Читать книгу Kadunud pärlikee. Torshovi detektiivid I - Самюэль Бьорк - Страница 7

„Kas sa oled juba kuulnud?“ küsis Heidi tõsiselt.

„Jah,“ noogutasin mina.

„See ei ole ju tõsi?“ ütles Heidi. „Aryani ema? Varas? Ta on ju nii tore!“

„Mina ütlesin sama asja,“ teatas Vinku ja piilus minu poole.

Ma teadsin täpselt, mida ta silmas peab ja noogutasin.

„Kuule, Heidi,“ sõnasin ma ettevaatlikult. „Me peame sult midagi küsima.“

„Mida?“ päris Heidi uudishimulikult.

Olime sellest rääkinud juba ammu. Et peaks ühe tüdruku kampa võtma.

„Mida küsima?“ uuris Heidi uuesti.

„See on hästi suur saladus,“ sõnas Vinku tõsiselt.

„Supersuur saladus,“ ütlesin mina.

„Sa ei tohi sellest kunagi kellelegi rääkida,“ lausus Vinku.

„Mitte ühelegi hingele,“ manitsesin mina.

„Lubad sa?“ ütles Vinku.

„Millest te räägite?“ küsis Heidi, kes oli nüüd ikka juba väga uudishimulik.

„Me asutasime klubi,“ sõnasin mina tõsiselt.

„Me lahendame siin hoovis toimuvaid kuritegusid,“ sosistas Vinku.

„Tahad sa kampa tulla?“ küsisin mina sosinal.

Heidi vaatas meid suurte silmadega, siis venis ta suu laiale naerule.

„Klubi? Detektiiviklubi?“

„Jah? Tahad sa ka liikmeks tulla?“

Just siis muutusin ma natuke, jah, kuidas seda nüüd öeldagi? Mitte päris häbelikuks, aga olin natuke mures,

et mis ta vastab.

„Loomulikult,“ naeratas Heidi. „Kas teie klubil nimi ka on?“

„Torshovi Detektiivibüroo,“ vastas Vinku pidulikult.

„Torshovi Detektiivibüroo,“ sõnas Heidi aeglaselt, nagu maitseks seda nime.

„Kas meeldib?“

„Täiega,“ säras Heidi.

„Kas näitame talle peakorterit?“ küsis Vinku mulle innukalt otsa vaadates.

„Hea mõte,“ noogutasin mina ja võtsin välja pööninguvõtmed.