Читать книгу Veatu. Valelikud võrgutajad. 2. raamat - Сара Шепард - Страница 3

Tead ju küll seda poissi, kes elab sinu juurest mõni maja edasi ja on kõige jubedam elusolend maa peal? Kui seisad hilisõhtul oma maja ees verandal ja hakkad oma kallimat hüvastijätuks suudlema, märkad korraga silmanurgast, et tema seisab teisel pool tänavat, lihtsalt seisab. Aegajalt ilmub ta juhuslikult lagedale, kui sa oma kõige paremate sõbrataridega keelt peksad – ainult et võib-olla polegi tema ilmumine iga kord päris juhuslik. See poiss on must kass, kes näikse teadvat kõiki sinu teid ja radu. Juhtub ta su majast mööda sõitma, mõtled: nüüd kukun küll bioloogia eksamil läbi. Kui ta sind imelikult vaatab, tasub valvas olla.

Igas linnas on oma mustakassipoiss. Rosewoodis oli selle poisi nimi Toby Cavanaugh.

„Minu meelest peaks talle rohkem põsepuna panema.” Spencer Hastings kallutas pea tahapoole ja silmitses Emily Fieldsi, üht oma parimatest sõbrataridest. „Tedretähnid paistavad alles läbi.”

„Mul on Clinique’i peitepulk.” Alison DiLaurentis hüppas jalule ja jooksis oma sinisest pesusametist jumestuskotti tooma.

Emily silmitses end Alisoni elutoa diivanilauale seatud peeglist. Ta kallutas pead siia- ja sinnapoole ning ajas roosaks võõbatud huuled prunti. „Emps tapaks mu ära, kui näeks, mis krohv mul kõik peal on.”

„Jah, aga meie tapame siis, kui sa selle krohvi maha võtad,” hoiatas Aria Montgomery, kes marssis tuba mööda ringi, mingil ainult temale teada oleval põhjusel seljas roosast mohäärlõngast rinnahoidja, mille ta hiljuti ise kudus.

„Jah, Em, sa näed täiega super välja,” nõustus Hanna Marin. Hanna istus ristijalu põrandal ja keerutas kogu aeg, et näha, ega kannivahe ta madala vöökohaga ja pisut liiga pisikestest Blue Cult teksastest välja ei paista.

Käes oli aprill, oli reede õhtu ning Ali, Aria, Emily, Spencer ja Hanna pidasid järjekordset kuuenda klassi pidžaamapidu: jumestasid end vastastikku ülearu ohtralt, mugisid soolaseid ja äädikamaitselisi krõpse ning vaatasid Ali lameekraantelerist ühe silmaga saadet „MTV Cribs”, milles näidati kuulsate inimeste kodusid. Täna õhtul oli segadus eriti suur, kõikide riided olid põrandavaibale laiali laotatud, sest tüdrukud olid otsustanud ülejäänud kooliaastaks riided vastastikku ära vahetada.

Spencer tõstis üles sidrunkollase kašmiirkampsiku ja seadis oma saleda ülakeha ette.

„Võta,” soovitas Ali. „See näeks sinu seljas nii nummi välja.”

Hanna vedas endale Ali oliivrohelise pesusametist seeliku puusade ümber, pööras end Ali poole ja võttis teatraalse poosi. „Mis sa arvad? Kas Seanile meeldiks?”

Ali oigas ja äigas Hannale padjaga. Sellest ajast saadik, kui nad septembris omavahel sõbraks said, rääkis Hanna lakkamatult sellest, kui vääääga talle meeldib Sean Ackard, nende klassivend Rosewoodi koolis, kus nad kõik juba lasteaiast saadik käisid. Viiendas klassis oli Sean alles samasugune tedretähniline jupats nagu teised poisid, aga suvega oli ta paar tolli kasvanud ja väikelapse pontsakusest lahti saanud. Nüüd oli pea iga tüdruk valmis teda suudlema.

Hämmastav, kui palju võib üheainsa aastaga muutuda.

Seda teadsid tüdrukud – kõik peale Ali – väga hästi. Eelmisel aastal, siis nad lihtsalt … olid olemas. Spencer oli oivik, kes istus esimeses pingis, tõstis kätt ja teadis viimast kui vastust. Aria oli natuke kummaline tüdruk, kes eelistas pigem tantse välja mõelda kui jalgpalli mängida. Emily oli häbelik tüdruk, osariigi paimaid ujujaid, kelle pealispinna all toimus paljugi – sellest sai aru vaid siis, kui teda tundsid. Ja Hanna, olgugi kohmakas ja äpu, uuris hoolega Vogue’i ja Teen Vogue’i ning pahvatas aeg-ajalt moe kohta midagi sellist, millest teistel polnud õrnematki aimu.

