Читать книгу Brežnevi lapsed - Сана Валиулина - Страница 6

Kui Nõukogude tänav lõhestab Ruha jõena kaheks kaldaks – lääneks ja idaks –, siis Rahu tänav on Ruha pooleldi unustatud vaikne lääneharu. Kui Nõukogude tänavat, tähendab ka idarannikut, polnud veel olemaski ning keegi ei teadnud isegi sellist sõna nagu „nõukogude”, oli Rahu aleviku peatänav. Tõsi, Ruha polnud siis veel alevik, vaid üks Läänemere rohkearvuliste lahtede väikestest kuurortidest.

Neil aegadel, mil keegi Ruhas ei aimanudki, et nende asunduse lõikab varsti pooleks võõra nimega Nõukogude tänav ning siia tekib terve idarannik, kuhu asuvad elama kauged rahvad, ühendas ja eraldas Rahu tänav Ruha elanike minevikku ja olevikku.

Nad saatsid oma surnuid üle selle tänava nagu üle jõe ja matsid nad valge kiriku juurde kalmistule. Ruha elanikud austasid oma surnuid, aga igaks juhuks kandsid neid majast välja jalad ees, et nood ei leiaks koduteed, või köitsid kirstu ümber punase villase lõngajupi või keerasid surnu kirstus külili või lõid hauda isegi haavapuust teiba, et surnust ei saaks kodukäijat. Pärast matuseid aeti hobused täie hooga üle sama tänava, kihutades tagasi olevikku ning jättes surnud minevikku, mühisevate mändide alla paekivist aia taha valge kiriku juures Rahu tänava vasakul poolel.

Mida mõtlesid Ruha elanikud tulevikust, pole teada. Alles hiljem, kui nad olid sattunud sellesse tulevikku, olid nad ilmselt väga imestunud, võib-olla lausa rabatud oma teadmatusest, naiivsusest ja muretusest, hiljem ka jaburast kangelaslikkusest, millega mõned tulevikku sisenedes veel vastu olid punninud ja tulevikuga isegi võidelda püüdnud. Aga tulevik, puginud end juba täis kui inimverest punnis silmaga kükloop, jätkas samal ajal rahulikult oma vastse karja kompamist, et selgitada materjali sobivus uuteks ehitussüvenditeks.

Kuid seni kestvas olevikus elasid Ruha asukad Rahu tänavast paremal. Too olevik ei paistnud silma millegi väljapaistva ega eriti ülevaga.

Ruha elanikud käisid leeris, tegid tööd, pühapäeviti läksid valgesse kirikusse ja laulsid psalme, aga argipäeviti kummardasid kivi, puud või vett, mida usaldasid vana kombe kohaselt ja loomu poolest rohkem kui kunagiste ristisõdijate sissetoodud kristlikku taevajumalat, püüdsid merest kala, kasvatasid lilli, peksid keelt, suviti mängisid puhkajatega mereäärses metsas keeglit, ehitasid jahte ja tõrvasid puidust supelhooneid rannas, kus laiade valgete panamakübaratega lapsed lasksid laevukesi madalasse vette ning mammad narmastega ruuduliste varjude all neil silma peal hoidsid. Niisamuti, nagu olid ette näinud isad ja vanaisad, nad ka abiellusid, sünnitasid ja surid, hoides Ruha elanike arvu optimaalsel tasemel.

Kord aastas, suvisel pööripäeval pärast päikeseloojangut süütasid Ruha asukad majade taga rohelisel nõlval suure lõkke, laulsid ja hullasid, hiljem aga jooksid trobikonnaga metsa, et tabada sõnajalgade õitsemise hetk. Õnneseenest, kes leidis sõnajalaõie, pidi ju saama maailma kuningas. Kõige targemad jäid teistest maha ja kuulasid, kuidas räägivad omavahel loomad ja linnud. Ainult sellel ööl võis loomadelt kuulda tulevikusaladusi. Nii et Ruha elanikke ning kohe päris kindlasti noori neide ikkagi huvitas tulevik, olgugi et vaid puhtsubjektiivses ja isiklikus plaanis.

Vastu hommikut saabusid neiud koju, surudes jaanilille rinnale, ning hakkasid kohe õielehti noppima. Pulmad, ristsed, matused, armastab, ei armasta, pulmad, ristsed, matused, armastab, ei armasta, pulmad, ristsed, matused ‒ kroonlehed langevad kastemärjale seelikule, neiud kahvatavad, punastavad, itsitavad, ohivad ja ahhetavad, haarates südamest, siis aga punuvad nende närvilised sõrmed patsi ning tüdrukud uinuvad, silmad veel avali ja pilk lummatult tulevikku suunatud.

