Читать книгу Tõeliselt imeline - Сара Морган - Страница 6

Zachary Flynn poleks kunagi pidanud sündima.

Tema eostamine, nagu emale rääkida meeldis, oli olnud liigse alkoholi ja purunenud kondoomi tulemus. Ema oli Zachary esimesed kaheksa eluaastat veetnud poega kõiges süüdistades, vaesusest voodilutikateni. Zachil polnud aimugi, keda ta hiljem oli süüdistanud, sest kaheksa-aastaselt oli keegi esitanud küsimusi pidevate sinikate ja murtud luude kohta ja ta oli kasuperre elama saadetud. Kirikus käivate, jumalakartlike kristlastena olid nad väärinud paremat kui Bostoni karmimast linnajaost pärit rikutud ja äratõugatud poiss, keda oli kasvatatud uskuma, et ainus viis takistada kellelgi endale liiga tegemast, oli neile esimesena liiga teha. Ta tõusis esile sellega, et oli esimene kasulaps, kelle tõttu sel kenal ja lahkel perel kannatus katkes. Pärast seda oli teda saadetud perest peresse nagu teatepulka, mida kõik innukalt edasi tahavad anda.

Ta oli olnud kiirteel elu pahupoolele, kui oli lendamise avastanud.

Kakskümmend aastat hiljem mäletas ta ikka veel selgesti seda konkreetset hetke, kui kõik oli muutunud.

See oli väljakannatamatult kuum päev Lunni laagris, kus metsaõhk oli paks suvelõhnadest ja putukate suminast. Zach oli sooritanud massimõrva, kui oli väikeste lindude suurusi moskiitosid taga ajanud umbses palkmajakeses, mida ta veel seitsme lapsega jagas. Seitsme lapsega, kelle perekonnad hoolisid piisavalt, et saata nad laagrisse piisava toidu ja varustusega, mis aitaks lahkumineku teravust siluda.

Zach oli koha saanud stipendiumiprogrammi raames ja teised lapsed olid hoolitsenud selle eest, et ta seda ei unustaks. Ta oli neile lõputu pilkamise eest kätte maksnud, visates nende asjad tõusuvee basseini. Enamik asjadest uhuti minema ja tulivihased vanemad olid nõudnud, et süüdlast karistataks nagu kord ja kohus.

Zach ei suutnud endale ette kujutada lapsevanemat, kellele midagi korda võiks minna, kõige vähem varastatud kommid ja mõned uhkete firmamärkidega dressipluusid.

Tema karistuseks oli olnud kohtumine Philip Law’ga, Lunni laagri juhatajaga.

Zach, kes oli kõikidesse võimuesindajatesse alati kahtlusega suhtunud ega oleks iial suutnud end mugavalt tunda mehe seltsis, kelle nimi oli Law, oli arvanud, et ta saadetakse minema. Ta oli teeselnud, et see ei lähe talle korda, aga tegelikult oleks ta ära kannatanud tuhane moskiito hammustused, kui ta oleks seeläbi saanud elada saarel, kus mets kohtus merega. Kõik oli parem, kui veeta päevi lämbes linnas pidevas hirmus ja kuigi ta poleks seda tunnistanud, oli Lunni saar lahe koht. Midagi puhta õhu ja horisondiga ühte sulava ookeani juures leevendas temas tunnet, nagu tahaks ta oma naabri ära tappa.

Ta seisis, vapralt, valmis selleks, et järjekordne uks ta nina all kinni löödaks, harjutades oma „mulle ei lähe see kuraditki korda“ pilku, aga selle asemel et saata teda asju pakkima, oli Philip sõidutanud ta väikesele lennuväljale saare kaugemas otsas.

Kaheteistaastane Zach oli mossitava ja mässumeelsena Cessna väikelennuki esiistmele kössi tõmbunud, oodates kirve kukkumist, juureldes selle üle, mis oli nii halvasti, et teda tuli siit lennukiga minema viia, mitte rahvast täis praamiga nagu kõiki teisi. Ehk kavatses Philip Law ta kõrgele taevasse lennutada ja seejärel alla ookeani lükata.

Jah, tee seda! Miks mitte?

Keda kuradit see huvitaks?

Ta teadis, et keegi ei tunneks temast puudust.

Ta polnud kindel, kas ta isegi endast puudust tunneks.

Kui Philip käed juhtkangidele pani ja lühikest lennurada silmitses, juurdles Zach selle üle, kas ta saab surma kohe, kui vette kukub või upub aeglaselt. Ning siis oli väikelennuk õhku tõusnud ja Zach, kes oli terve elu hirmuga elanud, oli tundnud hingematvat õudusehetke, millel oli tihedalt kannul pöörane põnevus, kui sätendav meri ja smaragdroheline saar tema all kahanesid.

Ta kõht oli õõnsaks tõmbunud ja silmad olid peaaegu peast välja hüpanud.

„Püha pask.“ Ta oli näljase pilguga vaadanud, rabatuna juhtpaneeli keerukusest, jälgides andunult Philipi käte iga liigutust, kadestades teadmisi, mis masina lendama pani. Ta oli tahtnud neid teadmisi ja oskusi rohkem kui midagi muud oma elus. Ta taipas pimestava välgatusega, et väljaspool seda maailma, mida tema asustas, oli veel teinegi.

Philip oli talle aastaid hiljem öelnud, et see oli hetk, mil ta oli teadnud, et oli teinud õige otsuse, pakkudes Zachile elamust, mida mõned oleksid võinud võtta kui autasu halva käitumise eest. Ta oleks võinud moraali lugeda, piirangud kehtestada, isegi laagrist välja visata, kuid see kõik oleks vaid veelgi kalgistanud poissi, kes oli juba niigi paindumatust terasest. Zachary Flynn oli kaheteistaastaselt näinud juba rohkem, kui enamik inimesi terve elu jooksul nägi. Võim ei lugenud talle midagi, juhised ja käsud põrkasid tagasi nagu pall betoonilt. Miski ei tunginud läbi.

Kuni nad jõudsid kuue tuhande jala kõrgusele.

Seal, üleval pilvedes, oli ükskõiksuse mask maha libisenud, paljastades erutuse, mis oli liiga ehe ja puhas, et seda vaos hoida.

Philipi jaoks oli see olnud viis anda vaevatud ja pettekujutlusteta poisile võimalus korraks teistsugust elu näha.

Zachi jaoks oli see olnud armastus esimesest lennust.

Nad olid lennanud üle Vinalhaveni saare ja Bar Harbori poole, üle metsade, järvede ja sillerdavalt laiuva Penobscot’ lahe, kus jahid täpikestena ookeani katsid. Lummatuna teistsugusest vaatest maailmale, mis oli seni talle vaid kibedaid hoope jaganud, oli Zach endaga võidelnud, et mitte väikese lapsena juubeldada.

Vaata üles, vaata üles, oli ta oma peas karjunud, kui nägi tikutopsi suurusi autosid nuudelpeenikesel rannikuteel looklemas. Vaata üles ja näed, kes nüüd suurem ja tähtsam on.

Selleks ajaks, kui nad maandusid, värises ta üleni.

Ta oli tundnud end maailma valitsejana.

„Oh, sa poiss – kas me võime seda veel teha? Ma tahaksin, et sa mind veel sinna üles viiksid. Ma olen nõus kõike tegema.“ Ta oli lihtsalt anunud, millestki hoolimata. Ta polnud hoolinud isegi Philipi rahulolevast näoilmest.

„Kas tahad ühel päeval õppida?“

Zach oli peopesaga üle higise kulmu tõmmanud, tundes end sõltlasena, kellele on näidatud täiesti uut viisi doosi saamiseks. „Lendama? Jah.“ Mis rumal küsimus see veel oli? Kes pagan seda ei tahaks? See oli kõige lahedam asi üldse.

„Siis lõpeta jobutsemine.“ Philip oli oma pilgu talle naelutanud. „Lõpeta oma aju raiskamine, lõpeta kõigi ootuste altvedamine ja võta oma eluga midagi ette.“

Zach neelas peaaegu keele alla. Ta ei teadnud, mis oli teda rohkem ehmatanud. Kas tõsiasi, et keegi oli märganud, et tal oli aju või et laagri juhataja oli kasutanud sõna jobu.

