Читать книгу Veatu. Valelikud võrgutajad. 2. raamat - Сара Шепард - Страница 4

Spencer Hastings seisis koos oma kolme endise parima sõbranna Hanna Marini, Aria Montgomery ja Emily Fieldsiga Rosewoodi kloostrikiriku õunrohelisel murul. Tüdrukud olid rohkem kui kolm aastat tagasi suhtlemast lakanud – üsna varsti pärast seda, kui Alison DiLaurentis salapäraselt kadunuks jäi –, kuid täna tõi Alisoni mälestusteenistus nad uuesti kokku. Kaks päeva tagasi olid ehitustöölised leidnud Ali endise kodumaja tagahoovist betoonikamaka alt tema laiba.

Spencer vaatas uuesti sõnumit, mis äsja ta Sidekickile oli tulnud.

Ma olen ikka veel siin, mõrrad. Ja ma tean kõike. – A.

„Oh jumal,” sosistas Hanna. Tema BlackBerry ekraanil seisid samad sõnad. Samuti ka Aria Treo ja Emily Nokia ekraanidel. Viimase nädala jooksul oli igaüks neist saanud e-kirju, tekstsõnumeid ja veebisõnumeid kelleltki, kes esines A. nimetähe all. Kirjad olid enamasti seitsmendas klassis toimunu kohta – selle aasta kohta, mil Ali kadunuks jäi, kuid neis mainiti ka uusi saladusi … sündmusi, mis toimusid praegu.

Spencer arvas, et A. võiks olla Alison – et ta oli mingil moel tagasi tulnud –, nüüd aga ei saanud see variant enam hästi kõne alla tulla. Ali laip oli betooni all kõdunenud. Ta oli kaua, kaua aega … surnud.

„Kas see tähendab sinu meelest … Jenna-lugu?” sosistas Aria, käega üle oma nurgelise lõua tõmmates.

Spencer libistas telefoni uuesti oma tviidist Kate Spade’i kotti. „Me ei peaks sellest siin rääkima. Keegi võib pealt kuulda.” Ta heitis närvilise pilgu kirikutrepile, kus vaid hetk tagasi olid seisnud Toby ja Jenna Cavanaugh. Spencer polnud Tobyt sellest ajast saadik näinud, kui Ali kadunuks jäi, ja Jennat nägi ta viimati tüdrukuga juhtunud õnnetuse öösel, kui parameedik tema lõtva kogu puu otsast alla kandis.

„Kiiged?” sosistas Aria, pidades silmas Rosewoodi algkooli mänguväljakut. See oli nende vana eriliste nõupidamiste koht.

„Ideaalne,” ütles Spencer ja hakkas leinajate summast läbi trügima. „Seal kohtume.”

Oli kristallselge sügispäeva hiline pärastlõuna. Õhus oli tunda õunte ja puusuitsu hõngu. Kuumaõhupall heljus üle taevalaotuse. Oli sobiv päev Rosewoodi ühe ilusaima tüdruku mälestusteenistuse jaoks.

Ma tean kõike.

Spencer värises. See pidi olema bluff. Kes iganes see A. ka poleks, ei saa ta kõike teada. Mitte Jenna-loo kohta … ja kindlasti mitte tolle saladuse kohta, mida teavad ainult Spencer ja Ali. Jenna õnnetuse ööl oli Spencer olnud tunnistajaks millelegi, mida ta sõbrad ei näinud, kuid Ali sundis teda isegi Emily, Aria ja Hanna ees saladust hoidma. Spencer oleks tahtnud neile rääkida, aga et ta ei saanud, tõrjus ta mõtte kõrvale ja teeskles, et midagi sellist polnud üldse juhtunud.

Aga … juhtus ju.

Tol kuuenda klassi värskel kevadisel aprilliööl, täpselt pärast seda, kui Ali raketi puuonni aknasse tulistas, jooksis Spencer õue. Õhk lõhnas põlevate juuste järele. Ta nägi parameedikuid, kes Jennat puuonni kõikuvast köisredelist alla kandsid.

Ali seisis ta kõrval. „Kas sa tegid seda meelega?” küsis Spencer hirmunult.

„Ei!” Ali kahmas Spenceril käsivarrest. „See oli …”

Aastaid oli Spencer üritanud mitte mõelda sellele, mis järgnes: Toby Cavanaugh kõndis otse nende poole. Poisi juuksed olid pea ümber ludus ja muidu vampiirilikult kahvatu nägu õhetas. Ta astus joonelt Ali juurde.

„Ma nägin sind.” Toby oli nii vihane, et värises. Ta heitis pilgu oma sissesõidutee suunas, kuhu oli sõitnud politseiauto. „Ma räägin ära.”

