Читать книгу Esimest korda elus. Esimene raamat - Сара Морган - Страница 7

See oli täiuslik koht inimesele, kes ei tahtnud, et teda leitaks. Unistuste sihtkoht inimesele, kes armastas merd.

Emily Donovan vihkas merd.

Ta peatas auto mäe otsas ja kustutas esituled. Pimedus mässis ta endasse, lämmatades justkui raske tekiga. Ta oli harjunud linnaga, mille siluett sätendas, muutes öö päevaks. Siin, sellel kaljusel Maine’i rannikusaarel, olid vaid kuu ja tähed. Ei rahvamasse, autosignaale, pilvelõhkujaid. Ei midagi muud peale lainetest klopitud kaljude, kajakate kriisete ja ookeanilõhna.

Ta oleks end lühikesel praamisõidul uimastanud, kui poleks olnud last, kes oli auto tagaistmele kinnitatud.

Väikese tüdruku silmad olid ikka veel suletud ja käed klammerdusid tugevalt räsitud kaisukaru ümber. Emily võttis telefoni ja avas vaikselt autoukse.

Palun ära ärka.

Ta astus autost mõne sammu kaugusele ja valis numbri. Kõne läks postkasti.

„Brittany? Ma loodan, et sul on Kreekas tore. Ma tahtsin vaid teada anda, et jõudsin kohale. Tänan veel kord, et lubad mul majakest kasutada. Ma olen tõesti… Ma olen…“ Tänulik. Seda sõna ta otsiski. Tänulik. Ta hingas sügavalt sisse ja sulges silmad. „Ma olen endast väljas. Mida paganat ma siin teen? Siin on igal pool vesi ja ma vihkan vett. See on… Nojah, see on raske.“ Ta heitis pilgu magava lapse poole ja tasandas häält. „Ta tahtis praami peal autost välja tulla, aga ma hoidsin teda turvatoolis, sest ma poleks seda mitte mingil juhul teinud. See hirmus suurte kulmudega sadamatüüp peab mind ilmselt segaseks, muide, nii et järgmine kord koju tulles oleks sul parem teha nägu, et sa ei tunne mind. Ma jään homseni, sest mul pole valikut, aga siis lasen ma siit esimese praamiga jalga. Ma lähen kuhugi mujale. Kuhugi sisemaale, näiteks… näiteks… Wyomingisse või Nebraskasse.“

Kui ta kõne lõpetas, sasis kerge meretuul ta juukseid ja ta tundis õhus soola ja mere lõhna.

Ta valis uuesti, sel korral teise numbri, ja tundis kergendusetulva, kui kõnele vastati ja ta Skylari hingeldavat häält kuulis.

„Skylar Tempest.“

„Sky? See olen mina.“

„Em? Mis toimub? See pole sinu number.“

„Ma vahetasin numbrit.“

„Kas sa kardad, et keegi võib pealt kuulata? Püha taevas, kui põnev.“

„See pole põnev. See on õudusunenägu.“

„Kuidas sa end tunned?“

„Nagu tahaks oksendada, aga ma tean, et seda ei juhtu, sest ma pole kaks päeva söönud. Ainus asi minu kõhus on närvipingest tekkinud sõlm.“

„Kas ajakirjandus on sul jälil?“

„Ma ei usu. Ma maksin kõige eest sulas ja sõitsin New Yorgist autoga kohale.“ Ta heitis pilgu tee poole, kuid seal oli vaid pimedus. „Kuidas inimesed nii elada saavad? Ma tunnen end kriminaalina. Ma pole end iial varem kellegi eest peitnud.“

„Kas sa oled autosid vahetanud, et neid segadusse ajada? Kas sa värvisid juuksed lillaks ja ostsid endale prillid?“

„Ei. Kas sa oled joonud?“

„Ma vaatan palju filme. Sa ei saa mitte kedagi usaldada. Sul on maskeeringut vaja. Midagi, mis aitaks sul sulanduda.“

„Ma ei sulandu iial kohas, kus on rannajoon. Mina olen see, kes peatänaval päästevestiga jalutab.“

„Kõik läheb hästi.“ Skylari eriti range toon andis mõista, et ta polnud oma sõnades päris kindel.

„Ma lahkun esimese asjana homme hommikul.“

„Sa ei saa seda teha! Me leppisime kokku, et see majake on kõige turvalisem koht, kuhu end peita. Keegi ei märka sind saarel, mis on turistidest tulvil. See on puhkuse veetmiseks unelmate koht.“

„See pole unelmate koht, kui vee nägemine paneb sind paaniliselt õhku ahmima.“

„Seda ei juhtu. Sa hingad mereõhku sisse ja lõõgastud.“

„Ma ei pea siin olema. Ma olen kõige suhtes üle reageerinud. Keegi ei otsi mind.“

„Sa oled ühe Hollywoodi suurima filmistaari poolõde ja tema lapse hooldaja. Kui see pisiasi lekib, siis hakkab kogu press sulle jahti pidama. Sul on vaja end kusagil varjata ja Lunni saar on selleks ideaalne koht.“

Emily väristas end külmi paanikajudinaid tundes. „Miks nad peaksid minu kohta midagi teada saama. Lana tegi terve elu näo, nagu ta ei tunneks mind.“ Ja see oli Emilyle suurepäraselt sobinud. Ta polnud kordagi soovinud Lana rambivalgusesse sattuda. Emily kaitses ägedalt oma privaatsust. Lana aga oli tähelepanu nõudnud juba päevast, mil ta sündis.

Emily taipas, et ta poolõde oleks nautinud teadmist, et tema nimi on endiselt uudistes, kuigi lennuõnnetusest, mis tappis tema ja ta väidetava armukese, oli möödunud juba üle kuu.

„Ajakirjanikud nuhivad kõik välja. See on nagu filmi süžee.“

„Ei ole! See on minu elu. Ma ei taha, et see rebitaks terve maailma silme ees lahti ja ma ei taha…“ Emily tõmbas hinge ja ütles need sõnad siis esimest korda valju häälega välja. „Ma ei taha lapse eest vastutada.“ Minevikumälestused triivisid aju tumedatest soppidest kohale nagu suits suletud ukse alt. „Ma ei saa.“

See polnud tüdruku suhtes aus.

Ja see polnud tema suhtes aus.

Miks oli Lana talle nii teinud? Kas see oli pahatahtlikkus? Mõtlematus? Mingi väärastunud iha maksta kätte lapsepõlve eest, mil nad polnud jaganud midagi peale elamispinna?

„Ma tean, et sa mõtled nii, ja ma mõistan su põhjusi, aga sa saad sellega hakkama. Sa pead. Praegu pole tal peale sinu mitte kedagi.“

„Mina ei peaks olema ainus inimene kellegi elus. See on ebaõiglane. Ma ei peaks lapse järele vaatama viit minutitki, veel vähem terve suve.“

Sel polnud tähtsust, et tema endises elus allusid inimesed talle, tunnustasid ta teadmisi ja väärtustasid arvamusi; sellel alal oli ta ebakompetentne. Tal polnud kvalifikatsiooni, mis oleks ta selleks rolliks ette valmistanud. Tema lapsepõlv oli tähendanud ellu jäämist. Ta oli pidanud õppima enese eest hoolitsema ja end kaitsma, kuni ta elas emaga, kes oli enamasti ära – mõnikord füüsiliselt, alati emotsionaalselt. Ja pärast kodunt lahkumist oli ta õppinud ja töötanud pikki, ränki tunde selleks, et vaigistada mehi, kes olid otsustanud tõestada, et ta on neist vähem väärtuslik.