Ta oli segaduses ja vastas ainsal viisil, mida teadis. Rünnates.

„Mina pole palunud, et mu elu nõme oleks. See polnud nii, nagu oleksin ma kohvikusse astunud ja tellinud ülisuure õnnetuseburgeri, mida serveeritakse pasaga.“

„See, et keegi sulle midagi serveerib, ei tähenda, et sa peaksid selle ära sööma. Teised võivad selle taldrikule panna ja sulle ulatada, aga sa ei pea seda alla neelama. Inimesed võivad sulle rääkida, et sa oled kasutu ja tühi koht, ja sa võid neid uskuda või tõestada, et nad eksivad. See, mis minevikus juhtus, polnud sinu süü. See, mis tulevikus juhtub, on sinu otsus. Sa võid teha häid otsuseid või siis vaadata, kuidas kõik käest libiseb ja veeta terve ülejäänud elu süüdistades teisi selles, mis sinuga juhtunud on.“

Tema suust oli kõlanud see nii lihtsana, nagu oleks Zach pidanud vaid Abercrombie dressipluusi armidele ja sigareti põletushaavadele peale tõmbama, et lahe olla.

Zach teadis, et see ei käi nii. Ta oleks võinud endale Armani selga tõmmata ja see poleks fakte muutnud. Ta oli pärit eikusagilt ja suundus eikuhugi.

Ainult et nüüd tahtis ta sinna lennukiga minna.

Ta oli algust teinud, mässulisena, vastuolude küüsis, kihk lüüa ja end kaitsta oli temasse sügavalt sisse graveeritud. Ta pilk oli tahtevastaselt Cessna juhtimispaneelile libisenud ning ta oli igatsusest peaaegu nurrunud. Ta oli tahtnud käe välja sirutada, silitada ja puudutada. Ta oli tahtnud lennukiga kõrgele vee kohale lennata ja püstloodis pilvedesse söösta. See oli rohkem kui tahtmine. See oli vajadus.

Kuna Philip tundis inimesi ja armastas lendamist, oli ta seda vajadust näinud ja mõistis seda.

„Ma olen kvalifitseeritud instruktor. Ma võin sind õpetada.“

Ta oleks justkui äsja küpsetatud leiva nälgiva mehe ette asetanud.

Zachi suu oli vett jooksnud, ent aastatepikkune usaldamatus oli teda tagasi hoidnud. „Milles konks on?“

Philipi pilk ei vääratanud. „Kas konks peab olema?“

„Konks on alati.“ Küünilisus oli sügavalt juurdunud, külmad ja jäigad keri kuradile kihid kaitsesid Zachi heategijate eest, kes tema osas lõpuks alla andsid, kui „hea tegemine“ tulutuks osutus. Zach ei mõistnud, miks ta peaks aitama kellelgi end hästi tunda, kui enamik neist andsid endast kõik kindlustamaks, et ta teaks, kui väärtusetu ta on.

„Konks on selles, et sa pead oma käitumist parandama. Tundidest enam ei puudu. Kahju on raisata sellist aju nagu sul. Sa tuled igal suvel siia tagasi ja kui aeg on õige, siis ma õpetan sind. Ja sa võid mulle maksta.“

Seal, just seal see konks oligi.

„Mul pole raha.“ Aga ta muretseb selle. Ta mõtles just parimale viisile, kuidas vahele jäämata varastada, kui Philip pead raputas.

„Ma ei taha sinu raha. Ma tahan sinu pühendumist.“

Zach oli teda tühja pilguga vaadanud. Tal polnud aimugi, mida see sõna tähendas. „Muidugi. Mida iganes.“

„Ma tahan, et sa laagris aitaksid. Igal suvel, terve suve vältel. Hakkad vastutama.“

Laagris aidata?

Nende sõnade kohale jõudmiseks oli kulunud hetk ja Zach meenutas, et see oli hea, et nad lennukis istusid või muidu oleks miljon putukat ta ammuli suhu lennanud. Ta püüdis kujutleda, kuidas härra ja proua Rohkem-Raha-Kui-Mõistust reageeriksid uudisele, et Zach hakkab aitama.

„Sa teed nalja.“

„Ma ei tee nalja. Ja juhul, kui sa ei märganud, siis ma pakun sulle midagi, mida elu pole sulle enne pakkunud – võimalust. See on sinu teha, kas sa võtad selle vastu või mitte.“

„Nii et see ei lähe mulle midagi maksma?“ Elu oli Zachile õpetanud, et head asjad ei juhtu tasuta. Tema kogemuse põhjal ei juhtunud häid asju üldse. Kas ta oli Philipi suhtes eksinud? Ehk oli naeratav abikaasa vaid katteks? Äkki talle meeldisid noored poisid ja ta kavatses lennata Zachiga kuhugi, kus nad vahele ei jääks.

Ta keha kattus paanika tõttu higiga, kui ta mõtles erinevatele jubedatele stsenaariumidele, millest ükski polnud väärt lendamisest saadavat põnevust.

Väärtusetu olemise üks paljudest miinustest oli see, et kui sa kadusid, ei hoolinud sellest keegi ega esitanud küsimusi.

Philip oli teda kindla pilguga vaadanud. „See läheb sulle maksma. Sa küürid tualette ja puhastad paate, kuni sa oled piisavalt vana, et suuremat vastutust nõudvaid ülesandeid võtta. Pärast seda läbid laagrinõustaja koolituse. Sulle meeldib metsas, nii et ma soovitaksin ellujäämiskursust. Sa õpid selleks vajalikke oskusi. Mitte selliseid, nagu sa seni oled õppinud, aga seda, kuidas loodusega kooskõlas elada. Siin pole mingit konksu, Zach. Keegi ei ürita sulle ära panna. Ma pakun vaid, et õpetan sind lendama, muud midagi. Kui ma sinuvanune olin, viis isa mind üles. Ma tahtsin sinu heaks sama teha.“

„Miks?“ Kahtlused keeldusid hajumast.

„Sest kõik vajavad aeg-ajalt vaheldust ja keegi ei vaja seda rohkem kui sina.“

Üks asi, mida Zachile keegi polnud kunagi pakkunud, oli vaheldus. Sinised silmad, paistes huuled, murtud luud – kõiki neid oli talle mitmeid kordi antud, aga see – see oli midagi muud.

Ühe kohutava hetke jooksul mõtles ta, et murdub sealsamas ja hakkab ulguma nagu titt. Aastatepikkune praktika tunnete mahamatmisel säästis teda sellest alandusest.

„Selge.“ Ta kõri oli tundunud paistes ja pitsitavana, nagu oleks putukas suure paksu astlaga ta kaela nõelanud. „Mis iganes su enesetunnet parandab.“

„Reeglid on siiski olemas.“

Reeglid polnud Zachi kunagi takistanud. Enamjaolt astus ta neist üle. Mõnikord virutas ta neile hambusse, aga need ei takistanud teda kunagi. Philipi tõsist ilmet märgates otsustas ta, et võib vähemalt teha sellise näo, nagu läheks see talle korda. „Ma kuulan.“

„Sa ei võta enam asju, mis sulle ei kuulu, ei mingit tülinorimist. Lendamine on tõsine teema.“

Lendamine. Seda sõna kuuldes muutus Zachi suu kuivaks ja ta süda hakkas pekslema.

See mees rääkis tõsiselt. Ta kavatses tõesti Zachi lendama õpetada. Ta ilmselt arvas, et see võiks Zachi elu muuta või midagi, mis tähendas, et tegemist oli järjekordse heategijast jobuga, kellele Zach pettumuse valmistab, aga keda see huvitab?

Zach otsustas, et see pole tema mure. Lendamise nimel oleks ta ükskõik mida lubanud.

Kui raske see ikka on, ennast kokku võtta?