Meie sõidame bussiga mööda seda tulevikku. Juba on näha valge kiriku mustaks tõmbunud paigatud torn ja selle all kalmistu rohelus. Kohe surnuaia taga on pööre Rahu tänavale, aga buss sõidab otse mööda betoonsilda, mille piirdes otse Rahu tänava nurgal on auk. Meie all on Valgejõgi. Pärast silda algab juba Nõukogude tänav, mis mõnesaja meetri järel laieneb millekski väljakusarnaseks, see on nimetu, aga ilmselt samuti Nõukogude. Väljaku ühes servas on bussijaam. Poorsed seinad punastest tellistest, varikatus täissülitatud põranda kohal ja kaks räsitud, leenideta pinki, millel lösutavad alkohoolikud. Bussijaama vastas on hall kahekorruseline telliskivihoone. Esimesel korrusel on pood Toidukaubad, teisel asub restoran nimega Restoran. Poe juures pole hingelistki, mis tähendab, et kaupa pole veel toodud või on kõik juba ära ostetud. Kas restoran sellel aastal töötab, me veel ei tea.

Kaupluse ees istub kollasesse Žigulisse keegi rikas mees, tõenäoliselt eestlane. Kui ta minema vurab, ei jää väljakule ühtki sõidukit peale meie bussi. Ma hüppan haisvast salongist välja. Mul veel keerab sees, aga sedapuhku ma vähemalt ei oksenda. Istume esimeses reas, kus ei haise nii väga bensiini järele, ning ma vaatan terve tee ainiti ette, et oma vestibulaaraparaati mitte koormata. Minu järel tulevad bussist maha ema ja õde ning mingid võõrad Tallinnast. Nüüd võin pead keerutada, palju tahan. Ruhas hõljub jood ja männivaik, nii et ema sõnul on õhk täidetud sõna otseses mõttes mere ja metsaga. Ema hakkab juba jaamas endasse hingama tervistavaid aineid, valmistub, me peame ju veel kohvritega vantsima haiglani, kuhu Kuljus meile sel aastal toa on eraldanud.

„Hingake sügavamalt, tüdrukud,” kordab ema ja jaotab õiglaselt, vanuse järgi meie vahel kotid ja kohvrid. Kuni ta teeb kolmest kotist ühte, topib sviitreid kohvrisse ja võtab suurest paunast serveerimisnõu, mis on täis topitud sulatatud juuste, soola, suhkrut, tikke ja veel midagi, keerutan ma pead, halastamata vestibulaaraparaadile. Mind ajab taas iiveldama, aga ma jätkan peakeerutamist igas suunas ning keeran end igaks juhuks veel kolmsada kuuskümmend kraadi ümber oma telje, et mitte midagi kahe silma vahele jätta. Ei punaseid tellisseinu, ei koorunud värviga pinke tasaste alkohoolikutega varikatuse all, ei viltuvajunud rohelist aeda, mille taga algab kooli territoorium, kus kamandab Kuljus, ei raskete puidust ustega restorani esimesel korrusel, kus me eelmisel aastal üks kord krõbedase koorukesega kanakotlette sõime, ei klaasustega kauplust, kuhu tormame hommikuti hapukoore- ja piimajärjekorda. Kui ei peaks kohe haiglasse minema, jookseksin kõigepealt kindlasti restorani trepi juurde. Seal voolab kohe nurga taga Valgejõgi, ent teisel kaldal laiub õunapuuaed, mille sügavuses kiigub alati tühi võrkkiik. Ema topib mulle kätte serveerimisaluse ning koti vihmamantlite ja kummikutega. Tuleb end liigutada.

Aga ma olin juba jõudnud tervitada Ruhat, meie olevikku meile võõra ja tundmatu minevikuga, mis oli peidetud surnuaiale ja valgesse kirikusse Rahu tänaval, kaugesse ja lähedasse metsa, mere äärde viivatele tänavatele ja radadele, Ruha vanaättide äraolevasse naeratusse ja kortsulistesse nägudesse.

Meil ei ole minevikku, isade hauad on kaugel või on nende põrm ammu teadmata kadunud. Meie elame olevikus koos endise kuurordi, nüüdse töölisaleviku asukatega Ruhas, kuhu tuleme igal suvel puhkama. Sellessamas olevikus, mille ettekuulutamiseks polnud väikese mereäärse kuurordi elanikel möödanikus jätkunud ei suvisel pööriööl korjatud karikakarde kroonlehti ega ka fantaasiat ning kohalikel tarkpeadel mõistust, et saada aru, millest olid rääkinud loomad ja linnud võluööl. Ja kui nad oleksidki aru saanud, poleks niikuinii uskunud. Sest ei Ruhas ega ka lähiümbruses, olgu maakonnas või isegi pealinnas, ei tulnud kellelegi pähe, et kogu tulevase maailmakorra, õigemini selle vundamendi kõige nõutumaks materjaliks saavad unikaalsed tellised, mis on segatud Ruha ja nende tillukese riigi teiste kuurortide, talude, külade, maakondade ja linnade elanike ihu ning hingega.

