Читать книгу Esimest korda elus. Esimene raamat - Сара Морган - Страница 8

Saladused ja hirm. Ryan oli mõlemat tajunud kohe, kui Emily ukse paotas, vaid nii palju, et saaks vestelda, aga mitte piisavalt, et seda žesti oleks võinud tõlgendada külalislahkusena.

Ta teadis, kui inimesel oli midagi varjata.

See oli tema loomuses – saladuste tuumani jõuda ja neid lähemalt uurida. Ta püüdis seda külge endas maha suruda, kuid instinkt esitada küsimusi, uurida ja süveneda püsis siiski.

Oli päevi, kui see teda hulluks ajaks.

Ta juurdles mõtete kõrvale juhtimiseks Emily üle.

Ta oli naise äratanud. Üks pilk Emilyle ütles talle, et see oli naine, kellele meeldis alati kõigeks valmistunud olla, ja Ryani külaskäik oli talle ootamatult tulnud. Mõned siidised juuksesalgud olid kuklalt klambri vahelt lahti vajunud ja heljusid siledate põskede ümber, mis magamisest õhetasid. Emily oli olnud armsalt pabinas, tema rohelised silmad olid täis tulist kahtlust Ryanile kinnitunud.

Ta nägi välja, nagu olnuks ta valmis kedagi või midagi kaitsma.

Ehk seda keha.

Püha taevas.

Ryan tundis uhkust, et polnud keelt alla neelanud ega kogelenud. Ta oli isegi suutnud silmad naise näol hoida. Enamiku ajast. Aga siis oli Emily sügavalt sisse hinganud, mis oli tõmmanud pingule ta tagasihoidliku särgi nööbid ja need täidlased rinnad olid esile kerkinud, justkui lootes põgeneda. Sellest tulenev seksuaalse iha sööst oli olnud piisavalt võimas, nii et Ryan kaotas jutujärje käest.

Tal oli olnud raske hoida suud ammuli vajumast. Veelgi raskem oli olnud mitte suruda Emilyt seljaga vastu seina ja tõestada talle, et kuigi neil oli olemas Wi-Fi, polnud kaugeltki kõik Lunni saarel tsiviliseeritud.

Kui tal veab, siis polnud Emily ära arvanud, kui pealiskaudne ta on.

Ta tõstis tempot ja jooksis mööda rannaäärset rada tagasi, alla kaljusele rannajoonele, ja ronis seejärel jälle üles, pingutades kõvasti, kuni ta kopsud kisendasid õhu järele ja lihased valutasid. Mitte keegi, kes teda praegu näeks, ei oskaks arvata, et nelja aasta eest oli ta surnud omaenese vereloigus. Vaid tänu meedikute oskustele polnud ta surnuks jäänud.

Ta peatus tipus, sest üks lubadustest, mis ta endale andnud oli, oli võtta aega selleks, et tunda rõõmu elus olemisest. Kõigist kohtadest, kuhu ta elu jooksul reisinud oli, pidas ta Penobscoti lahte Maine’is kõige ilusamaks. Nelikümmend miili pikk ja kümme miili lai, alates Rocklandist läänekaldal ja kulgedes ümber Blue Hilli poolsaare Mount Desertini. Maastik varieerus lainemärgadest kaljusaartest lopsaka rahvuspargini. Paadimehele oli see taevas, matkajale mänguväljak. Temale oli see kodu.

Sellistel päevadel nagu täna imestas ta, kuidas siia naasmine tal nii kaua aega oli võtnud. Miks ta oli pidanud põhjas ära käima, et see otsus vastu võtta. Ta oli vaadanud põrgusuudmest sisse ja oleks võinud kukkuda, kui poleks olnud seda paika siin.

Ta oli vahetanud stressi liivarandade ja kaljuste tõusuveest tekkinud rannikubasseinide vastu, võõrlinnade lõhnad ja helid merekohina ja kajakate hõigete vastu, toidu, millele ta ei osanud nime anda ja mille söömiseks tal aega polnud, küpsetatud homaari ja käsitsi valmistatud jäätise vastu. Selle asemel, et tõde taga ajada, jahtis ta tuult ja tõusu ja mõõna.

Ta oli piisavalt arukas, mõistmaks olukorra irooniat. Teismelisena oli ta tahtnud nii meeleheitlikult põgeneda, et oli unistanud öövaikuses üle lahe ujumisest, et kaduda siit saarelt kus kurat. Ta oli olnud lõksus, olude vangistuses, tema kongikaaslaseks oli vastutuse raske koorem, mis oli tema külge klammerdunud vanemate surmast saadik. Et mõistust tervena hoida, oli ta unistanud teistest kohtadest ja maadest. Kõige enam oli ta unistanud anonüümsusest, elamisest kohas, kus inimesed teadsid sinu kohta vaid seda, mida sa ise otsustasid neile näidata.

Ta võttis sõõmu vett pudelist, mida ta käes hoidis, ja vaatas, kuidas kuunar üle vee liugles, purjed tuulest pingul.

Hetke ajel tõmbas ta telefoni taskust välja ja helistas Brittanyle. Tema arvestuste järgi pidanuks Kreekas pärastlõuna olema.

Brittany vastas kohe. „Sa helistad mulle selleks, et rääkida, kuidas sa mu sõbraga jamasid?“

„Ma pakkusin oma sõprust, nagu palutud.“ Ta ootas hetke. „Sa ei öelnud mulle, et seal on ka laps.“

„Mul läks meelest.“

Teades, et Brittany ei unusta kunagi midagi, hakkas Ryan juurdlema, miks ta oli otsustanud sellest vaikida. „Ma hakkasin juba mõtlema, et sa oled mulle teene teinud. Ma oleksin pidanud teadma, et seal on mingi konks.“

„Laps ei ole konks. Sa kohtled lapsi nagu viirust, Ryan. Kasva suureks.“

Ryan naeratas. „Mis tema lugu siis on? Sa ütlesid, et ta on hädas. Kas ma peaksin ootama vägivaldse eksmehe külaskäiku?“