Spencer ahmis õhku. Kiirabiauto uksed paugatasid kinni ja sireeni ulg eemaldus. Ali oli rahulik. „Jah, aga mina nägin sind, Toby,” ütles ta. „Ja kui sa ära räägid, räägin mina ka. Sinu vanematele.”

Toby astus sammu tagasi. „Ei.”

„Jah,” pareeris Ali. Kuigi ta oli vaid viis jalga ja kolm tolli pikk, tundus ta äkitselt palju pikem. „Sina panid raketi põlema. Sina haavasid oma õde.”

Spencer haaras Alil käsivarrest. Mida ta ometi teeb? Kuid Ali raputas ta eemale.

„Kasuõde,” pomises Toby vaevu kuuldavalt. Ta heitis pilgu oma puuonnile ja siis tänava lõpu suunas. Aeglaselt veeres Cavanaugh’de maja juurde veel üks politseiauto. „Ma teen sulle tagasi,” urises poiss Alile. „Sa ainult oota.”

Siis ta kadus.

Spencer haaras Ali käsivarre. „Mida me nüüd ometi teeme?”

„Mitte midagi,” ütles Ali peaaegu muretult. „Meil on kõik hästi.”

„Alison …” Spencer pilgutas uskumatusest silmi. „Kas sa ei kuulnud teda? Ta ütles, et nägi, mida sa tegid. Ta räägib iga hetk politseile ära.”

„Ei usu.” Ali naeratas. „Arvestades seda, mida mina tema kohta tean.” Ja siis kummardus ta Spenceri poole ja sosistas, mida ta oli Tobyt tegemas näinud. See oli midagi nii jälki, et Ali oli täiesti ära unustanud, et tal on põlev rakett käes, ja nii lipsaski rakett käte vahelt minema ja vuhises puuonni aknast sisse.

Ali sundis Spencerit lubama, et ta sellest teistele mitte midagi ei räägiks, ja hoiatas, et kui Spencer peaks siiski ära rääkima, mõtleb ta välja mooduse, kuidas Spencer – ja Spencer üksinda – kõiges süüdi jääks. Kartes paaniliselt seda, mida Ali teha võiks, hoidis Spencer suu kinni. Ta muretses, et Jenna võib midagi öelda – Jenna loomulikult mäletas, et Toby polnud seda teinud –, kuid Jenna oli suures segaduses ja sonis … ta rääkis, et ei mäleta sellest ööst midagi.

Siis, aasta hiljem, jäi Ali kadunuks.

Politsei küsitles kõiki, kaasa arvatud Spencerit, uurides, kas nad teavad kedagi, kes võis tahta Alile viga teha. Toby, mõtles Spencer otsekohe. Ta ei suutnud unustada hetke, mil poiss ütles: „Ma teen sulle tagasi.” Kuid Toby nime nimetamine tähendanuks võmmidele Jenna õnnetuse kohta tõtt rääkida – et temagi oli osaliselt vastutav. Et ta teadis kogu selle aja tõtt ega rääkinud kellelegi. See tähendas samuti, et ta räägiks sõpradele välja saladuse, mida ta üle aasta oli hoidnud. Niisiis ei öelnud Spencer midagi.

Spencer süütas järjekordse Parliamenti sigareti ja pööras Rosewoodi kiriku parkimisplatsilt välja. Näed? A. ei saa mitte mingil juhul kõike teada, nagu sõnumis kirjas oli. Välja arvatud juhul, kui A. oleks Toby Cavanaugh … Kuid see poleks loogiline. A. teated Spencerile käisid saladuse kohta, mida teadis ainult Ali: seitsmendas klassis suudles Spencer Ianit, oma õe Melissa kallimat. Spencer tunnistas teo Alile üles – aga mitte kellelegi teisele. Ja A. teadis samuti Wreni, Spenceri õe nüüdseks endise poisi kohta, kellega Spencer oli eelmisel nädalal rohkematki teinud kui ainult suudelnud.

Teisalt aga elavad Cavanaugh’d Spenceriga samal tänaval. Binokliga võis Toby ehk tema aknasse näha. Ja Toby on Rosewoodis, kuigi on september. Kas ta ei peaks internaatkoolis olema?

Spencer sõitis Rosewoodi kooli telliskividega sillutatud sissesõiduteele. Sõbratarid olid juba kohal, kössitasid kobaras algkooli mängulinnaku juures. See oli ilus puidust loss, mida kaunistasid tornid, lipud ja lohekujuline liumägi. Parkla oli lage, tellistest kõnniteed inimtühjad ja spordiväljakud tummad; tervel koolil oli Ali mälestuseks vaba päev.

„Niisiis me kõik saime sellelt A. – lt sõnumeid?” küsis Hanna, kui Spencer lähemale jõudis. Kõigil oli telefon käes ja nad jõllitasid „ma tean kõike”-sõnumit.

