Читать книгу Charlie muutub kanaks - Sam Copeland - Страница 2
ОглавлениеSam Copeland
Charlie muutub kanaks
Originaali tiitel:
Sam Copeland
Charlie Changes into a Chicken
Puffin Books
2019
Copyright © Sam Copeland, 2019
The author has asserted his moral rights.
All rights reserved.
Illustrations copyright © Sarah Horne, 2019
Text design by Janene Spencer
© Tõlge eesti keelde. Marju Roberts, Tiina Aug, 2019
Tõlke toimetanud Tiina Aug
ISBN 978-9985-3-4786-7
e-ISBN 9789985348482
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2019
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda Greif OÜ
Minu isale Steve’ile, kes õpetas mind naerma ka elu raskeimatel hetkedel.
1. PEATÜKK
See on Charles McGuffin.
See pole päriselt tema. See on lihtsalt temast joonistatud pilt. LOOMULIKULT. Kui sa sellest ise aru ei saanud, siis on see raamat sinu jaoks liiga keeruline ja peaksid selle asemel kätte võtma „Ülilihtsa raamatu siililegi selgete lugudega täielikele jahupeadele”.
Charles McGuffin oli täpselt samasugune nagu mina ja sina. Või no minusugune ta ei saanud olla, sest mina olen suur ja karvane, aga Charles on väike ja üsna sile. Nii et ta on täpselt samasugune nagu sina. Ehkki tal on tead-küll-mis, ja ma arvan, et päris paljudel teist, kes seda raamatut praegu loevad, seda tead-küll-mida ei ole. Nii et Charles on nagu mõned teie hulgast.
Kui välja arvata üks TOHUTU SUUR, HIIGLASLIK erinevus.
Ta võib igasugusteks loomadeks muutuda.
Umbes nii, et ühel hetkel on ta täitsa tavaline poiss, aga järgmisel hetkel juba hunt.
Või vöölane.
Või ohunuudel (mis, nagu igaüks teab, on madude õige teaduslik nimetus).
Hüva, ilmselt tähendab see, et Charles ei ole üldse kellegi moodi teie hulgast, sest mitte keegi teine ei saa ju loomaks muutuda.
Nüüd tundub mulle küll, et peaksime seda raamatut otsast peale alustama.
Lihtsalt tee nägu, et sa eelmist osa ei lugenud, eks?
1. PEATÜKK
(UUESTI)
See on Charles McGuffin.
See pole päriselt tema. See on lihtsalt temast joonistatud pilt. LOOMULIKULT.
Charles McGuffin ei ole üldse selline nagu mina või sina. Ta on hoopis-hoopis teistsugune. Charles on ainulaadne. Sest Charles suudab mis tahes loomaks muutuda. Näiteks ohunuudliks.
Charlie1 oli veel umbes kolm nädalat pärast oma üheksandat sünnipäeva täiesti tavaline poiss. Ta oli just mustmiljonendat korda oma vanemal vennal Rusikarüütlil haiglas külas käinud. Rusikarüütel oli väga haige ja viibis juba ammusest ajast haiglas. See oli päris tüütu, sest Charles oli veendunud, et suudab nüüd venda PlayStation 4-1 mängides FIFA-mängus võita, ja tahtis seda tõestada. Pealegi oli vaja aias koobast parandada ja üksinda Charlie sellega hakkama ei saanud. Ja vahel tahtis Charlie lihtsalt oma venda tagasi, et oleks kellegagi peitust mängida. Üksi polnud peitusemäng suurem asi – Charlie oli järele proovinud.