Niisiis, ta pidi varastamise lõpetama. Enamikul lastel siin polnud nagunii kraami, mis oleks võtmist väärt. Zach varastas igavuse peletamiseks ja kuna see oli tema viis neile kätte maksta, mitte selle pärast, et ta oleks nende asju tahtnud. Ta poleks end iial moekas dressipluusis näidanud.

„Muidugi.“ Ta oli hääletooni ükskõiksena hoidnud. „Ma arvan, et võin seda teha.“

Ja ta oligi seda teinud.

Sellest hetkest alates oli tema elul eesmärk ja selleks eesmärgiks oli lendamine.

Kõik, mida ta tegi, tegi ta sellel ainsalt põhjusel.

Matemaatika ja füüsika olid tundunud igavad ja mõttetud, kui neid õpetati klassiruumis kolmekümnele klaasistunud pilguga õpilasele, ent matemaatika ja füüsika, mis rakendusid lendamisteadusele, haarasid teda. Teadmiste näljas oli ta seda kõike õppinud ja ta aju oli ellu ärganud.

Ent kõige enam armastas ta lennukit.

Philip oli teda igal suvel lendama viinud, kuni ta oli lõpuks piisavalt vana, et ise õppida. Esimesel korral, kui tal lubati juhtkangid oma kätte võtta, olid ta käed nii palju värisenud, et ta oli olnud kindel, et sööstab masinaga ookeani.

Kui Philip oli talle öelnud, et tal tuleb see loomupäraselt välja, oli ta rind paisunud millestki, mida ta polnud iial varem tundnud.

Uhkusest.

Kiitus oli talle jõudu andnud, teda toitnud ja lõpuks ta vabastanud.

Maa peal oli tema elu tupik, kust polnud väljapääsu, aga õhus nägi ta enamat kui vaid päikesepaistet ja kohevaid pilvi silmapiiril. Ta nägi maailma, mis oli piiranguteta, täis võimalusi.

Ta nägi lootust.

Õhusõidukiga saavutas ta sügava mõistmise, milleni ta ühegi inimesega kunagi jõudnud polnud.

Sotsiaaltöötaja oli talle kord öelnud, et ta oskab hästi ainult kõike ära rikkuda. Arvestades seda, et Zach oli jäänud vahele tema kabinetti sissemurdmisega, selleks et oma failile ise täiendusi teha, polnud ta hakanud sotsiaaltöötajale vastu vaidlema. Ta oleks seda isegi oma annete ausaks kokkuvõtteks pidanud. Kuni ta oli käed lennuki juhtkangidele asetanud. Sel hetkel oli ta kohe teadnud, et ta on veel milleski hea.

Sellest hetkest alates oli lendamine ainus oluline asi.

Lendamine rahuldas ta seiklusvajaduse ja põnevuseiha ning muutis ta teistega võrdsemaks. Üleval õhus oli ta kõigiga võrdne. Mitte ainult võrdne, parem. Enamasti reisijad piloodiga ei rääkinud, seega tegi ta seda, mida ta armastas, ja mõned rumalad jobud, kellel oli rohkem raha kui mõistust, maksid talle selle eest.

Ta oli esimest korda elus end tagant sundinud. Endale väljakutse esitanud.

Ta oli Philipist välja kiskunud kogu võimaliku informatsiooni ja janunes enama järele. Isegi kui Philip oli ta vastu võtnud ja talle kodu andnud, janunes ta ikka veel. Olles veetnud noorukiaastad lõksus ja abituna, tahtis midagi tema sees vabaks pääseda. Miks jääda Maine’i, kui terve maailm avastamist ootas?

Ta oli lennanud kohtadesse, mida enamik piloote vältis, kohtadesse, kus oli rohkem maad kui inimesi, kaasa arvatud Alaska üksildased osad, kus polnud lennurada ja kus oli piisavalt jääd, et lennuk taevas külmutada, kuni ta lõpuks naasis saarele, mida ta parematel päevadel peaaegu koduks pidas.

Tema maine piloodina oli selline, et talle oli kohe pakutud tööd Maine Island Airis, ettevõttes, mis lennutas saarte vahel kaupa ja reisijaid.

Zach ei tahtnud sellist elu.

Tema jaoks oli lendamine vabadus. Ta ei tahtnud oma päevi kellegi teise graafiku ja nõudmiste järgi sättida ning pealegi, tänu õnnelikule juhusele ja loomusele elada ohtlikumalt kui enamik inimesi, oli tal nüüd oma lennuk.

Seega, selle asemel et töö vastu võtta, oli ta kasutanud oma vahedat mõistust, mida Philip oli tema juures märganud, ja leidis arvukalt ülirikkaid isikuid, kes Penobscot’ lahe ümber kinnisvara omasid. Need inimesed lendasid Bostonisse oma Citationi või Gulfstreami eralennukitega ja seejärel oli neil vaja midagi privaatset ja personaalset, mis neid edasi rannamajja või jahile viiks. Neil oli vaja piisavalt osavat pilooti, kes suudaks maanduda kõikjal, maal või merel.

Zach pakkus seda teenust tasu eest, mis pani teda kõva häälega naerma.

Personaalne?

Jah, ta oli selle personaalseks teinud. Pagan, ta pakkus jahutatud šampanjat ja hõbekandikutel kaaviari, kui nad seda tahtsid, kuigi ta ei soovitanud seda, sest lahe kohal puhuvate risttuulte tõttu ei saanud ta raputusvaba lendu tagada.

Ta ei suutnud lakata imestamast, kui palju olid inimesed nõus maksma eelise eest, et nad saavad valida aega, kohta ja kõige olulisemana, eksklusiivsust. Kord, kui ta lennutas rikka pankuri ja tema perekonna nende eralennukilt erasaarele, teenis ta piisavalt, et poleks pidanud terve järgmise kuu tööd tegema.

See oli röövimine, ent kordki oli ta seaduse poolel.

Ta valis oma töid ning tal oli piisavalt vahendeid, et mängida projektidega, mis talle huvi pakkusid.

Kui kõik need inimesed, kes olid ta maha kandnud, teda nüüd näeksid, siis lämbuksid nad oma heade kavatsuste otsa.

Tagasi vaadates oli ta elu alati kaheks jaganud. Enne lendamist ja pärast lendamist. Enne lendamist oli aeg, mille ta oli otsustanud unustada, aeg, mil tema maailm oli olnud väike ja hirmutav ja põgenemisvõimaluseta. Pärast lendamist – pärast lendamist tuli maailm, milles ta nüüd elada oli otsustanud, ja see oli maailm, mida ta armastas.

Zach naeratas, kui ta lennueelse kontrolli lõpetas.

Oli ere, päikseline suvehommik Maine’is ning täna oli meheks, kes tema elustiili rahastas, Nik Zervakis, Kreeka-Ameerika miljardär, kes maandus Loganis ja tahtis, et üks tema naiskülaline otse Puffini saarele lennutataks. Mis tähendas, et vastutasuks ühe hellitatud rikka printsessi lennutamise eest üle lahe pidi Zach teenima pöörase hulga raha.

Ärimees temas tundis rahuldust.

Kiusaja aga naeris end hingetuks.

„Ma tahan terve elu nii lennata.“ Brittany, kes oli Gulfstreami sulgpehmel nahkistmel end kerra tõmmanud, sulges silmad. „Ei mingeid tüütuid järjekordasid, kõrvalistmel vingerdavaid ja kisendavaid väikelapsi, kadunud pagasit ega hinge kinni hoidmist, kui võõrad sulle peale köhivad. Lükka Lily aknast välja, Nik, ja abiellu hoopis minuga. Me saaksime sellega hakkama, ma tean seda. Sul on neljas kohas kinnisvara – me ei pea teineteist nägemagi. Sina võid San Franciscos elada. Mina võin New Yorgis elada.“

Pronksikarva nahaga, nägus ja ropprikas Nik Zervakis vaatas ühe käega meile läbi, hoides teisega kiivalt Lily ümbert kinni.

Brittany pidi neid koos nähes naeratama.

