Читать книгу Brežnevi lapsed - Сана Валиулина - Страница 5

Kõigepealt oli kapteni naine Erika, silmad tüsedas näos eestlase kombel vidus. Ka naine ise oli tüse, tema kandilisel kehal polnud mingeid kurve. Kurvid on linnainimestele, kes õõtsuvad kontsadel ja vänderdavad taguotsaga, mängivad näkineide, et mehi ligi meelitada. Aga meil on siin tormid, liiv, rändrahnud ning suur maja veranda, keldri, kanade ja poisikestega takkapihta – siin ei vänderdata. Viimaks võtame veel seagi, aga näe, mees ei taha, räägib, et sellises majas siga pidada pole kultuurne. Mees teab paremini, tema sõidab meil välismaid pidi, meie elame niigi ära, kurvideta, ega me Marylin Monroed pole.

Kapteniproua Erika naerab, naerab ka ema, aga tal pole naljakas, ma ju näen. Kapteniproual on rätt peas, et tuul läbi ei tõmbaks, ta tuleb saunast nagu meiegi. Kui mees Hispaaniast tagasi jõuab, paneme duši üles, et oleks kultuurne, aga seni käime saunas nagu kõik, meie pole uhked.

Käed on kapteniproual suured ja punased ning lõhnavad heeringa järele. Ta puhastab tuntud kolhoosis kala. See kolhoos on oma kalakonservidega kuulus üle kogu riigi. Seal on niisugune kala nagu vikerforell, seda kasvatatakse tiikides, aga pärast pannakse õli sisse. Seega ei lõhna kapteniproua käed muide mitte heeringa, vaid vikerforelli järele. Forelli jumaldavad kõik nii väga, et poodides seda pole. Forell on ju vääriskala, ammugi siis veel vikerforell. Kauplused müügu kilu tomatikastmes. Aga väärilise kala ees peavad mehed kaabut kergitama ja naised kniksu tegema, mis sellest, et kala on konservikarbis. Kapteniproua läheb keema ega naera enam, tal on forelli pärast hing haige, aga ema naeratab salamisi. Ka meie armastame seda forelli väga. Teda tuleb süüa valgel võiga saial ja mitte mingit muud moodi. Ainult lollpead ja pööbel, kes elust midagi ei taipa, söövad vikerforelli musta leivaga.

Astume koos kapteniprouaga künkani, siis keerame meie vasakule, aga tema läheb otse üle silla ja ikka edasi, aina otse ja otse kuni jõuka tänavani. Seal on neil kõigil majades oma vannitoad ning muidugi ka saunad. Saun on pärimus ja hing, aga dušš on kultuur ja mugavus. Kui must kapten Hispaaniast tagasi tuleb, tehakse ka kapteniproua majja eraldi duširuum, nagu peabki olema jõukal tänaval.

Käime Ruhas igal suvel. Esimest korda ma ei mäleta, aga räägitakse, et siis oli juulis olnud selline leitsak, et Valgejõgi – seesama, millest üle viib sild jõukale tänavale ja mereni – oli täiesti ära kuivanud ning suvitajatel polnud kuskil kohta, kus pesta pesu. Ja laudlinu, mida nad toovad spetsiaalselt linnast, mõned isegi Moskvast. Kõik lapsed aga lippasid tänaval paljalt ringi.

Teist korda ma samuti ei mäleta. Olin siis kaheaastane. Meeles on ainult miski soolane ja tühjus ümberringi. Soolane oli vist tatt ja pisarad, aga tühjus oli nagu pimedus, olgugi et mitte pilkane. Mulle räägiti hiljem, et ma olin tookord rannas ära eksinud ning alasti ja ulgudes tükk aega ringi jooksnud, kuni leiti mu ema.

Hiljem, ma ei tea täpselt, millal, ilmus kapteniproua Erika, musta kapteni naine. See kapten hakkaski ehitama maja jõuka tänava lõppu. Selle koha peale, kus rändrahnude taga kasvab vaarikas.

„Kui te järgmisel aastal tulete,” räägib kapteniproua, „on meil juba dušš ja uus vetsupott, Tšehhi oma, mitte helekollane nagu Nigulitel, vaid helesinine, ja loputuskast on ka helesinine.”

Nigulid on küll eestlased, aga elavad uues alevis Nõukogude tänaval. Neil on telliskivimajas kõigi mugavustega korter. Nüüd ei pea nad enam saunas käima.

Laupäeviti, kui alevis antakse sooja vett, pesevad ennast nende juures isegi mõned puhkajad. Tõsi, meie pole nende pool kunagi käinud, ema räägib, et nad pole meist huvitatud. Nende pool käivad pesemas nende sõbrad, moskvalased Moskva konservidega, näiteks musta kalamarjaga, aga meilt pole midagi võtta. „Me ei ole vaesed,” räägib ema, „me oleme intelligentsed. Meil on teised väärtused, me ei ela ainult leivast.”

„Oi, küll kukkusin unistama helesinisest,” naerab kapteniproua, „aga kes kurke soolama hakkab? Ma pean ju Nigulitest lugu, aga kardan, et nad jäävad siin varsti haigeks, sest mis on eestlane ilma maata? Talle hakkavad kohe kõik nakkused külge, mugavustega korter on ilmaaegne. Kuidas siis jääb, kas tulete järgmisel suvel minu poole vannituba ja WC-d vaatama?”

Ema noogutab, aga ise kehitab õlgu, saa sa temast aru. Kuid kapteniproua on juba kaugel, ta on läinud künkast alla ja astub sillal, nüüd tõuseb nõlvalt jõukale tänavale oma maja juurde, mille esimese korruse on must kapten juba tellisega vooderdanud.

Niisiis ilmus kapteniproua Erika Ruhasse koos selle majaga, keegi meie omadest ei mäleta teda varasemast ega tea, kus ta varem oli elanud, kuigi alev on väike. Aga musta kaptenit pole keegi meie omadest seni näinudki. Kohalikest on vähe kasu, neil on kapteniga omad sotid, too pole ju siinne, vaid saarelt, kus elasid kunagi rootslased ja nüüd on piiritsoon. Millalgi elutsesid seal peale rootslaste ka meresõitjad, sestap oli ta otsustanudki hakata kapteniks, kuival maal on tal lämbe ja ebamugav. Kuivale maale saabub ta ainult maja ehitama ja alati sügisel, et jõuaks enne külmasid. Meist pole siin siis enam kedagi ja nii me teda ei näegi.

„Mis te nüüd, kuidas siis ainult maja ehitama, ta on jõudnud ju kaks lastki teha.” Moskvalased ongi meil sellised, kompleksideta, nimetavad kõiki asju oma nimega, nagu räägib ema. „Tähendab, peamine tööriist on korras. Tähendab, mehega on kõik kombes.”

Moskvalased teavad üldse kõike paremini, nad elavad ikkagi maailma pealinnas, seda ütleb juba isa. Nemad näiteks teavad, miks kapten on must. „Kas sellel saarel elasid rootslased? Elasid. Need polnud mitte lihtsalt rootslased, vaid rannarootslaste hõim, 11. sajandil toimus neil mingi segunemine adžaaridega, nii et rannarootslastel on juuksed mustad kui varesetiib. Ja mis siin imelikku on? Gruusias elavad ju megrelid, punapäised ja siniste silmadega. Siin on teile kapten, kellel on adžaari must veri. Jõudis kohale?”

Meile jõudis kohale, aga kui ema küsis kapteniproualt (et moskvalastele kohta kätte näidata), kas on ikka nii, siis too ainult mühatas ega kinnitanud Moskva versiooni. Kuid ei hakanud ka eitama. Nii ei teagi keegi peale moskvalaste, miks meest hüütakse mustaks kapteniks.

Kui me läheme kaugemasse metsa mustikale, astume vahel mööda jõukat tänavat. Lihtsalt niisama vahelduseks, aga ka selleks, et vaadata nende suuri maju ja tugevaid seinu. Aedades sirutuvad ülespoole männid ja kased, kõrgemad kui metsas, ning puude vahel ripuvad võrkkiiged. Samuti on seal tellisahjud, neis suitsutatakse lesta. Ja justkui laisklevad puidust klapptoolid, kus lesta süüa või päevitada. Veel seisab jõukal tänaval iga maja ees auto. Ja alati parandab või peseb seal keegi seda autot.

