Читать книгу Püha misiganes - Sarah Dessen - Страница 3

ESIMENE ASI, mida meie majja sisenedes märkate, on mu venna portree. See ripub otse suure klaasukse vastas, puust televiisorilaua ja selle Hiina vaasi kohal, mille sees isa hoiab oma vihmavarjusid. Teile andestatakse, kui te lauda ega vaasi ei märka, sest olles kord juba Peytonit silmanud, ei suuda te enam midagi muud vaadata.

Me olime küll enam-vähem ühte nägu (tumedad juuksed, päevitunud jume, tumepruunid, peaaegu mustad silmad), kuid tema oskas kuidagi oma välimusest viimase välja võtta. Mina olin keskpärane, selline kenake. Kuid Peyton – täpsemalt öeldes Peyton Teine, sest Peyton Esimene on mu isa – nägi vapustav välja. Olin kuulnud teda võrreldavat nii ammuste kinolina iidolite kui ka Šoti nõmmedel tegutsenud väljamõeldud Briti eriagentidega. Olin üpris kindel, et lapsena ei märganudki mu vend tähelepanu, mis talle supermarketites ja postkontorijärjekordades osaks sai. Mõtlesin, mis tunne see võis olla, kui ta järsku taipas, kuidas ta väljanägemine inimestele, ja eriti just naistele, mõjub. See oli umbes nagu endas supervõime olemasolu avastamine, korraga nii põnev kui ka kõhedusttekitav.

Enne seda oli ta lihtsalt minu vend. Ta oli minust kolm aastat vanem ja vastukaaluks minu haldjas Foo teemalisele roosale voodipesule olid tema linad Võitluskuninga piltidega. Ma enamvähem jumaldasin teda. Kuidas oleksin saanud mitte jumaldada? Tema oli „Tõde või tegu” mängu kuningas (ta valis alati tegemise), naabruskonna kiireim jooksja ja lisaks ka ainus inimene, keda olen näinud liikuva jalgratta lenkstangil püsti seismas.

Kuid minu silmis oli ta suurimaks andeks enda peitmine.

Lastena mängisime väga palju peitust ja Peyton suhtus sellesse väga tõsiselt. Enda peitmine esimese ettejuhtuva tooli taha või nii ilmselge peidukoha valimine nagu harjakapp? See oli amatööridele. Minu vend suutis ennast vannitoas kraanikausialusesse kappi mahutada, päevateki all lapikuks pressida ning ronida dušikabiini otsa ja käsi-jalgu harki ajades end seal kuidagi ülal hoida. Kui tahtsin, et ta oma peitmisnõkse minuga jagaks, ta vaid naeratas. „Pead lihtsalt nähtamatu koha leidma,” õpetas ta. Kuid selliseid kohti oskas vaid tema märgata.

Me harjutasime nädalavahetuse hommikutel multikaid vaadates maadlusvõtteid, nääklesime selle üle, keda koer rohkem armastab (võite ise arvata, keda), ja uurisime pärast kooli tundide kaupa ümbruskonna asustamata maastikku, kui me just ei pidanud trenni minema (tema jalkasse ja mina võimlemisse). Iga kord, kui oma vennale mõtlen, ilmub ta mu kujutluspilti just nõnda: ta kõnnib kargelt külmal päeval minu ees, kaigas käes, läbi sügiskirju metsa. Isegi kui mina hakkasin kartma, et oleme ära eksinud, ei kaotanud Peyton kunagi närvi. Ikka see tema kartmatu loomus. Tasane maastik ei võlunud teda kunagi. Temal pidi alati olema võimalus end proovile panna. Kui algasid jamad Peytoniga, igatsesin kogu aeg, et oleksime ikka veel seal kõndimas. Just nagu poleks me veel kohale jõudnud ja me sihtpunkt võiks asuda kusagil mujal.