Ta oli piisavalt arukas teadmaks, et tema enda naeruväärselt üürike abielukogemus mõjutas ta hinnanguid ning ta oli piisavalt ettevaatlik, et mitte teisi selle põhjal hinnata. Isegi tema pidi tunnistama, et ta polnud iial kohanud kaht inimest, kes teineteisega paremini sobiksid kui Nik ja Lily. Ning kui väike osake temast tundus nukker, otsustas ta seda eirata.

Lily peaaegu ümises rahulolust. „Sa armastad iseseisvust.“

„Sul on õigus, armastan küll. Ja isegi eralennukit omav Kreeka-Ameerika miljardär ei suudaks mind veenda sellest loobuma. Siiski...“ Ta vaatas end ümbritsevat luksuslikku keskkonda ja raputas uskumatult pead. „Sa oled loteriil võitnud, Lil.“

„Ma tean.“ Lily naeratas mehele, kes oli ta jalust niitnud ning kes ta kohale kummardudes teda pikalt suudles.

Brittanyt võlus see, kuidas kurikuulus armutu ärihai pehmenes kui või tema armsa sõbra käes. Brittanyl polnud kahtlustki, et nende vahel on midagi väga sügavat ja erilist.

„Hei, vaata ette – sa oled tuhvlialuseks muutunud, Zervakis. Kui su rivaalid sellest aimu saavad, sööstavad sinu aktsiad alla. Majandus kukub kokku.“

Eemaldamata tähelepanu Lily suult, tegi Nik tema suunas ebaviisaka viipe ja Brittany muigas.

„Ärge laske end minust häirida. Laske käia ja tehke beebi, siin ja kohe. Ma vaatan mujale.“

Lily tõmbus piinlikkusest pomisedes tagasi. „Vabandust.“

„Ära vabanda. See oli teist väga kena, et te mind ära tõite. Hea uudis on see, et ma lähen järgmises peatuses maha ja teie kaks võite terve tee New Yorki teineteisel riideid seljast rebida.“

„Me jääme mõneks päevaks Bostonisse. Nikil on alles teisipäeval kohtumine, nii et kui sul midagi vaja on, siis helista. Seejärel oleme mõne päeva New Yorgis ja ma olen Skylariga kohtumise kokku leppinud.“ Lily puudutas sõrmedega kaela ümber olevat keed ja ta pilk libises hetkeks Nikile. „Me läheme detsembris Londonisse tema näitusele. Kas sina ka?“

Brittany teadis, et see kaelakee, mis oli üks Skylari tehtud eksklusiivsetest ehetest, maksis rohkem, kui tema aastaga arheoloogina teeniks.

Ta avas suu meenutamaks sõbrale, et mitte kõigil pole ligipääsu eralennukile ja põhjatule pangaarvele, kuid talle meenus siis, et selline vastus paneks Lily ja Niki igasuguseid heldeid pakkumisi tegema ja nad olid tema jaoks juba niigi enam kui küll teinud. „Ma pole kindel. Mul on vaja mõned suured otsused langetada. Eluplaanid.“ Mis oli uhkem viis öelda, et tal polnud aimugi, mida järgmiseks teha. „Aga ma hoian ühendust. Seda juhul, kui te suudate lõpetada suudlemise piisavalt kauaks, et sõnumeid vaadata.“

Kui lennuk maandumisrajal peatumiseks aeglustas, libistas Lily end Niki käte vahelt välja ja korjas Brittany asjad kokku. „Ei, ära liiguta. See on tähtis, et sa oma kätt ei kasutaks. Sa pead rannet puhkama, arsti käsk.“

„Ma ei allu hästi käskudele.“

„Me oleme terve suve toanaabrid olnud. Ma tean täpselt, kui halvasti sa käskudele allud, aga Brittany, see oli kole luumurd. Sa kukkusid imelikult.“

„Jah, ma tean. Nii piinlik. Ma virutaksin endale, ainult et minu praeguse vedamise juures murraksin ma seda tehes ilmselt pahkluu.“

Lily kallistas teda. „Sa oled vigastatud. Sa pead enda eest hoolitsema.“

„Ma saan sellega hakkama.“ Brittany ei näidanud hetkekski välja, kui raske tal oli vaid käekotti istme alt välja tõmmata ja üle õla libistada. Üle vasaku õla. See liigutus tundus kohmakas ja ebaloomulik. Alles siis, kui ta ei saanud enam paremat kätt kasutada, oli ta taibanud, kui väga ta sellest sõltus. Nähtavasti ei teinud ta vasaku kehapoolega suurt midagi.

Miks ta polnud ette vaadanud? Ta oli käinud arheoloogilistel kaevamistel kõikjal maailmas ning polnud end iial isegi mitte kriimustanud, aga nüüd oli tal murtud ranne ja kõik selle pärast, et ta oli nii kõvasti naernud, et oli kukkunud kraavi, mida ta mõne hetke eest kaevanud oli.

Selle äparduse unustamiseks kulub tal aega järgmise jääajani.

Ta pööritas silmi ja haaras seljakoti järele, kuid märkas siis, et Nik oli selle juba istmele asetanud.

„Minu meeskond tõstab su kohvri maha. Sinu edasilend on juba kokku lepitud. Kui sul probleeme tekib, siis helista mulle mobiilile. Ma lasen oma inimestel selle korda ajada.“

Oma inimestel.

Brittany naeratas talle, sellele mehele, kes juhtis väikest impeeriumi ja vastutas nii paljude inimeste teenistuse eest. Ta oli laia silmaringiga ja intelligentne. Brittany oli nautinud temaga koos veedetud aega. Kui Nik poleks armunud Brittany parimasse sõpra, siis oleks Brittany tundnud ahvatlust maitsta enamat kui vaid tema vestlusest tulenevat rõõmu. Ta oli kindel, et jäik, voolitud ihu kallihinnaliste riiete all tasuks igati avastamist. Kuid erinevalt Lilyst, oleks Brittany ta pärast seda tagastanud.

Ta polnud millestki püsivast huvitatud, ei suhete ega elukoha puhul. Parem oli edasi liikuda, nagu inimesed juba sajandeid teinud olid.

Ta võttis kaardi, mille Nik talle ulatas. „Kas sa oled kindel, et see lend Lunni saarele on korraldatud? Ma võin vabalt ka takso võtta ja praamiga minna. Nagu ma tavaliselt teen. Pressin end ülejäänud inimkonna vahele.“

„Murtud randmega? Ei.“ Nik oli viisakas, ent range. „Ühel minu sõbral on Bar Harboris maja ja tal on piloot, keda ta kasutab oma jahile minemiseks.“

„Muidugi. Sest kuidas sa muidu rannamajast jahile saaksid? Ma olen selle probleemi kallal sageli pead murdnud.“ Brittany pööras selle naljaks ja juurdles selle üle, kas Nik isegi taipas, kui erinev oli tema maailm teiste inimeste omast. „Ma loodan vaid, et sinu piloot ei arva, nagu ta peaks mind minu jahile maha panema. Mul on küll kajak olemas, aga see vist ei loe.“

Lily ulatas talle mütsi, mille Brittany oli istme alla pistnud. „Sul on rannamaja. Castaway majake. Pärast kõike, mida sa mulle selle kohta rääkinud oled, tahan ma koos Nikiga kindlasti sinna ühel päeval külla tulla.“

„Ma loodan, et te teete seda.“ Brittany jäi mõtisklema, mida Nik, kel olid kodud San Franciscos, New Yorgis, Londonis ja Kreekas, arvaks tema lihtsast rannamajast, kuid peletas selle mõtte kiiresti eemale. See oli kodu ja ta armastas seda. Lihtne või mitte, see oli palju raha väärt. Ta oli saanud arvukalt pakkumisi inimestelt, kes on valmis maksma eelise eest elada suhteliselt eraldatud kohas Shelli lahe ääres, ihaldatud Lunni saarel.

Ent Brittany polnud iial müümist kaalunud.

Castaway majake oli talle eriline.