Ja siin ta nüüd oli, paisatud ellu, kus varasem õpitu oli väärtusetu. Elu, mis nõudis oskusi, mille kohta ta teadis, et ta neid ei oma. Ta ei teadnud, kuidas olla. Ta ei teadnud, kuidas seda teha. Ja tal polnud iial olnud selleks ambitsioone. Tundus ebaõiglane leida end olukorrast, mille vältimiseks ta oli terve elu vaeva näinud.

Ta laubale tekkisid higipiisad ja ta kuulis läbi ärevuseudu Skylari häält.

„Kui temaga koos olemine paneb sind asjadele teisiti vaatama, siis on see parim, mis sinuga kunagi juhtunud on. Sina polnud süüdi selles, mis juhtus siis, kui sa laps olid, Em.“

„Ma ei taha sellest rääkida.“

„See ei muuda tõsiasja, et sina polnud süüdi. Ja sa ei peagi sellest rääkima, sest sinu tunded on ilmselged, kui vaadata, millist elu sa oled otsustanud elada.“

Emily heitis pilgu auto poole, kus laps magas. „Ma ei saa tema eest hoolitseda. Ma ei saa olla see, keda ta vajab.“

„Sa mõtled, et sa ei taha olla.“

„Minu elu on keskendunud täiskasvanutele. Mul on kuueteisttunnised tööpäevad ja ärilõunad.“

„Sinu elu on nõme. Ma olen seda sulle juba kaua aega rääkinud.“

„Mulle meeldis mu elu! Ma tahan seda tagasi.“

„See oli elu, kus sa töötasid nagu masin ja elasid mehega, kelle emotsionaalne seisund sarnanes kiviga?“

„Mulle meeldis mu töö. Ma teadsin, mida ma teen. Ma olin pädev. Ja me ei pruukinud Neiliga jagada ehk meeletut kirge, aga meil oli palju ühiseid huvisid.“

„Nimeta üks.“

„Ma… meile meeldis väljas söömas käia.“

„See pole huvi. See näitab, et te mõlemad olite söögi tegemiseks liiga väsinud.“

„Meile mõlemale meeldis lugeda.“

Emily püüdis veel midagi välja mõelda, ent see ei õnnestunud. „Miks me Neilist räägime? See on läbi. Kogu minu elu keerleb nüüd kuueaastase tüdruku ümber. Tema kotis on haldjatiivad. Ma ei tea haldjatiibadest midagi.“

Emily lapsepõlv oli olnud viljatu kõrb, pigem vastupidavuse treenimine kui kasvamine, kus polnud ruumi millelegi nii õrnale ja purunevale nagu haprad haldjatiivad.

„Mul on elav mälestus sellest, kui ma olin kuuene. Ma tahtsin baleriiniks saada.“

Emily vaatas ainiti enda ette, meenutades, kuidas tema end selles vanuses tundnud oli. Katkisena. Isegi pärast seda, kui ta oli end lõpuks uuesti kokku lappinud, oli ta teadnud, et pole enam endine.

„Ma olen Lana peale vihane. Ma olen vihane, et ta suri ja mind sellesse olukorda pani. Kui segane see on?“

„See pole segane. See on inimlik. Mida sa siis ootad, Em? Sa pole Lanaga üle kümne aasta rääkinud…“ Skylar jäi vait ja Emily kuulis taustal hääli.

„Kas sul on külalisi? Kas ma helistasin halval ajal?“

„Me läheme Richardiga heategevusüritusele The Plazasse, aga ta võib oodata.“

Nii palju kui Emily Richardi armututest poliitilistest ambitsioonidest ja kannatamatust loomusest teadis, kahtles ta, et mees on nõus ootama. Ta kujutles Skylarit, blondid juuksed pealaele kinnitatud, sale keha kaetud hingematva disaineriloominguga. Ta kahtlustas, et Richard oli sisse võetud pigem Skylari perekonna mõjukatest sidemest kui naise päikselisest optimismist või ilust. „Ma poleks pidanud sulle helistama. Ma proovisin Brittanyt kätte saada, aga ta ei vasta. Ta on ikka veel sellel arheoloogilistel väljakaevamistel Kreetal. Seal on vist praegu südaöö.“

„Tundub, et tal on seal lõbus. Kas sa tema Facebooki uuendusi nägid? Ta on küünarnukkideni mudas ja kuumades Kreeka meestes. Ta töötab koos selle kena keraamikaeksperdi Lilyga, kes andis mulle mu viimase kollektsiooni tarbeks nii palju ideid. Ja kui sa poleks mulle helistanud, siis ma oleksin sulle ise helistanud. Ma olin nii mures. Esmalt jättis Neil su maha, siis sa pidid töölt ära tulema ja nüüd see! Öeldakse, et mured tulevad kolmekaupa.“

Emily silmitses last, kes ikka veel autos magas. „Kolmas oleks võinud olla katkine röster.“

„Sul on praegu halvad ajad, aga sa pead meeles pidama, et kõik juhtub põhjusega. Alustame siit, et tänu sellele ei istu sa praegu voodis ega söö hommikusöögihelbeid otse karbist. Sul oli vaja millelegi keskenduda ja see on sul nüüd olemas.“

„Mul polnud vaja minust sõltuvat kuueaastast, kes riietub roosasse ja kannab haldjatiibu.“

„Oota üks hetk…“ Kõlas vaikus ja seejärel ukse sulgumine. „Richard räägib oma kampaaniajuhiga ja ma ei taha, et nad pealt kuuleksid. Ma peitsin end vannituppa. Mida ma kõike sõpruse nimel ei tee. Kas sa oled ikka veel seal, Em?“

„Kuhu mul minna? Mind ümbritseb vesi.“ Ta väristas end. „Ma olen lõksus.“

„Kullake, inimesed maksavad head raha selle eest, et Lunni saarel „lõksus“ olla.“

„Mina pole üks neist. Mis siis, kui ma ei suuda tema turvalisust tagada, Sky?“

Kõlas lühike vaikusehetk. „Kas me räägime ajakirjandusest või kõigest muust?“

Emily suu muutus kuivaks. „Kõigest. Ma ei taha sellist vastutust. Ma ei taha lapsi.“

„Sest sa kardad endast midagi ära anda.“

Polnud mõtet tõele vastu vaielda.