Ema, õde ja mina astume mööda seda olevikku tehase kalluritest lõhutud tolmusel asfaldil. Astume Nõukogude tänaval, minevikuta, aga raskete kohvrite ja kottidega, mille sangad lõikavad valusasti peopessa, ning hingame üheskoos metsa ja merega täidetud õhku. Paremal on kooli territooriumi ümbritsev roheline tara. Seal, kus tara lõpeb, kasvavad akaatsiad, nende tagant aga paistab roosa maja, kus me puhkasime kunagi suures, viieteistkümnele inimesele mõeldud klassis. Toetame kohvrid rohule, et natuke hinge tõmmata. Roosa maja ees valendab lai trepp, millel istus Maris tol ööl, kui me läksime musta kapteni maja juurde. Praegu pole seal kedagi, ainult akaatsiate all pingil loeb üks paks panamakübaraga naine raamatut. Ta on vist õpetaja nagu emagi ja puhkab mõnes roosa maja klassis. Meile oli Kuljus juba eelmisel aastal lubanud leida midagi, et me ei peaks elama koolis, ning ta pidas oma sõna. Sellepärast lähemegi praegu haiglasse, mis asub Metsa või Männi tänaval Valgejõe taga.

Tee on tühi nagu bussijaamgi. Kõik puhkajad on rannas või seisavad töölissööklas järjekorras, aga kohalikud ei jaluta keset päeva tänavatel. Ema astub juba ees, meie õega vantsime suurivaevu. Ema jäi seisma, teretas kedagi ning läks kohe sportlikul sammul edasi, annab meile oma reipusega eeskuju. Jõuame talle järele ja ta ütleb meile, et see oli tädi Zina, saunanaine ja õnnetu inimene. Ka mina tunnen tädi Zinat, teda tunnevad alevis kõik puhkajad, isegi need moskvalased, kes üürivad tube Rahu tänaval. Zina on väike ja kõhn, pisut lokkis juustega, mida on pleegitatud vesinikülihapendiga, ja musta lahuga keskel, kurjad peenikesed huuled on värvitud erepunaseks. Kui Zina läheb pesuruumi kibusid üle lugema, kisab ta alati vinguval häälel, et pole vaja nii kaua leiliruumis istuda. Pärastlõunal haiseb ta viina järele.

Väiksena arvasin, et tädi Zina elab saunas. Hiljem tuli välja, et tal on pojaga Nõukogude tänava taguses barakis kaks tuba. Poja tõttu ongi ta õnnetu inimene ja kogu alevis kuulus. Poeg oli purjus peaga kakeldes inimese tapnud ja istub nüüd vanglas. „Tal on veel kuusteist aastat jäänud,” räägib ema, kui hakkame künkast sillale laskuma, ning vangutab pead: „Lapsi peab tahtma ja armastama, mitte soetama neid endale nagu kodutuid kasse. Mina olen alati teadnud, et mul saab olema kaks head tarka tütart. Hingake täiel rinnal, tüdrukud, ahmige endasse merd ja mände.”

Haigla on vana puumaja valge kooruva värvi ja suure verandaga, asub Pioneeri tänava lähedal, kus elab Kuljus. Ta seletas meile, et rajoonis ehitatakse uut haiglat, praegune hoone on tühi ja seda üüritakse vahel tutvuse kaudu suvitajatele. Meil on siin oma tuba kolme rauast haiglavoodiga. Olime tahtnud elada verandal, siis olnuks meil palju valgust ja oma sissekäik, aga verandale tulevad teised inimesed, mitte Kuljuse, vaid kooli raamatupidaja kaudu.

Siin on parem kui koolis, merele ja metsale lähemal. Ja on peaaegu uus elektripliit, iga voodi juures öökapp ning ka valgus on täiesti talutav, saab õhtul lugeda. Aga mina unistan Rahu tänavast. Selle vaiksetest laokile jäetud aedadest vanade õunapuudega; õdusatest puumajakestest klaasverandadega, kus saab päev otsa teed juua; Valgejõest, mis voolab kohe majade taga ja mida on kuulda, kui tuul mändides ei mühise. Sealsetes aedades on kaminate ja päevitamiseks mõeldud nooblite lamamistoolide asemel (nagu jõukal tänaval) jääaja samblased rändrahnud, mis on miljoneid aastaid vanad. Ja inimesed pole seal kõrgid ega upsakad, vaid kuidagi nukrad. Neid pole peaaegu nähagi, nagu oleksid nad oma majadesse ja varjulisse aeda peitu pugenud ega tahaks pöörata palet oleviku poole, varjavad seda nagu ilus Toomas musta kapteniproua eest.