Asjad hakkasid muutuma siis, kui mina käisin kuuendas klassis. Lasteaiast saati olime koos käinud Perkins Day erakoolis, aga tol aastal läks Peyton keskkooli. Kulus vaid paar nädalat ja ta hakkas vanemate õpilaste kambaga ringi hulkuma. Nood kohtlesid teda nagu käsualust ja sundisid lollusi tegema, näiteks kohvikust mahlapulki varastama või auto pagasiruumi pugema, et kooli territooriumilt välja lõunale minna. Vaat siis hakkas Peyton legendiks muutuma. Ta oli vägevam kui elu, vägevam kui meie elud.

Kui mul võimlemistrenni polnud, sõitsin nüüd üksi bussiga koju ja sõin üksi köögis. Muidugi oli mul sõpru, kuid enamjaolt olid need väga tihedalt planeeritud eluga inimesed, kelle argipäevaõhtud kulusid mitmesuguste hobide peale. Meie kandis, Arborsis, oli see tüüpiline, sest siin suutis keskmine perekond endale lubada ükskõik milliseid hobisid, alates mandariini keele õppimisest ja lõpetades Iiri tantsuga. Minu perekond oli rahalises mõttes piirkonna keskmiste hulgas. Mu isa alustas oma karjääri sõjaväelasena, kuid läks siis juurat õppima ja teenis raha firmade probleemide lahendamisega. Teda palgati siis, kui firmal tuli mõni mure ära lahendada – näiteks kohtuähvardus või tõsised tülid töötajatega või valgustkartvad ärid, mis võisid päevavalgele tulla. Polnud mingi ime, et ma kasvasin üles usus, et maailmas polegi sellist probleemi, mida isa ei suudaks lahendada. Ma polnud oma elus eriti muud näinudki.

Kui isa oli kindral, siis ema oli staabi ülemjuhataja. Meil olid kohustused väga täpselt ära jaotatud, mitte nagu mõnes peres, kus pereelu oli rohkem meeskonnamäng. Isa mureks olid arved, maja ja hoov ning ema tegeles kõige ülejäänuga. Julie Stanford oli just sedasorti ema, kes luges läbi kõik lastekasvatuseteemalised raamatud ja toppis oma pereautosse piisavalt näkse ja spordivarustust, et jätkuks kõigile naabruskonna lastele. Kui ema midagi tegi, siis tegi ta seda õigesti, just nagu isagi. Seepärast tuligi asjade allamäge minek sellise jahmatusena.

Jamad algasid Peytoniga tema kümnenda kooliaasta talvel. Vaatasin ühel pärastlõunal parajasti popkornikausi seltsis elutoas televiisorit, kui uksekell helises. Välja vaadates nägin sissesõiduteel politseiautot.

„Ema!” hõikasin ülakorrusele. Ema viibis oma kabinetis, mis oli terve majapidamise komandopunktiks. Isa kutsus seda tuba sõjastaabiks. „Keegi tuli.”

Ma isegi ei tea, miks ma ei öelnud talle, et tuli politsei. Näis, nagu oleks selle sõna väljaütlemine muutnud toimuva tõeliseks ja mulle polnud veel selge, mis ees ootab.

„Sydney, sa oled täiesti võimeline ka ise ust avama,” vastas ema, kuid hetk hiljem kuulsin juba, kuidas ta trepist alla tuli.

Hoidsin pilgu televiisoriekraanil, kus mu lemmiktõsielusarjas „Suur New York” olid tegelased taas õhtusöögilauas karvupidi koos. Sarja vaatamise patune nauding oli saanud mu pärastlõunaseks rituaaliks sestpeale, kui Peyton keskkooli läks. Olin kuulnud, et rikkad naised on ilusad ja väiklased, ning saade tõi selle kenasti esile. Sari jagunes kuueks alamharuks, teiste seas Dallase, Los Angelese ja Chicago saateks, nii et sain kojujõudmise ja õhtusöögi vahel kenasti iga päev kahte seeriat vaadates aega surnuks lüüa. Elasin sarjale väga kaasa ja selle tegelased olid mulle nagu omad sõbrad. Avastasin tihtipeale, et räägin televiisoriga, just nagu telepurgi inimesed võiksid mind kuulda, või siis mõtlesin nende juhtumistele ja muredele isegi siis, kui ei vaadanud saadet. See oli kummaline üksildus, tunne, nagu mõned mu lähimad sõbrad ei teakski mu olemasolust. Kuid ilma nendeta tundus maja nii tühi, isegi siis, kui ema oli kodus, et see tekitas minus endaski niisuguse tühjuse, et olin hakanud kartma pärast kooli bussist välja astumise hetke. Minu enda elu tundus enamasti igav ja kurb. Ennast kellegi teise ellu sulatada tundus kuidagi lohutav.