„Sellepärast Neil lõpu tegigi. Ta ütles, et on väsinud robotiga elamast.“

„Ta kasutas selle välja mõtlemiseks ilmselt oma isiklikku antenni. Jobu. Kas su süda on murtud?“

„Ei. Ma pole nii emotsionaalne nagu sina ja Brittany. Ma ei tunne sügavaid tundeid.“ Aga ta peaks midagi tundma, kas pole? Tegelikult polnud ta pärast kaht kooselatud aastat end mehega sugugi lähedasemana tundnud kui päeval, mil ta sisse kolis. Armastus lõhkus inimesi ja ta ei tahtnud seda. Ja nüüd oli tal laps. „Mis sa arvad, miks Lana seda tegi?“

„Sind hooldajaks määras? Jumal teab. Aga Lanat tundes tal lihtsalt polnud kedagi teist. Ta oli pool Hollywoodi välja vihastanud ja teise poolega maganud, nii et tal polnud ilmselt selliseid sõpru, kes oleks aidanud. Ainult sina.“

„Aga tema ja mina…“

„Ma tean. Kui sa tahad minu ausat arvamust kuulda, siis ta teadis ilmselt, et sa jätad kõik sinnapaika ja annad endast tema lapse jaoks parima, vaatamata sellele, kuidas ta sind kohtles. Mida sa ise ka endast ei arva, sa oled ülimalt vastutustundlik. Ta kasutas ära seda, et sa oled hea, korralik inimene. Em, mul on nii kahju, aga ma pean minema. Auto ootab ja Richard kõnnib närviliselt edasi-tagasi. Kannatlikkus pole tema voorus ja ta peab vererõhku jälgima.“

„Muidugi.“ Emily mõtles endamisi, et kui Richard püüaks oma äkilist iseloomu taltsutada, langeks ka vererõhk, aga ta ei öelnud midagi. Ta polnud olukorras, kus kellelegi nõu anda. „Aitäh kuulamast. Lõbutse hästi.“

„Ma helistan sulle hiljem. Ei, oota – mul on parem mõte. Richardil on sel nädalavahetusel tegemist ja ma kavatsesin oma stuudiosse varjuda, aga äkki ma võiksin hoopis sinu juurde tulla?“

„Siia? Lunni saarele?“

„Miks mitte? Me saaksime ainult tüdrukute asju teha. Pidžaamad selga panna ja filme vaadata nagu siis, kui Kathleen veel elas. Me saaksime kõik läbi arutada ja plaani teha. Ma võtan kõik roosad asjad kaasa, mis ma leian. Aitan sul nädalavahetuse üle elada. Võtta päev korraga.“

„Mul pole oskusi, et lapse eest viis minutitki hoolitseda, veel vähem viis päeva.“ Kuid mõte tagasi praamile minekust oleks Emily peaaegu samamoodi oksendama ajanud nagu mõte teise inimolendi eest vastutamisest.

„Kuula mind.“ Skylar tasandas häält. „Mul on paha tunne surnutest halvasti rääkida, aga sa tead palju rohkem kui Lana. Ta jättis lapse üksi Prantsusmaa suurusesse majja ega näinud teda peaaegu kunagi. Lihtsalt ole tema jaoks olemas. Sama inimese nägemine kaks päeva järjest on tema jaoks midagi uut. Kuidas tal üldse läheb? Kas ta mõistab juhtunut? Kas ta on sellest traumeeritud?“

Emily mõtles vaiksele ja tõsiste silmadega lapsele. Ta teadis, et traumal on mitu erinevat nägu. „Ta on vaikne. Kardab kõiki, kel on kaamera käes.“

„Ta on ilmselt ehmunud maja ümbruses trügivatest kõmufotograafide hordidest.“

„Psühholoogi sõnul on kõige olulisem näidata talle, et tal on minuga turvaline olla.“

„Sa pead ta juuksed ära lõikama ja nime muutma või midagi. „Pikkade blondide juustega kuueaastane, kelle nimi on Julia, reedab nii mõndagi. Sa võiksid sama hästi riputada talle kaela sildi „Tehtud Hollywoodis“.“

„Arvad?“ Paanika surus oma teravad küüned Emily ihusse. „Ma arvasin, et siia pärapõrgusse tulemisest piisab. See nimi pole nii ebatavaline.“

„Eraldi võttes ehk mitte, aga kui see kuulub kuueaastasele, kellest kõik räägivad? Usalda mind, sa pead selle ära muutma. Lunni saar võib geograafiliselt küll kaugel olla, aga seal on ikkagi internet. Mine nüüd peitu ja ma tulen reede õhtul sinna. Kas sul on majakese võti ikka alles?“

„Jah.“ Emily oli tundnud selle raskust oma taskus terve tee New Yorgist alates. Brittany oli kolledži viimasel päeval neile mõlemale võtme andnud. „Ja aitäh.“

„Hei.“ Sky hääl pehmenes. „Me andsime lubaduse, mäletad? Me oleme üksteisele alati toeks. Räägime hiljem!“

Hetke jooksul enne kui Skylar kõne katkestas, kuulis Emily jäika meeshäält taustal ja imestas taas, mida vabahingeline Skylar küll Richard Eversonis nägi.

Kui ta tagasi auto juurde hiilis, ärkas laps üles. „Kas me oleme juba kohal?“

Emily pöördus teda vaatama. Tüdrukul olid Lana silmad, ilusad vihmapestud rohelised silmad, mis olid lummanud filmipublikut kõikjal maailmas. „Peaaegu.“ Ta hoidis roolist kõvemini kinni ja tundis, kuidas minevik vajus talle peale nagu tormilaine, mis ähvardab haavatava paadi uputada.

Ta polnud selleks õige inimene. Õige inimene lohutaks tüdrukut ja pakuks talle lõputult eakohast meelelahutust, tervislikke jooke ja kosutavat toitu. Emily tahtis autoukse avada ja voogavasse pimedusse söösta, kuid ta tundis endal tüdruku pilku.

Haavatud. Eksinud. Usaldav.

Emily teadis, et polnud seda usaldust väärt.

Ka Lana oli seda teadnud. Miks ta siis nii käitunud oli?

„Kas sa oled alati minu tädi olnud?“ Unine hääl tiris Emily tagasi olevikku ja talle meenus, et see ongi tema tulevik. Sel polnud tähtsust, et ta polnud selleks valmis, et tal polnud aimugi, mida teha – ta pidi seda tegema. Kedagi teist polnud.

„Alati.“

„Miks ma seda siis ei teadnud?“

„Ma… Sinu ema ilmselt unustas seda mainida. Ja me elasime teine teises riigi otsas. Teie elasite Los Angeleses ja mina elasin New Yorgis.“ Ta suutis kuidagi need sõnad kuuldavale tuua, kuigi ta teadis, et ta hääletoon polnud õige. Täiskasvanud kasutasid lastega rääkides teistsugust häält, kas polnud? Pehmet, lohutavat häält. Emily ei teadnud, kuidas lohutada. Ta teadis numbreid. Kujundeid. Mustreid. Numbrid olid kontrollitavad ja loogilised, erinevalt emotsioonidest. „Me jõuame varsti maja juurde. Ainult üks kurv veel.“

Tee peal oli alati veel üks kurv. Just siis, kui sa arvasid, et elu on jõudnud turvalisse, sirgjoonelisse tsooni ja sa saad muretsemata edasi kulgeda, leidsid sa end surmava hooga U-kurvi sööstmast, pimedasse tühjusesse, nagu oleks see tasu enesega rahulolemise eest.

Väike tüdruk niheles istmel ja ajas kaela õieli, et pimedusse vaadata. „Ma ei näe merd. Sa ütlesid, et me läheme elama rannamajja. Sa lubasid.“ Unine hääl võbeles ja Emily tundis meelekohtades survet.

Palun, ära nuta.

