Connell oli koolivormi vahetanud mustade teksade ja pusa vastu. Poissi nähes tekkis tal kange tahtmine minema joosta ja oma nägu peita. Lorraine on köögis, ütles ta. Seejärel keeras ta ümber, läks üles oma tuppa ja sulges ukse. Ta heitis näoli voodisse ning hingas patja. Mis inimene see Connell üldsegi on? Talle näis, nagu tunneks ta poissi väga lähedalt, aga mis põhjust oli tal niimoodi tunda? Lihtsalt sellepärast, et Connell oli teda korra vähimagi selgituseta suudelnud ning seejärel hoiatanud, et ta ei tohi sellest kellelegi rääkida? Minuti-paari pärast kuulis ta oma toa uksel koputust ning tõusis istuli. Sisse, ütles ta. Connell avas ukse, heitis talle kiire uuriva pilgu, justkui veendumaks, et ta on teretulnud, astus sisse ja pani ukse enda järel kinni.

Kas sa oled mu peale pahane, küsis Connell.

Ei. Miks ma peaksin olema?

Connell kehitas õlgu. Ta lonkis voodi juurde ja istus maha. Marianne istus rätsepaistes ja hoidis pahkluudest kinni. Nad istusid niimoodi mõne hetke vaikuses. Siis puges Connell tema juurde voodisse. Poiss puudutas ta jalga ning Marianne lasi end padja najale pikali. Ta küsis uljalt, kas poiss kavatseb teda jälle suudelda. Connell vastas: Mis sa ise arvad? Marianne’ile tundus see väga salapärase ja elukogenud vastusena. Igatahes hakkas poiss teda suudlema. Marianne ütles talle, et see on mõnus, aga tema ei vastanud midagi. Marianne tundis, et ta teeks mida tahes, et poisile meeldida, et panna ta välja ütlema, et Marianne talle meeldib. Connell ajas käe tema koolipluusi alla. Marianne ütles talle kõrva sisse: Kas me võiksime riided seljast võtta? Connelli käsi oli tema rinnahoidja sees. Mitte mingil juhul, ütles ta. See on üleüldse rumalus, Lorraine on ju siinsamas all. Ta kutsus oma ema niimoodi eesnimega. Marianne ütles: Ta ei tule kunagi siia üles. Poiss raputas pead ja ütles: Ei, jätame parem järele. Ta tõusis istuli ja vaatas alla tüdruku poole.

Sul oli korraks kiusatus, ütles Marianne.

Ei olnud midagi.

Ma viisin su kiusatusse.

Poiss vangutas naeratades pead. Sa oled ikka nii imelik inimene, ütles ta.

Nüüd seisab Marianne Connelli sissesõiduteel, kuhu on pargitud poisi auto. Ta saatis Marianne’ile sõnumiga oma aadressi, maja number 33: kirju kivikrohviga fassaadi, tüllkardinate ja tillukese betoonhooviga ridaelamuboks. Marianne näeb, kuidas ülakorruse aknas süüdatakse lamp. Raske on uskuda, et Connell tõesti elab selles majas, kus Marianne pole kunagi käinud või mida ta isegi märganud pole. Marianne’il on seljas must kampsun, hall seelik, odav must aluspesu. Ta jalad on ülima hoolikusega raseeritud, kaenlaalused on siledad ja deodorandist valkjad ja nina tilgub pisut. Ta helistab uksekella ning kuuleb, kuidas Connelli sammud trepist alla tulevad. Poiss avab ukse. Enne kui ta tüdruku sisse laseb, vaatab ta üle Marianne’i õla, veendumaks, et keegi tema saabumist ei näe.