Tõsi, noorukina oli olnud aegu, mil Lunni saare kogukond oli tundunud lämmatavana, aga alati kui ta pärast pikka eemalolekut koju naasis, avastas ta, kui palju ta seda igatsenud oli.

Pärast kestvat Kreeka suvekuumust oleks õndsus tunda jahedat meretuult näol ja uinuda murdlainete kohinat kuulates. Ta tahtis homaari maitsta ja mustikaid korjata. Kõige enam tahtis ta aga oma kaht lähimat sõpra näha.

Emily elas nüüd saarel ja Skylar oli vaid lühikese lennu kaugusel Manhattanil.

„Kuidas sa hakkama saad?“ Lily pabistas ikka veel ta pärast. „Kuidas sa süüa teed ja enda eest hoolitsed? Sa olid hädas, kui püüdsid lennu ajal riideid vahetada.“

Poolel teel üle Atlandi ookeani oli Brittany end piisavalt tagant ärgitanud, et kasutada Gulfstreami peent vannituba ja panna selga puhtad lühikesed püksid ja lihtne õlapaeltega topp. Alati nii tähelepanelik Lily oli uksele ilmunud ja pakkunud, et harjab Brittany juuksed ja punub need patsi. See ajas Brittanyt hulluks, et ta ei saanud seda ise teha ning ta oli sunnitud nentima, et Lily jutus oli iva.

Kuidas ta ainult ühe käega hakkama saab? Süüa teeb? Duši all käib?

Nii iseseisva inimese jaoks, nagu ta oli, kujunevad järgnevad nädalad ilmselt äärmiselt ärritavaks.

„Minuga on kõik hästi. Ma võin vasaku käega pakist helbeid süüa.“

„Kas sa tahad, et ma tuleksin ja jääksin mõneks ajaks sinu juurde?“ Lily soojus ja lahkus olid ühed paljudest põhjustest, miks Brittany teda armastas. Nad olid Kreekas mitu kuud ühe ja sama projekti kallal koos töötanud, jagades väikest umbset magamistuba. Brittany teadis, et nii lähestikku koos elades oli see olnud just Lily kannatlikkus, mis hoidis ära lahkhelid. Ja see oli see leebe loomus, mis oli lõksu püüdnud karmi kuulsusega Nik Zervakise, kel oli piisavalt mõistust taipamaks, et oli täistabamuse saanud ja kes oli pannud hiiglasliku teemandi Lily sõrme enne, kui keegi teine seda teha jõudis.

„Sa pead oma uue eluga alustama. Ja kui on olemas üks asi, millest Lunni saarel puudust ei ole, siis on see abi. Minu sõber Emily elab praegu majakeses, nii et minuga saab kõik korda. Minge ja lõbutsege. Aga kutsuge mind pulma.“

Lily nägu lõi elektripirnina särama. „Muidugi. Me mõtlesime, et abiellume ehk järgmisel suvel Kreekas. Ma tahan, et Niki perekond oleks kohal. Mul pole endal perekonda, seega olen tema oma adopteerinud.“

Brittany naeratas. Kõigist eelistest, mis kaasnesid šokeerivalt jõuka mehega abiellumisega, ihkas ta sõber kõige enam mehe perekonda, mitte suurt rahakotti ega tähtsaid tutvusi.

„Ma võin järgmisel suvel seal olla,“ ütles Brittany. „Ma pole veel otsustanud. Minu uurimus on lõpetatud, nii et ma pean järgmistele sammudele mõtlema. Ja mis iganes sammu ma ka ei astuks, pean ma seda tegema uuesti rannet murdmata. Hoiame ühendust.“ Ta liikus lennuki etteotsa. Väike osa temast kadestas sõpra. Mitte jõukust, kuigi raha kulus muidugi alati ära. Ei, ta kadestas sidet, mis Lilyl Nikiga oli. Lähedust. Nende suhe oli olnud keeristorm, aga mitte keegi, kes neid näinud oli, ei saaks iial uskuda, et see, mida nad jagasid, oli midagi muud kui sügav, siiras ja kauakestev. Ainuüksi nende sügav teineteise mõistmine ja hindamine olid sügavalt juurdunud.

Tema polnud seda kunagi kogenud.

Isegi oma lühikeses, halva lõpuga abielus polnud ta iial sellist emotsionaalset intiimsust tundnud.

Ta embas veel viimast korda sõpru hüvastijätuks, lahkus luksuslikust lennukist ja suundus Cessna vesilennukile, mis pidi ta otse Lunni saarele viima.

Ta tundis kergendust, et teda oli praamisõidust säästetud. Sel aastaajal on see täis lõbureisijaid ja suviseid külastajaid, kes soovivad innukalt nautida kõike, mis Lunni saarel pakkuda on. Viimastel aastatel oli saar värvikat rahvast ligi meelitanud – kunstnikke, muusikuid, jõukaid inimesi, kes otsisid eksklusiivset pelgupaika, mis pakkus siiski tsivilisatsiooni eeliseid.

Brittany kasutas rõõmuga Wi-Fit, kui see saadaval oli, aga oli täpselt sama õnnelik ka siis, kui seda polnud. Tema jaoks oli luksus sõna, mida võis kasutada nii kõrbes tähistaeva all kui ka viie tärni hotellis siidlinade vahel veedetud öö puhul. Luksus oli vabadus avastada ja nautida oma seikluslikku hinge.

Selle seikluse kannul oli ta maailmas ringi reisinud. Pärast Ühendriikidest lahkumist oli ta kolinud Ühendkuningriiki ning saanud oma magistri- ja seejärel doktorikraadi. Selle aja jooksul oli ta astunud Hiram Binghami jalajälgedes ja matkanud mööda inkade rada Machu Picchu kadunud linna, ühinenud väljakaevamistega Egiptuses ning võtnud Kreeka omaks kui oma teise kodu. Kuid Maine – Maine oli tema esimene kodu ja jääb selleks alati.

Tema süda oli siin. Tema juured. Tema ajalugu.

Arheoloogina oli ta inimene, kes teadis juurte ja ajaloo tähtsust.

Ootusärevusest naeratades võttis ta mobiili ja saatis kiire sõnumi Emilyle, kes oli suve jooksul Castaway majakest kasutanud.

Ma olen Loganis. Ei jõua jällenägemist ära oodata.

See oli irooniline, et ta oli pakkunud Emilyle majakest pelgupaigaks, kui too hädas oli ja nüüd oli ta ise hädas.

Selline sündmuste käik oli olnud ootamatu.

Brittany libistas telefoni tagasi taskusse ja heitis pilgu randmele. Kips tundus naha vastas kuuma ja raskena. Piiratud liigutused ärritasid teda. Siiski, asi võinuks hullem olla. See polnud midagi sellist, mida mõnenädalane puhkus ei suudaks ravida ning tal on tänu sellele aega mõelda, mida ta järgmisena teha tahab. Kas ta peaks kandideerima akadeemilisele tööle Ühendriikides? Või naasma Cambridge’i, kus ta nii palju õnnelikke aastaid veetis, või isegi Kreekasse? Talle meeldis Kreeta saare juures kõik. Ajalugu, kliima, toit, inimesed.

Ta oli veetnud varasuve flirtides Spyrosega, kohaliku arheoloogiga, Ateenast pärit meeskonnaliikmega. Mees oli selgelt mõista andnud, et soovib enamat kui kerget flirti, kuid Brittany oli otsustanud nende suhte platoonilisena hoida. Nüüd juurdles ta selle üle, kas see oli ehk viga olnud. Ta oli nende sõprust nautinud. Mees oli veetlev ja võluv.

Ehk peaks ta Spyrose mõneks nädalaks külla kutsuma. Ehk viiks ta nende suhte sammukese flirdist kaugemale. Aga ainult sammukese, muidugi. Ta ei läinud iial kaugemale.

Ta kaalus oma valikuid ja jalutas Cessnale, mis pidi teda saarele viima.