Tema elus polnud kakskümmend aastat pisaraid olnud. Ta oli hoolitsenud selle eest, et ei hooliks millestki nii palju, et nutta. „Sa ei näe seda, aga see on olemas. Meri on kõikjal.“ Ta kohmitses värisevate kätega nuppude kallal, kuni aknad vaikse surinaga alla libisesid. „Pane silmad kinni ja kuulata. Ütle mulle, mida sa kuuled.“

Laps tõmbas näo krimpsu ja hoidis hinge kinni, kuni jahe ööõhk autosse immitses. „Ma kuulen raginat.“

„See ragin on kaljude vastu pekslevate lainete hääl.“ Tal õnnestus maha suruda kihk kõrvad kätega katta. „Meri on juba sadu aastaid vastu neid kaljusid löönud.“

„Kas see on liivane rand?“

„Ma ei mäleta. See on rand.“ Ja ta ei suutnud kujutleda sinna minemist. Ta polnud jalgagi randa tõstnud sellest päevast alates, mil ta elu oli muutunud.

Ei midagi vähemat kui sügav sõprus poleks teda siia saarele toonud ja alati oli ta siin käies püsinud majas, kerra tõmbununa Brittany värvilisel lapitekil, koos sõpradega, selg ookeani poole.

Kathleen, Brittany vanaema, oli teadnud, et midagi on valesti, ja kui sõbrad olid üle liivase ranna ujuma jooksnud, oli ta kutsunud Emily appi päikselisse maakööki, kust avanes vaade värvikirevale aiale. Seal, õrnalt sisisev veekeedukann summutamas lainete häält, oli olnud võimalik teeselda, et meri polnud peaaegu veranda all laksumas.

Nad olid pannkooke teinud ja küpsetanud neid pannil, mis oli kunagi kuulunud Kathleeni emale. Selleks ajaks kui sõbrad tagasi tulid, liiva- ja naerurada kannul, olid pannkoogid kuhjatud laua keskel olevale taldrikule – hunnikud kohevat maitset säbruliste äärte ja kuldse soojusega. Nad olid söönud pannkooke küllusliku vahtrasiirupi ja värskete mustikatega, mis olid korjatud põõsastelt Kathleeni kaunis rannikuaias.

Emily mäletas ikka veel teravat magusat maitset, kui ta mustikad katki hammustas.

„Kas ma pean end toas peitma?“ Väikese tüdruku hääl läbistas Emily mälestused.

„Ma… Ei. Ma ei usu.“ Küsimused olid lõputud, toites ebaadekvaatsuse tunnet, kuni ta, kahtlustest tulvil, ei suutnud enam enesekindlust leida.

Ta tahtis joosta, ent ei suutnud.

Kedagi teist polnud.

Ta sobras veepudelit otsides kotis, aga sellest polnud abi. Ta suu kuivas endiselt. See oli olnud kuiv hetkest, mil telefon ta laual oli helisenud ja talle elumuutvad uudised edastanud. „Me peame kooli peale mõtlema.“

„Ma pole kunagi koolis käinud.“

Emily meenutas endale, et selle lapse elu polnud kunagi normaalne olnud. Ta oli filmistaari tütar, kes oli eostatud paljukiidetud Broadway lavastuse „Romeo ja Julia“ ajal. Olid kõlanud kuulujutud, et tema isaks oli teine peaosatäitja, aga kuna too oli tol ajal abielus ja kahe lapse isa, olid kõik asjassepuutuvad seda ägedalt eitanud. Nad olid hiljuti uusima projekti tõttu taas kokku saanud ja nüüd oli mees surnud, samas õnnetuses, mis oli tapnud Lana, režissööri ja teised meeskonnaliikmed.

Julia.

Emily sulges silmad. Aitäh, Lana. Skyl oli õigus. Ta peab nime osas midagi ette võtma. „Me elame üks päev korraga.“

„Kas ta leiab meid üles?“

„Kes?“

„Kaameraga mees. See pikk mees, kes mul igal pool järel käib. Ta ei meeldi mulle.“

Külm tuul puhus avatud akendest sisse ja Emily sulges need kiiresti, kontrollides, et uksed oleksid lukus.

„Ta ei leia meid siit. Keegi neist ei leia.“

„Nad ronisid minu majja.“

Emily tundis raevusööstu. „Seda ei juhtu enam. Nad ei tea, kus sa elad.“

„Mis siis, kui nad teada saavad?“

„Ma kaitsen sind.“

„Kas sa lubad?“ Lapsik soov pani teda Skylari ja Brittany peale mõtlema.

Anname lubaduse. Kui üks meist on hädas, siis teised aitavad, küsimusi esitamata.

Sõprus.

Emily jaoks oli sõprus olnud purustamatu side tema elus.

Paanika asemele tuli teine emotsioon, mis oli nii võimas, et rabas teda. „Ma luban.“ Ta ei teadnud ehk midagi emaks olemisest ja ta ei suuda ehk armastada, aga ta sai seista selle lapse ja ülejäänud maailma vahel.

Ta peab seda lubadust, isegi kui see tähendab juuste lillaks värvimist.

„Ma nägin Castaway majakeses tuld põlemas.“ Ryan tõmbas vööriotsa pingule, et paat tagasi libisema ei hakkaks. Pea kohal paiskasid Ookeani Klubi tuled kuldseid kiiri veepinnale. Naeru ja muusika helid heljusid tuules, segunedes merekajakate hõigetega. „Kas sa tead sellest midagi?“

„Ei, aga ma ei pööra naabritele tähelepanu nii nagu sina. Ma tegelen oma asjadega. Kas sa proovisid Brittanyle helistada?“

„Kõnepost. Ta on kusagil Kreekas arheoloogilistel väljakaevamistel. Ma pakun, et päike pole seal veel tõusnudki.“

Meri laksus vastu paadikülgi, kui Alec ahtriotsa kinnitas. „Ilmselt suvine üürnik.“

„Brittany ei üüri maja tavaliselt välja.“ Nad lõpetasid koos paadi kinnitamise ja Ryan võpatas, kui õlg endast tunda andis.

Alec heitis talle pilgu. „Halb päev?“

„Mitte hullem kui tavaliselt.“ Valu meenutas talle, et ta on elus ja peaks igast hetkest parima võtma. Killuke minevikust, mis sundis teda olevikule tähelepanu pöörama. „Ma lähen käin hommikul majakesest läbi ja uurin välja.“

„Sa võiksid ka oma asjadega tegelda.“

Ryan kehitas õlgu. „Väike saar. Ma tahaksin teada, mis siin toimub.“

„Sa ei saa sinna midagi parata, mis?“

„Ma olen lihtsalt sõbralik.“

„Sa oled nagu Brittany, aina kaevad.“

„Ainult et tema kaevab minevikus ja mina olevikus. Kas sa tahad kiirustada laudade lihvimise juurde või õlut juua?“

„Ma võiksin ju hädapärast ühe juua, kui sina maksad.“

„Sina peaksid maksma. Sina oled rikas britt.“

„See oli enne lahutust. Ja sina oled baariomanik.“

„Ma elan unistuste elu.“ Ryan tervitas üht purjetamisklubi treenerit, heitis pilgu tõusude ja mõõnade tabelile, mis oli kai äärde valgele tahvlile kritseldatud, ja jalutas siis Aleciga mööda rampi, mis viis sadamast baari ja restorani. Vaatamata sellele, et oli alles varasuvi, käis siin vilgas tegevus. Ryan silmitses tulesid ja inimesi, meenutades, milline vana kasutamata paaditehas oli kolme aasta eest välja näinud. „Kuidas siis raamat edeneb? See pole sinu moodi nii kauaks ühte kohta jääda. Need lihased kärbuvad, kui sa liiga palju aega arvutiekraani vahtides ja vanu tolmuseid raamatuid sirvides veedad. Sa näed jõuetu välja.“