Kui sa oled eriti nupukas, küllap sa siis juba aimad, et Rusikarüütel pole Charlie venna päris nimi, kuid häda sellele2, kes teda mingi muu nimega kutsuma peaks. Charlie venna päris nimi oli Henry, aga kuna teda oli eluaeg Hirmsaks Henryks hüütud, siis andis ta tou vastu nina igaühele, kes teda õige nimega kõnetas. Ta oli kaheteistaastane, haiglast surmani tüdinud ja suutis Charliet FIFAs ikka veel vabalt võita, väitku Charlie ise mida tahes. Tal oli ka oma tüdruk, aga kui sa ütlesid: „Rusikarüütlil on oma tüdruk,” said sa samuti vastu nina. Ühesõnaga, kui sa Charlie vennaga ükskõik mis teemal rääkisid ja vestlusest terve ninaga välja tulid, olid igatahes õnnega koos.
Kui Charlie koos vanematega pärast Rusikarüütli külastust koju jõudis, jooksis ta otse ülemisele korrusele oma tuppa. Ta sukeldus voodisse teki alla ja proovis mitte mõelda sellest „suurest kompuuteruuringust”, millest vend talle äsja rääkinud oli. Mõne aja pärast pühkis ta pisarad ära ja tegi tennisereketi abil tekist telgi. Kui telk valmis sai ja enam kokku ei kukkunud, pani ta taskulambi põlema ja hakkas oma lemmikraamatut lugema. Charlie lemmikraamat rääkis vulkaanidest. Selles olid pildid hiiglaslikest vulkaanipursetest ja oranžikaspunasest laavast. Charliele meeldis ette kujutada, kuidas ta vulkaaninõlvast alla libisedes, laaval surfates ja pursete eest põigeldes kindlast surmast pääseb.
Alumiselt korruselt kostsid vanemate vaidlevad hääled, mis kaikusid läbi kogu maja nagu kõuekõmin. Charlie pani raamatu kinni. Ta ei suutnud keskenduda. Väljas oli pimedaks läinud ja tänavavalguslamp Charlie akna taga joonistas magamistoa seinale õõvastavaid varje. Puuokste piirjooned sarnanesid Charlie meelest liigagi nõia pikkade haardevalmis sõrmedega, nii et ta kargas välkkiirelt voodist välja ja tõmbas kardinad ette.
Just sel hetkel ja sealsamas paigas see esmakordselt juhtuski.
Kõigepealt hakkas Charlie silm tõmblema.
Poiss tardus paigale, tundes, kuidas laug hullumeelselt pilgub. Ta silm oli ka varem väsimusest tõmmelnud, kuid nüüd oli see kuidagi teistmoodi. Nagu oleks keegi ta seinakontakti kaudu vooluvõrku ühendanud. Tõmblused kandusid edasi teisele silmale ja nüüd pilkusid ning vibasid mõlemad silmad korraga.
Kogu Charlie keha valdas tunne, nagu oleks sellest elektrijuhe läbi tõmmatud, nagu ta ise olekski elekter. Kõik kehaosad särisesid ja undasid. Särin ja undamine muutusid aina tugevamaks, kuni Charliele tundus, et ta põleb, kuid see põlemine leidis aset tema sees nagu mingis lõputus võbelevas torus.
Nahk tundus täiesti teistsugune. Nagu elaks see oma elu. Charlie vaatas oma käsivart ning märkas kohkunult, et igal pool ta nahast kasvasid välja karvad.
Imelikul kombel muutus ka tuba üha suuremaks.
Kuid nagu Charlie peagi mõistis, ei muutunud mitte tuba suuremaks, vaid hoopis tema ise muudkui kahanes! Ta muutus aina väiksemaks ja väiksemaks, samal ajal kui tuba muutus aina avaramaks.
Ja tema keha – Charlie ei julgenud õieti vaadatagi –, tema keha hakkas muunduma. Sootuks teistsuguseks. Temast kasvasid välja lisajalad (see oli just nii jäle, nagu sa ette kujutad). Ja lõpuks tundis Charlie, et talle ilmusid pähe uued silmad (need olid vist isegi jäledamad kui uued jalad).
Charlie taipas peaaegu otsekohe, et ta on muutumas ämblikuks.
Aga kuidas ta seda teadis?
Ta vaatles asitõendeid.