Surnuaia pärast olin Rahu tänavat varem kartnud. Ema ütles, et elavaid tuleb karta rohkem kui surnuid, aga ikkagi pelgasin mööduda madalast paekivirinnatisest, mille taga turritasid ristid ja hauakivid. Eriti õhtul, kui värsketel haudadel põlesid küünlad.

Pärast rääkis mulle keegi, et need pannakse astraalkehale, mis vahetult pärast surma haua kohal hõljub. Talle süüdatakse tuled, et tal poleks nii hirmus oma maisest kestast igaveseks lahkuda. Mul hakkas veel hirmsam, aga ka huvitavam. Sellest ajast peale ei pööranud ma enam pead teisele poole, kui me õhtul kalmistust möödusime, vaid vastupidi, vaatasin kirikaeda: ega mõni astraalkeha kuskil haua kohal ei helju? Siis seletati mulle jälle, et astraalkeha on umbes nagu hing, tähendab, nähtamatu; süda on üks asi, see on anatoomia, kehaosa, aga hing on midagi hoopis muud. Ja et varem oli inimesi, kes uskusid hinge primaarsusse, teised jälle rääkisid, et olemine määrab teadvuse, lihtsamalt öeldes: kõik algab kehast ja sellega ka lõpeb ning alg- ja lõpp-punkti vahel peab keha sööma, jooma, kaitsma end teiste kehade eest, mis on sama näljased ja janused, ning paljunema, et kvantiteedist saaks kvaliteet, ning et need teised võitsid lõpuks ja meil pole enam ei hinge, keha ega ka materiaalset heaolu. Nii me seisamegi maailma tuuletõmbuses, kaitseks ainult surelik keha, mis on peale kõige muu veel ka halvasti riides, nagu tõdes üks unustatud ja imetlusväärne kirjanik.

Keegi meie seltskonnast hakkas ütlema, et pole vaja lapsel pead segi ajada vulgaarmaterialismi ja Schopenhaueri seguga.

„Te öelge veel, et ma pean sellele lapsele ‒ muide, mis laps ta enam nii väga on ‒ õppetööst vabal ajal nõukogude moraali õpetama,” vastas minu valgustaja, mille peale oponent kostis, et nõukogude moraal õpetatakse mulle selgeks ka koolis, aga kuidas jääb logose kui kõigi meie mõtete ja tegude aruka lättega? Siinkohal hüüatas mu esimene valgustaja, kes oli üks Rahu tänaval tuba üüriv moskvalane, et jumal tänatud, ta pole kunagi hegeliaan olnud, ja üldse, kullakallis, vaadake ringi, ei, mitte siin pole vaja pead keerutada, sellel tänaval elavad eestlased, tsiviliseeritud rahvas, aga te vaadake, mis toimub Nõukogude tänava taga. Toosama saunanaine tädi Zina, palun väga, on teie logose kehastus kogu hiilguses. Kindlasti idealistliku ratsionalismi vaimus loogiliselt tunnetatav, võiks öelda, et klassikaline näide. Saabus kusagilt Magadanist, olgu, Tuula oblastist, kullakallis, meie diskursust silmas pidades vahet pole. Tuli siia vähemalt kakskümmend aastat tagasi, talle lubati siin barakitüüpi ühiselamus tuba. Miks siis mitte tulla? Tal pole Magadanist või Tuula oblastist sooja ega külma, vanemad kas surid maha või jõid end surnuks, olgu sõjas või teate isegi, kus, aga siis tehakse ettepanek sõita läände, Eestisse. Ühtlasi tugevdada rahvaste sõprust, palun väga, internatsionalism puhtal kujul. Saabus siia, traditsioonideta ja juurteta, purjuspäi pandi kohe laps hakkama – kelle oma, pole teada –, tädi on kahekümne aastaga selgeks saanud kolm eestikeelset sõna: kurat, kurat ja kurat. Nüüd kopsatas poeg oma kahekümne kaheks aastaks vanglasse ‒ mis tollest vaesekesest oligi tahta? Sääraseid on ainuüksi siin alevis sadu, aga kogu riigis... Muide, kas eestlased siis pole vaesed? Siin on teile logos, sootute fritsude kabinetiabstraktsioonide vili konkreetses teostuses, täiesti hoomatav, kohe päris kindlasti, paraku vormilt ja sisult mitte nii kaunis, kui tahaks, aga teie räägite.”