„Jõuetu?“ Alec tegi võimsate õlgadega ringe. „Kas ma pean sulle meelde tuletama, kes sulle appi tuli Ookeani Klubi lõpetama, kui su õlg sulle liiga tegi? Lisaks veetsin ma eelmise suve Taanis viikingilaeva koopiat ehitades ja purjetasin siis sellega Šotimaale, mis tähendas rohkem tunde aerudel, kui ma meenutada tahaksin. Nii et sa võid oma hukkamõistvad kommentaarid tolmuste raamatute teemal endale hoida.“

„Sa ju tead, et sa kõlad ennast õigustavalt? Nagu ma ütlesin. Jõuetu.“ Ryani telefon piiksus ning ta tõmbas selle taskust välja ja vaatas sõnumit. „Huvitav.“

„Kui sa ootad, et ma küsiksin, siis jäädki ootama.“

„See on Brittany. Ta laenas Castaway majakese hädas olevale sõbrale, mis selgitab tulesid. Ta tahab, et ma hoiaksin tal silma peal.“

„Sina?“ Alec rõhutas seda hääletu naeruga. „See oleks nagu hundile lamba andmine ja ütlemine: „Ära seda söö.““

„Tänan. Ja kes ütles, et ta on lammas? Kui see sõber on vähegi Brittany moodi, siis võib tema samuti hunt olla. Mul on ikka veel arm ajast, mil Brittany mind ühe oma noolega tagumikku tulistas kaks suve tagasi.“

„Ma arvasin, et ta oskab täiuslikult sihtida. Kas ta lasi märgist mööda?“

„Ei. Mina olingi tema sihtmärk.“ Ryan trükkis vastuse.

„Kas sa kirjutad talle, et sul on parematki teha, kui tema sõbrale lapsehoidjaks olla?“

„Ma kirjutan talle, et ma teen seda. Kui raske see ikka olla saab? Ma astun läbi, pakun toetavat õlga, mille najal nutta, lohutan teda…“

„…kasutad ära haavatavat naist.“

„Ei, sest ma ei taha, et mind teist korda tagumikku lastakse.“

„Miks sa ära ei ütle?“

„Sest ma olen Brittanyle võlgu ja see on kättemaks.“ Ta mõtles nende minevikule ja tajus süütunnet. „Ta lausa nõuab seda.“

Alec raputas pead. „Jällegi, ma ei küsi.“

„Hästi.“ Ryan pistis telefoni taskusse ja võttis klubisse viival trepil kaks sammu korraga. „Kuidas su raamat siis ikkagi edeneb? Kas sa oled juba põneva osa juurde jõudnud? Kas keegi on juba ära surnud?“

„Ma kirjutan Ameerika revolutsiooni mereajalugu. Palju inimesi suri.“

„Kas seal räägitakse seksist?“

„Muidugi. Nad katkestasid regulaarselt lahinguid, et üksteisega seksida.“ Alec astus kõrvale, kui seltskond naisi üksteise käevangus lähenes. „Ma lendan järgmisel nädalal tagasi Londonisse, nii et sa pead endale uue joomasemu otsima.“

„Äri- või lõbureis?“

„Mõlemat. Ma pean külastama Cairdi raamatukogu Greenwichis.“

„Miks peaks keegi sinna minema?“

„Seal on maailma suurim merenduse arhiiv.“

Üks naistest vaatas sihitult Aleci poole ja peatus siis, silmad pärani. „Ma tean sind.“ Ta naeratas õnnelikult. „Sina oled „Laevavraki kütt“. Ma olen iga viimast kui osa vaadanud ja viimane on ette tellitud. See on nii lahe. See on hullumeelne, koolis ei meeldinud mulle ajalugu üldse, aga sinul on õnnestunud see seksikaks muuta. Meist terve hulk jälgib sind Twitteris, mitte et sa meid märkaksid, sest ma tean, et sul on umbes sada tuhat jälgijat.“

Alec vastas viisakalt ja kui nad lõpuks minema läksid, lõi Ryan talle laksu vastu õlga.

„Hei, see peaks olema sinu deviis. Mina muudan ajaloo seksikaks.“

„Kas sa tahad vees lõpetada?“

„Kas sul on tõsiselt sada tuhat jälgijat? Kuigi seda võib ilmselt oodata, kui sa poolalasti kajakiga läbi Amazonase džungli sõidad. Keegi nägi sinu anakondat.“

Alec pööritas silmi. „Tuleta mulle meelde, miks ma sinuga koos aega veedan.“

„Mul on baar. Ja lisaks sellele hoian ma sind kahe jalaga maa peal ja kaitsen imetlevate naiste hordide eest. Niisiis – sa rääkisid mulle, et kavatsed lennata üle ookeani selleks, et raamatukogu külastada.“ Ryan kõndis läbi baari ja vahetas tee peal tervitusi. „Mis selle reisi siis nauditavaks teeb?“

„Raamatukogu ongi lõbu. Äriasjad puudutavad minu endist naist.“

„Ai. Ma hakkan mõistma, miks raamatukogu võib tõelise peona tunduda.“

„See juhtub kunagi ka sinuga.“

„Mitte iial. Lahutamiseks tuleb esmalt abielluda ja mind vaktsineeriti selle vastu juba varajases nooruses. Valge plankaed võib vägagi vanglat meenutada, kui sa selle taga lõksus oled.“

„Sina hoolitsesid oma õe eest. See on teine asi.“

„Usu mind, kolmeteistaastase poisi jaoks pole paremat rasestumisvastast vahendit kui vaadata oma nelja-aastase õe järele.“

„Kui sa oled kõiki sidemeid vältinud, siis miks sa tulid tagasi koju, saarele, kus sa üles kasvasid?“

Sest ta oli surmaga silmitsi seisnud ja tagasi koju roomanud, et terveneda.

„Ma olen siin valiku, mitte kohustuse tõttu. Ja seda valikut kannustasid homaar ja kolme ja poole tuhande miili pikkune rannajoon. Ma võin iga kell lahkuda, kui tahan.“

„Ma luban, et ei räägi sellest su õele.“

„Hästi. Sest endisest naisest on hirmsam ainult õde, kes õpetab esimest klassi. Mis nende õpetajatega on? Nad suudavad omandada pilgu, mis tarretab halva käitumise juba tuhande sammu kauguselt.“ Ryan valis laua, kust avanes vaade merele. Kuigi oli pime, meeldis talle teadmine, et meri on lähedal. Ta võttis menüü ja kergitas kulme, kui baarimees Tom koos kahe suure säraküünaldega ehitud kokteiliga mööda kõndis. „Kas sa tahad ka üht sellist?“

„Ei, tänan. Ma eelistan kaunistamata jooke. Säraküünlad meenutavad mulle mu abielu ja vihmavarjud Londoni ilma.“ Alec võttis end kokku, kui lehvivate blondide juustega noor naine üle baari hüples, kuid sel korral oli tähelepanu keskmes Ryan.

Naine suudles teda hooga mõlemale põsele. „Tore sind näha. Tänane oli imeline. Me nägime hülgeid. Kas sa tuled homaare küpsetama?“

Nad lobisesid pealiskaudselt, kuni naise sõbrad teda baari juurde kutsusid ja ta kadus, jättes endast maha värske, sidrunilõhnalise parfüümipilve.

