Читать книгу Charlie muutub kanaks - Sam Copeland - Страница 3

2. PEATÜKK

Jäta juba järele, ämblik Charlie! mõtles Charlie pärast mitu minutit kestnud ämblikupaanikat. Pole mõtet paanitseda. Kindlasti lähevad asjad kohe paremaks, sest enam halvemaks ei saa nad ju minna.

Charlie polnud veel kunagi oma elus nii valesti arvanud.

Asjad läksid hoopis palju hullemaks.

Minut-paar veel ja siis on kõik jälle hästi. Kõik muutub taas normaalseks, mõtles Charlie endamisi ekslikult.

Charlie nimelt oli selline inimene, keda kutsutakse optimistiks. See tähendab, et inimene näeb vaid asjade häid külgi ja loodab elult alati parimat. Tavaliselt on selline suhtumine ka kõige õigem.

Ent vahest pole just kõige targem olla optimist, kui sa oled äsja ämblikuks muutunud. Siis on võib-olla nutikam olla see, keda kutsutakse pessimistiks. Pessimist on optimisti vastand. Pessimist eeldab alati halvimat, näiteks midagi sellist:

1. Minu jalgpallimeeskond kaotab neli-üks ja ma löön palli neli korda oma väravasse.

2. Päris kindlasti saan ma reedel etteütluse eest kahe.

3. Pärast ämblikuks muutumist ei lähe asjad paremaks, vaid palju hullemaks, sest meie kass, suur punane kõuts Esimees Mäu tuleb magamistuppa ja üritab mind ära süüa.

Kuid Charlie ei olnud pessimist. Ta oli optimist. Ta hakkas aegamisi rahunema ja paanika vaibus, kuna Charlie mõtles lootusrikkaid mõtteid.

See oli väga halb idee, sest Charlie toa ukse vahelt liibus parasjagu sisse paks ja karvane punane kass nimega Esimees Mäu.

Ja Esimees Mäule meeldis ämblikke süüa.

Ja Charlie oli ämblik.

Kas taipad, kuhupoole asjad liiguvad? Lõpuks mõistis seda ka Charlie. Ta tardus hirmust.

Esimees Mäu silmad kilasid pimeduses.

Ämblik Charlie neelatas klõnksti.

Esimees Mäu liibus vastu maad, tagumik uppis, kõrvad kikkis.

Charlie laskis kogemata kuuldavale pisi-pisikese, illitillukese hirmunud ämblikupuuksu⁴.

Piuks-pups!

Esimees Mäu vonksutas hüppeks valmistudes oma karvast tagumikku.

Tundus, et aeg venib nagu kummipael. Siis pääses see kummipael plaksti! valla. Charlie hakkas tegutsema. Ta vudis voodi alla nii kiiresti, kui ta kaheksa jalga teda kanda suutsid.

Esimees Mäu sööstis talle järele.

Charlie jooksis nii kaugele ja nii kiiresti, nagu jaksas.

Esimees Mäu ei ulatunud küll päriselt Charlieni, kuid hakkas oma paksude kollakaspunaste käppadega tema suunas hoope jagama. Charlie tormas rapsivate küüniste vahelt joostes ja hüpates läbi. Ta jõudis oma toa nurka voodi all ja tõmbas end pulgakommidest järele jäänud pulkade, tolmuste Match Attaxi kaartide, pehkinud õunasüdame ja surnud teo vahele kössi. Tigu oli olnud Charlie lemmikloom, kuni ta plehku pani, ja vähemalt nüüd sai Charlie teada, kuhu tigu kadus.

Rehmavad, haarata püüdvad küünised jõudsid aina lähemale. Charliel oli vaja mõelda, kiiresti mõelda.

Ja siis ta mõistis – ta peab olukorrast ämbliku kombel välja tulema. Ta pani ühe vibaliku jala vastu seina. Siis järgmise. Ja järgmise. Ja järg… Küllap said juba aru. Ta asetas kõik oma kaheksa jalga seinale. Ja siis hakkas ta kõndima. Mööda seina ülespoole.

Ämblikele on see ilmselt üsna tavapärane tegevus, kuid Charlie jaoks polnud selles mitte midagi tavapärast. Vastupidi. Seina mööda üles ronides oleks Charlie tahtnud täiest kõrist karjuda, kui vaid ämblikud karjuda suudaksid (aga me juba teame, et nad ei suuda).

Võib-olla ei suuda ämblikud küll karjuda, kuid nad suudavad tahapoole vaadata, ning äkitselt osutus see võime väga kasulikuks, lausa eluliselt tähtsaks. Sest Charlie nägi, et Esimees Mäu tema taga oli teda märganud. Charlie ämblikujalgu läbivad võnked andsid talle teada, et kass liigub tümpsuval sammul üle põranda tema poole.

Charlie jooksis kiiremini.

Esimees Mäu kargas kõrgele õhku ja sirutas end välja, et Charlieni ulatuda. Charlie jooksis seina pidi üles, nagu jalad võtsid, ja sibas mööda lage riidekapi kohale. Ta seisis seal vakka nagu ämblik, pea alaspidi ja ise läbini hirmunud, samal ajal kui Mäu all ähvardavalt ringi luusis.

Vaat see on nüüd küll kõige hullem, mis juhtuda võib, mõtles Charlie. Hullemaks küll enam minna ei saa. Edasi läheb kindlasti ainult paremaks.

Charlie polnud ikka veel erinevustest optimismi ja pessimismi vahel õppust võtnud.

Kahe kiire ja paindliku hüppega kargas Esimees Mäu kõigepealt voodile ning siis kapi otsa. Täiesti ootamatult oli Charlie oma toa lae nurka lõksu jäänud ning silmitses nüüd, pea alaspidi, iseenda kassi, kes valmistus teda nahka pistma.

Charlie polnud ealeski ette kujutanud, et tema elu lõpeb ämblikuna punase karvase kassi lõugade vahel. Aga elu armastabki naljakaid vempe visata.

See oli siis nüüd käes.

Lõpp.

Mäng läbi.

Ja pole vähimatki võimalust seda mängutasandit uuesti alustada.

Kass kargas õhku, lõuad laiali.

Teadmata isegi, mida ta teeb, hüppas ka Charlie. Ja kui ta hüppas, paiskus ühest tema kaheksast tagumikust⁵ välja midagi veidrat ja tabas lage tema taga. See oli pikk hõbedane köis⁶.

Ämblikuniit!

Charlie oli küll vaid üheksa-aastane, kuid ta teadis – sügaval-sügaval südames ta lihtsalt teadis –, et see on tema elu kõige veidram, kummalisem, superhüperimelikum hetk.

Kui Charlie tagumikunööri otsas keereldes läbi õhu liugles ning Esimees Mäu teda pärani silmi ja ammuli sui vahtis, tundis Charlie, kuidas elekter taas tema keha läbistab, nagu oleks ta hooga satelliidile ja sealt tagasi Maa peale mobiiltelefoni sisse saadetud. Ta tundis, kuidas teda litsuti ja muljuti, tiriti ja venitati, kuni ta muutus suureks, hiiglaslikuks, taas hariliku poisi suuruseks, ja nägi jälle oma jalgu ning käsi, ja siis ta muudkui kukkus ja kukkus ja maandus lõpuks RAK-K-SATADES oma voodile.

Charlie ei olnud enam ämblik. Ta oli jälle tavaline poiss.

Ta lesis hingeldades voodis ja vahtis Esimees Mäud, kes ikka veel riidekapi otsas istus ja vaatas Charliet nii vapustatud ilmel, milleks üks kass üldse võimeline on.