Sel hetkel, kui me pereelu pea peale pöörati, vaatasin ma parajasti, kuidas endine näitlejanna Rosalie süüdistab modell Ayre’i teiste kiusamises. Minuti eest oli välisuks kinni ja kõik korras. Minut hiljem oli uks lahti ja lävel seisis Peyton koos politseinikuga.

„Proua,” alustas võmm, kui ema kätt rinnale surudes sammu tagasi astus. „Kas see on teie poeg?”

Ma meenutasin seda hiljem. Üksainus küsimus, millele sai midagi mõtlemata vastata, kuid millest algas eriti ema jaoks tõsine võitlus. Sellest päevast peale, mil Peyton sõpradega Perkins Day parklas marihuaana tõmbamisega vahele jäi, hakkas ta muutuma kellekski võõraks, keda me mõnikord ära ei tundnud. Politsei külastas meid veel, pidime ise jaoskonnas käima ja lõpuks jõudis asi kohtumääruse ja rehabilitatsiooniprogrammideni. Kuid just see esimene kohtumine jäi mulle selgelt ja üksikasjalikult meelde. Soe popkornikauss mu põlvedel. Rosalie kile hääl. Ja ema, kes astus tagasi, et mu venda tuppa lasta. Vend vaatas mulle otsa, kui võmm teda kööki talutas. Ta kõrvad olid tulipunased.

Kuna Peytoni juurest ei leitud marihuaanat, otsustas Perkins Day kool temaga ise tegelda. Ta kõrvaldati ajutiselt koolist ja pandi vabatahtlikuna algklasse õpetama. Kuulujutud Peytoni kohta, kes ainsana jooksu oli pistnud, nii et võmmid pidid teda taga ajama, levisid laialt, eriti selles osas, kui kaugele poiss enne tabamist oli jõudnud joosta. Kvartal, viis kvartalit, terve kilomeetri… Teekonna pikkus kasvas iga edasirääkimisega. Ema nuttis. Isa oli maruvihane ja pani poisi kuuks ajaks koduaresti. Kuid endist elu me enam tagasi ei saanud. Peyton tuli koju ja istus kuni õhtusöögini oma toas. Ta käitus korralikult ja vandus, et on oma õppetunni kätte saanud. Kolm kuud hiljem tabati ta sissemurdmiselt.

Kui miski muutub ühekordsest ehmatusest harjumuspäraseks asjaks, juhtub midagi veidrat. Probleem justkui polekski enam juhukülaline, vaid kolib majja püsielanikuks.

Pärast seda tekkis juba rutiin. Vend leppis oma karistusega ja vanemad hakkasid rahunema, uskudes omaenda teooriaid selle kohta, miks juhtunu ei saa enam korduda. Siis jäi Peyton jälle vahele – narkootikumide, poevarguse ja kihutamisega – ja me olime jälle süüdistuste, advokaatide, kohtu ja otsuste oravarattas tagasi.

Pärast esimest poevargusega vahelejäämist, kui läbiotsimise käigus leiti ka narkootikume, läks Peyton rehabilitatsiooni. Ta naasis sealt võtmerõnga küljes rippuva kolmekümnepäevase karskusperioodi märgiga ja ta Evergreeni Rehabilitatsioonikeskuse toanaaber oli temas äratanud huvi kitarrimängu vastu. Vanemad maksid muusikatunnid kinni ja tegid juba plaane, kuidas ehitada keldrisse väikest stuudiot, kus poiss saaks oma muusikapalu lindistada. Sellega oli enam-vähem poole peale jõutud, kui koolis leiti Peytoni kapist väike kogus tablette.