Tavaliselt läks ta koju tulles Captain Hookile, praamile, mis kolm korda päevas mandri ja Lunni saare vahel sõitis. Ta oli üles kasvanud kaikuva vile ja autode kolina saatel, kui need kaldteelt alla sadamast välja viivale teele sõitsid. Korra või kaks oli ta aastate jooksul kasutanud Main Island Airi teenuseid, ettevõte, mis kaupa, kohalikke ja turiste Penobscot’ lahe saarte vahel vedas. Neil kordadel oli ta leidnud end kiilutuna posti ja erinevate toidutellimuste vahele.

See kogemus pidi erinev tulema.

Kordki saabub ta stiilselt.

Brittany naeratas endamisi, kujutades ette, mida Lunni saare elanikud ütlevad, kui hakkab levima jutt, et ta saabus eralennukiga. Dan, kes töötab üleval lennuväljal, räägib sellest oma naisele Angiele, kes mainib seda kas sadamapoodides või Ookeani Klubis, kohalike lemmikbaaris. Sealt levib sõna üle saare kiiremini kui tuulepuhang. See oli Lunni saare nali, et kuulujutud liiguvad kiiremini kui internet. Usaldusväärsemad olid need kindlasti. Oli aegu, mil privaatsuse vähesus teda hulluks ajas, ent teistel kordadel oli see ka kasulikuks osutunud, näiteks hiljuti, kui saareelanikud olid ringkaitse moodustanud, et Emilyt probleemide eest kaitsta.

Brittany tundis nende vastu äkilist kiindumuspuhangut. Tõsi, nad ajasid teda mõnikord oma sekkumisega hulluks, ent kogukonna tugevuses polnud põhjust kahelda.

Soovides äkki ruttu koju jõuda, hiivas ta seljakoti õlale, lohistas oma ainsat kohvrit enda järel ja astus viimased sammud lennuki poole, mõeldes, et ta pole sellise peenutseva transpordi jaoks piisavalt hästi riides.

Piloot oli ilmselt rohkem harjunud kokkusobiva Louis Vuittoni pagasiga, kui matkavarustusega, mida Brittany arheoloogilistel väljakaevamistel ringi vedas ning ta oli üsna kindel, et Manolo Blahnik oleks karjatanud, kui oleks tema lemmikuid jalavarje näinud. Ta saapad olid kulunud ja rohmakad, loodud matkamiseks karmil, nõudlikul maastikul, kuigi isegi need polnud ära suutnud hoida Brittany kukkumist Kreekas.

Hooletuse tõttu seisis tal ees tegevusetu suvi. Ta pidi käima regulaarsetel vastuvõttudel haiglas, mis tähendas tüütuid reise mandrile. Nad olid talle öelnud, et ta peab kannatlik olema, kui tahab olla kindel, et parema randme liikuvus täielikult taastub.

Kui ta Cessna juurde kõndis, ilmus piloot lennukitrepile.

Tumedad prillid varjasid mehe silmi, ent Brittany tundis ta võpatades hetkega ära ning tundis kõhus kummalist võbinat ja häirivat värinat jalgades.

Sellest oli möödunud kümme aastat, ent ta oleks mehe kõikjal ära tundnud.

Õlad valge triiksärgi all olid laiemad ja jäikade lihaste tõttu jämedamad, läikivad mustad juuksed lühemaks pügatud, kuid tal oli ikka see sama „ära jama minuga“ hoiak, mis oli aastate eest seiklushimulist kaheksateistaastast Brittanyt võlunud. Pärast seda oli ta miljon korda soovinud, et oleks adrenaliinisööstu nautimiseks mõne muu viisi otsinud, nagu benji-hüpped või kärestikel parvetamine.

Selle asemel oli ta asunud jahtima paha poiss Zachary Flynni. Saarel, mis oli tulvil värskeid puuvilju, oli tema olnud see ainus halvaks läinud õun.

Nende suhte esimestel peadpööritavatel nädalatel oli Brittany arvanud, et armastusest suuremat seiklust pole olemas. Tunded Zachi vastu olid ta enda alla matnud ning muutnud ta haavatavaks, avatuks ja kaitsetuks. Ta oli veetnud terve suve tarretiselaadsetel jalgadel mööda saart ringi kõndides, kõht närviliste sõlmede tõttu krampis. Võime magada oli kadunud koos isuga. Tema nägemus tulevikust oli muutunud üle öö.

Tal olid olnud plaanid ja ambitsioonid, ent ta oli need kõik Zachary Flynni pärast kõrvale heitnud. Tema elu ja tulevik olid teistsuguse kuju võtnud. Seistes valikuga silmitsi, oli ta Zachi valinud. Ja kui ta oli Zachile kõik andnud, end tervenisti, oli mees minema kõndinud purustava hoolimatusega ning Brittany oli nii valusalt kukkunud, et sinikad olid siiani alles. Ta oli sageli mõelnud, et oleks vähem viga saanud, kui oleks langevarjuta lennukist alla hüpanud.

„Üks naisreisija, ja see oled sina.“ Zachi kena nägu oli läbitungimatu. „Kui suur tõenäosus see on?“

„Arvestades seda, et ma elan siin, siis ma ütleksin, et tõenäosus on päris suur.“ Brittany talitses end, kogudes enesekindlust ja rahulikkust, mille ta aastate jooksul omandanud oli. Vaatamata seesmisele keeristormile, polnud ta nõus oma emotsioone Zachile reetma ning ta ei pidanud ka mehe nägu lähemalt uurima, et sealt vihjeid leida, selleks et teada saada, mida Zach tunneb. Ta teadis juba, et see mees ei tunne midagi.

„Ma arvasin, et sa elad Kreekas. Kuulujutud räägivad, et sa oled naissoost Indiana Jones.“

Brittany oli seda kõike varemgi kuulnud, kõiki nalju piitsade, kaabude, madude ja veerevate kivide kohta. Tavaliselt ta nähvas midagi vastuseks, ent mitte täna.

Zach tuli kiirustades alla ja võttis kohvri, enne kui Brittany teda takistada jõudis. Zachile jäi silma kohvri silt. „Dr Forrest?“ Ta uuris seda ning seejärel Brittanyt. „Nii et sa oled siis kõigi ootustele vastanud.“

Zachi märkus pani Brittany end igava ja tuimana tundma, nagu oleks kogu ta elu tema eest otsustatud. Nii see muidugi oli, kui jätta tähelepanuta üürike kõrvalekalle, mil ta Zachiga oli kohtunud.

„Ma õppisin arheoloogiat, sest ma tahtsin seda teha. See oli minu valik. Ja Lunni saar on minu kodu. On seda alati olnud.“ Ning see oli olnud suhe Zachiga, mille tõttu ta siit pagenud oli. Ta ei suutnud taluda kaastunnet, haletsevaid pilke, ma ju ütlesin sulle märkusi iga kord, kui ta linnas käis. Oma vea sees praadides oli olnud võimatu unustada ja edasi liikuda, kuni ta veel saarel elas. „Mida sa siin teed, Zach? Kui ma viimati sinust kuulsin, lendasid sa metsiku Alaska kohal ringi.“ Ning aeg-ajalt oli ta lootnud, et teatud Zachi olulised kehaosad olid külmakahjustuse saanud.

Ärritus ja pead tõstev raev kerkisid ühes millegagi, mis tundus häirivalt paanika moodi.

Zachil polnud mingit õigust olla siin tema ruumis, tema maailmaosas.

Brittany oli edasi liikunud, elu rajanud. Tal polnud mingit tahtmist, et teda sunnitaks seisma silmitsi rajaga, mida ta polnud valinud.

„Ma lennutan saartele inimesi, kellel on rohkem raha kui mõistust. Täna paistad see sina olevat.“

„Kas sa oleksid keeldunud, kui oleksid teadnud?“

Zachi kaunid suunurgad vihjasid naeratusele. „Ma lennutaksin saatanat ennast, kui ta mulle maksaks. Mind ei huvita, kes reisijakohal istub, kuni raha mu pangaarvel on.“ Ta hääl oli sügav ja tume, vihjetega elutarkusele, mis varjasid tõde ta päritolu kohta.