„Ma sain veel kaks,” ütles Emily ettevaatlikult. „Arvasin, et Alilt.”

„Mina ka!” hingeldas Hanna ja laksas käega vastu ronimiskuplit. Aria ja Spencer noogutasid samuti. Närviliselt vaatasid nad üksteist pärani silmi.

„Mis sinu omas kirjas oli?” Spencer vaatas Emilyt.

Emily lükkas salgu punakasblonde juukseid silmilt. „See on … isiklik.”

Spencer oli nii üllatunud, et naeris valju häälega. „Sul ei ole ühtegi saladust, Em!” Emily oli maailma kõige puhtam ja armsam tüdruk.

Emily paistis solvunud. „Jah, noh … on ikka.”

„Ah nii.” Spencer potsatas liumäe trepiastmele istuma. Ta hingas sisse, eeldades, et haistab multši ja saepuru. Selle asemel tabas ta pahvaku põlevate juuste lõhna – just nagu Jenna õnnetuse ööl. „Aga sina, Hanna?”

Hanna kortsutas oma väikest nöbinina. „Kui Emily enda sõnumitest ei räägi, ei taha mina enda omadest ka rääkida. Seal oli üks asi, millest teadis ainult Ali.”

„Minu omades ka,” ütles Aria kiiresti vahele. Ta lõi pilgu maha. „Vabandust.”

Spencer tundis, et kõhus hakkab keerama. „Seega on kõigil saladusi, mida teadis ainult Ali?”

Kõik noogutasid. Spencer norsatas tigedalt. „Ma arvasin, et olime parimad sõbrannad.”

Aria pööras pilgu Spencerile ja kortsutas kulmu. „Mis seal sinu sõnumis siis oli?”

Spencerile ei tundunud Iani-saladus eriti mahlakas. Tühiasi, võrreldes sellega, mida ta lisaks Jenna-loo kohta teadis. Kuid nüüd oli ta liige uhke, et sellest rääkida. „See on saladus, millest teadis ainult Ali, nii nagu sinugi omast.” Ta lükkas oma pikad tuhkblondid juuksed kõrvade taha. „Aga see A. saatis mulle e-kirja ka ühe teise asja kohta, mis toimub praegu. On tunne, nagu luuraks keegi mu järel.”

Aria jääsinised silmad läksid suureks. „Sama siin.”

„Niisiis on keegi, kes meid jälgib,” ütles Emily. Ta õlal maandus õrnalt lepatriinu ja ta raputas selle maha, nagu oleks see midagi palju hirmuäratavamat.

Spencer tõusis püsti. „Kas see võiks olla teie arvates … Toby?”

Kõik näisid üllatunud. „Miks?” küsis Aria.

„Tal on Jenna-loos oma osa,” ütles Spencer ettevaatlikult. „Mis siis, kui ta teab?”

Aria osutas sõnumile oma Treo ekraanil. „Sa arvad tõesti, et see puudutab … Jenna-lugu?”

Spencer tõmbas keelega üle huulte. Räägi teistele ära. „Me ei tea ikka veel, miks Toby süü enda peale võttis,” sõnas ta katseks, et näha, mida teised ütlevad.

Hanna mõtles hetke. „Toby võiks ainult sel juhul teada, mida me tegime, kui keegi meist talle välja rääkis.” Ta vaatas teisi kahtlustavalt. „Mina ei rääkinud.”

„Mina ka mitte,” pistsid Aria ja Emily kiiresti vahele.

„Mis siis, kui Toby sai asjast mingil muul moel teada?” küsis Spencer.

„Sa pead silmas seda, et keegi teine nägi tol ööl Alit ja rääkis Tobyle?” küsis Aria. „Või et Toby nägi Alit?”

„Ei … ma mõtlen … ma ei tea,” ütles Spencer. „Tõin lihtsalt sellise näite.”

Räägi teistele ära, mõtles Spencer uuesti, kuid ta ei suutnud. Kõik tundusid üksteist pelgavat, just nagu oli olnud vahetult pärast seda, kui Ali kadunuks jäi ja kui nende sõprus koost lagunes. Kui Spencer neile Toby kohta tõtt räägiks, vihkaksid nad teda selle eest, et ta politseile ei rääkinud, kui Ali kadus. Võib-olla süüdistaksid nad teda isegi Ali surmas. Võib-olla peaksidki. Mis siis, kui Toby oli tõepoolest … seda teinud? „See oli ainult suvaline mõte,” kuulis ta end ütlemas. „Tõenäoliselt ma eksin.”

„Ali ütles, et mitte keegi peale meie ei tea.” Emily silmad paistsid veekalkvel. „Ta vandus meile. Mäletate?”

„Pealegi,” lisas Hanna, „kuidas saaks Toby meie kohta nii palju teada? Võin ette kujutada, et see on üks Ali endistest hokisõpradest või ta vend või kes tahes, kellega ta ikka rääkis ka. Aga ta vihkas Tobyt kirglikult. Me kõik vihkasime.”

