Читать книгу Kadunud pärlikee. Torshovi detektiivid I - Самюэль Бьорк - Страница 6

„Kim Kong,“ naeratas Vana-Olsen ust avades.

Niimoodi kutsuvad mind endiselt väga paljud inimesed. Tegelikult on mu nimi Kim André Kongsvik, aga kui ma jalgpalli mängisin, siis hüüti mind ikka Kim Kongiks.

Ma ei taha nüüd uhkustada, aga ma olin väga hea jalgpallur. Olin ainult kümnene, aga juba räägiti Norra koondisest.

„Küll tema hakkab Norra eest mängima!“

Nii nad ütlesid.

„Kui tema on meeskonnas, siis võidame maailmameistrivõistlused kindlalt!“

Keegi ei saanud minu käest palli kätte. Nii lihtsalt oli. Küll nad proovisid, seda ma ütlen. Kõik Romsåsi, Friggi ja Lynni suured poisid, aga neil polnud võimalustki.

„Kim Kong!“

Teiste jalgpallimeeskondade mängijate vanemad käisid mind vaatamas.

„Triblakunn!“

Oma viimasel hooajal skoorisin kuuskümmend väravat.

See oli mu unistus. Saada profijalgpalluriks. Aga nii ei läinud. Ainult selle lolli õnnetuse pärast.

Vana-Olsen on väga vana, talle meeldib aknast vaadata, kuidas me mängime või mis muud ümberringi juhtub. Tahad äkki teada, mis siin Frankrikegårdenis on toimunud? Lihtsalt küsi Vana-Olsenilt. Tema näeb enamasti kõike.

„Kuhu teil nii kiire on?“ küsis Vana-Olsen.

„Üks vargusjuhtum on käsil,“ vastasin mina ja võtsin välja oma märkmiku.

„Ah soo?“ sõnas Vana-Olsen. „Põnev. Millega mina aidata saan?“

„Aryani emaga,“ vastas Vinku.

„Politseiga,“ ütlesin mina.

„Kas ta peab vangi minema?“ küsis Vinku.

„Kelle kee see on?“ pärisin mina.

„Oot-oot, üks küsimus korraga,“ lausus Vana-Olsen istet võttes.

„Kas sa nägid midagi?“ küsisin mina ja leidsin üles oma pastaka.

„Ebameeldiv lugu,“ pomises Vana-Olsen.

„Mis mõttes?“

„Pärlikee on proua Abrahamseni oma.“

„Kelle?“ uuris Vinku.

„Selle vana valgete juustega daami oma,“ selgitasin mina.

„Mäh?“ küsis Vinku.

Ma lihtsalt mainin, et mõnikord Vinku on selline. Ei saa kõigele kohe pihta. Näiteks kui läheduses on Aryani õde. Shireen.

Minu Pärsia printsess.

Nii Vinku teda kutsub.

Nagu mida? Shireen käib kaheksandas ja saab endale iga kuti, keda tahab. Loomulikult kaugelt üle meie liiga. Olen proovinud seda Vinkule öelda, aga mind ta muidugi ei kuula.

„Sa ju tead proua Abrahamseni? Kogu aeg jalutab oma puudlit?“

„Pole elu sees näinud,“ vastas Vinku.

„Andis sulle eelmise aasta halloweeni ajal veel porgandeid,“ sõnasin lõpuks.

„Aaaa, tema,“ vastas Vinku. „22. trepikoja nõid?“

„Jah, täpselt,“ laususin mina.

„Nüüd ma tean küll,“ naeratas Vinku. „Mis temaga on?“

„See pärlikee on tema oma,“ noogutas Vana-Olsen.

„Aga mis Aryani emal selle nõiaga pistmist on?“ küsis Vinku.

Ja siis ma taipasin.

„Ta käib seal koristamas,“ vastasin ma vaikselt.

„Miks?“ küsis Vinku.

„See on Aryani ema töö,“ ütlesin mina natuke pahaselt, sest Vinku rääkis kogu aeg vahele.

„Täpselt nii,“ ohkas Vana-Olsen. „Nad ütlevad, et kee kadus vannitoakapist, mis oli lukus. Siis, kui Laila seal käis.

See pärlikee olevat väärt hulga raha. Üle saja tuhande Norra krooni. Seda ma teile ütlen, et proua Abrahamsen on lausa marus.“

Vana-Olsen vangutas pead ja peitis haigutust.

„Laila?“ küsis Vinku ja toksas mulle külge.

„Aryani ema,“ sosistasin vastu ja kirjutasin Vana-Olseni jutu kiiresti üles.

Proua Abrahamsen. Varastatud pärlikee. Väärtus: sada tuhat krooni (!)

Oli vannitoakapis.

Kas kapp oli lukus (?)

Kes teab võtme asukohta (?)

Viimane inimene korteris enne kee kadumist: Aryani ema (!)

Kahtlusalused: vaid Aryani ema (esialgu)

„Aitäh praegu abi eest,“ ütlesin ma ukse juurde minnes. „Kui sul veel midagi meelde tuleb, kas saaksid teada anda?“

„Absoluutselt,“ naeratas Vana-Olsen.

Hoovis jäime Vinkuga seisma ja vaatasime teineteisele otsa.

„Kehvad lood,“ pomises tema. „Äkki Aryani ema ongi süüdi?“

„Kindlasti mitte,“ vastasin ma, nähes samas, et Heidi tuleb joostes üle muru.