Kui Brittany teda esimest korda kohtas, oli ta olnud kahjustatud, kibestunud ja mässumeelne. Ta polnud kellestki hoolinud. Kedagi usaldanud.

Brittany oli arvanud, et suudab seda kõike muuta. Ta oli teinud klassikalise vea, mõeldes, et tema võiks olla see, kes suudab Zachi metsikut poolt taltsutada.

Ta oli kaotanud mõistuse päeval, mil otsustas Zachary Flynni jahtima hakata. Kellegi jaoks, kes oli veetnud oma elu väikesaarel, kus ta tundis pea iga nägu, mis talle tänaval vastu tuli, oli Zach osutunud põnevaks. Brittanyt oli alati kannustanud soov inimeste ootusi ületada. Zach aga, pealtnäha, oli elanud selleks, et need põrmuks teha.

Zach oli olnud keelatud vili. Poiss, keda iga tubli tüdruk vältis.

Zach oli must, tema valge, pimedus tema heleduse, jäikus tema pehmuse kõrval.

Tema üks suur viga.

Metsiku katse käigus tõestada kõigile, et nad eksivad, oli ta neile näidanud, et neil oli õigus.

Nad olid hoiatanud, et Zach murrab ta südame ja ta oligi seda teinud. Ning ta oli seda teinud kõige alandavamal võimalikul moel.

Brittany viis tähelepanu lennukile. „Sellega sa siis nüüd tegeledki?“

„Kui sa tahad öelda, et ma sihin inimesi, kellel on liiga palju raha ja võtan sellest osa endale, siis jah, seda ma teengi. Ja tundub, et sa lendad minuga.“ Zach võttis päikeseprillid eest ja astus sammu kõrvale. „Astu pardale, printsess.“

Brittany ei tahtnud pardale ronida. Ta tahtis minema joosta.

Paanika naelutas ta jalad maapinnale, kuid uhkus sundis teda edasi minema. Kui ta praegu minema läheks, siis teaks Zach, et ta teeb seda tema pärast. Ja pealegi, kui ta seda teeks, kuidas ta siis saarele saaks? Praegusel juhul pidi praktilisus emotsioonidest võitu saama. Alternatiivne transport oleks kallis ja ebamugav. Ta ranne valutas juba ja pea oli unepuudusest ja pikast lennust uimane. Haiglas oli talle soovitatud, et ta jääks veel nädalaks Kreekasse, et enne reisi kosuda. Lily oli aga peale käinud, et eralennukiga reisimine muudaks teekonna tuhat korda lihtsamaks ja Brittany oli nõustunud.

Ainus asi, mille kohta ta polnud küsimusi esitanud, oli ümberistumine saarele lendamiseks.

Miks ta olekski pidanud seda tegema? Talle poleks iial pähe tulnud, et Zach võiks piloot olla.

Ja kui hale see oleks, kui ta laseks vaevalt viis minutit kestnud naljaabielul end pärast kümne aasta möödumist mõjutada? Ta oli sellest üle.

Ta kinnitas endale, et see on kõige enam kahekümneminutine suts ja et Zachil on lendamisega piisavalt tegemist, et mitte talle tähelepanu pöörata ja astus trepist üles. Ta vältis hoolikalt pilkkontakti. Zach oli rabava välimusega, ent need olid tema silmad, mis olid olnud Brittany allakäigu põhjuseks. Need olid nii tumedad, et paistsid mustadena ja nende kalk läige kiirgas sügavat umbusku inimkonda. Zachil oli kombeks vaadata teda poolsuletud laugude alt mõtiskleva ja ohtliku pilguga, nagu esitades Brittanyle väljakutse kahtlemine ja fantaseerimine lõpetada ja hüpata.

Kuna Brittany iial ühestki väljakutsest ära ei öelnud, oli ta ka selle vastu võtnud.

Ta oleks justkui püüdnud taltsutada metselajat, kes pidi paratamatult lõpuks tema vastu pöörduma.

Brittany surus end Zachist mööda ja tundis, kuidas mehe lihaseline biitseps mööda ta paljast käsivart libises. Ta tõmbus jõnksatades eemale, aga mitte enne, kui erutusesööst oli tulejutina ta keha läbinud.

Ta pilk libises Zachi varjulisele lõuale ja sealt edasi ta suu karmidele joontele.

Ta mäletas ikka veel, mis tunne see oli, kui Zach teda suudles ning see mälestus pani ta südame kiiremini põksuma.

„Kena lennuk.“ Ta hääl oli külm nagu Maine’i talv. „Kas sa varastasid selle?“

Ta küsimus kutsus esile naerusähvatuse. „Ei, sel korral olin mina see, keda rööviti. Sul pole aimugi, millist hinda nad selle kullakese eest nõuavad.“

Brittany tahtis küsida, kuidas Zach seda endale lubada sai, ent ei tahtnud nii suurt huvi välja näidata ja seega libistas ta end hoopis ühele suurele nahkistmele istuma. Ta soovis nüüd, et oleks selga valinud midagi vähem igapäevast kui lühikesed püksid. Need olid tema elus praktiline valik ning tema lemmikilutoode oli kõrge faktoriga päikesekaitsekreem. Ta oli aru saanud, et igasugune meik tuli kuumuses higistades kiiresti maha ning piirdus seetõttu huulepalsamiga, mis teda päikese eest kaitses.

Selle tulemusena püsis enamik tema kosmeetikatoodetest kasutamata, aga ta oli piisavalt naine, et kui ta oleks teadnud Zachary Flynniga kohtumisest pärast kümne aasta pikkust vaheaega, oleks ta meigiletti rüüstanud. Ehk isegi kleiti ja kontsi kandnud, kuigi tema garderoobis oli neid väga vähe. Kui ta oleks piisavalt ette teadnud, oleks ta helistanud Skylarile, kel oli annet värvide ja inimeste riietamise peale.

Sõprade abiga oleks ta seda kohtumist hoolikalt planeerinud, otsustades sobiva toimimisviisi ja sõnade üle, et ta saaks taaskohtumise iga hetke kontrollida. Ja sellise valiku kasuks poleks ta otsustanud.

Brittany teadis, et Zach silmitseb teda ja surus maha kiusatuse end istmel nihutada.

Jah, väga hea, vaata hoolikalt, millest sa loobusid. Kas sa kahetsed nüüd?

Lõpuks vaatas ta Zachile otsa, vaatas nendesse tõrksatesse silmadesse, mida raamisid süsimustad ripsmed. Ta süda hakkas pekslema ja pea ringi käima. Väsinud, mõtles ta. Ma olen väsinud, muud midagi. Kuid ta teadis, et ei pikk lend ega ajavahe polnud põhjuseks, et ta süda kiiremini lööma hakkas. Asi oli Zachi nägemises. Teda raputas paanika, sest ta ei tahtnud midagi tunda ja ta tundis – kõike.

Olgu Zach neetud.

Olgu neetud iga superseksikas toll temast.

Ehk polnudki eralennukiga lendamine nii tore. Praegu oleks ta emmanud isegi kampa kriiskavaid väikelapsi. Ükskõik mida, et pinget maandada. „Keda me siis ootame? Kas ma olen sinu ainus reisija?“

„Rikkad ei jaga. Ma olen täielikult sinu päralt.“

Zach polnud iial täielikult tema päralt olnud, isegi mitte siis, kui ta oli libistanud selle odava, kiiruga ostetud kingipoe sõrmuse Brittany sõrme ning lausunud sõnu, mis olid talle peaaegu kurku kinni jäänud. Nende abielu oli olnud kõige lühem ja kokkusobimatum tehing. Zach oli vastu pidanud kümme päeva, enne kui Brittany elust minema kõndis. Brittanyt oli kasvatatud uskuma, et inimesed peavad oma lubadusi, kuid ta oli teada saanud, et sõnad, eriti kui need on välja pomisenud Zachary Flynn, olid tähendusetud. See oli olnud laastav usalduse reetmine. Kas polnud Brittany temasse uskunud siis, kui keegi teine seda ei teinud? Kas ta polnud Zachi kaitsnud ja välja vabandanud? Tal oli kehv lapsepõlv, pole ime, et ta ei usalda inimesi, kui nad on teda alati alt vedanud. Ta oli seda rääkinud kõigile, kes olid nõus kuulama ning eiranud hoiatusi ja äärmuslikke ennustusi. Ta oli olnud Zachile tõeline sõber ja mees oli selle sõpruse kõrvale heitnud, nagu poleks see midagi väärt olnud.