Minu olid nad ammu unustanud, vestlusse lülitus juba keegi kolmas, kukkus arutlema maailma kui pisarate, ohete ja hammaste kiristamise kantsi üle, kus tädi Zinad ja nendetaolised liiguvad pimedate bioloogiliste motiivide orbiidil. Aga mille poolest meie paremad oleme, kõik me oleme eranditult maailmatahte orjad, kuid materialismi ja idealismi erinevust tuleb siiski vaadelda laiemalt, sest teadvus ja vaimsed väärtused on lõppude lõpuks meie materiaalse aju elutegevuse saadus. Minu valgustajast oponent hakkas logose asjus jälle vastu vaidlema, et temast oli valesti aru saadud ning tema polnud silmas pidanud mitte dialektikat, vaid arutlust ja mõistust, mis on suuteline opereerima formaalloogika kategooriatega.

„Siin on teile jällegi tädi Zina koos tema üpris piiratud mõistusega, mis ei suuda ületada oma sisu piire, konkreetsemalt klassivõitlust ja internatsionalismi, meie proletaarse riigi formaalloogika kategooriaid,” pareeris minu valgustaja.

Sel kombel vesteldes olime tulnud Rahu tänava nurgani, kus pimeduses valendas kalmistukirik, aga siis keerasime tagasi, sest vaidlus polnud lõppenud. Tänava keskel jõudsime kalmistu lõpuni ja pöörasime taas otsa ringi, kuid sama nurga juures otsustasime veel natuke tagasi minna, et lõpetada jutt riigi dialektilise arengu kõrgeimast vormist, nimelt selle hääbumisest, aga seekord küll viimast korda.

Nii tekkisid meilgi, nüüdisaja suvitajatel, oma traditsioonid, tähendab, tekkis ka minevik nagu Ruha elanikel. Näiteks saatsime üksteist alati pärast külaskäike koju. Saime ju kokku kord aastas suvel ning pidime möödunud ja tulevaste aastate eest isu täis rääkima. Seetõttu oli alati raske lahku minna ja saatmised venisid mõnikord sügava ööni. Saatma mindi kogu seltskonnaga, algul neid, kes elasid kõige kaugemal, edasi raadiuse vähenemise järgi. Tavaliselt alustati Rahu tänavalt, kus üürisid tube kõige sõnaosavamad ja valgustatumad suvitajad Moskvast.

Vahel tuli kellelegi meelde, et Rahu tänaval magavad kõik juba ammuilma ning et me oleme ikkagi Euroopas, kus on oma kombed, millest tuleb lugu pidada, aga meie lõugame siin akende all ja kinnitame sellega idaranniku barbarite kuvandit. Siis jäime seisma kusagil tänava alguses, kus surnuaia vastas polnud veel maju, ning jälle hakkasid kõik vaidlema, valgustama kergeusklikumaid ja kiruma nõukogude võimu.

Selles punktis, kus tee, mida mööda buss meid Ruhasse tõi, ristus Rahu tänavaga, sellelsamal nurgal, kus seisis tumerohelise paigatud torniga valge kirik, kuulsin ma esimest korda sõna „totalitaarne”. Just siis, kui olin keeranud näo ristide poole ning jäänud ainiti vahtima tumedasse õhku, püüdes selles eristada astraalkeha piirjooni.

„Jah, daamid ja härrad, ja teie, kullakallis logose kummardaja, see on kurb, aga tõsi: me elame totalitaarses režiimis, ning mida varem meie lapsed sellest aru saadavad, seda parem. Palun, kallid lapsed, siin on teile ööjutt heast tsaarist, kes armastab oma rahvast nii väga, et on end kuulutanud maailma mõistuseks, tõsi, seni ainult ühe riigi piirides ja rahva hüvanguks, et inimesed ei peaks piinlema napi aru pärast, ühtlasi on tsaar ära keelanud vaba tahte ja muud vabadused, mis ainult segavad elamast, ehitamast ja töötamast omakasupüüdmatult, ning ta on endale soetanud kolm vägilast, kes on talle hauani truud: kartmatud tšekistid, sangarlik armee ja armastatud partei, et nood hoolitseksid väsimatult rahva õnne eest ja kaitseksid teda ning kontrolliksid päeval ja öösel, kas selle imelise riigi iga kodanik ikka on õnnelik, ning mis peamine, kas tema õnn ikka on õige...”

Vaevu olin suutnud astraalkeha otsingud sinnapaika jätta – nüüd, saanud teada, et see on nähtamatu, oli minus tärganud kangekaelsus, millega jätkasin selle otsimist ristide kohal – ning asutanud end kuulama juttu uue ja imeliku sõna „totalitarism” kohta, kui punapäine Leningradi õpetajanna, kes puhkas lastega koolimajas, kukkus Rahu tänava oraatorit sviitrikäisest sikutama. Silmanähtava ärevusega hakkas ta rääkima, et tema abikaasa on sõjaväelane ja teenib juba kakskümmend aastat ustavalt kodumaad ning et kodumaad ju ei valita, jah, muidugi on meie riigis puudusi, kuid eksimatu on ainult see, kes midagi ei tee, ning hoolimata sellest, et õpetaja ema pidi neil aegadel süütult kannatama, teate küll, mis ajad siis olid, aga mis puutub teistesse, siis nende kohta ta ei tea, aga kus suitsu, seal tuld, kuid tema ema oli kristalselt aus kommunist, ta võib selle eest pea pakule panna. Kogu seltskond hakkas sumisema, aga mina pöörasin taas ristide poole, sest mul oli punapäist õpetajannat igav kuulata, kuigi ta rääkis tuliselt ja siiralt.

