Читать книгу Öökull - Самюэль Бьорк - Страница 5

Mia Krüger nägi, et kirjutuslaua taga istuva mehe suu hõredate vuntside all liigub, kuid ei viitsinud kuulata. Mehe sõnad ei jõudnud temani. Ta igatses kajakate järele. Lõhna järele, kui lained vastu kaljut loksusid. Vaikuse järele. Ta imestas jälle, miks ta laskis seda endale teha. Minna psühholoogi juurde. Rääkida endast. Nagu see aitaks. Ta võttis taskust pastilli ja kahetses veel kord, et oli sellega nõustunud. Ta oleks pidanud kohe töölt lahkuma.

Ebastabiilne ja teenistuseks sobimatu.

Kuradi Mikkelson, kes midagi ei teadnud, ise ühtki juhtumit lahendanud ei olnud ja istus oma toolil ainult tänu sellele, et teadis, kuidas poliitikute perset lakkuda.

Mia ohkas ja püüdis veel kord mõista, mida kirjutuslaua taga istuv mees oli öelnud, sest pidi nüüd ilmselt vastama, aga ei olnud küsimust kuulnud.

„Kuidas seda mõista?” küsis ta ja saatis mõtte noorele kõhnale paljaks aetud kukla ja blondi tukaga tüdrukule, keda oli näinud saabumas suurest uksest ooteruumi, kus olid ümberringi ajakirjad, mille esiküljed tundusid talle kohutavalt jaburad. Tervene mentaaltreeninguga. Heasse vormi üks-kaks-kolm.

„Tabletid?” kordas psühholoog kindlasti kolmandat korda, naaldudes tooli seljatoele ja võttes prillid eest.

Märk lähedusest. Et Mia end turvaliselt tunneks. Papi ei tea vist, kellega ta räägib. Mia oli väiksest saadik inimeste hinge näinud. Sellepärast ta igatseski kajakate järele. Seal polnud kurjust. Ainult loodus. Laineloks vastu kaljut. Kõikjal vaikuse ja eimiski hääl.

„Hästi,” ütles Mia ja lootis, et see on õige sõna.

„Nii et oled nende võtmise lõpetanud?” küsis psühholoog ja pani prillid ette tagasi.

„Ma ei võtnud kuigi palju nädalaid.”

„Ja alkohol?”

„Pole ammu enam tilkagi võtnud,” ütles Mia, mis oli jälle tõest kaugel.

Mia vaatas mehe pea kohal olevat kella, osuteid, mis tiksusid liiga aeglaselt ja ütlesid talle, et ta peab seal veel tükk aega istuma. Ta saatis veel ühe vihkava mõtte Mikkelsonile ja ühe psühholoogile, kelle kabinet asus Oslo rikkaimas lääneosas, aga tõmbas viimase maha. See ei olnud mehe süü. Ta tahtis ainult aidata. Ja räägiti, et ta olla päris hea. Psühholoog Mattias Wang. Tegelikult oli Mial vedanud, ta oli valinud internetist lihtsalt mingi nime, kui oli otsustanud katset teha. Ta ei tahtnud mõnda käepärast politseipsühholoogi. Ametisaladus Grønlandis? Mitte kuigi tõenäoline, mitte temale, mitte Mia Krügerile.

„Me peame pisut rääkima Sigridist.”

Mia oli kaitse unarusse jätnud, aga tõmbas soomusrüü uuesti ülle. Mees võis olla nii võimekas ja kena kui tahes, aga Mia ei olnud seal selleks, et oma hinge pahupidi pöörata. Ta tahtis tööle tagasi minna. Kaks tundi psühholoogi juures. Et saada vajalik paber. Ta jätab terve inimese mulje, vestleb ladusalt, saab oma probleemidest aru. Ma soovitan ta viivitamatult tööle tagasi suunata.

Ta naeratas pisut endamisi ja näitas Mikkelsonile kujuteldavat sõrme.

Teenistusse kõlbmatu.

Tema esimene mõte oli mõistagi, et käigu perse, aga pärast viit nädalat üksi uues korteris, mille ta Bislettisse oli ostnud, ümberringi pappkastid, mida ta ei suutnud avada, püütud kinni kehasse, mis ikka veel kisendas tablettide järele, millega ta seda nii kaua oli toitnud, oli ta järele andnud. Ta oli kaotanud kõik, keda oli armastanud. Sigridi. Ema. Isa. Vanaema. Ainult tema ise puudus veel Åsgårstrandi surnuaialt. Ta tahtis ainult maailmast kaduda. Pääseda sellest viletsusest. Aga mõne aja pärast oli Mia aru saanud, et ta armastab oma kolleege. See aeg, mis ta pärast üksi saarel viibimist tööl oli olnud, oli andnud talle tunde, et vahest on võimalik, vahest on elamisel siiski mingi mõte sees. Teha vähemalt katset. Pisut aega. Need olid toredad inimesed. Head inimesed. Inimesed, kellest ta tegelikult hoolis.

Munch. Curry. Kim. Anette. Ludvig Grønlie. Gabriel Mørk.

„Sigrid?” ütles kirjutuslaua taga istuv mees uuesti.

„Jah?” vastas Mia ja laskis mõtetel jälle uitama minna, tüdrukule, keda ta oli näinud kabinetist lahkumas ja kelle aeg oli olnud enne teda, nende vanusevahe võis olla viisteist aastat, aga mõlemad ühtmoodi häbenevad, jah, mina ka käin siin, mina ka ei ole normaalne.

„Me peame rääkima.”

Jälle see psühholoog ja nüüd vist Mia enam eest ära ei vingerda.

Sigrid Krüger.

Õde, sõbranna ja tütar.

Sündinud 11. novembril 1979. Surnud 18. aprillil 2002.

Sügavalt armastatud. Sügavalt leinatud.

Psühholoog võttis jälle prillid eest ja nõjatus tooli seljatoele.

„Me peaksime temast varsti rääkima, kas te ei arva?”

Mia tõmbas nahktagi tõmbluku kinni ja näitas kellale seinal.

„Kindlasti,” noogutas ta ja naeratas korraks. „Järgmine kord.”

Mattias Wang paistis pettunud, kui avastas, et osutite põhjal on aeg läbi.

„Olgu siis,” ütles ta ja pani pastaka enda ees laual olevale märkmikule. „Järgmisel nädalal samal ajal?”

„Okei.”

„On tähtis, et …” ütles vuntsidega mees, aga Mia võttis juba suuna ukse poole.