Peyton löödi kolmeks nädalaks koolist minema, koduaresti õppima ja kohtuistungiks valmistuma. Kaks päeva enne seda, kui ta kooli tagasi pidi minema, ärkasin sügavast unest avaneva garaažiukse kolina peale. Vaatasin aknast välja ja nägin, kuidas mu isa auto tänavale tagurdab. Kell oli veerand neli öösel.

Tõusin ja läksin trepimademele. Seal oli vaikne ja pime. Kõmpisin trepist alla. Köögis põles tuli. Leidsin sealt pidžaamas ja dressipluusiga ema kohvi keetmas. Mind nähes vangutas ta vaid pead.

„Mine tagasi magama,” käskis ta. „Ma räägin sulle homme.”

Hommikuks oli mu vend kautsjoni vastu vabastatud ja saanud süüdistuse sissemurdmise eest, seekord lisandusid ka loata viibimine eramaal ja vastuhakk politseile. Eelmisel õhtul, kui vanemad olid magama läinud, oli ta oma toast välja hiilinud, mööda tänavat edasi kõndinud ja siis Arborsi suurimat maja, Villat, ümbritsevast tarast üle roninud. Ta leidis akna, mis polnud riivis, ja puges sellest sisse. Ta sai seal vaid paar minutit ringi nuuskida, enne kui hääletu alarmi peale tulnud politsei kohale jõudis. Kui politseinikud majja sisenesid, sööstis Peyton tagauksest välja. Ta tõmmati basseini serval siruli, nii et näole jäid suured veritsevad kriimud. Hämmastaval kombel ärritas just see mu ema rohkem kui miski muu.

„Mulle tundub, et võiksime selle asja kohtusse anda,” ütles ta tol hommikul pisut hiljem mu isale. Ta oli nüüd riides ja asjalik, sest täpselt kella üheksaks oli määratud kokkusaamine Peytoni advokaadiga. „Ma mõtlen, sa ju nägid neid haavu? Kas see pole mitte politseinike jõhkrus?”

„Julie, ta põgenes politsei eest,” vastas isa väsinult.

„Jaa, ma saan aru. Aga ma saan ka sellest aru, et ta on veel alaealine ja jõudu polnud vaja kasutada. Sel majal oli aed ümber. Ta poleks sealt kuhugi pääsenud.”

Oleks ikka küll, mõtlesin mina, ehkki valjusti välja ei öelnud. Mida hullema supi sisse Peyton sattus, seda meeleheitlikumalt püüdis mu ema kõiki teisi süüdlaseks teha. Kool tahtis Peytonist lahti saada. Politseinikud olid liiga jõhkrad. Aga mu vend polnud mingi inglike, faktid rääkisid enda eest – ehkki mõnikord tundus mulle, et mina olin ainus, kes neid näha suutis.

Järgmiseks päevaks oli kõmu koolis juba laiali läinud ja mind vahiti koridorides vargsi. Oli otsustatud, et Peyton tuleb Perkins Day koolist ära ja lõpetab keskkooli kusagil mujal, ehkki arvamused läksid lahku selles osas, kas selle otsuse langetas kool või minu vanemad.

Õnneks olid mul sõbrad, kes mu ümber askeldasid ja seletasid inimestele, et mina ja mu vend oleme eri inimesed, mis sellest, et sarnase välimuse ja sama perekonnanimega. Eriti kaitsev oli Jenn, keda tunnen juba Kolmainsuse kiriku lasteaia päevilt. Tema isal oli samuti kolledžis käimise ajal politseiga probleeme tekkinud.

„Paps on alati ausalt tunnistanud, et tahtis vaid proovida,” seletas Jenn, kui lõunavaheajal kohvikus istusime. „Ta on oma võla ühiskonna ees tasunud ja vaata teda nüüd, ta on läbi ja lõhki edukas firmajuht. Peytoniga on täpselt samamoodi. See faas läheb üle.”