„Kullake, mis puudutab suitsu ja tuld, siis see on samast ooperist, et metsa raiutakse ja laastud lendavad. Vaat mis ma tahan teile selle kohta öelda: just kristalselt ausad kommunistid, niinimetatud revolutsiooni aadlikud, pandigi nahka revolutsiooni enda seaduspära järgi ning muidugi selleks, et generalissimus Vunts saaks ajaloo oma maitse kohaselt ümber teha,” alustas minu valgustaja, ent õpetajanna katkestas teda jälle ja ütles end rõõmustavat, et tema lapsed olid koju jäänud ega kuule kogu seda laimu ja välismaa sõnu, millel pole mingit pistmist meie riigiga, ning et tal on rikkalik pedagoogiline pagas, ja kuigi ta õpetab inglise keelt, püüab ta igas tunnis, isegi kui käsitleb gerundiumi või pluskvamperfekti, pookida oma õpilastele armastust kodumaa vastu, mida ei valita, muide, nagu ei saa valida ema.

Minus tärkas huvi, mida meie valgustaja nüüd vastab. Kuid siinkohal sekkus tema naine, kes ütles, et on juba hilja ja on vist aeg laiali minna, muidu ajame terve tänava üles.

„Ah jaa, muide, kas mõni on sel aastal juba näinud musta kapteni prouat?” küsis äkki keegi hüvastijätuks. „Räägitakse, et tema poeg on päris ülekäte läinud.”

„Kumb?”

„See ilus, hundisilmne.”

„See, kes on musta kapteni moodi,” pahvatasin nüüd mina ning korraga jäid kõik mind vaatama.

„Kust sina tead? Teda pole ju keegi näinud.”

Siinkohal muutusin juba päris julgeks:

„Erika peidab teda keldris.”

„On sul vast jutt! Ütle veel, et naine hoiab teda ahelais.”

„Erika on loonud totalitaarse režiimi, piinab kõiki ja sunnib oma maja heaks töötama. Aga Toomas ei taha, ta on uhke ja kannatab, ta laubal on musta kapteni kannatuste märk.”

„Vahi, kui valgustatud. Totalitaarne režiim pole mingi naljaasi. Vaata ainult, et sa koolis oma tarkust ei näita, muidu läheb isalemal kehvasti,” ütles üks suvitaja, samuti Moskvast, ja lisas: „Lausa deemon see sinu Toomas. Kas sa oled temasse armunud või?”

„Pole ta mingi deemon, vaid Brežnevi laps, tulevane põlvkond,” vastas meie oraatori naine. „Nullgeneratsioon, mõttetu põlvkond. Mida te neist tahate?”

Punapäine õpetajanna astus mu ema juurde ja hakkas talle nördinult midagi rääkima, aga ema vaikis ning ainult vaatas mind tähelepanelikult.

„Miks mitte armuda?” hüüdis keegi. „Armuda on hea. Armastusele on altid kõik vanused, kas pole nii?”

Siis puhkes taas vaidlus, mis vanuses peaks armuma. Julia oli kõigest kaksteist, aga tema armastus oli kosmilist mõõtu.

„Päris hulluks olete läinud ‒ kaksteist!” pistsid naissoost suvitajad kisama. „Lõpetagu enne kool ära, saagu kõrgharidus, kaitsku kandidaadiväitekiri ning siis mõelgu armastusest, muidu ongi nagu tädi Zinad.”

Aga see suvitaja, kes oli alustanud juttu Juliast, hakkas kõhu ees kätt väristama, kogu kehaga tõmblema ja puusi hööritama ning alustas siis täiest kõrist mitte televiisorist ja raadiost tuntud, vaid poolpõrandaaluse bardi laulu: „Ei taha õppida ma, tahan hoopis abielluda.”

Kõik lagistasid naerda, isegi punapäine õpetajanna, unustades täiesti minu, Toomase ja musta kapteni ning selle, et lõppude lõpuks olime peaaegu nende unelmate Euroopas, kus peetakse lugu teiste unest, eraomandist ja isade haudadest ning kus olevik kasvab minevikust välja aeglaselt ja sujuvalt nagu madu, kes vahetab kevadel nahka, ning seepärast teavad elanikud magama heites, et ärkavad hommikul oma voodis.