Muidugi oli igaühes neist midagi erilist, seda küll, aga nad elasid Pennsylvania osariigis Philadelphia eeslinnas Rosewoodis, Philadelphiast paarikümne miili kaugusel, ja Rosewoodis oli kõik eriline. Lilled lõhnasid mahedamalt, vesi oli parema maitsega, majad olid silmanähtavalt suuremad. Ümberkaudne rahvas viskas nalja, et öösiti käivad oravad prügi koristamas ja kõnniteede sillutuskivide vahele eksinud üksikuid võililli välja kitkumas, et Rosewoodi nõudlikud elanikud kauni vaatepildiga rahule jääksid. Paigas, kus kõik näib täiuslik, on raske silma paista.

Ometi paistis Ali silma. Oma pikkade heledate juuste, südamekujulise näo ja suurte siniste silmadega oli ta kõige vapustavama välimusega tüdruk terves ümbruskonnas. Ja pärast seda, kui Ali nende sõbraks hakkas – mõnikord oli tunne, nagu oleks ta nad avastanud –, olid tüdrukud kohe kindlasti midagi märksa enamat kui lihtsalt olemas. Ühtäkki võisid nad kõike, mida polnud varem söandanud. Näiteks hommikul bussist tulles Rosewoodi kooli tüdrukute vetsus napi seeliku selga panna. Või poistele tunni ajal huulepalsami musijälgedega kirjakesi jagada. Või kõndida Rosewoodi kooli koridorides üksteise kõrval reas, teistele hirmu nahka ajades ja hädavarestest vähimalgi määral välja tegemata.

Ali haaras läikiva lilla huulepulga ja mäkerdas suu üleni kokku. „Kes ma nüüd olen?” Sõbratarid oigasid – Ali tegi järele klassiõde Imogen Smithi, kes oli oma Narsi huulepulka narruseni kiindunud.

„Ei, oota.” Spencer torutas kaardus huuli ja ulatas Alile padja. „Pane särgi alla.”

„Kena.” Ali toppis padja oma roosa polosärgi alla ja seepeale kihistati veel omajagu. Käisid kõlakad, et Imogen laskis kümnenda klassi Jeffrey Kleinil lõpuni minna ja ootab temalt nüüd last.

„Te lähete liiale.” Emily punastas. Tema oli tüdrukutest kõige siivsam, võib-olla tänu ülirangele kasvatusele – Emily vanemad pidasid patuks kõike, mis oli vähegi lõbus.

„Mis sa nüüd, Em!” haakis Ali end Emily käevangu. „Imogen näeb jube paks välja – parem lootku, et on rase.”

Tüdrukud puhkesid taas naerma, ent pisut kohmetult. Ali oli osav igaühe nõrku kohti leidma, ja ehkki tal võis Imogeni suhtes õigus olla, turgatas tüdrukutele pähe, et võib-olla viskab ta mõnikord kildu nendegi üle, kui neid parajasti kuulmas pole. Kes teab.

Nad asusid uuesti üksteise rõivaid lappama. Aria armus Spenceri pisiplikalikku Fred Perry kleidikesse. Emily kergitas oma kõhnadel säärtel teksariidest miniseelikut ja küsis igaühelt, ega see liiga lühike ei ole. Ali kuulutas Hanna Joe’s teksaste kohta välja otsuse, et need on alt liiga laiad, laskis pükstel jalast langeda ja jäi kommiroosade bokserite väele. Muusikakeskuse juurde minnes möödus ta aknast ja tardus paigale.

„Jumal hoidku!” kiljatas ta ja lippas põldmurakavärvi sametdiivani taha peitu.

Tüdrukud pöörasid viuhti ringi. Akna juures oli Toby Cavanaugh. Poiss lihtsalt … seisis seal. Jõllitas neid ainitisel pilgul.

„Väkk, väkk, väkk!” Aria tõstis käed rinna ette – ta oli Spenceri kleidi seljast võtnud ja oli jälle oma kootud rinnahoidja väel. Spencer, kes oli riides, jooksis akna juurde. „Tõmba uttu, igavene pervo!” karjus ta. Toby irvitas, pööras ümber ja jooksis minema.

Enamik inimesi läks Tobyt nähes teisele poole tänavat. Ta oli tüdrukutest aasta vanem, kahvatu, pikk ja kõhn, ja alatasa hulkus ta ümbruskonnas üksinda ringi, pealtnäha kõigi järel luurates. Käisid igasugused kõlakad: keegi oli näinud, et Toby oli oma koeraga suudelnud. Et nii hea ujuja on ta sellepärast, et kopsude asemel on tal lõpused nagu kalal. Et ta magab öösiti oma aias, puu otsa ehitatud onnis, kirstu sees.