Jenn rääkis alati, nagu oleks oma aastatest vanem. Peamiselt seepärast, et tema sündides olid ta vanemad juba neljakümnendates eluaastates ja kohtlesid teda nagu väikest täiskasvanut. Oma viisaka soengu, prillide ja mugavate jalatsitega nägi ta isegi välja nagu täiskasvanu. Mõnikord jättis see kummalise mulje, nagu oleks ta lapsepõlve täiesti vahele jätnud. Nüüd tahtsin enese rahustuseks ta juttu uskuda. Tahtsin midagigi uskuda.

Peytonile määrati kolm kuud vanglat ja rahatrahv. Olime esimest korda kohtus kõik koos. Tema advokaat Sawyer Ambrose, kelle reklaamkuulutused „VAJAD KIIRELT ADVOKAATI? TÕMBA SAWYERILE TRAATI!” olid linna bussipeatustes üleval, väitis, et vandekohtunike jaoks on tõeline piin vaadata, kuidas me istume mu venna selja taga nagu ustav ja üksteisest hooliv perekond.

Kohal oli ka mu venna uus parim sõber, poiss, keda Peyton oli kohanud kohustuslikus korras Anonüümsete Narkomaanide grupi töös osaledes. Ames oli Peytonist aasta vanem, pikka kasvu, salkus juuste ja lohaka kõnnakuga. Ta oli aasta eest narkodiilerina vahele jäänud, kuus kuud ära istunud ja sestpeale jamadest eemale hoidnud, hakates just selliseks isiklikuks eeskujuks, mida kõigi meelest mu vennale vaja oli. Nad jõid palju kohvi, mängisid videomänge ja õppisid. Peyton istus oma uue kooli õpikute taga ja Ames õppis Lakeview’ kutsekoolis turismindust. Nad kavatsesid teha nõnda, et pärast keskkooli lõpetamist läheb Peyton sama eriala õppima, et nad saaks koos mõnes kuurordis tööle hakata. Mu emale meeldis see plaan väga ja tal oli kogu vajalik paberimajandus juba kirjutuslaual sildiga ümbrikus ootamas. Lihtsalt kõigepealt tuli see pisike probleem vanglaga ära lahendada.

Mu vend sai lõpuks seitse nädalat maakonna vanglas istuda. Mind ei lubatud teda vaatama, aga ema oli igal külastusajal kohal. Ames jäi selleks ajaks meie juurde. Näis, nagu olekski ta elanud meie köögilaua taga kohvi juues ja vaid aeg-ajalt garaažis suitsetamas käies, kasutades sealjuures tuhatoosina liivaämbrit, mille ema (kes vihkas ta suitsetamist) oli spetsiaalselt tema jaoks sinna pannud. Mõnikord tuli ta koos oma tüdruku Marlaga, kes oli suurte sinisilmadega, häbelikkuse tõttu peaaegu sõnatu blond maniküürija. Kui keegi teda kõnetas, hakkas ta alati närveerima nagu hüsteeriast värisev taskukoer.

Ma teadsin, et Ames pakub mu emale lohutust, kuid miski temas tekitas minus ebalust. Näiteks see, kuidas tabasin teda üle kohvikruusi serva mind vaatamas ja oma tumeda silmapaariga mu liikumist jälgimas. Või siis see, kuidas ta alati oskas leida võimaluse mind puudutada. Tervitades pigistas ta mu õlga või riivas käsivart. Ta justkui ei teinud mulle midagi halba, nii et arvasin, et viga peab olema minus. Pealegi oli tal tüdruk olemas. Ja ta kinnitas mulle ikka ja jälle, et tahab vaid hoolitseda minu eest just nii, nagu Peyton oleks hoolitsenud.

„See oli üks asi, mida ta minult vangimineku päeval palus,” rääkis Ames mulle varsti pärast seda, kui mu vend oli läinud. Ema oli köögist lahkunud, et telefonikõnele vastata, ja meid sinna kahekesi jätnud. „Ta ütles: „Mees, sa vaata Sydney järele. Ma loodan su peale.””