Rahu tänav oma varjatud minevikuga vaikis, vaikis ka surnuaed ja valge kirik, vaikisid käest lastud aiad ja puumajad tumedate verandadega ning nende asukad, kes lamasid voodites ja olid põgenenud oleviku eest oma unenägudesse, vaikisid nende koerad ja õunapuud ja punase sõstra põõsad ning karikakra- ja saialillepeenrad, nagu koguksid nad end ikka veel pärast koletislikku tuulispaska, mis oli nad ühe hetkega viinud tulevikku, kus nad ei tunne enam ära iseennast ega üksteist ning elavadki nii, ootamata midagi ja uskumata ei ennast ega teisi.

Vaikis ka Toomas, kes seisis röökiva kapteniproua ees liikumatult, ebamaine oma ilus, aga justkui seotud nähtamatute niitide abil tolle salajase minevikuga, mis oli teadmata ega pakkunud erilist huvi suvitajate enamikule, kes tulid siia kord aastas suvel tervist parandama ning talveks seeni ja marju varuma. Suvitajad armastasid Ruhat ning tundsid end siin nagu kodus. Ruha oli ju nende isiklik tasku-Euroopa, kus neile oli pealegi kõik arusaadav, sest Ruha elanikud olid õppinud rääkima nende keelt.

Selles kultuurses ja puhtas õdusate majakeste ja ilusate teedega Euroopas puhkasid suvitajad mahajäetusest ja mõttetusest, mis täitis üha enam nende hiiglasliku maa avarusi. Selles õhus, mis oli täidetud mere, mändide ja Euroopa vabaduse jäänukitega, ärkasid nad taas elule, seepärast lõkerdasid nad lakkamatult, vaidlesid, pidasid lõputuid vestlusi, kritiseerisid nõukogude võimu, matkisid kuulsat bardi ja lagistasid taas täiest kõrist naerda.

Kõik ümberringi oli vait, ainult Valgejõgi vulises, äiutades ja otsekui lohutades Rahu tänavat. Aedades õunapuude ja kaskede vahel mustasid iidsed rändrahnud, mis pärast marulisi rännakuid olid miljoneiks aastaiks rahu leidnud. Möödunud aja jooksul oli taevas Ruha kohal jõudnud olla kord selge, kord sünge.

Vahepealse aastaga oli kapteniproua suutnud sauna valmis ehitada ja veel priskemaks läinud. Kuna ta nägu oli lihavamaks muutunud, olid silmad päris vidusse tõmbunud ning seepärast tundus, et ta naeratab kogu aeg. Kui ta rääkis veel lahtipakkimata tumepruunist lakitud ja suure peegliga Jugoslaavia magamistoast, kus ta sügisel musta kapteniga magama hakkab, osalesid naeratuses ka tema huuled.

Külalistoas oli mööbel juba paika pandud ning üks tuttav, kelle mees töötas Tallinna vineeri- ja mööblikombinaadis, oli lubanud otsida Erikale kaks Poola tumbat, mis oleksid sisustusega sama värvi.

Kapteniproua ei kartnud enam ei poisikesi ega pärdikut ning seetõttu mängles naeratus jätkuvalt tema huulil. Poisid on suureks kasvanud, aga Toomas ei käi üldse teisel korrusel ja on isegi külalistuppa astunud ainult kaks korda. Pärdiku kohta oli Erika neile otse öelnud, et ta keerab ahvil otsekohe kaela kahekorra, mõelgu ise edasi. Nii et ta mööbligarnituur on nüüd väljaspool hädaohtu ja Erika süda ei valuta puhvetkapis oleva Tšehhi kristalli pärast, sest poisid ei torma enam mööda maja ringi.

Siinkohal surus Erika huuled kokku ning tema näole tekkis midagi kohmetuselaadset. Talle tuli vist meelde, et on juba mitmendat aastat kutsunud meid endale külla kaema helesinist Soome WC-potti, mille ta oli hankinud oma kolhoosi kaudu, ning Jugoslaavia garnituuri ja magamistuba, kuigi see oli veel pakendis, ja üldse vaatama maja, milles ta koos musta kapteniga ehitab oma poistele tulevikku.

Siis ilmus ta näole äkki nutune ilme ning ta hakkas rääkima, et paneb kogu oma jõu ja tervise majja ja aeda, et tema lapsed ei elaks kehvemini kui jõuka tänava omad, aga poistel on temast ükskõik, nagu ta polekski nende lihane ema, vaid joodik tädi Zina.

Kui Matit kogu aeg takka ei kihuta, vedeleb ta päevade viisi voodis, Toomas aga on üldse lakanud emaga rääkimast, suitsetab avalikult ja kaob kuhugi. Teda on juba nähtud ka teispool Nõukogude tänavat, ükskord ei tulnud ta ööseks kojugi ning kõik on asjata. Isegi Kuljus ei saa Toomasega hakkama. Poiss vaikib kui haud ja keegi ei aima, mis tal mõttes on. Kust ta sigarette saab, pole teada.