Ruhas on ümberringi liiv, tolm ja kivid ning isegi peatänav, Nõukogude tänav, mis nagu jõgi jaotab Ruha kaheks, eesti ja vene pooleks, on küll asfalteeritud, aga ikkagi tolmune ning seal on augud ja lohud ning see rikub ja määrib autosid väga.

„Soomes pole teedel tolmukübetki ja teed on siledad nagu triigitud, seal on auto paradiis, ainult sõida ja rõõmusta,” räägivad eestlased. „Ja keegi ei sülita tänavale, kõik sellepärast, et seal on eraomandus.”

Ja millised vaarikad kasvavad jõuka tänava aedades, neid on kilomeetri kauguselegi näha. Metsas on vaarikad veel väikesed ja hapud, kisuvad suu kõveraks, aga jõukal tänaval on marjad juba mahlast tulvil. Vaarikas on sirutanud oma rasked varred üle traataia, ahvatleb, aga meie oleme hambad tangi surunud, kannatame, sest teame: kellel on siin maja, see näeb kõike läbi seinte, aialippide ja tarade.

Üldiselt pole jõukas tänav eriti pikk, aga mööda seda kõnnib kauem kui metsas. Sellepärast, et metsas on kõik selge, seal ajab igaüks oma asja, toetab fütotsönoosi. Männid pillavad teele ja laotavad jalge ette okkaid, aga mändide all saalivad sipelgad, tassivad neid okkaid pesadesse, ülal paneb päike samblasmaragdi särama ja kallab männivaigu õhku laiali, erisugused taimed ja mustikapõõsad hingavad atmosfääri hapnikku, läänes mühab meri ning ajab randa oma liivaseid laineid, toidab maismaad liivaga.

Aga jõukal tänaval on kõik nii salapärane ja üleskiidetud. Sealsed suursugused männid ja õunapuud ja laisklevad toolid ja lestadega ahjud ja saialilled ja karikakrad peenardel ning isegi tühjad klaasid puidust laudadel. Elanikud ise ja nende lapsed on heledapäised, kannavad eri värvi Soome puukingi ja Ameerika teksaseid. Nende roosades kloššpükstes tütred mängivad murul nukkudega ning nukudki pole tavalised, vaid samuti Ameerika omad, ülbed ja pika kaelaga. Tüdrukud kammivad väikese harjakesega nende päid ja vahetavad neil kogu aeg riideid, et nukud oleksid rahul.

Ja ometi ei jutusta nad jõukal tänaval millestki salapärasest – ma saan ju eesti keelest aru –, vaid räägivad niisama nagu kõik inimesed, hõiguvad aias üksteist, küsivad midagi, karjuvad üksteise peale, aevastavad, sügavad ja litsuvad sääski laiaks, täpselt nagu meiegi.

Mõnda me isegi tunneme. Näiteks Kuljust, ta on selle kooli direktor, kus me puhkame, ning kolis siia alles hiljuti. Alati, kui me tema majast mööda läheme, teretab ta ema. Tõsi, direktori maja ei asu päriselt jõukal tänaval, vaid natuke eemal, Pioneeri tänaval. Varem elas direktor koolis basseini kõrval, aga nüüd ehitab endale maja siia. Kui Kuljus ema näeb, jätab ta kõik kohe sinnapaika, isegi kui peseb autot, ja lippab aia äärde. Ükskord kiirustas ta koguni nii väga, et ajas ümber ämbri seebiveega. Ema läheb siis näost natuke punaseks, tal on võib-olla ebamugav, et dressipükstes ja valges särgikus koolidirektor talle aia ääres lehvitab. Ema räägib, et Kuljus on korralik inimene ja tubli mees. Ükskord hankis ta meile suure klassi asemel, kus puhkab viisteist inimest, kooli ühiselamus väikese ruumi kuuele inimesele. Andis uued välivoodid ja vahetas ära elektripliidi, sest vana ei läinud hästi kuumaks, sellel ei saanud muna praadida ning Jugoslaavia pakisupp Kukeke ei hakanud kuidagimoodi keema, mistõttu niitnuudlid ragisesid meil hammaste vahel. Ja vastu ei palunud direktor midagi.

Sellepärast ongi nii, et kui me läheneme Pioneeri tänavale, aeglustab ema nüüd alati sammu, et Kuljus ei peaks sedaviisi jooksma. Ema astub ju üldiselt kärmelt, reipal sammul ning kasvatab meidki nõnda. Isa kõnnib veel kiiremini, aga tema saabub Ruhasse ainult nädalavahetusteks ja sedagi mitte alati, talle meeldib üksi puhkamas käia.

Jõuka tänava nurgale, sinna, kust pöörab mere poole, on endale maja ehitanud tehase direktori asetäitja. Tal on seal isegi kaks kaminat, et külalisi vastu võtta, ning autosidki on kaks – endale ja naisele, muidu poleks tollel millegagi juuksuris käia. Nende maja on suursugust värvi. Plaatinakarva. Kui see polnud veel vooderdatud, ennustasid alevis kõik, aga töölised vedasid isegi pudeli peale kihla, mis värvi direktori asetäitja ja tema abikaasa valivad. Kui nähti, oldi algul väga üllatunud. Kes siis oma maja tumehalliks võõpab? Aga pärast seletati neile, et niisugune on plaatina toon ja seepärast kõige suursugusem värv. Direktori asetäitja on pärit Leningradist ja ta nimi on kas Golitsõn või Miloslavski, aga tema naine on Tallinnast. Nad õppisid koos Leningradi laevaehitusinstituudis ning nüüd sõidab naine juuksurisse helesinise Moskvitšiga.

Aga seda kõike ei räägi mulle ema, tema on uhke ega tunnista külaeitede jutte. Ka emal on pikk kael nagu Ameerika blondiinidest nukkudel, aga ta juuksed on mustad ja lühikesed. Ning ema pole kellegi moodi ja keegi pole ka tema moodi, isegi mitte mina. Sellepärast Kuljusele vist meeldibki nii väga emaga juttu ajada. Kui Kuljus ema vaatab, unustab ta ilmselt kõik: oma valge Žiguli, mida ta igal pühapäeval peseb, oma higiseks tõmbunud kasvuhoone kurkide ja tomatitega ning maja, mille esimese korruse ta on jõudnud juba ära soojustada, ning apelsinikarva juustega abikaasa Valve, kes töötab kaubamajas, ning oma lapsed sinistes Soome dressides, millel on kaks valget triipu käistel ja pükstel, ning kogu oma direktori tööelu pioneerikoonduste, parteikoosolekute, istumajäänute ja kahemeestega, keda ta väsimatult väärikateks ühiskonnaliikmeteks muudab, ning valge särgiku ja oma dressipüksid, mille põlved lotendavad nagu venelastel Nõukogude tänava taga. Naine vist ei luba mehel Soome dressi selga panna, kui too autoga jändab.

Kuljus küsib emalt kogu aeg ühte ja sama. Millal te saabusite ja kui kauaks, oleks pidanud kauemaks tulema, sellel aastal lubatakse kuuma augustit, ning kui sageli meil voodipesu vahetatakse, peaks vahetama vähemalt kord kümne päeva tagant, muidu kannavad lapsed liiva linade vahele, ning millised järjekorrad on praegu töölissööklas, sinna on parem minna täpselt kella üheks, ja restoran on tavalistele õpetajatele liiga kallis, ning räägib ema tööst ja minust. Tõsi, mulle ei heida ta kunagi pilkugi – vist selleks, et mitte aega raisata. Kuigi ei, ükskord vaatas vilksti, ajas kulmu kipra ja ütles, et ma polevat üldse ema moodi. Mina ütlesin, et ilma prillideta olen küll, mul on ema näokuju.

Aga tema ei hakanud kuulamagi, kiirustas silmitsema ema, nagu tahtnuks ta kinni püüda, nagu olnuks ema haruldane liblikas, kes on juhuslikult jõukale tänavale lennanud ja tõuseb kohe-kohe lendu ning Kuljus jääb jälle üksi oma maja, naise ja autoga. Seepärast on Kuljusel hüvasti jättes selline nägu, nagu olnuks tal endast kahju ja millegi pärast häbi, ma ju näen, kuigi ta nägu on suurte prillide taga.