Ma ei osanud selle peale midagi kosta. Esiteks polnud see üldse Peytoni moodi, sest ta polnud vangiminekule eelnenud kuudel mulle suurt üldse tähelepanu pööranud. Ja isegi enne seda polnud ta mingi kaitseingel. Kuid Ames tundis mu venda hästi ja tõtt-öelda mina teda enam ei tundnud. Niisiis pidin ta juttu uskuma.

„Nojah,” vastasin, tundes, nagu peaksin talle midagi vastama. „Ee… aitäh.”

„Pole tänu väärt.” Ta silmitses mind taas pika pilguga. „See on vähim, mis ma teha saan.”

Kui Peyton vanglast pääses, oli ta endiselt vaikne, kuid aitas rohkem kodutöödes ja tema kohalolu oli hoopis rohkem tuntav kui vanglale eelnenud kuudel. Mõnikord vaatas ta koolist koju jõudes isegi koos minuga televiisorit. Ta suutis „Suurt New Yorki” või „Miamit” lühikest aega taluda, enne kui viimane kui üks tegelane ta põlu alla langes.

„Tema on Ayre,” püüdsin seletada, kui kõhn, ohtralt ilukirurgiat üle elanud tibi järjekordselt endast välja läks. „Tema ja see näitlejanna Rosalie on alati teineteisel kõri kallal.”

Peyton ei kostnud midagi, ainult pööritas silmi. Ma märkasin, et tal pole millegi suhtes kannatust.

„Vali ise midagi,” pakkusin talle pulti. „Tõesti, mul on täitsa ükskõik, mida me vaatame.”

Sellest ei tulnud kunagi midagi välja. Tundus, et ta suutis minu kõrval vaid natuke aega istuda, enne kui läks e-kirju lugema, kitarri häälestama või endale midagi hamba alla otsima. Ta nihelemine läks üha hullemaks ja see ajas mind närvi. Märkasin, et ka ema on seda tähele pannud. Justkui oleks mingi põrgulik energia oma väljundist ilma jäänud ja kasvas nüüd uut otsides päev-päevalt võimsamaks.

Vend lõpetas juunikuus kooli ja ta lõpuaktusel oli vaid kaheksa klassikaaslast. Enamik neist oli samamoodi eelmistest koolidest välja visatud. Me kõik olime kohal, kaasa arvatud Ames ja Marla, ning läksime pärast tähistama ühte oma lemmikrestorani, Sinisesse Kuusse. Seal sõime kohalikke kuulsaid hapukurgikrõbuskeid ja jõime mu venna terviseks karastusjooke, enne kui vanemad talle koolilõpukingi kätte andsid. Selleks oli kaks edasi-tagasi piletit Floridasse Jacksonville’i, et Peyton ja Ames saaksid minna vaatama sealset kuulsat turismiõpet. Mu ema oli neile isegi kokku leppinud kohtumise kooli direktoriga ja eraldi tutvumisringkäigu. No otse loomulikult.

„Vägev,” ütles mu vend pileteid vaadates. „Päris tõesti. Aitäh, ema ja isa.”

Ema naeratas pisarsilmi, isa aga kummardus üle laua ja patsutas Peytonit õlale. Me istusime väljas terrassil, tillukeste elektrilambikeste rida pea kohal siramas, ja olime just kõik koos söönud suurepärase pidueine. See hetk oli meie selja taha jäänud aastast justkui ülikaugel, nagu oleks kõik sügisel ja enne seda juhtunu olnud vaid halb uni. Järgmisel päeval tuli ema minuga mu kolledživõimalustest rääkima. Lõpuks ometi olin ka mina projektiks saanud. Nüüd oli minu kord.