ASITÕEND NR 1: Charlie oli tilluke. Tõsi küll, ta polnud ju ka enne muundumist väga suur olnud, kuid ta nägi voodi all kuivatatud aprikoosi, mille ta oli mustadeks päevadeks kõrvale pannud, ja nüüd oli ta sellega ühesuurune. Ja harilikud üheksa-aastased poisid ei ole tavaliselt kuivatatud aprikoosi suurused.
ASITÕEND NR 2: Charlie luges oma jalad üle ja sai neid kokku kaheksa, ehk kuus tükki rohkem, kui inimesele tarvis läheb, aga mida ämblikule on just parasjagu.
ASITÕEND NR 3: Ta oli üleni kaetud lühikese pruuni karvaga. See ei pruugi iseenesest tähendada, et sa ei ole inimene – võtame näiteks Charlie onu Pete’i. Onu Pete oli ükskord Charlie ujuma viinud ja kui onu T-särgi seljast võttis, tuli nähtavale selg, mida katsid nii tihedad karvatutid, et isegi gorilla oleks seda kadestanud. Kui onu Pete, seljakarvad tuules lehvimas, basseini astus, tardusid kõik lapsed paigale ja vahtisid teda pärani silmi, suud ammuli. Charlie oli üritanud seda vaatepilti mälust kustutada, ent mida rohkem ta onu Pete’i karvast selga unustada püüdis, seda kindlamalt see ta ajju sööbis, sest ajud kord juba on sellised tüütud asjad.
ASITÕEND NR 4: Charlie suutis ilma end pööramata peaaegu otse enda taha vaadata. Ta kergitas üht oma uut pikka ning vibalikku jalga ja luges ettevaatlikult silmad üle. Neid oli kaheksa.
Kaheksa jalga? Kaheksa silma? Väääga kahtlane.
Niisiis hindas Charlie kõiki neid kahtlasi asitõendeid, sooritas liitmistehte väike + karvane + kaheksa vibalikku musta jalga + kaheksa silma ja sai tulemuseks „ämblik”, kuna on teada-tuntud tõsiasi, et ämblikud on karvased ning neil on kaheksa jalga ja kaheksa silma. Veidi vähem tuntud on tõsiasi, et ämblikel on ka kaheksa tagumikku3, mis on ühtaegu jäle ning räpane ja läheb ämblikele ka hulga raha maksma, et WC-paberit osta.
Charlie istus põrandale ja mõtles oma täbara seisukorra üle järele. Ta oli ämblikuks muutunud, ent tal polnud õrna aimugi, kuidas ämblik olla. Ta oli küllaga kogenud elu poisina, aga ämblikuelu kogemus tal puudus. Kui Charlie oli niiviisi ämblikuna mõnda aega istunud, tuli talle pähe plaan. Tema plaanis oli kaks lihtsat osa. Need olid järgmised:
1. osa: PAANIKA!
2. osa: hüüa ema appi.
Charlie viis edukalt ellu plaani esimese osa. See koosnes põhiliselt vibalike jalgadega õhus vehkimisest. Pärast piisavalt pikka paanikahoogu üritas ta alustada teist etappi.
Teine osa ebaõnnestus. Ja miks? Kas sa oled kunagi kuulnud mõnd ämblikku karjumas? Ei. Loomulikult ei ole. Sest ämblikud ei saa karjuda. Ämblikud ei saa pomiseda, sosistada, rääkida, vadistada, keelt peksta, padrata ega joodeldada, ja appi karjuda ei saa nad ammugi mitte.
Kui ämblik Charlie oli mõned sekundid hääletult karjunud ja hullumeelselt jalgadega vehelnud, istus ta uuesti põrandale, otse ebemetega kaetud kuivatatud aprikoosi kõrvale, ja mõistis, et tema plaani teine osa ei toimi kohe kuidagi. Niisiis otsustas ta pöörduda tagasi esimese osa juurde ja seda korrata.