Varem lõppeski jõukas tänav plaatinamajaga, see tähendab, sai otsa nurgal, kust algab Mere tänav, mis viib mere äärde nagu kõik Ruha tänavad. Üldiselt on jõukas tänav tegelikult Metsa tänav, see viib metsa. Aga nii ei nimeta seda keegi enam ammu, kuigi rikkad elavad ainult välismaal, meil on kõik võrdsed. Ühesõnaga, direktori asetäitja maja vastas on alati olnud mets ja on praegugi. Aga teisel pool pikendatakse jõukat tänavat, ehitatakse juurde uusi maju. Meie keerame tavaliselt kohe Mere tänavale, mereäärsesse metsa. Kui minna otse piki uut jõukat tänavat ja mööduda uutest hoonetest, sealt, kus on paremal rändrahnud, mille taga kasvab metsistunud vaarikas, jõuad täpselt musta kapteni majani. Vahel lähemegi nii, kui põikame algul läbi Rahu tänava tuttavate poolt, et koos mustikale minna. Tee peal jooksevad mu õde ja tädipoeg kohe rändrahnude taha vaarikaid korjama ning mina torman neile järele, aga ainult musta kapteni majani.

Seal pole mul enam mingeid vaarikaid vaja, ma tahan näha musta kaptenit. Mina tean seda täpselt: ta on kusagil siin oma majas, kus veranda pole klaasitud nagu kõigil, vaid pime, telliskividest ja illuminaatoritega. Neli illuminaatorit igas küljes, kokku kaksteist. Paks Erika peidab musta kaptenit, ent öösiti sunnib teda ehitama. Ma kuulsin ükskord kaubamajas, kuidas Valve Kuljus ütles, et Erika juurest kostab öösel tööriistade kopsimist ja sae kiunumist. Aga naabrid? No mis naabrid! Nood on rikkad linnainimesed, nende kodu ehitavad päeval ehitajad, öösel pole seal kedagi. Nad ei ela veel seal ning ka need, kes elavad ülejärgmises majas, soojustavad kah alles seinu, neil ööbib seal üks kurt vanamees, valvab ehitist. Koeri pole nad samuti veel võtnud. Ja nood, kes elavad veel edasi Soome kombel põletatud laudadest hoones, käisid ükskord öösel vaatamas, aga ei näinud midagi. Niipea kui nad võtsid suuna kapteni maja poole, jäi kohe kõik vakka.

Ma küsisin emalt, aga tema ütleb: lora ja eitede jutud. Sel Valvel pole muud midagi teha, kui keelt peksta ja leti alt importhilpe müüa. Kui uurisin, miks siis Erika kedagi majja ja aeda ei lase, me räägime temaga alati jalgvärava ees, ütles ema, et Erika ei usalda, kardab, et me lõhume või määrime midagi ära, aias aga astume kuhugi valesse kohta ja tallame miskit maha, ning et mõne jaoks on maja tähtsam kui hing, kellelegi ei meeldi ju, kui poetakse hinge, ja üldse, kõik ei ela nagu meie – mitte ainult leivast. Võib-olla ei kutsu ka sellepärast, et mitte kostitada – lahustuv kohv on defitsiit ja kallis, aga teed eestlased ei joo. See, et Erika poisid kellegagi ei sõbrusta, tuleneb kasvatusest ‒ et nad oma sõpru majja ei veaks.

Aga mina arvan ikkagi, et Erika peidab kaptenit. Äkki paneb mees plehku ja maja jääb lõpuni ehitamata. Ruhas on ju palju ilusaid suvitajaid, aga Erikal on paksud käed-jalad ja vidukil silmad ning ta käib alati ühes ja samas bordookarva krimpleenkleidis, mille kaenlaalused on märjad. Must kapten on ilus, ma tean seda täpselt, mis siis, et keegi pole teda näinud. Tal on ronkmustad juuksed, nagu räägivad moskvalased, nägu on pronksjas ja soolastest tuultest tahutud, aga silmad on taevasinised nagu Hispaania meri.

Nii et kui me kapteni maja taga mööda jalgrada Rahu tänavale keerame ja õuel kedagi pole, kõnnin ma hästi-hästi aia lähedal ja aeglaselt, peaaegu tarale naaldudes. Emale ei meeldi, et ma tara nühin, kuid ta unustab mu jutuhoos. Aga mina vaatan kordamööda igasse illuminaatorisse, kuni me aiast möödume. Ja aina ootan, kas seal vilksatab miski. Kuid illuminaatorid on pimedad ja vaikivad nagu kala silmad.

Erikaga saime tuttavaks, kui elasime veel koolimajas. Aga mitte enam roosa maja suures klassis, kus meid puhkas viisteist inimest. Just sellel suvel oli Kuljus eraldanud meile väikese klassi kahe pere jaoks, kokku kuuele inimesele. Meile kolmele ja kahe lapsega õpetajale Tartust. Selles pisikeses ruumis polnud koolitahvlit, olid ainult välivoodid ja nurgas koolipink uue elektripliidiga. Ema rõõmustas, aga minul oli kahju. Suures klassis olime alati teiste lastega võidu jooksnud, kui vihma sadas. Välivoodid olid seal paigutatud seinte äärde ja koolipingid tõstetud nurgas üksteise otsa, nii et keskel oli palju ruumi nagu spordiväljakul. Meie peale karjuti, et me lõhume kõik ära, aga me jooksime ikkagi ja mängisime isegi kulli, kartmata, et pannakse nurka. Kõik nurgad olid ju hõivatud, nii et meid polnudki kuhugi panna.

Ema rõõmustas sellegi üle, et pliit oli kõigest kahe pere peale ning polnud vaja munade või supiga järjekorras seista ega tülitseda selle üle, kes oma kastruliga esimesena ligi oli astunud. Ema on ju uhke ega ole kasvanud kommunaalkorteris, talle on kõik see vaev. Aga teistel õpetajatel, neil, kes on Venemaalt, on kogemus. Et ennast mitte alandada, käisime vahel hullumeelse raha eest restoranis lõunat söömas. Töölissöökla toitis siis veel ainult töölisi.

Tartu õpetajannaga sõbrunes ema kiiresti. Kuljus ütles pärast, et oli nimelt pannud õpetaja meie juurde elama, oli teadnud, et tolle iseloom klapib ema omaga: emal on ju stepiavaruste, mitte Balti temperament. Ema ainult turtsatas, aga hiljem ütles meile, et Kuljus peab end suureks psühholoogiks, sest tal on parteipilet taskus, uurigu parem oma naist, küllap ema saab oma temperamendist ise sotti. Aga ikkagi oli emal väga hea meel ning me käisime tolle õpetaja ja tema lastega iga päev rannas. Tütar oli minust aasta vanem ja polnud üldse kiuslik, aga poeg hoidis omaette. Nad ei narrinud mind, et mul on prillid, ning nende tütar Maris võttis mul isegi käest kinni, kuigi mul oli siis sõrmede vahel lööve.

Tollel suvel me Erikaga tuttavaks saimegi, nad olid just esimese korruse valmis ehitanud ning must kapten oli jälle läinud merele, et teenida raha WC-ga Soome vannitoa ja telliste jaoks.

Suplesime päevade kaupa. Hommikul randa, siis koju lõunat sööma, siis jälle randa ja merre. Maris ei tulnud üldse veest välja, isegi kui vesi oli külm. Arvasime algul põhjuse olevat selles, et neil pole Tartus merd, aga siis seletati meile, et Marisel on selline soojusvahetuse haigus: ta ei tunne külma. Seevastu palavas hakkab tal kohe halb. Nii et tema võib meres istuda tunde, isegi kui on külm.