Oli vaid üks inimene, kellega Toby rääkis: tema kasuõde Jenna, kes käis nende klassis. Jenna oli samuti lootusetu nohik, kuigi mitte nii veider – ta rääkis vähemalt täislausetega. Ja ta oli ärritavalt ilus – paksude tumedate juuste, hiiglaslike siiraste roheliste silmade ja punaste prunthuultega.

„Mul on täitsa nagu vägistatud tunne.” Aria judistas oma sünnipäraselt kõhna keha, justkui oleks nahk nüüd kolibakteritega kaetud. Nad olid bioloogiatunnis just kolibakterit õppinud. „Kuidas ta julgeb meid hirmutada?”

Ali nägu lahvatas raevust punaseks. „Peame talle tagasi tegema.”

„Kuidas?” Hanna helepruunid silmad läksid pärani.

Ali mõtles hetke. „Teeme talle midagi samasugust vastu.”

Ta seletas, et Tobyt tuleb hirmutada. Kui Toby parasjagu ümbruskonnas inimeste järel luurates ringi ei hiili, on ta eranditult oma puuonnis. Ta veedab seal poole ärkvelolekuajast, mängib Game Boy konsoolil mänge või, kes teab, ehitab ehk hiiglaslikku robotit, et Rosewoodi kool maatasa teha. Kuid kuna puuonn on endastki mõista puu otsas – ja sellepärast, et Toby tõmbab köisredeli üles, et keegi ei saaks talle järgneda –, ei ole võimalik lihtsalt sisse piiluda ja pöhhöö! möriseda. „Seega on meil rakette vaja. Õnneks on meil täpselt teada, kus need on.” Ali naeratas laialt.

Toby jaoks oli pürotehnika kinnisidee; ta hoidis puu all ilutulestikurakettide tagavara ja läkitas neid tihti läbi puuonni katuseakna taevasse. „Me hiilime sinna, varastame ühe raketi ära ja paneme selle ta akna all põlema. See ajab ta täiesti pöördesse.”

Tüdrukud vaatasid Cavanaugh’de maja teisel pool tänavat. Kuigi enamik aknaid olid pimedad, polnud kell kuigi palju – kõigest pool üksteist. „Ei tea,” kahtles Spencer.

„Jah,” nõustus Aria. „Mis siis, kui midagi viltu läheb?”

Ali ohkas teatraalselt. „Olge nüüd, pliksid.”

Kõik vaikisid. Siis köhatas Hanna kurgu puhtaks. „Mina olen käpp.”

„Hea küll.” Spencer andis järele. Emily ja Aria kehitasid nõusoleku märgiks õlgu.

Ali plaksutas käsi ja osutas aknaalusele diivanile. „Ma lähen ise. Teie võite siit pealt vaadata.”

Tüdrukud ronisid rüsinal suure toa laia eendakna juurde ja vaatasid, kuidas Ali üle tänava lipsas. Toby maja asetses DiLaurentiste majast diagonaalis üle tänava ning oli ehitatud samasuguses muljet avaldavas viktoriaanlikus stiilis, kuid kumbki maja polnud nii suur kui Spenceri perekonna talu, mis piirnes Ali tagahooviga. Hastingsite valduste hulka kuulusid isiklik tuuleveski, kaheksa magamistuba, eraldiseisev viit autot mahutav garaaž, kivirahnudega ääristatud bassein ja kunagisest küünist ümber ehitatud külalismaja.

Ali jooksis Cavanaugh’de aeda ja otsejoones selle puu juurde, mille otsas oli Toby onn. Osaliselt varjasid selle küll kõrged jalakad ja männid, kuid tänavalatern andis veidi valgust, nii et onni ähmased piirjooned olid näha. Minut hiljem olid tüdrukud üpris veendunud, et näevad, kuidas Ali koonusekujulist ilutulestikuraketti käes hoides paarkümmend jalga eemale astub, piisavalt kaugele, et puuonni siniselt virvendav aken selgelt kätte paistaks.

„Mis te arvate, kas ta teebki ära? Päriselt?” sosistas Emily. Auto libises mööda, heites Toby majale valgusvihu.

„Ei,” ütles Spencer ja kruttis närviliselt teemantkõrvarõngaid, mille vanemad olid ostnud selle eest, et ta viimasel hinnetelehel olid ainult puhtad viied. „Ta blufib.”

Aria pani musta värvi punupatsi otsa suhu. „Täiega.”