Mis tal küll puudu jääb, neil on ju küllus majas, saun valmis ehitatud, plaanivad autot osta. Kui ema küsis Erikalt, mida poiste isa asjast arvab, lõi kapteniproua ainult käega, hammustas ülahuult ja tema silmad tõmbusid veel rohkem vidukile.

Nii ei saanudki aru, mis ta sellega öelda tahtis, ja et tal mitte tuju ära rikkuda, ei hakanud me rohkem midagi küsima, vaid jätsime hüvasti ja tõttasime edasi Rahu tänavale, kus kogunesime moskvalaste pool, kes üürisid tänava tagumises otsas kahte tuba ja verandat. Kapteniproua läks kaubamaja poole oma asju ajama, aga siis hüüdis meid uuesti:

„Viktorist olete kuulnud?”

Kui küsisime, millisest Viktorist, ja ütlesime, et me ei tea midagi, hakkas Erika, kes oli juba jõudnud jäätiseputkani, karjuma, et me paremini kuuleksime. Tuli välja, et too Viktor Lenini tänavalt, mis asub Nõukogude tänava taga, seal, kus tehase vastas on kahekorruselised majad, oli saabunud eile armeest, aga täna öösel juba kas ära uppunud või oli teda noaga susatud, keegi ei tea täpselt. Seltskond, kellega ta oma tagasitulekut tähistas, on alles ärkamas, nii et seni pole veel kedagi üle kuulata.

„Pole viga, küll nad toibuvad, kuulatakse üle ja pannakse süüdlased istuma,” hüüdis kapteniproua ja astus edasi.

Läksime mööda jõukat tänavat, püüdes meenutada Viktorit, keda keegi meist kunagi näinud polnud, või kui oligi näinud, siis ei teadnud, kes ta on. Meie käime Nõukogude tänava taha ju ainult sauna, reipal sammul sinna ja tagasi. Emale ei meeldi see koht, kuigi me oleme tatarlased ja vere poolest venelastele lähemal kui eestlased, kes jagavad nüüd vennalikult oma olevikku kaugete rahvastega idarannikult.

Ema ütleb, et seal on joomarlus ja hooletussejäetuse jäledus, aga inimesed pole süüdi, nad on selliseks muudetud, kuid eestlased pole sellist elu küll kuidagi ära teeninud, nemad pole ju niisugused, nemad elasid enne Euroopas.

Ei, seda Viktorit polnud me kindlasti näinud. Ta oli ju kaks aastat sõjaväes, tuli tagasi alles eile ning lamab nüüd kusagil uppununa või noahaavaga südames ja ootab, et ta viidaks Rahu tänavale. Siis hakkab ta lamama Ruha vanade surnute juures, kas kirstude kõrval, mille ümber on mässitud punane villane lõng, või maa sees pehkinud haavateiba all. Ja isegi kui talle pole kohta valge kiriku juures vanade puude varjus, lähemal paradiisirohelusele, ning ta pannakse uude ossa, sinna, kus varem oli karjamaa, õigeusu risti või koonusja betoonmälestusmärgi alla, millel on Nõukogude täheke ja kuhu asetatakse tema ümmargune mustvalge foto, millel ta on heledas lahtise kaelusega särgis – juhul kui tema vanemad on kommunistid ja risti vastu –, saab ta ikkagi osaks Ruha elanike minevikust, nagu saavad ka kõik teised uued surnud, kaugete rahvaste pojad, tütred ja lapselapsed, kes lükkavad oma kehadega vana kalmistu piire üha laiemale, nii et varsti tuleb mets maha võtta ka karjamaa taga, et mahutada siia Ruha uus minevik.

Kohe pärast matuseid hakkab tundmatu Viktori haua kohal heljuma tema astraalkeha, hämmeldudes sellest, mis oli juhtunud tema maise kestaga ‒ see lamab nüüd mullas ega vasta ta küsimustele. Vaene Lenini tänava Viktori astraalkeha, mis maises elus sai kahekümneaastaselt purjuspäi hukka karjääris Nõukogude tänava taga või noahoobi tagajärjel ning nii ruttu, et ei jõudnud midagi märgatagi. Vaene rumal hing. Siin heljub ta värske kalmukääpa kohal, kuhu kadus maine kest, millega ta oli jõudnud kahekümne aasta jooksul harjuda, tajudes õõvaga, et talle ei mõju enam raskusjõud ja peagi lahkub ta igaveseks Maalt, adumata, mis siis ikkagi juhtunud oli. Maiste küünalde tulukesed jäävad üha kaugemale tema pisarahägusast pilgust, müriaadi tähtedega valgustatud universumi külmus tungib tema kehatusse ja imeb ta endasse.