Alec ajas end sirgu. „Kes see oli?“

„Tema nimi on Anna Gibson. Kui ta just Alice Rose’i tekimeeskonna liikmena abiks ei ole, töötab ta praktikandina lunnide kaitsmise projekti juures. Mis siis? Kas sa oled huvitatud?“ Ryan viipas baaris olevale Tomile.

„Ma pole veel viimasele naisele maksmist lõpetanud ja pealegi, mina pole see, kellele ta naeratas. Arvestades, kuidas ta sind vaatas, siis ma ütleksin, et ta on otsustanud vikerkaare teises otsas maanduda. Ära iial unusta, et vikerkaare teine ots viib abieluni ja abielu on esimene samm lahutuseni.“

„Me oleme juba selgeks teinud, et ma olen viimane inimene, kes seda loengut vajab.“ Ryan viskas jaki tooli seljatoele.

„Mida selline tüdruk nii kaugel tsivilisatsioonist teeb?“

„Kui jätta välja see, et Alice Rose on üks ilusamaid kuunareid terves Maine’is? Ta kuulis ilmselt kusagilt jutte, et siin jäävad ellu vaid tõelised mehed.“ Ryan sirutas jalad välja. „Ja kas ma pean sulle meelde tuletama, et mu jahisadamal on kõik ühendused, kaasa arvatud telefon, elekter, vesi, kaabeltelevisioon ja Wi-Fi? Ma tutvustan Lunni saarele tsivilisatsiooni.“

„Enamik inimesi tuleb sellisesse kohta neid asju vältima. Mina kaasa arvatud.“

„Sa eksid. Neile meeldib illusioon põgenemisest, aga mitte reaalsus. Kuna kommertsmaailm on selline, nagu ta on, siis on neil vaja ühenduses olla. Kui see pole võimalik, lähevad nad mujale, ja see saar ei saa seda endale lubada, et nad mujale läheksid. See on minu ärimudel. Me meelitame nad siia, me võlume neid, me anname neile Wi-Fi.“

„Elus on enamat kui Wi-Fi ja selles peitub paljugi, kui sul pole võimalik e-posti kätte saada.“

„See, et sa posti kätte saad, et tähenda, et sa peaksid vastama. Sellepärast leiutatigi spämmifiltrid.“ Ryan tõstis pilgu, kui Tom neile õlled tõi – ta lükkas ühe üle laua Aleci ette. „Kui see pole sinu jaoks just liiga tsiviliseeritud?“

„On olemas kirjalikud allikad selle kohta, et õlut kasutasid juba iidsed egiptlased.“

„Mis tõestab, et inimesel on prioriteedid alati paigas olnud.“

„Prioriteetidest rääkides, siin on palju teha.“ Alec võttis õlle. „Nii et sa ei igatse oma vana elu? Kas sul pole igav ühes kohas elada?“

Ryani vana elu oli midagi sellist, millele ta püüdis mitte mõelda.

Valu õlas oli hääbunud tuimaks tuksumiseks, kuid muud haavad, pimedamad ja sügavamad, ei parane iial. Ja ehk oligi see hea. See tuletas talle meelde, et igast hetkest tuleb võtta kõik, mis võimalik. „Ma olen siin selleks, et jääda. See on minu kodanikukohus – tuua Lunni saar kahekümne esimesse sajandisse.“

„Emme, emme.“

Järgmisel hommikul, unesegasena, keeras Emily end kõhuli ja peitis näo patja. Lõhn oli võõras ja ta nägi läbi poolavatud silmade valgele voodipesule tikitud tillukeste rooside mustrit. See polnud tema voodi. Tema voodipesu oli kahisev, moodne ja ühevärviline. Siin oli ta justkui nägupidi aeda magama jäänud.

Ta kuulis läbi uneudu lapse hõikavat häält, aga ta teadis, et see ei kutsu teda, sest ta polnud kellegi emme. Temast ei saa iial kellegi emmet. Ta oli selle otsuse juba kaua aega tagasi teinud, hetkel, mil ta süda rinnust rebiti.

„Tädi Emily?“ Hääl oli sel korral lähemal. Samas toas. Ja see oli tõeline. „Ukse taga on üks mees.“

Mitte unenägu.

Teda oleks äratanud justkui jäine dušš.

Emily oli hetkega voodist väljas, süda pekslemas. Alles siis, kui ta läks hommikumantlit selga tõmbama, taipas ta, et oli riietega voodile magama jäänud – midagi sellist, mida ta polnud kunagi varem teinud. Ta oli kartnud magama jääda. Ta oli vastutustundest liiga haaratud, et lapselt kas või hetkekski pilk pöörata. Ta oli lebanud voodil ja hoidnud mõlemad uksed lahti, et ta kuuleks iga vähimatki heli; kuid mingil hetkel oli kurnatus ilmselgelt ärevusest võitu saanud ja ta oli uinunud. Selle tulemusena polnud ta laitmatud mustad püksid enam sugugi laitmatud, triiksärk oli kortsus ja juuksed olid klambri vahelt laiali vajunud.

Kuid see polnud välimus, mis talle muret tegi.

„Mees?“ Ta libistas jalad kingadesse, mugavatesse madalatesse jalatsitesse, mis olid ostetud tänaval ja metroos käimiseks. „Kas ta nägi sind? Kas ta on üksi või on neid palju?“

„Ma nägin teda oma magamistoast. See pole kaameraga mees.“ Väikese tüdruku silmad olid pärani ja hirmul ja Emily tundis end äkki süüdi. Tema pidi olema rahulik ja usaldusväärne. Vanemlik kuju, mitte kõndiv hüsteeriakera.

Ta silmitses rohelisi silmi ja süütust. Kuldseid juukseid, mis olid sassis ja lokkis nagu haldjaprintsessil.

Päästke mind siit.

„See ei ole tema. Ta ei tea, et me siin oleme. Kõik läheb hästi.“ Ta kordas sõnu neid tundmata ja püüdis mitte mõelda sellele, et kui kõik oleks hästi, siis nad poleks siin. „Mine magamistuppa peitu. Ma ajan selle korda.“

„Miks ma peitu pean minema?“

„Sest ma pean nägema, kes see on.“ Nad olid mandrilt viimase praamiga tulnud ja hilja saabunud. Majake oli saare kaugemas otsas, Shelli lahe serval. Pelgupaik rannas, kuhu eluraskuste korral varjuda. Ent Emily oli eluraskused endaga kaasa toonud.

Keegi ei tohiks teada, et nad on siin.

Ta kaalus aknast välja piilumist, läbi nende õhukeste romantiliste kardinate, millel polnuks tema praktilises elus kohta, kuid otsustas, et see on liiga kahtlustäratav.

Ta haaras telefoni ja oli valmis vajadusel verd valama ning sikutas majakese raske ukse lahti, tundes kohe mere lõhna. Õhu soolane värskus pani ta vaaruma, nagu ka esimene pilk külalisele.