„Kust me teame, et Toby üldse seal sees on?” küsis Hanna.

Tüdrukud vaikisid närviliselt. Nad olid piisavalt Ali tempudes osalenud, kuid need olid olnud süütud – Fermata spaas soolavee mullivanni hiilimine, kui neil polnud aega kinni pandud, Spenceri õe šampooni sisse piisakese musta juuksevärvi lisamine, nohkarlikule klassiõele Mona Vanderwaalile koolidirektor Appletoni nimel armastuskirjade saatmine. Kuid praeguse nalja juures muutis miski kõiki natuke … rahutuks.

Põmaki!

Emily ja Aria võpatasid eemale. Spencer ja Hanna surusid näod vastu aknaklaasi. Teisel pool tänavat oli ikka veel pime. Puuonni aknast loitis heledam valgus, kuid see oli kõik.

Hanna vidutas silmi. „Äkki polnudki see ilutulestikurakett.”

„Mis see siis veel oleks võinud olla?” küsis Spencer sarkastiliselt. „Püss?”

Siis hakkas Cavanaugh’de saksa lambakoer haukuma. Tüdrukud haarasid üksteisel käsivartest. Kõrvalterrassi tuli plõksatas põlema. Kuuldus valjusid hääli, ja kõrvaluksest tormas välja härra Cavanaugh. Äkitselt lahvatasid puuonni aknast tulekeelekesed. Tuli hakkas levima. Just nagu ühes videos, mida Emily vanemad teda jõulude ajal iga kord vaatama sundisid. Siis hakkasid kostma sireenid.

Aria vaatas teistele otsa. „Mis toimub?”

„Kas te arvate …?” sosistas Spencer.

„Mis siis, kui Ali …” alustas Hanna.

„Pliksid.” Hääl kostus nende selja tagant. Ali seisis suure toa ukseavas. Käed rippu ja nägu kahvatu – kahvatum kui kunagi varem.

„Mis juhtus?” küsisid kõik korraga.

Ali paistis murelik. „Ei tea. Aga see ei olnud minu süü.”

Sireenid aina lähenesid ja lähenesid … kuni üks kiirabiauto Cavanaugh’de sissesõiduteel ulgudes peatus. Kiirabibrigaad valgus välja ja kiirustas puuonni juurde. Köisredel oli alla lastud.

„Mis juhtus, Ali?” Spencer pööras ringi ja sammus uksest välja. „Sa pead meile rääkima, mis juhtus.”

Ali hakkas talle järele minema. „Spence, ei.”

Hanna ja Aria vaatasid teineteisele otsa; nad olid liiga hirmul, et kaasa minna. Keegi võis neid näha.

Spencer küürutas põõsa taha ja vaatas teisele poole tänavat. Siis nägigi ta koledat sakilist auku Toby puuonni aknas. Ta tajus, et keegi hiilib talle selja taha. „See olen mina,” ütles Ali.

„Mida …” alustas Specer, kuid enne kui ta lõpetada jõudis, hakkas üks meesmeedik puuonnist alla ronima, kandes kedagi kätel. Kas Toby oli vigastatud? Kas ta oli … surnud?

Kõik tüdrukud, nii sees kui ka väljas, ajasid kaela õieli, et paremini näha. Süda hakkas kiiremini taguma. Siis, vaid sekundiks, nende südamelöögid katkesid.

See ei olnud Toby. See oli Jenna.

Mitu minutit hiljem naasid Ali ja Spencer majja. Ali rääkis peaaegu kõhedust tekitava rahuga kõigile, mis oli juhtunud: ilutulestikurakett oli aknast sisse lennanud ja Jennat tabanud. Keegi polnud teda seda süütamas näinud, niisiis ollakse väljaspool ohtu, kui kõik suu kinni peavad. Lõppude lõpuks oli see ju Toby enda ilutulestikurakett. Kui võmmid kedagi süüdistaksid, oleks see tema.

Nad nutsid ja kallistasid terve öö ning kõikusid une ning ärkveloleku vahel. Spencer oli nii traumeeritud, et klõpsis kerratõmbunult ja sõnatuna tundide kaupa kanaleid, aina E!, Cartoon Networki ja Animal Planeti vahet. Kui nad järgmisel päeval ärkasid, oli uudis üle kogu naabruskonna levinud: keegi oli teo üles tunnistanud.

Toby.

Tüdrukud arvasid, et tegemist on naljaga, kuid kohalik ajaleht kinnitas, et Toby oli oma puuonnis süüdatud ilutulestikuraketiga mänginud ja selle kogemata õele näkku lasknud … ja rakett oli Jenna pimedaks teinud. Ali luges selle valju häälega ette, kui tüdrukud üksteisel kätest kinni hoides tema köögilaua äärde kogunesid. Nad teadsid, et peaksid kergendust tundma, välja arvatud asjaolu, et … nad teadsid tõtt.