Ma ei mäleta enam täpselt, kuidas me Erikaga tutvusime. Ruhas tunnevad kõik üksteist juba ammu, nii kohalikud kui ka suvitajad. Kui ilmubki keegi uus, on ka tema justkui oma, nagu oleks ta siin alati olnud, lihtsalt pole õues käinud, aga nüüd tuli välja ning kõik tunnevad ta kohe ära ja tervitavad teda. Mäletan ainult, kuidas seisame Erikaga Valgejõe silla juures ja ajame juttu. Tema on teel koju, meie randa. Ning ta aina räägib ja räägib valgetest tellistest, mida forellikolhoos neile lubanud oli, ning sellest, et eterniit on odavam, aga nemad teevad katuse ikkagi kivist, ning et tänavu söövad lepatriinud kõik tikrid ära ja et sellel aastal tuleb kindlasti palju seeni ja ta korjab nüüd purke ning et vikerforelli hakatakse varsti ka klaaspurkides säilitama, see on kultuursem, aga raskem – ta peab silmas moskvalasi, nemad veavad seda forelli ju Moskvasse –, ning et kohe, kui esimene korrus on valmis, võtavad nad koera, kuid poisid paluvad mustal kaptenil tuua neile ahvi, unistavad vist sellest, et ahv järab lakitud mööbli puruks ja rebib kardinad katki, aga selle mööbli tahavad nad tellida juba pooleteise aasta pärast, kui teine korrus on olemas.

Ema kiidab takka, aga tal endal pole midagi öelda – meie elame ju väikeses korteris ja meie mööbel pole lakitud ning eterniidist ja katusekividest ei tea ema üldse midagi. Ka Tartu õpetaja vaikib, kuigi temagi on eestlane nagu Erika. Aga Maris tõmbub äkki näost valgeks ja kõik ta tedretäpid kaovad, huuled on sinised nagu külmast ning käsi – me käime temaga käest kinni, kuigi mul on lööve – läheb aina külmemaks, see on juba nagu jääpurikas. Seisime ju kapteniprouat kuulates kuuma käes. Hea, et all oli Valgejõgi, viisime Marise kohe sinna ja panime ta vette istuma, Erika aga astus edasi, nagu poleks ta rahul, et ei jõudnud majajuttu lõpuni rääkida.

Neil polnud siis veel verandat ja muidugi ka illuminaatoreid. Aga keldri kaevasid nad kohe, et panna sinna hoidised. Kuidas Erika siis keldrita saaks? Ta ei oska selleta päevagi elada. Nii ta emale ütleski: mitte ühtegi päeva. Ema kiidab jälle takka, aga ise muigab, Erika räägib emale, et lisap nüüd kurkidele kindlasti mustasõstralehe. Nii ütlebki: lisap.

Juba siis hakkasin kahtlustama, et Erika peidab musta kaptenit. Sellepärast ta räägibki kõikidele tundide kaupa oma hoidistest, et inimesed arvaksid, nagu oleksid tal keldris ainult purgid ja hapukapsatünnid. Aga tegelikult piinab ta seal musta kaptenit, uinutab mehe päeval magama, aga öösel sunnib tööle.

Kui olin sellest aru saanud, hakkasin Erikat jälgima. Kuidas ta räägib, kas ta hääl väriseb, kas ta käed on kindlad, ega ta ei tammu jalalt jalale, ega ta laup pole higine, ega ta ei punasta äkitselt nagu ema, kui Kuljus tema juurde jookseb, kas ta ei löö silmi maha, ei võpata põhjuseta. Aga Erikast ei saa midagi aru. Käed on nagu ikka paksud ja rahulikud, hoiavad kartulit või kapsast, mida ta venelastelt hapendamiseks ostab. Ja kitsa lõikega silmades on kõik ühtlane, tume ja tuhm nagu mülkas, ta ei vii pilku mujale, aga ei vaata ka otse, nagu oleks tal ükskõik, kellega rääkida.

Tahtsin teda veel luurata nagu spioon, aga ema lubas mul tollel suvel üksipäini minna ainult Valgejõeni. Kartis vist, et eksin jälle ära. Aga minu õde on jõukale tänavale meelitada võimatu. Tal on seal igav. Tema tahab metsa või mere äärde. Siis kogusin ma kuus Kasekese batoonikest, õde armastab neid veel rohkem kui mina, ning me läksime kapteniproua maja juurde. Ma ei rääkinud talle kapteniprouast sõnagi, õel on Ruhas kuhjaga sõbrannasid, äkki lobiseb neile välja ja kõik saavad musta kapteni saladuse teada. Kolm batoonikest andsin talle kohe, teised kolm jätsin pärastiseks.

Läheme kapteni majani ja jääme seisma, aga õde tahab juba tagasi, tal on igav, vaarikas rändrahnude taga on ju alles roheline. Mina astun jalgvärava juurde ja vaatan maja puidust ust, mille taga peab olema koridor ja alla viiv trepp ning rauast keldriuks tabalukuga. Aias pole kedagi, neil pole ju veel koera, ka poisse ei ole näha, valitseb vaikus, ainult männid rändrahnude kohal kohisevad nagu antennid, transleerivad merd.

Aga mina seisan ja mul tekib äkki kuidagi tühi tunne, võtab kõhedaks, nagu oleksin ära eksinud ja peaksin teed otsima, kuid ma seisan ning kardan liigutada ja sõnakest poetada, minust ei saa niikuinii keegi aru nagu tookord liival mere ääres, minu keelt ei oska ju keegi ning siis pean ma jälle nutma. Nii ma siis aina seisan vaikuses ja vaatan seda ust, mille taga pilkases pimeduses magab Hispaania mere karva silmadega must kapten nõnda sügavalt, et ei teagi oma piinast. Siis sikutab õde mind käest ja ma kuulen kohemaid kõike: sae vingumist linnanaabrite pool, kus ehitajad maja püsti ajavad, ja mere kohinat mändides ja õde, kes nuiab batoonikesi, ja koerte haukumist jõukal tänaval ja kapteniprouat ennast.

Ta hüüab mulle aiast eesti keeles: „Tüdruk, mis sa tahad?”, nagu ei tunneks mind ära. Ma ei usu teda, Ruhas kannan ju mina ainsana prille, mind tunnevad siin kõik. Ma ei vasta talle midagi, aga tema hüüab jälle, et mingu me metsa mängima, pole vaja võõraste aedade ümber luusida. Nii ma siis ei näegi midagi.

Marisele räägin ma musta kapteni kohta kõik ära. Tema on Ruhas esimest korda ja mina olen tema ainus tõeline sõbranna. Marisele ei meeldi Erika, tema pärast oleks Maris ju tookord Valgejõe ääres peaaegu minestanud. Ja ei meeldi ka sellepärast, et Erika uinutab mehe sügavasse unne, köidab tema ronkmustad juuksed voodi külge ümber päitsi raudvarbade, aga öösel veab kapteni keldrist välja tööle nagu kuutõbise, ise hoiab naabritel aknast silma peal, ning et ta ehitab oma maja nimelt tänava lõppu, kus on vähem rahvast ja ilusaid suvitajaid, aga meile puhub hambasse ehitusmaterjalidest ja hoidistest, et tähelepanu mustalt kaptenilt eemale juhtida. Maris ei uskunud mind algul, aga siis oli nõus minuga öösel kapteniproua maja juurde tulema.

Sättisime temaga kõik varakult valmis. Lükkasime sandaalid koridori ukse taha koolipingi alla, et saaks öösel toas paljajalu käia. Sviitrid panime sinnasamasse, aga öösärgi alla jätsime lühikesed püksid. Mina torkasin taskusse väikese taskulambi ja sulenoa. Maris võttis šokolaaditropsid. Õhtusöögil itsitasime algul kogu aeg erutusest, nii et ema hakkas meid imelikult silmitsema, siis astusin ma Marisele laua all tugevasti jala peale ning seejärel vaatasime eri suundadesse, et meie pilgud ei kohtuks ja me naerma ei puhkeks. Pärast õhtusööki ei pööranud enam keegi meile tähelepanu. Mu õel on laulik, muu teda ei huvita, ta kirjutab sinna igal õhtul uued lood ja kleebib salmide vahele kitarridega lauljate pildid, et oleks ilus ja hingekriipiv. Marise vend aga hoiab omaette, ta on küll pikk, aga teda pole üldse näha, ta tegeleb mingite oma nähtamatute asjadega. Kas mõtleb või on armunud.

Kui kõik olid magama jäänud, tõusin kõigepealt mina, nagu läheksin vetsu, ja jätsin koridoriukse Marisele lahti. Tema välivoodi on ukse kõrval. Ta tuli välja kohe pärast mind ning pani ukse kinni. Sandaalid otsustasime jalga panna alles tänaval.

