Читать книгу Öökull - Самюэль Бьорк - Страница 7

Kuigi kell polnud veel viiski, oli sellest hoolimata kottpime, kui Holger Munch saabus Hurumi valla servale politseilintide taha. Ta näitas läbi akna ametitunnistust ja noor praktikant, kes paistis tundvat piinlikkust, et oli ta peatanud, viipas ta kiiresti edasi.

Munch parkis auto tõkkelintidest paarisaja meetri kaugusele tee äärde ja väljus külma sügisõhtusse. Ta süütas sigareti ja tõmbas mantli tihedamalt koomale.

„Munch?”

„Jah?”

„Olsen, sündmuskoha vaatluse läbiviija.”

Munch võttis vastu kinnastatud käe, mis kuulus keskealisele pikakasvulisele politseinikule, keda ta varem ei tundnud.

„Esialgsed andmed?”

„Ohver leiti umbes kuussada meetrit teest põhja-loode suunas” ütles robustne mees tumeda metsa poole osutades.

„Kes seal praegu kohal on?”

„Kriminalistid. Kohtumeedikud. Keegi teie omadest – Kolstad?”

„Kolsø.”

Munch avas Audi pagasiruumi, võttis välja kummikud ja hakkas neid just jalga tõmbama, kui telefon helises.”

„Munch?”

„Kim siin. Oled kohal?”

„Jah, seisan teeotsas, kus sina oled?”

„Telgi juures, Vik sai valmis ja hakkab kannatust kaotama, aga ma käskisin neil tüdruk paigale jätta, kuni sa saabud. Ma tulen sulle vastu.”

„Olgu. Kuidas paistab?”

„Magamisega võib tükiks ajaks hüvasti jätta. See on mingi haige värdjas.”

„Mis mõttes?” küsis Munch ja tundis korraga, kuidas hinge hiilib kõhedus.

Haige värdjas?

Holger Munchil oli ligi kolmkümmend aastat mõrvauurija kogemusi ja ta oli näinud enam-vähem kõike, sääraseid asju, mis tavainimese ööune rööviksid, aga tema ei kaotanud meelerahu ja suutis harilikult säilitada teda ootavate vaatepiltide suhtes distantseerunud professionaalsuse, ja kui seda oleks öelnud mõni teine, poleks ta suuremat muretsenud. Näiteks Mia, kes ei talunud vähimatki ja laskis kõigel end hingepõhjani vapustada, või Curry, kes kõikus kogu aeg ülemeelikuse ja raskemeelsuse vahel, aga Kim Kolsø? Munch märkas, et see ei meeldi talle.

„Kas tahad kohe kuulda või vaatad ise?” jätkas Kolsø.

„Räägi lühidalt,” ütles Munch ja pistis näpu kõrva, kui sündmuskohalt lahkuv patrullauto sireeni huilates temast mööda kihutas.

„Kas oled seal või?” küsis Kolsø telefonis.

„Jaa-jaa, ütle uuesti.”

„Teismeline tüdruk, arvatavasti kuusteist või seitseteist,” jätkas Kolsø. „Alasti. Näeb välja nagu – mingisugune rituaal? Ümberringi on kõik sulgi täis. Ja küünlad …”

Munch pistis jälle sõrme kõrva, kui veel üks patrullauto eelmisele vilkurite sähvides järgnes.

… on paigutatud justkui sümboolselt …”

Kolsø hääl kadus taas. Munch heitis pireda pilgu sündmuskoha eest vastutavale Olsenile, kes rääkis telefoniga ja viipas kellelegi või millelegi politseitõkke taga.

„Ma ei kuule,” ütles Munch.

„Otsekui tähekujuliselt,” jätkas Kolsø.

„Mida?”

„Alasti teismeline tüdruk. Tema keha on painutatud veidrasse poosi. Silmad pärani. Siin on kõik sulgi täis …”

Kolsø hääl kadus jälle.

„Ma ei kuule,” hüüdis Munch ja pistis jälle näpu kõrva.

„… lill.”

„Mis?”

„Keegi on talle lille suhu pistnud.”

„Mille?”

„Ma ei kuule sind,” kääksatas Kimi hääl ebaloomulikult. „Ma tulen ise.”

„Okei, leiad mu …” hüüdis Munch telefoni, aga Kolsø oli juba kõne lõpetanud.

Munch raputas pead ja tõmbas sigaretist uue mahvi, kui sündmuskoha eest vastutav Olsen uuesti tema juurde tuli.

„Meil on paar uudishimulikku ajakirjanikku liiga lähedale pääsenud, aga usun, et lõpuks on meil õnnestunud kogu ala sisse piirata.”

„Väga hea,” noogutas Munch. „Kas olete hakanud ukselt uksele käima? Siinkandi majades?”

„Jah,” noogutas Olsen.

„Kas keegi on midagi näinud?”

„Minu teada mitte.”

„Okei, aga vaata, et mindaks ka maantee äärde kämpingusse, see on küll talveks suletud, aga haagiselamud on alles. Mine tea, äkki meil näkkab.”

Sündmuskoha eest vastutav ametnik noogutas ja lahkus.

Munch tõmbas pika säärega kummikud jalga ja võttis mantlitaskust mütsi. Ta viskas koni maha ja hakkas punaste külmast kohmetanud sõrmedega uut suitsu süütama, nii et peaaegu ei saanud välgumihklist tuld. No on kurat, kas ei olnud just nüüdsama olnud suvi? Kell polnud veel viiski õhtul ja juba pime nagu keldris.

Kim sammus metsatukast tema poole, nägu suure taskulambi taga pimedas.

„Oled selleks valmis?”

Selleks valmis?

Kolsø polnud tõesti enda moodi. Oli ilmne, et metsas avanenud vaatepilt oli talle mõju avaldanud, see tekitas Munchis veelgi enam rahutust.

„Tule kohe minu kannul. Muidu kukud ninali.”

Munch noogutas ja astus muidu rahuliku kolleegi järel läbi metsa viiva jalgraja poole.