Sel sügisel läksin Perkins Day kümnendasse klassi. Minu keskkooli minek eelmisel sügisel oli just nii märkamatu, kui mu venna elu oli sündmusterohke. Jenn ja mina hakkasime sõbrustama uue tüdruku Meredithiga, kes oli Lakeview’sse kolinud, et keskkoolis võimlemistreeninguid jätkata. Ta oli väikest kasvu, väga tugevate lihaste ning parima rühiga, mida kunagi nägema olen juhtunud. Lisaks kandis ta juukseid uhkes hobusesabas. Meredith oli võistlusteks treeninud kuuendast eluaastast alates. Ma polnud varem kohanud kedagi nii sihikindlat ja distsiplineeritut. Ta veetis võimlas enam-vähem kogu aja, mis koolitööst vabaks jäi. Meil oli kerge kolmekesi sõbrustama hakata, sest tundsime end klassikaaslastest elukogenumatena – Jenn oli selliseks kasvatatud, Meredith oli sportlane ja mind oli mõjutanud kõik eelmisel aastal juhtunu. Venna kuulsus käis mul ikka veel kannul. Kuid mu sõpradevalik ja see, et me ei käinud ühelgi peol ja hoidsime oma klassikaaslaste koolivälistest illegaalsetest katsetustest eemale, tegi ilmselgeks, et me oleme teistest väga erinevad.

Kuna Peyton töötas kohalikus hotellis toapoisina ja õppis samal ajal Lakeview’ tehnikumis turismimajandust, isa reisis rohkem kui enne ja ema hakkas taas vabatahtliku tööga tegelema, oli tihti pärast kooli kogu maja ainult minu päralt. Tuttav kurbus kippus jälle võimust võtma. See hiilis ligi igal pärastlõunal, kui päike hakkas looja minema. Püüdsin seda peletada „Suure New Yorgi” või „Miamiga” ning vaatasin üha vanemaid seeriaid, kuni silmad hakkasid kipitama. Isegi siis tundsin suurt kergendust, kuuldes, kuidas garaažiuks avaneb, sest see tähendas kellegi kojujõudmist, õhtusööki ja ööd ning ühtlasi seda, et ma ei pidanud enam üksi olema.

Päev pärast valentinipäeva lahkus mu vend töölt tavalisel ajal, õhtul veidi peale kella kümmet. Otse koju tulemise asemel läks ta hoopis külla vanale sõbrale Perkins Day päevilt. Seal jõi ta ära mitu õlut, võttis lisaks mõne kangema napsi ja ignoreeris ema helistamisi, kuni ta telefoni kõnepost täis sai. Kell kaks öösel lahkus ta sõbra juurest, istus autosse ja suundus kodu poole. Samal ajal istus viieteistkümneaastane David Ibarra jalgrattale, et sugulase poolt kähku koju vändata. Ta oli videomänge mängides sugulase diivanile tukkuma jäänud. Poiss tegi parajasti parempööret Dombey Streetilt Pike Avenue’le, kui mu vend talle otsa sõitis.

Tol päeval ärkasin ema karjumise peale. See oli õudne loomalik röökimine, milletaolist ma polnud iial varem kuulnud. Mõistsin esimest korda elus, mis tunnet mõeldakse, öeldes, et veri tardus soontes. Jooksin toast välja ja trepist alla ning peatusin äkki otse enne köögiläve, taibates järsku, et ma ei pruugi üldse valmis olla köögis toimuva nägemiseks. Kuid siis hakkas ema ulguma ja ma sundisin end kööki astuma.

Ema põlvitas maas, pea norus. Isa kükitas ta ees ja hoidis ta õlgadest kinni. Ema hala oli õudne, hirmsam kui piinleva looma hääl. Mõtlesin esimese hooga, et nüüd on mu vend küll surnud.

„Julie,” ütles isa. „Hinga, kullake, hinga.”

Ema raputas pead. Ta oli näost valge. Oma tugevat ja asjalikku ema niisuguses seisundis näha oli üks hirmutavamaid asju mu elus. Tahtsin ainult, et see lõpeks. Seega sundisin end rääkima.

„Ema?”

Isa pöördus ja märkas mind. „Sydney, mine üles. Ma tulen kohe järele.”

Läksin üles. Ma ei osanud midagi muud teha. Istusin voodile ja ootasin. Aeg tundus sel hetkel päriselt peatuvat ja ma ei teagi, kas viieks või viieteistkümneks või jumal teab, mitmeks minutiks.

Viimaks ilmus isa lävele. Märkasin esimese asjana, et ta särk oli väga kortsus ja mitmest kohast venitatud, nagu oleks keegi sealt sikutanud. See jäi mulle palju selgemini meelde kui kõik muu. Paigast ära tiritud ruudumuster.

