Читать книгу Tõeliselt imeline - Сара Морган - Страница 7

„Ma oleksin pidanud sind hoiatama.“ Emily hiivas Brittany kohvri majja, vedades selle üle sinise- ja valgetriibulise vaiba, mis tervitas inimesi rannal seisvasse pelgupaika. Värvid olid aastatega tuhmunud, ent selle tuttavlikkus oli lohutav nagu kuum supp külmal päeval.

„Kuidas sa oleksid saanud mind hoiatada?“

„Me nägime teda Skyga mõne nädala eest. Me otsustasime, et kuna sind pole siin, siis pole sul vaja sellest teada. Me arvasime, et ta on siit ammu läinud selleks ajaks, kui sa koju tuled. Kui sa poleks rannet murdnud, poleks sa teada saanudki.“

„Ära seda küll arva. See on Lunni saar. Ma oleksin sellest kuulnud kohe, kui praamilt maha astun. Siinkandis pole saladusi. Kuigi mulle oli kuidagi kuulmata jäänud tõsiasi, et sa oled majakesest välja kolinud. Räägi mulle kõigest.“

„Hiljem. Toome enne asjad autost ära.“

Brittany jalutas läbi köögi. Päike paistis aknast sisse, hüpeldes kergelt kogu ruumis. Hetkeks nägi Brittany vanaema pliidi ees seismas, ümisemas midagi segades ja maitstes.

Üks silmapilgutus ja see kujutluspilt kadus, ent valu ta rinnus jäi.

Kõik nägi samasugune välja. Purgid erksavärviliste mereklaasi tükkidega, mis olid jalutuskäikudel rannast korjatud, tormilatern ja kummalise kujuga ajupuidu tükk, mille Brittany lapsena kaldale uhutuna oli leidnud. Kõik oli nii, nagu olema pidi, kõik pusletükid, mis moodustasid kokku tema lapsepõlve pildi.

Ainsa tühja koha oli jätnud vanaema.

Brittany igatses teda pidevalt, aga praegu enam kui varem. Ta on tagasi, vanaema, ja ma ei tea, mida teha.

Emily järgnes talle tuppa. „Ma panin su kohvri magamistuppa. See kaalub terve tonni. Palun ütle, et see pole täis pronksiajastu relvi.“

„Selles kohvris on kogu mu elu. Pisut kurb, et ma suudan selle kõik ühte kohvrisse kokku suruda.“ Aga ta teadis, et vanaema poleks sellega nõustunud. Inimesed, kogemused – nendel asjadel on tõeline väärtus, Brittany.