Elasime siis kooli territooriumil basseini kõrval. Niisiis tuli Nõukogude tänavale saamiseks minna helesinise maja eest üle korvpalliväljaku roosa majani, kus muruplatsil kasvasid akaatsiad, siis keerata paremale ja üle tee, seal Valgejõe kaldanõlval ja jõuka tänava nurgal oligi juba meremeeste maja. Taskulampi polnud meil tarvis, kuu siras nii heledalt ning majad – helesinine, roosa ja roheline – olid küll pleekinud, aga särasid ikka, vaadates meid liikumatult oma silmaaukudega, puud seevastu olid mustaks tõmbunud ja õõtsusid. Nii me siis Marisega läksimegi, surudes end seinte vastu, ning mina võtsin igaks juhuks kätte sulenoa, ning kui olime jõudnud korvpalliplatsini, pistsime jooksu, et saaks rutem ja poleks hirmus.

Jooksime roosa majani ja jäime seisma. Kõrvus peksis, nii et midagi polnud kuulda. Siis hakkas Marisel küljes pistma, ta tahtis sissepääsu juures trepile istuda, aga mina ütlesin talle, et nõnda hakkab veel hullem ‒ ma ju tean, olen võimlemisega tegelnud ‒, vastupidi, tuleb reipal sammul edasi kõndida ja ühtlaselt hingata. Või minna vähemalt akaatsiateni, seal on pink ja meid pole näha. Aga Maris istus ikkagi ja seal jõudiski ema koos Tartu õpetajaga meile järele. Tuli välja, et nad olid kogu selle aja meil kannul käinud, Marise vend oli nad üles ajanud, sest Maris oli vennale öelnud, et too on armunud. Ema ei pahandanud minuga, ütles ainult, et ma teen ta väga kurvaks, sest olen egoist ega mõtle tema haigele südamele. Tartu õpetaja läks Marisega tagasi omaette ja samuti rääkis talle kogu tee midagi. Maris hakkas isegi nutma. Ema kasvatab teda ju üksi, tal on niigi raske elu ja tal on väga kahju, et Marisel pole isa nagu teistel lastel, ning ta isegi mõtleb, et tõi tüdruku ilmaaegu kannatusteks ilmale.

Sellest jutustas Maris mulle juba hiljem. Minu ema seevastu räägib kogu aeg, et ta oleks sünnitusel peaaegu surnud ning sellepärast on mul lihtsalt kohustus olla õnnelik. Napilt surmast pääsemine polnud ju asjatu, hea, et oli leidunud kuldsete kätega arst, kes oli tollel pühapäeval sünnitusmajas valves olnud.

Nii ma siis ei jõudnudki öösel musta kapteni majani, ei sellel suvel ega ka järgmisel, kui maja juurde tekkis veranda illuminaatoritega, mis olid vaiksed ja sügavad nagu kala silmad.

Ka Maris ei tulnud enam Ruhasse. Nii et edaspidi hoidsin ma kapteniproual ja tema majal silma peal üksipäini. Ükskord, kui me sealt mööda läksime ja mina liibusin nagu alati aia ligi, et paremini näha, lõi kolmandas illuminaatoris veranda otsas midagi helklema. Nagu oleks keegi saatnud valgussignaale: päästke mu hing. Jõudsin vaevalt ärevile minna ja jäin seisma, kui äkki ilmus kapteniproua. Jälle tegi ta näo, et ei tunne mind, ema oli ees ära läinud: „Mine, pole tarvis siin seista, vaja on metsas vaarikaid korjata, siin ei ole midagi teha.”

Jõudsin vaevalt suu avada ütlemaks, et mul pole tema vaarikaid vaja ning ma tean temast ja mustast kaptenist kõike, kui Erika keeras ringi ja kadus sama ootamatult, nagu oli ilmunudki. Kui me teda järgmisel päeval Nõukogude tänaval kaubamaja juures kohtasime, hakkas ta kohe emale rääkima, et seisku teised pealegi importhilpude järel sabas, talle lubas mees tuua Portugalist lakknahksed sukksaapad ja valged krimpleenist kloššpüksid. Ma vahtisin siis otse tema mudastesse silmadesse, et ta teaks: mul on asi selge, kuid tema ei heitnud mulle pilkugi, ent mitte sel viisil, nagu Kuljus emaga rääkides mind ei vaata, vaid mõneti teistmoodi, tehtult, kuidagi väga meelega, siis aga jättis nii kiiresti hüvasti ja läks edasi, et ema isegi üllatus. Ta polnud ju Erikale midagi solvavat öelnud.

Aga ükskord kuulsin meie köögis, kui moskvalased seal seeni keetsid ja omavahel keelt peksid, et must kapten on kohalik rahvaluule ja oopium kannatajatele. Mingit adžaari vere ja kotkaprofiiliga musta kaptenit pole kunagi olemas olnud, öeldagu veel, et tollel on side silmal ning jala asemel vaalakiustest protees, õlal aga istub papagoi ja karjub: „Piastrid, piastrid!” On lihtsalt tavaline Nõukogude kaubalaevastiku linalakk, eestlasest meremees, kes seilab välismaa vetes ja müüb seal tavalist Nõukogude toorainet ning toob Püssi tarbepuidu, Kiviõli pruuni kulla ja Kreenholmi manufaktuuri tekstiili, noh, võib-olla ka nafta eest vastukaubana Adidase ja Levi Straussi teksaülikondi ja -seelikuid, pargitud nahast Türgi poolkasukaid, Itaalia tolmumantleid ning kindlasti musti nailonsukkpükse, mis on praegu moes. Erika müüb need kõik pärast hullumeelse raha eest maha, et osta ehitusmaterjale. Küllap tal on kodus terve teksaladu. Sellepärast ta ei kutsugi kedagi endale külla ja riietub nagu kolhoositar, et teised midagi ei kahtlustaks. Ja tunnistagem tõtt: kuidas saanuks selline pehmelt öeldes ilmetu naine endale iludusest mehe. See on lihtsalt võimatu.

Ma ei teadnud siis, kas uskuda neid või mitte. Moskvalased oma maailma pealinnas on ju väga valgustatud. Aga meiegi elame pealinnas, küll mitte maailma, vaid Eesti omas. Ja meil on Soome televisioon, neil aga programmid ainult vene rahvamuusika ja -tantsudega.

Ema ütles mulle, et siiberdagu ma köögis vähem ja ärgu kuulaku igasugu keelepeksu. Ta suhtub moskvalastesse üldse skeptiliselt. Esiteks peavad nad end üleval liiga vabalt, teiseks on pliit kogu aeg nende seente all kinni. Neil podisevad potid tulel terve päeva ning pärast ajavad nad kupatatud seened kohe soolatult purki, et viia need talveks Moskvasse.

Tõsi, kahtlesin tookord üsna lühikest aega. Sain ruttu aru, et ei usu neid. Oleksin seda ka põhjendanud, aga nad ei kuula ju kedagi peale iseenda. Välja arvatud, kui jutt on seentest või kui teatatakse, millal alevis sooja vett antakse või et kaubamajja tulevad Poola tolmumantlid.

Kui asjast aru olin saanud, jäin algul isegi natuke kurvaks. Kui rumal ma ikkagi olen, et hakkasin mustas kaptenis kahtlema. Kuidas ma võisin? Vaat miks ta on olemas. Kuigi eelmisel aastal, kui Maris siin oli, poleks see mulle pähegi tulnud. Tänavu suvel pole mul Ruhas tõelist sõbrannat ning sõprus eksitab mind vähem. Ikkagi imelik, Erikal olid ju ka siis poisid, ma isegi küsisin emalt, miks nad alati omaette mängivad, jõukal tänaval on ometi küllalt teisi lapsi. Ja Erika ise oli poiste peale emale kaevanud, et jooksevad tuppa räpaste jalgadega ning paluvad tuua endale pärdiku, et Erika kardab tellida lakitud mööblit, nood oma ahviga kriibivad selle kohe ära, ning et poisid on laisad ega taha koolitükke teha.