„Juhtus õnnetus,” ütles isa. Ta hääl kõlas karedalt. „Su vend tegi inimesele viga.”

Hiljem meenutasin neid sõnu ja taipasin, kui sügav tähendus neil tegelikult oli. Su vend tegi inimesele viga. See kõlas nagu kõnekujund, millel on nii otsene kui ka mitu ülekantud tähendust. David Ibarra oli otsene ohver, kuid ta polnud ainus, kes viga sai.

Peyton oli pärast joobetesti politseisse viidud, sest ta vere alkoholisisaldus ületas lubatu kahekordselt. Kuid joobeaste oli ta kõige väiksem mure. Kuna ta oli alles katseajal, polnud seekord, vähemalt esialgu, oodata mingit leebust ega kautsjoni maksmise võimalust. Isa helistas Sawyer Ambrose’ile, vahetas särgi ja läks advokaadile jaama vastu. Ema läks oma tuppa ja sulges ukse. Mina läksin kooli, sest ei osanud midagi muud peale hakata.

„Kindel, et kõik on korras?” uuris Jenn mu kapi juures kohe, kui olime kogunemiselt tulnud. „Sa näed kuidagi imelik välja.”

„Kõik on korras,” vastasin raamatut kotti toppides. „Lihtsalt väsinud.”

Ma ei teadnud ise ka, miks talle juhtunust ei rääkinud. See uudis oli justkui ülemäära suur ja ma ei tahtnud talle paisumiseks õhku anda. Pealegi pidid inimesed nagunii varsti kõigest kuulma.

Õhtul, umbes õhtusöögi paiku, hakkasin sõnumeid saama. Kõigepealt Jenn’ilt, siis Meredithilt ja siis veel mõnelt sõbralt. Lülitasin telefoni välja ja kujutlesin, kuidas jutt levib, umbes nagu veeklaasi tilgutatav värv aegamisi vee ära värvib. Ema oli ikka veel oma toas ja isa polnud kodus, nii et tegin endale natuke juustuga makarone ja sõin need püstijalu köögileti juures ära. Siis läksin oma tuppa, heitsin voodisse ja vahtisin lakke, kuni kuulsin tuttavat garaažiukse avanemise heli. Seekord ei parandanud see mu enesetunnet.

Mõni minut hiljem kuulsin koputust oma toa uksele ja isa astus sisse. Ta nägi surmväsinud välja, silmaalused kottis, ning ta oleks pärast me viimast kohtumist justkui kümme aastat vanemaks jäänud.

„Ma olen ema pärast mures,” pahvatasin, enne kui ta jõudis midagi öelda. Ma polnud kavatsenud seda öelda, kuid minu eest rääkis otsekui keegi teine.

„Ma tean. Küll ta toibub. Kas sa oled söönud?”

„Jah.”

Ta silmitses mind pisut aega, tuli siis läbi toa ja istus mu voodiservale. Minu isa polnud selline tundeline kallistajatüüp. Tema oli pigem õlalepatsutaja ja ta leivanumbriks oli kiirkallistus kolme patsuga vastu selga. Ema oli see, kes mu alati endale sülle tõmbas, juukseid silitas ja kõvasti kaisutas. Kuid nüüd, sel kõige imelikumal ja hirmsamal päeval, isa kallistas mind. Kallistasin teda vastu nii kõvasti, kui suutsin, ning me istusime niiviisi terve igaviku.

Meil seisis ees palju tuttavaid õudusi ja mis veel hullem, ka päris uusi. Mu vend ei saa enam iial endiseks. Ei tule enam ühtegi päeva, mil ma vähemalt korra David Ibarra peale ei mõtle. Ema võitleb muidugi edasi, kuid ta on midagi lõplikult kaotanud. Ma ei suuda enam iial talle otsa vaadata ja selle kadumist mitte märgata. Nii palju „eikunageid”. Kuid praegu hoidsin lihtsalt kõvasti isa ümbert ja pigistasin silmad kinni, et aega veel kord peatada. See ei peatunud.