„Lähme. Kui ma olen ainus reisija, siis ei takista meid miski õhku tõusmast.“

„Istu ja kinnita turvavööd. Täna on tugev risttuul. Sa saad pisut raputada.“

Brittany oli juba raputada saanud ning sel polnud risttuulega midagi pistmist.

Brittany tundis kergendust, et tegemist oli lühikese lennuga ja ta haaras turvavöö järele, ent Zach jõudis selleni enne teda. Mehe tugevad sõrmed sõlmusid tema omadega ja Brittany surus end istme vastu.

„Ma saan hakkama.“ Abitus tõi temas halvima esile ja ta napsas oma terve käe eest just sel hetkel, kui Zach eemale tõmbus, helk silmis.

„Ikka seesama vana Brittany. Kellele sa siis virutasid?“

„Mida sa sellega mõtled?“ Ta polnud see sama Brittany. Tüdruk, kes oli vabatahtlikult sellesse rahutusse ja lühikeseks jäänud abiellu tantsisklenud, polnud see tüdruk, kes oli sealt välja longanud.

„Kui sa just moepärast lahast ei kanna, siis sa oled oma randme murdnud.“ Zach ajas õlad sirgu. Õlad, mida Brittany oli kunagi sõrmede ja suuga avastanud. Ta teadis, et Zachi parema õla peal oli arm ja teine vasakul roiete all. Ta oli keeldunud kumbagi selgitamast. Nii palju kui Brittany teadis, siis ainus inimene, kes peale teda vägivaldsest kodust ära viinud sotsiaaltöötajate mehe mineviku kohta üksikasju teadis, oli Philip Law ja ta kahtlustas, et isegi tema teadis sellest loost vaid väikest osa. Ülejäänu mattis Zach sügavale endasse ega lasknud kedagi ligi. „Ma mõtlesin lihtsalt, mis teise inimesega juhtus. Sind tundes läks temal kehvemini.“

„Sa ei tunne mind.“ Brittany ei tahtnud mõelda sellele, kui hästi Zach teda kunagi tundnud oli. Ta ei tahtnud mõelda sellele, kuidas mees teda puudutanud, suudelnud ja end elavana tundma pannud oli. „Miks sa tagasi siinkandis oled?“ Brittany püüdis meenutada, mida Nik oma sõbra kohta öelnud oli. „Kas sa elad Bar Harboris?“

„Ei. Mul on klient, kel on Bar Harboris maja. Mina elan Lunni saarel.“

See oli kõige hullem võimalik uudis. „Sa elad nüüd siin?“

„Kas see valmistab sulle probleeme?“

See valmistab talle suuri probleeme.

Kui nende suhe oli läbi saanud, oli Brittany taandunud Castaway majakesse ja vaadanud, kuidas päike kauni Shelli lahe kohal tõusis ja loojus. Vanaema ja hiljem sõprade abiga oli ta end kokku võtnud. Ta oli maailmas ringi reisinud, ent pidas Lunni saart siiski oma koduks.

Oma koduks, mitte Zachi omaks.

Zachi siit eest leidmine oli nagu toidult kärbse leidmine. See tundus saastatuna.

„Me pole kümme aastat kohtunud, Zach. Sina ei kuulu minu ellu ja mina sinu omasse. Mulle ei lähe vähimatki korda, kus sa elad.“

Kuni see pole minu saarel.

„Kas sa oled kindel?“ Zachi pilk oli kindel. „Paljud naised kannaksid vimma.“

„Kas selle pärast, et sa jätsid mind kümme päeva pärast abiellumist maha?“ Brittanyl õnnestus naerda. „Sa tegid meile mõlemale teene, kui sellele just siis lõpu tegid. Selle asemel et raisata terve elu, raiskasin vaid mõned nädalad. Ma ei kanna sinu peale mõne nädala pärast vimma, Zach.“

„See oli terve suvi.“

„Ma ei pidanud arvet.“ Ta luges iga päeva. Iga tundi. „Ja mis arve pidamisse puutub, siis mu sõber maksab sulle hästi selle eest, et sa mind saarele viiksid, seega lähme. Mulle ei meeldiks sugugi, kui ta peaks su vallandama.“

„Ma ei tööta tema alluvuses, ma olen ise enda tööandja. Mina otsustan, millal ma lendan. Mina valin tööd ja inimesed.“ Midagi välgatas ta silmades. „Käskudele allumine pole minu tugevuste hulgas. Sa peaksid seda teadma.“

Brittany teadis seda. Ja ta ei hoolinud enam nii palju, et Zachi halba käitumist vabandada.

Üksikasjad Zachi minevikust olid hägused ja see hägu oli edukalt kuulujuttudele hoogu andnud. Kuulujuttudele vägivaldsest lapsepõlvest, maailmast, kus võimuesindaja ilmus uksele sagedamini kui postiljon, poisist, kes oli kolinud ühest kohast teise, jäämata kuhugi pidama. Need kuulujutud olid mööda saart ringlema hakanud ja mõned inimesed, kes polnud iial oma uksi lukustanud, olid hakanud seda tegema alati, kui Zach oli Lunni laagri stipendiumi raames kohale ilmunud.

Ta oli igal suvel tagasi tulnud ja terveks ajaks jäänud. Selle tulemusel oli temast saarel tuttav kuju saanud.

Tema taust oli teinud temast kahtlusaluse igas sooritatud kuriteos ning see ajas teismelise Brittany raevu, kuna tal oli tugev õiglustunne ja ta uskus, et kõik olid süütud, kuni neid poldud süüdi tunnistatud. Zachi ükskõiksus inimeste ebameeldivate oletuste osas oli teda ärritanud.

Isegi siis, kui Zach oli lõpuks Philip ja Celia Law’ juurde elama kolinud, polnud ta kahtlustest täielikult vabanenud.

„Ma olen väsinud,“ kraaksatas ta. „Mul on pikk reis selja taga, nii et ehk sa teed seda, mida sa teed siis, kui tahad selle asja lendama panna ja viid mind Lunni saarele.“

Üürikese, rahutuks tegeva hetke jooksul arvas Brittany, et Zach ütleb veel midagi. Seejärel ulatas Zach talle kõrvaklapid, pöördus ja sammus piloodiistme juurde, ükskõikse ja rahulikuna.

Ka Brittany püüdis lõõgastuda.

Mida kiiremini Zach juhtimise käsile võtab, seda kiiremini see piinlik kohtumine läbi saab.

Ainult et nüüd oli tema elu Zachi kätes. Kellegi kohta, kes tahtis ise oma saatust juhtida, polnud see hea tunne. Oli raske unustada, mida Zach oli tema südamega teinud, kui Brittany selle ta kätte usaldas.

Talle meenus, kuidas ta kuulis pealt, kui Philip rääkis vanaemale, et Zach oli kõige andekam piloot, keda ta kunagi õpetanud oli, ent tema meisterlikkus võib kergesti üle piiri minna ning rahutuks ja metsikuks muutuda. Zach oli kartmatu, või oli asi ehk selles, et lapsepõlv, millest ta kunagi ei rääkinud, seadis tema hirmuläve kõrgemale kui enamikul inimestel.

Kurnatud ja tuksuva randmega Brittany neelatas. Ta teadis rahutu ja metsiku kohta kõike. Ta oli Zachiga koos olles olnud mõlemat.

Ta vaatas, kuidas Zach end piloodiistmele libistas ning tundis, kuidas süda tugevalt vastu roideid tagus.

Zach oli öelnud, et lennutaks ka saatanat, kui talle selles eest makstaks, aga Brittany teadis, et saatan oli juba lennukis.

Ja tema käes oli juhtpult.