Kirjeldada teda kui rabavat oleks olnud kaugelt liiga vähe. Ta tundis selle mehetüübi kohe ära. Tema maskuliinsus oli sulandunud sügavale tema DNA-sse, tema tugevus ja füüsiline veetlus olid osaks looduse plaanist kindlustada inimsoo jätkumine planeedil Maa. Jooksutossud, mustad dressipüksid ja pehme T-särk liigitasid ta vabas õhus liikumist eelistavaks tüübiks, kes on võimeline vastu astuma igasugusele ilmale, kuid Emily teadis, et kõik oleks sama olnud ka siis, kui mees olnuks alasti või tapvalt kenas ülikonnas. Riietus ei muutnud fakte. Ja fakt oli see, et selline mees suudab ahvatleda mõistliku naise rumalate tegudele.

Mehe pilk paitas teda jultunud mehise heakskiiduga ja Emily leidis end Neilile mõtlemast, kes oli sügavalt veendunud, et mehed peaksid arendama oma naiselikku poolt.

Sel mehel polnud naiselikku poolt.

Mees seisis ukseaval, lihaseline ja jõuline, domineerides Emily üle nii pikkuse kui õlgade laiuse tõttu. Ta lõug oli habemetüügastest tume ja kael kiiskas füüsilisest pingutusest tuleneva tervisliku higi tõttu.

Neil poleks end ajamata habemega isegi mitte surmaähvardusel avalikkuse ees näidanud.

Kummaline aisting levis üle Emily naha ja peitis end sügavale ta kehasse.

„Kas midagi on halvasti?“ Ta oleks võinud ise enda küsimusele vastata.

Palju asju oli halvasti ja seda ilma oma füüsilist reaktsiooni tõlgendamatagi.

Võõras seisis ta uksel vaid mõni tund pärast nende saabumist, mis võis kindlasti vaid ühte tähendada.

Nad olid ta leidnud.

Teda oli ajakirjanduse eest hoiatatud. Ajakirjanikud olid nagu vihm katusel. Nad leidsid iga prao, iga nõrkuse. Aga kuidas nad seda nii kiiresti olid teinud? Võimud ja advokaadid, kes Lana asjadega tegelesid, olid talle kinnitanud, et tema olemasolust ei tea keegi midagi. Plaan oli seda vaka all hoida ja loota, et lugu vaibub.

„Ma tahtsin just sama küsida.“ Mehe hääl oli madal, sügav ja rahulik, sobides talle täiuslikult. „Sa näed hirmunud välja. Siin kulgeb elu tavaliselt rahulikult. Me ei kohta Lunni saarel eriti palju paanikat.“

Ta oli kohalik?

Emily poleks iial osanud arvata, et selline mees võiks olla rahul eluga kolkasaarel. Vaatamata vabaajariietusele tundus mees haritud, temast kiirgus elukogemust, mis ulatus kaugele Maine’i rannikust.

Mehe juuksed olid tumedad ja tuulest sasitud ning silmad teravalt intelligentsed. Ta vaatas Emilyt hetke, nagu otsustaks millegi üle, enne kui ta pilk rändas üle naise õla. Emily tõmbas ukse instinktiivselt koomale, varjates mehe vaadet, lootes, et Julia hoiab varju.

Kui ta poleks sellist iiveldust tundnud, oleks ta naernud.

Kas ta hakkab tõesti nii elama?

Emily oli asjalik, mõistlik. Sellist draamat oleks võinud Lanalt oodata.

„Kas sa elad siin?“ küsis ta.

„Kas see üllatab sind?“

Üllatas küll, kuid Emily tuletas endale meelde, et oluline on vaid see, et mehel poleks meediaga pistmist. Ei saanud olla. Kui saare uudiskiri ja mõned suletud Facebooki grupid välja arvata, polnud Lunni saarel meediat.

Emily otsustas, et tunneb ärevust kogu info tõttu, mis ta Lana advokaatidelt oli saanud. Ta nägi ajakirjanikke juba unes. Ta hakkas unustama, et väljas liigub ringi ka normaalseid inimesi. Inimesi, kelle tööks polnud teiste asjades nuhkimine.

„Ma ei oodanud külalisi. Aga tore, et sa meid vaatama tulid. Mind. Ma mõtlen mind.“ Ta taipas mehe pilgu kergest ahenemisest, et ta libastumine polnud märkamata jäänud, ja ta juurdles, kas mees oli ehk näinud aknast piiluvat väikest tüdrukut. „See on kena saar.“

„On küll. Mis paneb mind imestama, miks sa seda läbi poolsuletud ukse vaatad. Kui sa pole just Punamütsike.“ Naer mehe silmis oli rahutuks tegev.

Seda laia sensuaalset suud vaadates polnud Emilyl kahtlustki, et mees võiks olla hunt, kui see talle kasulik oleks. Tegelikult oli Emily valmis kihla vedama, et kui selle mehe poolt murtud südamed üle lahe ritta panna, oleks võimalik ületada mandrile viivad neliteist miili, ilma et jalad märjaks saaksid.

„Mis siis halvasti on?“

Mehe küsimus kinnitas, et Emilyl polnud Lana näitlejavõimekust.

Mehe pilk jäi talle pidama ja Emily süda hakkas kiiremini lööma. Ta meenutas endale, et stressis endine konsultant, kes suutis vett külmutada ilma ühegi elektrilise vahendita, polnud tõenäoliselt selle mehe maitse.

„Midagi pole halvasti.“

„Kas sa oled kindel? Sest ma võin draakoni tappa, kui sellest abi on.“

Soojus ja huumor rabasid Emilyt rohkem kui laisk spekuleeriv ilme.

„See majake on nii eraldatud kohas ja ma ei oodanud külalisi, muud midagi. Ma olen loomult ettevaatlik.“ Eriti nüüd, kui ta oli pärinud poolõe lapse.

„Brittany palus mul sulle pilk peale visata. Kas ta ei öelnud sulle?“

„Sa oled Brittany sõber?“ See teadmine lisas intiimsust olukorras, kus seda poleks pidanud olema. Nüüd, selle asemel et olla võõrad, olid nad seotud. Emily juurdles, miks Brittany midagi sellist oli palunud, ja talle meenus paaniline sõnum, mille ta oli eelmisel õhtul sõbra kõneposti jätnud. Brittany polnud ilmselgelt hetkegi raisanud, enne kui abi kohale saatis.

Ta süda jättis löögi vahele, kuid rahunes siis, sest ta teadis, et Brittany ei reedaks iial ta saladust. Kui ta oli selle mehe asjasse seganud, siis ta usaldas teda.

„Me kasvasime mõlemad siin üles. Ta käis koolis ühega minu õdedest. Nad veetsid suved Lunni laagris – purjetasid, sõitsid kajakiga ja küpsetasid lõkkel vahukomme.“

See kõlas nii õndsa kui võõrana. Emily püüdis ette kujutada lapsepõlve suvelaagritega.

„See oli sinust kena läbi astuda. Ma annan Brittanyle teada, et sa käisid siin ja täitsid oma kohust.“

Mehe naeratus oli aeglane ja seksikas. „Usu mind, ükski kohustus pole kunagi nii kena välja näinud.“

Midagi mehe hääles ja heakskiitvas pilgus virgutas Emily meeli. Üürike, ent piisavalt põhjalik, tekitamaks Emilys tunde, et mees võiks kindlaks teha tema viimase kui mõõdu, kui selleks vajadust peaks olema.

See üllatas Emilyt.

Mehed ei julgenud talle tavaliselt läheneda. Neil oli teda kord süüdistanud selles, et ta on nagu polaarjää globaalse soojenemiseta.