Ma ju kuulsin seda kõike ja nägin neid sageli, aga alles praegu sain aru, miks moskvalastel pole õigus. Asi on Erika pojas Toomas. Ta on Matist aasta vanem. Kui kapteniproual oleks ainult Mati, jäänuksin vist moskvalasi uskuma. Mati on heledapäine ja turske nagu kapteniproua, aga silmad on tal kahvaturohelised nagu tarn luidetel. Tema isa on too Nõukogude kaubalaevastiku linalakast meremees, kellel on Kiviõli põlevkivi ja tarbepuit ning teksaste ja sukkpükstega täidetud kohvrid, millest moskvalannad tookord köögis oma pottide taga rääkisid. Ja samuti on see poiss kapteniproua Erika poeg, täpne koopia.

Toomas aga on nii ilus, et teda on isegi raske vaadata. Võib-olla ma sellepärast polegi teda näinud, tema nimi oli justkui seisnud temast endast eraldi ning alles sellel suvel olid need minu pilgus kokku saanud. Toomaga sobib kokku sõna „traagiline”. Ema armastab seda sõna väga ja moskvalased ka, aga isa kasutab harva, kuigi mõttes on see tal minu meelest sageli.

Traagiline lugu, traagiline saatus, traagiline armastus, traagiline elu, traagiline kangelane, traagiline kangelanna, traagiline surm. Mullegi meeldib see sõna ‒ nii salapärane, ligitõmbav nagu meri öösel, kui me terve seltskonnaga suplemas käime. Ning sama ähvardav ja kättesaamatu nagu taevas, kuhu langeb see öine meri, kui silmapiiri alla neelab. Aga kapteniproua ei tea seda sõna üldse, ehkki tema poeg on traagiline; või on selle unustanud või käib see talle närvidele. Võib-olla pole tal lihtsalt aega. Ta peab ju telliste tarvis raha koguma. Ja katusekivide ja lakitud mööbli ja uue WC-poti jaoks. Erika mõtles hiljuti ümber, ta ei osta Tšehhi oma, kõik räägivad, et Soome santehnika on maailma parimaid. Kolhoosis lubati teda vetsupotiga aidata, neil on Soomega sõprussidemed. Nii et nüüd ootavad Erikat ettenägematud kulutused, Soome vetsupott on palju kallim, see on ikka tõelisest läänest, aga Erika ei lase nina norgu, vastupidi, elu eesmärk ongi ju peamine.

Aga Toomasel on ronkmustad juuksed nagu mustal kaptenil. Ei Ruhas ega Tallinnas pole ma kellelgi näinud selliseid juukseid. Need on lokkis, aga mitte nagu lambal, vaid niisugustes hooletutes lainetes. Poisi silmad on tabamatut värvi, aga pigem rohelised, ainult mitte nagu Erikal või Matil, vaid veiklevad justkui säbarlainetus merel. Küll peegeldub neis taevas, küll mändidealune sammal, küll päikese kuldne helk, küll kaob valgus neist hoopiski ja avaldub traagika. Kuid Toomas vaatab harva teistele otsa, nagu oleks tal endalgi raske, nagu häbeneks ta ennast.

Temal ja Matil pole Soome dresse nagu jõuka tänava teistel lastel või ei luba kapteniproua neid kanda, hoiab. Aga Toomas on ka Sangari vanades lühikestes pükstes ja Kommunaari sandaalidega noobel, kuigi uje. Traagiline on ta sellepärast, et tema isa piinleb, ja see piin on poja peal näha.

Erika pahandab temaga kuidagi teistmoodi kui Matiga. Nägin neid ükskord aias veranda juures, kui otsisin rändrahnude tagant vaarikaid. Ema lubas mul siis juba üksipäini Valgejõe taga käia. Kapteniproua karjus, et poiss on logard ja ema kaebab Kuljusele ning et poeg on jälle peenrad kastmata jätnud, kuid Toomas vaikis. Siis hakkas Erika poisi näo ees kätega vehkima, too aga astus üksnes kõrvale ja vaikis taas, laskis pea norgu, ei jooksnud ka ära. Siis pistis Erika töinama, et parem, kui Toomas poleks üldse sündinudki ning Erikal oleks Mati ja üks teine laps, kes oleks talle raskes elus abiks.

Aga Toomas tõstis pea ja naeratas, ma istusin lähima rändrahnu taga, nii et nägin hästi. Ja Toomas vaatas Erikat sellise näoga, nagu teaks kõike nii temast kui ka oma isast, mustast kaptenist, nagu peaks ta vahti isa üle, keda Erika piinab, kuid tema, Toomas, kannab endal isa piinade traagilist märki, et Erika ei unustaks, seepärast too poissi nii väga vihkabki. Algul langesid kapteniproual käed rippu nagu kaltsunukul, aga siis võttis ta ühe käega hoogu ja andis poisile vastu vahtimist. Toomas pööras näo kõrvale ja seisis, aga kapteniproua heitis pilgu oma käele, millega oli löönud, nühkis seda vastu kleiti ja läks minema. Mina istun oma rändrahnu taga ja näen, kui ilus ja uhke Toomas on. Ta põsk põleb, aga tema seisab ega tee midagi. Kuid siis lõi ta vile lahti, surus käed taskutesse ja läks samuti ära.

Mina aina kükitasin ja vaatasin aeda, tühja kohta peenarde vahel, kus nad olid just nüüdsama seisnud teineteise vastas puuriida ääres varikatuse all, ja vaikivate illuminaatoritega verandat ning aina ootasin, et kohe avaneb uks ja must kapten astub välja. Jääb trepile seisma, ajab silmad kissi ja surub käe sirmina laubale, et heita pilk päikesele, ning hakkab vilistama nagu Toomas. Kapten tõmbab taskust sigaretipaki, paneb suitsu ette ja astub aeda, siis aga keerab ümber ning läheb kergelt ja kiirelt oma poega otsima, tema jalad on kui tuulispasad ja ta juuksed leegitsevad päikeses kui must tulekeel.

Aasta hiljem tulime jälle Ruhasse. Hakkasin küsima nendelt suvitajatelt, kes puhkavad siin juuni algusest saadik, kas nad pole näinud musta kaptenit. Nemad rehmasid ainult käega ja kehitasid õlgu: mis rumal küsimus see on, kõik ju teavad, et too on suvel merel. Kui küsisin Kuljuselt – ta andis jalgvärava juures parajasti emale soovitusi –, siis tema nagu poleks mind kuulnudki ja ütles uuesti, et ma pole ema moodi. Ema vastas talle, et jah, ma olevat isa tütar, isa on samuti blond, prillidega ja tundlik natuur.

Toomas on aastaga pikaks veninud, aga lühikesed püksid on tal samad, Sangari omad. Mati on paksuks läinud ja käib pikkades Soome dressipükstes, isegi palavaga. Ta kas häbeneb oma jalgu või näitab pükse, et need pole kehvemad kui jõuka tänava lastel. Toomas on sellest ajast saadik, kui kapteniproua teda lõi, muutunud veel ilusamaks ja kaugemaks. Varem ta justkui häbenes ennast, aga praegu käib ringi, nagu poleks tal endaga mingit asja. Seetõttu on ta veelgi traagilisem. Nagu üks luuletaja, kes eelmisel sajandil noorpõlves duellil hukka sai. Tollel poeedil on samuti väga ilus nägu, tal on mustad läikivad juuksed ja ta vaatab oma portreelt vastu, nagu oleks tal ükskõik, kas ta elab või on surnud. Ehk olekski parem, kui teda poleks – kunstnikul vähem tööd ning poeet ei peaks vaatama maailma kurbade silmadega ja tegema nägu, et on olemas.

Erikal on nüüd valge-sinisetriibuline varrukateta kleit, millele on diagonaalis puistatud punased lillekesed. Perekond on jõudnud vahepeal veel pool korrust ära vooderdada ning hakanud sauna ehitama. Aia sügavusse, sinna, kust tara taga algab mets, mis eraldab jõukat ja Rahu tänavat. „Dušš dušiks, see on muidugi hügieen ja kultuur,” räägib kapteniproua, „aga saun on tervis, optimism ja hea tuju. Saun on baas.”

Mulle ei meeldi sõna „baas”, see on kuidagi betoonine, aga betooni võib igaveseks ajaks müürida näiteks inimese. Ma olen seda näinud Itaalia maffiafilmis. Seal pisteti ühed inimesed vedelasse betooni, aga pärast kasutati seda silla või torni vundamendina, võib-olla ehitati sellele isegi elumaja.