Need mõned päevad, mil Jenna haiglas oli, oli ta hüsteeriline – ja segaduses. Küsiti, mis juhtus, kuid ta ei paistnud mäletavat. Ta ütles, et ei mäleta ka sellest, mis vahetult enne õnnetust juhtus, mitte midagi. Arstid ütlesid, et arvatavasti on tegemist traumajärgse stressiseisundiga.

Rosewoodi kool pidas Jenna auks ära-mängi-ilutulestikuga kogunemise, millele järgnesid heategevuslik tantsupidu ja koogimüük. Tüdrukud, eriti Spencer, osalesid liialdatud innukusega, kuigi nad loomulikult teesklesid, et ei tea juhtunust vähimatki. Kui keegi küsis, vastasid nad, et Jenna on armas tüdruk ja üks nende lähedasemaid sõpru. Paljud tüdrukud, kes Jennaga kunagi rääkinud polnud, ütlesid sedasama. Mis Jennasse puutub, siis ei tulnudki ta enam Rosewoodi kooli tagasi. Ta läks pimedate erikooli Philadelphias, ja pärast seda õhtut teda enam ei nähtud.

Rosewoodis kõrvaldati kõik halvad asjad varem või hiljem vaateväljast, ja Toby polnud mingi erand. Poisi vanemad õpetasid teda ülejäänud kooliaasta kodus. Suvi möödus ja järgmisel kooliaastal läks Toby Maine’is asuvasse erirežiimiga kooli. Ta lahkus vähimagi pidulikkuseta ühel ilusal selgel päeval augustikuu keskpaigas. Isa sõidutas ta raudteejaama, kust ta üksinda lennujaama viiva rongi peale läks. Tüdrukud vaatasid pealt, kuidas ta perekond selsamal pärastlõunal onni puu otsast alla kiskus. Tundus, justkui tahaksid nad Toby olemasolust nii palju kustutada, kui vähegi võimalik.

Kaks päeva pärast Toby ärasõitu viisid Ali vanemad tüdrukud Pocono mägedesse telkimisretkele. Nad käisid viiekesi kummipaadiga parvetamas ja mägironimas ning päevitasid järvekallastel. Öösiti, kui vestlus liikus Tobyle ja Jennale – nagu tol suvel tihti juhtus –, tuletas Ali neile meelde, et nad ei tohi mitte kunagi, mitte iialgi mitte kellelegi rääkida. Nad kõik hoiavad seda saladust igavesti … ja see ühendab nende sõpruse igaveseks. Tol ööl, kui nad oma viietüdrukulise telgi luku kinni tõmbasid, J. Crew kašmiirpusade kapuutsid peas, andis Ali kõigile nendevahelist sidet sümboliseeriva erksavärvilise käepaela. Ta sidus igale tüdrukule käepaela randmele ja käskis neil enda järel korrata: „Vannun, et ei räägi sellest loost kuni surmatunnini.”

Nad kordasid tõotust ringi koondunult, Spencer kordas neid sõnu muutumatult Hannale, too Emilyle ja Emily Ariale. Ali sidus enda käepaela viimasena kinni. „Kuni surmatunnini,” sosistas ta pärast sõlme tegemist, käed südame kohal ristis. Tüdrukud pigistasid üksteist kätest. Olukorra jubedusele vaatamata tundsid nad, et neil on vedanud, et nad on üksteisel olemas.

Tüdrukud kandsid oma käepaelu duši all, kevadvaheaja reisidel pealinna ja koloniaalhõngulisse Williamsburgi – Spencer isegi Bermuudale –, sopastes hokitrennides ja vastikute gripihoogude ajal. Alil õnnestus oma käepael kõigist kõige puhtamana hoida, justkui varjutaks selle määrimine käepaela eesmärgi. Mõnikord panid nad sõrmed käepaelale ja sosistasid „kuni surmatunnini”, meenutamaks endale, kui lähedased nad üksteisele on. Sellest sai nende salalause; igaüks neist teadis, mida see tähendab. Tegelikult ütles Ali seda vähem kui aasta pärast, täpselt seitsmenda klassi kõige viimasel päeval, kui tüdrukud alustasid parajasti oma suve avalöögi pidžaamapidu. Keegi ei teadnud, et kõigest mõne lühikese tunni pärast läheb Ali kaduma.

Või seda, et sel päeval jõuab kätte ta surmatund.