„Kui ma sinuga abielluksin, siis veedaksin kogu ülejäänud elu värisedes ja sooja aluspesu kandes.“

Neili arvates seisnes Emily probleem suutmatuses tundeid välja näidata.

Emily jaoks see polnud probleem. See oli teadlik otsus. Armastus hirmutas teda. See hirmutas teda nii palju, et ta oli juba varases nooruses otsustanud elada pigem armastuseta kui taluda sellega kaasnevat valu. Ta ei mõistnud, miks inimesed selle järele janunesid. Ta elas nüüd kaitstud turvalist elu. Elu, kus ta sai olla kindel teadmises, et keegi ei pane ta südames pommi plahvatama.

Ta ei tahtnud asju, mida enamik inimesi tahtis.

Mehe pilgu tõttu segadusse sattununa lükkas ta ujeda liigutusega juuksed näolt. „Sul on kindlasti miljon paremat asja teha. Ma olen ka kindel, et lapsehoidmine ei kuulu sinu ihaldusväärseimate tegevuste hulka.“

„Et sa teaksid, siis ma olen kogenud lapsehoidja. Räägi, kuidas sa Brittanyt tunned. Kolledžiaegsed sõbrad? Sa ei näe sugugi arheoloogi moodi välja.“ Sel mehel oli niisuguse inimese kaasasündinud enesekindlus, kes polnud kunagi sattunud olukorda, millega ta toime poleks tulnud, ja nüüd tegeles ta Emilyga, meelitades temalt välja infot, mida Emily jagada ei tahtnud.

„Jah, me kohtusime kolledžis.“

„Kuidas tal siis läheb?“

„Kas ta ei rääkinud sulle sellest, kui ta helistas ja palus minu järele vaadata?“

„See oli sõnum ja ei, ta ei rääkinud mulle midagi. Kas ta kaevab ikka veel Korful?“

„Kreetal.“ Emily suu kuivas. „Ta on Kreeta lääneosas.“ Midagi nende raskete laugude varjus olevates tumedates silmades julgustas naist rääkima. „Sa oled siis Brittanyt terve elu tundnud?“

„Ma päästsin ta kaklusest, kui ta oli esimeses klassis. Ta oli kooli näitamiseks ja tutvustamiseks viinud tüki Kathleeni mereklaasi ja mingi laps pani selle pihta. Ta plahvatas nagu ilutulestikurakett. Ma olen valmis kihla vedama, et sädemeid oli näha Port Elizabethini.“

See kõlas nii Brittany moodi, talle poleks pähegi tulnud mehe sõnades kahelda.

Emily rahunes pisut, hingas sügavalt sisse ja nägi mehe pilku põgusalt oma rinnale langemas.

Brittany oli teda kord narrinud, et jumal oli võtnud kuus tolli tema pikkusest ja lisanud selle rindadele. Antud valikut arvestades oleks Emily pikkuse valinud.

„Kas sa tundsid Kathleeni?“

„Muidugi tundsin ma Kathleeni. Kas see tähendab, et sa avad mulle ukse?“ Mehe hääl oli kähe ja lõbus. „Lunni saar on suletud kogukond. Saareelanikud mitte ainult ei tunne üksteist, vaid sõltuvad üksteisest. Eriti talvel, kui suvised turistid on läinud. Selline koht ühendab inimesi. Lisaks sellele oli Kathleen minu vanaema lähedane sõber.“

„Sul on vanaema?“ Emily püüdis meest noore ja haavatavana kujutleda, kuid see ei õnnestunud.

„On. Ta on suurepärane naine, kes pole lakanud lootmast, et suudab mind mu pöörastest kommetest terveks ravida. Kui kauaks sa siis siia jääd?“ See küsimus tuli ootamatult. Emily taipas, kui ette valmistamata ta oli. Tal polnud ühtegi lugu. Ühtegi selgitust siinoleku kohta.

„Ma pole otsustanud. Kuule, härra…“

„Ryan Cooper.“ Ta astus lähemale ja ulatas käe, jätmata Emilyle muud valikut kui see vastu võtta.

Soojad tugevad sõrmed sulgusid Emily omade ümber ja ta tundis, kuidas miski teda läbistas. Intensiivne seksuaalne laeng oli tema jaoks uus, kuid see ei tähendanud, et ta poleks seda ära tundnud. See väreles õhus, levis mööda nahka ja imbus luudesse. Ta kujutles neid käsi oma kehal ja seda suud oma huultel. Ta tõmbas rahutult käe ära, kuid selle teadmise vaikne ümin ei kadunud kuhugi. Mehe puudutamine oleks justkui tööle pannud midagi, mille välja lülitamisest tal aimugi polnud.

Värisedes sidemest, mida ta oodanud polnud, astus ta sammu tagasi. „Ma olen kindel, et Brittany hindab sinu kontrollkäiku siia, aga nagu sa näed, siis kõik on korras, nii et…“

„Ma ei kontrollinud maja. Ma tulin sind vaatama. Ma pakun Eleanor. Või ehk Alison.“ Ta seisis tolligi taganemata, jalad harkis. Oli ilmselge, et ta ei kavatsegi liikuda, enne kui ta on lõpetanud. „Rebecca?“

„Mida?“

„Sinu nimi. Lunni saar on sõbralik koht. Siinkandis on nimi esimene asi, mida me inimese kohta teada saame. Seejärel laskume sügavamale.“

Emily hing jäi kinni. Kas see oli seksuaalne vihje? Midagi selles tumedas, sametises hääles pani teda seda arvama, ainult et ta ei pidanud peeglisse vaatama, teadmaks, et selline mees ei hakka tõenäoliselt kellegi temasuguse peale aega raiskama. Seda tüüpi meestele meeldisid sulanud naised, mitte sügavkülmunud.“ Ma ei usu, et ma inimestega eriti kohtun.

„Sa ei saa sinna midagi parata. See on väike saar. Sul on vaja poes käia, süüa ja mängida ja see kõik tähendab inimestega kohtumist. Jää talveks siia ja sa õpid kogukonna tähendust. Pole midagi paremat kui kestvad orkaanitugevused tuuled ja lämmatav udu, et sind naabritega lähedaseks muuta. Kui sa kavatsed siia elama jääda, tuleb sul sellega harjuda.“

Ta ei saanud sellega harjuda. Ta vastutas lapse turvalisuse eest ja kui väga ta ka oma sellekohases võimekuses ei kahelnud, võttis ta seda vastutust väga tõsiselt.

„Härra Cooper…“

„Ryan. Ehk eiras sinu ema traditsioone ja valis midagi eksootilisemat. Amber? Arabella?“

Kas Emily peaks valenime all esinema? Aga mis mõte sellel oleks, kui mees Brittanyt juba nii hästi tundis? Ta oli keerulises olukorras. Emily elus oli valitsenud kord ja nüüd oli äkki kõikjal ta ümber kaos. Selle asemel et olla turvaline ja ennustatav, paistis tulevik olevat täis sügavaid auke, mis lausa ootasid, et teda endasse neelata.

Lisaks ei pidanud ta nüüd enam ainult enda pärast muretsema.

„Emily,“ ütles ta lõpuks. „Mina olen Emily.“

„Emily.“ Ryan ütles seda aeglaselt ja kinkis talle siis naeratuse, mis paistis õhutemperatuuri paari kraadi võrra tõstvat. „Tere tulemast Lunni saarele.“