Õppisime seda sõna hiljaaegu koolis koos sõnaga „pealisehitis”, millega „betoonˮ on lahutamatult seotud. Mulle ei meeldi eriti ka sõna „pealisehitis”, kuigi see tähendab midagi õnnetaolist. Tegemist pole küll lihtsa, vaid kokkuleppelise õnnega, mille saab rajada ainult baasile. Nii et pole nad nii lahutamatult seotud midagi. Baas saab ju hakkama ka pealisehitiseta, aga vastupidi... Nõnda tulebki välja, et baas on tähtsam, ja kapteniproua teeb väga õigesti, kui selle pärast muretseb. Juba sõna ise meeldib talle väga, ta on seda täna mitu korda korranud, nagu oleks hiljuti selgeks saanud ja kardaks ära unustada. Kuigi eesti keeles – „baaaas” – ei kõla see nii karmilt kui „betoonˮ, vaid pigem nagu vedel betoon, mis ei ole jõudnud kõvastuda, tähendab, pole nii lõplik ja pöördumatu kui vene keeles. Eestikeelne „baasˮ justkui kuuluks alles edasikaebamisele ja annab veel lootust neile Itaalia maffiafilmi kahele tüübile, kes on hullupööra hirmunud nagu supiks püütavad kanad. Ja kõigile teistele tõrksatele ning ka puhtusearmastajatele, ühesõnaga neile, kes tahavad kohe pealisehitisse ega soovi käsi määrida vundamendiga räpases ehitussüvendis. Vahi, kui kavalad.

Nii et kapteniproua oli aasta jooksul arukamaks muutunud ja täiesti veendunud, et sammub õiget teed baasi poole. Kui neil saun valmis saab, hakkavad nad sinna külalisi kutsuma, nagu teevad kõik jõukal tänaval. Ning ka moskvalasi, haritud tegelasi, et poisse arendada. Ja neil pole vaja mingeid Moskva konserve, neil on omad, niisama head. Paneelmajades lastakse duši all käia konservide ja suitsuvorsti eest, kuigi nii otse muidugi ei öelda, aga kõik ju teavad. Esialgu tuleb käsi rüppe laskmata töötada, baasi ehitada. Ainult et Toomasega on midagi viltu. Ei taha ta õppida ega kodutöödes aidata, tal on kõigest ükskõik. Matiga tülitseb ka kogu aeg. Hoidku jumal, varsti hakkab suitsetama. Hiljuti, maikuus oli korraldanud sülitamisvõistluse, otse meie tänaval. Ja veel direktori asetäitja maja vastas, kus algab Mere tänav. Ei, Mati ei osalenud. Aga lapsi oli oma kaksteist. Nõukogude ja Rahu tänavalt ning oli kutsunud isegi venelased, kes elavad Nõukogude tänava taga barakkides. Ja muidugi omad jõukalt tänavalt. Marika, Kuljuse tütar, võttis ka osa, sai kolmanda koha, isa on ju ikkagi koolidirektor. Peainseneri kaksikud ja isegi partorgi poeg. Ja mis toimus? Poiss korraldas võistluse, kes sülitab kaugemale. Algul niisama, siis päevalilleseemnetega.

„Keegi ei saanud ju esiti aru, mida nad seal seltskonnaga teevad. Seda enam, et kohal olid ka partorgi poeg ja kaadriosakonna juhataja poeg, tollesama, kellel on Kanadas sugulased, kaadriosakonna juhataja ostis endale hiljuti veel uue kirsipunase Žiguli. Siis vaatas direktori asetäitja Anu aknast välja, sest poisid naersid liiga valjusti. Anu oli just kodus ja astus rõdule. Vaatab: mis ta auto peal toimub? Talle on ju ülevalt kõik näha. Helesinine katus oli puha päevalilleseemneid täis sülitatud. Nad sülitasid rändrahnult aia tagant tema Moskvitši poole – kes saab katusele pihta? Venelased tõid sihvkad. Küll oli alles kära... Mina ütlen, et pole vaja kõike Toomase kaela ajada, tal on isa merel, mina olen üksi ja minu õlul on terve maja. Partorg ei hoidnud samuti silma peal, aga temal muide on selline töö – jälgida. Tähendab, nemadki ei kasvata oma lapsi teadlikult, kui nood kõik tahtsid võistlusel osaleda. Ja muide, minu Toomas ei suitseta, aga Kuljuse tütart nähti Ankru taga metsas sigaretiga. Anu ei tereta mind enam.

Toomase juhtumit arutati pioneerikoondusel, ta sai noomituse ja käitumishindeks kahe. Kuljus rääkis temaga veel eraldi, aga ma ei tea, mis sellest tuli. Kuljus ütles ainult, et võitleb ka tulevikus ning kasvatab ja muudab väärikateks ühiskonnaliikmeteks. Aga Toomas vaikib.”

Mulle meeldib, et Toomas vaikib. Talle sobib vaikimine nagu Ameerika teksased jõuka tänava lastele. Vaikimine teeb ta veel traagilisemaks, veel ülevamaks, täpselt nagu eelmisel suvel, kui Erika teda näkku lõi. Kapteniproua on tema vaikimisest marus, ma ju näen. Mõtleb vist, et parem oleks, kui poiss suitsetaks, siis ta teaks, kuidas poisiga pahandada. Aga vaikimine muudab musta kapteni märgi veelgi tugevamaks. Mida rohkem Toomas oma nägu Erika eest varjab, seda eredamalt see märk põleb.

Toomas heidab nüüd päevade kaupa nuga. See on tal praegu pärast sülitamisvõistlust uus hobi. Isa tõi talle Andaluusiast mauride noa, nii ta siis pillubki seda puusse. Kas aias, kui seal pole kapteniprouat ‒ Mati teda ei sega, Toomas justkui ei märkagi üldse oma venda –, või teeb metsas kriidiga puutüvele märklaua ja heidab. Iga kord suurendab vahemaad. Ta on jõudnud juba kolme meetrini ning kapteniproua on tal aias pildumise ära keelanud. Erika kardab, et Toomas tabab teda või Matit. Nuga ära võtta ta ei tihka, selle kinkis ju must kapten. Pealegi kannab Toomas nuga alati kaasas ning ööseks peidab kuhugi niimoodi ära, et kuratki ei leia üles. Kui Erika keelas tal aias nuga loopida, ei hakanud poiss vaidlema, vaid keeras vaikides kannal ringi ja läks metsa. Aga ta pidanuks veel peenraid rohima ja kanu toitma ja õppetükke tegema, Kuljus oli ju viinud ta järgmisse klassi tingimisi. Erika karjub Toomasele järele: „Kuhu sa lähed? Millal tuled?ˮ, aga tema vupsab rändrahnude taha ja metsa.

Ema kord noogutab kapteniprouale, kord vangutab pead. Tema kui õpetaja saab Erikast aru, ning kui kapteniproua hakkab Toomast jälle uue jõuga kiruma, et too kaob päevadeks metsa, ei söö midagi ja muutub iga päevaga kõhnemaks, ütleb ema, et see on murdeiga. Kapteniproua vastab, et parem oleks, kui poiss suitsetaks ja kakleks nagu venelased Nõukogude tänava taga, kuid praegu vajuvad Erikal käed lihtsalt rippu. Mul pole Erikast üldse kahju, mina ju tean: ta lõi poisile näkku, et musta kapteni märk talle vastu ei helgiks, ning naise käed on eelmise suvega võrreldes veel paksemaks muutunud, aga silmad on endistviisi lämused-hägusad ja neist ei paista midagi. Ta suhtub oma majasse nii suure poolehoiuga, nagu oleks ta südame all kandnud ning kannab praegugi mitte poega, vaid maja.

Moskvalased aga räägivad, et poisil on üleminekuiga pluss aktseleratsioon ja üleüldse pole kedagi, kes sellel Toomasel kõrvad kuumaks kütaks. Ning et too kuulus must kapten tegi lapsed valmis, aga pärast põrutas merele raha teenima, et saaks oma kallikesest kaugele, ning et majapidamine on muidugi jõukas – see on loomulikult hea ja varsti on Erikal ja kaptenil suurepärane saun, mitte kehvem kui direktori asetäitjal; üldse on eestlased peremehelik ja töökas rahvas, mitte nagu meie vene pummeldajad –, aga ainult majaga last ei kasvata, vaja on veel midagi. Just nimelt: inimene ei ela ainult leivast. Selle lisas juba ema ning seekord olid kõik temaga kohe nõus, segades midagi keevates kastrulites ja särisevatel pannidel.