Spencer kehitas õlgu. „Sul on arvatavasti õigus.” Seda öelnud, rahunes ta kohe maha. Ta kinnisidee oli alusetu.

Kõik seisis paigal. Ehk liigagi paigal. Ligiduses praksatas puuoks, ja Spencer keeras järsult ringi. Kiiged õõtsusid edasi-tagasi, justkui oleks keegi hetk tagasi maha hüpanud. Pruun lind, kes Rosewoodi algkooli katusel istus, jõllitas neid, nagu teaks ka tema nii mõndagi.

„Ma arvan, et keegi püüab meid lihtsalt lollitada,” sosistas Aria.

„Jah,” nõustus Emily, kuid tema hääl kõlas sama ebakindlalt.

„Mis siis, kui me järgmise teate saame?” Hanna sikutas oma lühikest musta kleiti üle saledate reite. „Peaksime vähemalt selgusele jõudma, kellega on tegu.”

„Teeks nii, et kui veel mõne teate saame, siis helistame üksteisele,” tegi Spencer ettepaneku. „Siis võiks proovida tükid kokku panna. Aga minu meelest ei peaks me midagi, nagu … üle võlli tegema. Üritaks mitte muretseda.”

„Ma ei muretse,” ütles Hanna kiiresti.

„Ma ka mitte,” ütlesid Aria ja Emily korraga. Ent kui peateelt kostis autosignaal, võpatasid kõik.

„Hanna!” Kollase Hummer H3-e aknast pistis oma kahvatublondi pea välja Mona Vanderwaal, Hanna parim sõbranna. Ta kandis suuri roosaks toonitud klaasidega lenduriprillide stiilis päikeseprille.

Hanna vaatas teistele otsa. „Pean minema,” pomises ta ja jooksis mäest üles.

Paari viimase aastaga oli Hanna end Rosewoodi kooli üheks populaarsemaks tüdrukuks ümber kujundanud. Ta oli kaalus alla võtnud, juuksed seksikat tumedat punakaspruuni tooni värvinud ja terve uue disainergarderoobi soetanud, ja nüüd keksisid nad koos Mona Vanderwaaliga – kes oli samuti ümbertöödeldud nohik – mööda kooli ringi, olles kõigi teiste jaoks liiga head. Spencer tundis huvi, mis võiks olla Hanna suur saladus.

„Ma peaksin ka minema.” Aria lükkas oma lotaka lilla käekoti rihma õlal kõrgemale. „Nii et … ma helistan teile.” Ta suundus oma Subaru juurde.

Spencer viivles kiikede juures. Niisamuti ka Emily, kelle tavaliselt lõbus nägu oli kurnatud ja väsinud. Spencer asetas käe Emily tedretähnilisele käsivarrele. „On sul kõik korras?” Emily raputas pead. „Ali. Ta on …”

„Ma tean.”

Nad kallistasid kohmakalt, siis hakkas Emily metsa suunas astuma, öeldes, et ta läheb lühemat teed pidi koju. Spencer, Emily, Aria ja Hanna polnud omavahel aastaid rääkinud, isegi siis, kui nad istusid ajalootunnis lähestikku või olid koos tüdrukute vetsus. Sellegipoolest teadis Spencer nende kõigi kohta kõikmõeldavaid asju – pisimaidki isiklikke detaile, mida võib teada vaid lähedane sõber. Nagu see, et loomulikult oli Ali surm just Emily jaoks kõige raskem. Isekeskis panid nad Emilyle just sellepärast hüüdnimeks Killer, et ta Alit lausa rotveileri ennastsalgavusega kaitses.

Oma autos tagasi, vajus Spencer nahkistmesse ja pani raadio mängima. Ta keerutas raadionuppu ja leidis 610 AM-i, Philadelphia spordiraadiojaama. Midagi selles, kuidas ülemäärasest testosteroonist küllastunud kutid eetris Philliese ja Sixersi statistikat karjusid, rahustas teda. Ta oli lootnud, et vanade sõpradega rääkimine annab mõnes asjas selgust, kuid nüüd tundus olukord lihtsalt veelgi … äkam. Laiahaardelisele SAT-testide tasemel sõnavarale vaatamata ei leidnud Spencer olukorra kirjeldamiseks paremat väljendit.

Telefon hakkas taskus vibreerima ja ta tõmbas selle välja, arvates, et küllap Emily või Aria. Võib-olla isegi Hanna. Spencer kortsutas kulmu ja avas oma e-kirjakasti.

Spence, ma ei süüdista sind, et sa ei avaldanud neile meie väikest saladust Toby kohta. Tõde võib olla ohtlik – sa ju ei taha, et nad viga saaksid? – A.