Mina vaikin kui haud, ma ei saa neile ju avaldada musta kapteni saladust, et too oli varem piinelnud Erika keldris, nüüd aga on nende suletud veranda põranda all, et teda ei näeks ilusad ja sama mustade juustega suvitajad nagu mees isegi, ning et Toomas teab temast ja vihkab sellepärast Erikat ja Erika vihkab Toomast. Keegi poleks ju niikuinii mind uskuma jäänud, mul pole tõendeid peale veranda otsaseina kolmandas illuminaatoris ilmuvate SOS-vilgatuste – päästke mu hing! –, mida polnud märganud keegi peale minu.

Pärast ütles keegi veel, et tänapäeva lapsed on tänamatud ega pea oma vanemaid, kes nende nimel rassivad ja rügavad, miskiks. Kõik sellepärast, et nad ei tea, mis on sõda. Kui nad teaksid, mis on sõda ja nälg, suhtuksid nad teisiti oma vanematesse, kellele saab osaks sünk tänamatus. „Erika pole muide sõjas käinud, ta alles sündis siis, aga mida tegid sõja ajal tema vanemad, see on suur küsimärk,” vaidles keegi vastu ja isegi rebis end oma kastrulist hetkeks lahti. Siis lisas ta, et igal põlvkonnal on õigus omaenda raskustele ning pole vaja šantažeerida lapsi isiklike probleemide ja sandistava kogemusega ning pookida neile nõndamoodi oma komplekse. Me peame kasvatama eluterve põlvkonna. Siinkohal rebisid juba kõik end kastrulitest ja pannidest lahti, keegi keeras isegi kraani kinni, et vesi ei pahiseks. Siis hakkas too esimene väga vaikselt (aga kõik kuulsid suurepäraselt, köögis valitses nüüd ju vaikus) rääkima, et mitte selleks ei loovutanud miljonid oma noori elusid, et uus põlvkond nende mälestust mõnitaks, ning et ideoloogiliselt ebaküpsed vanemad on hullemad kui alkohoolikutest vanemad ja et mõned arvavad ilmselt, viibides Eestis, mis pole kodanlikke-kapitalistlikke eelarvamusi oma mõtteviisist veel päriselt välja juurinud, et neilegi on lubatud mitmesugused dekadentlikud vabameelsused. Ja et kellele siin ei meeldi, sõitku Ameerikasse kõigi nende Baumanite ja Liebermannide järel. Siinkohal pistsid kõik kisama, et keegi ei mõnita ning kedagi ega midagi pole unustatud ja igavene au langenutele; siis keerati vesi jälle lahti, ja kui hakkas kõrbehaisu tulema, tormati oma pannide juurde, aga meie emaga läksime köögist ära, sest kohe pärast talveseente valmistamist hõivasid moskvalased pliidi oma laste lõunasupiga, et nood ei rikuks kuiva toiduga oma magu ega saaks haavandit.

Ema ütles, et meil on veel tomateid ja kurke ja tükike Doktorivorsti ja saame hakkama, ning asus lugema tänapäevast ja väga julget prantsuse romaani ajakirjas Inostrannaja Literatura, see rääkis armastusest ja reetmisest, mida nimetati ilusa sõnaga „salaarmastus”. Ema pidi ajakirja homme õhtul tagasi andma, sest pärast teda oli järjekorras veel kuus inimest. Aga mina muudkui mõtlesin kapteniprouast ja Toomast.

Kujutlesin Toomase nägu, kuidas ta keeras pea õla poole, kui Erika talle kõrvakiilu andis, kuidas ta huuled kivistusid, et neilt ühtki sõna ei pudeneks, ja kuidas ta langetas pikkade mustade ripsmetega silmad, et mitte määrida oma pilku kapteniprouaga.

Ning et Toomasel on ükskõik Erika baasist, kuigi Erika on ta ema ja räägib, et rügab poja pärast. Ja et Toomas ei taha istuda ei ema räpases ega ka puhtas vundamendiaugus helesinise Soome WC-poti, lakitud mööbli ja saunaga, mis ei tule kehvem kui direktori asetäitjal. Ja Toomasele ei lähe korda ka pealisehitis, mille Erika kavatseb oma baasile rajada, nagu usuks ta tõesti, et tema viinamarjaistandus võiks kasvatada midagi muud kui metsistunud marju. Või justkui arvaks ta päriselt, et tema maja, mida must kapten uimastatuna öösiti ehitab, täitub millegi muu kui kakkude ja deemonite ja šaakalitega, kes hakkavad tema palees ulguma.

Aga Toomase näol olev märk, mis sunnib Erikat käsi rippu laskma, põleb iga suvega üha eredamalt tunnusena tõsiasjast, et Toomas teab oma isa, musta kapteni kannatustest. Kuid Toomas ei tea praegu veel, mida oma teadmisega pihta hakata peale selle, et korraldada sülitamisvõistlust ja mõjuda halvasti jõuka tänava lastele ning vaikida. Seepärast ongi ta alati nii ilus ja traagiline.

Ema muudkui istus ja luges oma romaani, aga mina läksin toast välja tänavale. Algul niisama, siis keerasin suletud jäätisekioski juurest vasakule ning võtsin suuna Valgejõe äärde. Astusin üle silla ja teelahkmel pöörasin vasakule, jõuka tänava poole. Möödusin rikaste suurtest majadest ja vankumatutest müüridest ja ihaldatud autodest ja kaminatest ja lamamistoolidest ja paksudest vaarikatihnikutest ja viljakatest köögiviljaaedadest kasvuhoonetega ja uhketest lastest Ameerika nukkudega ning suundusin otseteed musta kapteni maja juurde.

Istusin aia vastas rändrahnule ja jäin ootama. Mati tuli majast välja, läks kuuri, võttis ämbri ja asus kanadele sööta viskama. Siis istus ta puuriida juures palgile ning hakkas ühe käega nina nokkima, teisega loopis kanade pihta käbisid. Ta ei märganudki, kui ilmus Erika ja haaras tal kõrvast. Mati hakkas tihkuma ning Erika laskis ta kohe lahti, aga kui poiss majja läks, seisis Erika kaua, käed rippu, ega teinud midagi. Ainult vaatas kuhugi, siis keeras minu poole ja vaatas metsa rändrahnu taga. Mind ei näinud ta kindlasti, olin end hästi ära peitnud, aga ta seisis ja vaatas nii kaua, et mul jäid põlved kangeks. Siis keeras uuesti ümber ja astus majja. Mina läksin rändrahnude tagant metsistunud vaarikate vahelt metsa. Ronisin läbi vaarikate ning sattusin männi- ja kasetihnikusse. Üleval mühises tuul, kõigutas võrasid, aga all puude vahel oli vaikus. Umbes viie minuti pärast kuulsin kerget vilet, nagu läbistaks miski õhku. Läksin ettevaatlikult vile poole. Nagu olingi arvanud, heitis Toomas seal siuh-siuh oma nuga. Araabia käepide helkis mändide vahel tuhmi kullaga ja tera tungis tüvesse. Toomas tiris selle välja ning asus jälle loopima.

Mina seisan ja vaatan hinge kinni pidades nagu tookord, kui kapteniproua teda lõi, ning kardan liigutada. Aga tema ei näe midagi, põrnitseb ainult mornilt jalge ette, kui läheb nuga välja tõmbama, ning tema huuled on jäigad ja vaikivad, siis aga pöörab ta taas pilgu sihtmärgile, mille on kriidiga joonistanud, ajab silmad natuke kissi ja heidab.

Ta muudkui heidab ja heidab, väsimatult ning sirgeks aetud seljaga, tabades valget sihtmärki, nagu oleks see vihatud baas, millel istub paksude kätega kapteniproua, kes piinab Toomase isa, ning kus ülistatakse kohalikke rikkureid ühes nende suurte majade ja kaminatega ning kus sebivad suvitajad konservide, särisevate pannide ja supipottidega. Otsekui tahaks ta nende baasi jalge alla tallata nagu tänavapori ja selle hävitada, nii et alles ei jääks midagi peale musta haava.