Читать книгу Püha misiganes - Sarah Dessen - Страница 4

„OLED NÄRVIS?”

Vaatasin ema poole, kes istus köögilaua taga, ees saiake, mida ta süüa ei suutnud. Temast oli kena vähemalt üritada.

„Tegelikult mitte,” vastasin seljakoti lukku kinni tõmmates. See polnud tõsi. Olin juba kaks korda kontrollinud, kas mul on parkimisluba ja tunniplaan kaasas, ja ikka oli tunne, et peaksin vähemalt ühe korra veel kõik üle vaatama. Kuid ma ei tahtnud, et ta muretseks. Vähemalt mitte minu pärast.

„Uude kooli minek on suur elumuutus,” ütles ema.

See lause jäi tekkinud vaikusse hõljuma nagu tühi konks, mis ootab, et selle külge midagi riputataks. Sestpeale, kui ma juuni alguses otsustasin Perkins Day koolist ära tulla ja Jacksoni keskkooli minna, oli ema pidevalt püüdnud mult selgitust välja meelitada, miks ma nii teen. Enda meelest olin piisavalt seletanud. Olin kogu elu Perkins Day’s käinud. Vajasin midagi teistsugust, eriti pärast viimase aasta üleelamisi. Ja muidugi oli veel üks põhjus, millest ma ei rääkinud: raha.

Peytoni viimatine kaitsmine polnud odav lõbu. Selle ja muude Sawyer Ambrose’i arvete kuhi aina kasvas. Sellest polnud küll avalikult räägitud, aga ma teadsin, et meil on rahaga kitsam kui iial varem. Lõpetasime majahoidja palkamise ja müüsime maha ühe oma autodest. Müüsime ära ka oma lemmikrannikulinnas Colbys asuva rannamajakese, mida olime üsna harva kasutanud. Minu koolikulude koha pealt polnud keegi sõna võtnud, aga arvestades kahe aasta pärast kätte jõudvat kolledžisse minekut taipasin, et see on vähim, millega aidata saan. Lisaks olin valmis anonüümseks eluks.

Kaks päeva pärast venna kohtuotsust käisime emaga Jacksonis mind kooli registreerimas. Ema oli ikka veel nagu elav laip, jõi iga päev hommikust õhtuni kohvi ega söönud peaaegu midagi. Isa oli taas reisima hakanud. Ta võttis järgemisi vastu tööotsi, mida pakuti väljastpoolt kodulinna, ning meie jäime kahekesi koju, kui ema parajasti ei teinud kolmetunnist reisi Lincolni Kinnipidamiskeskusesse, kus ta käis kaks korda nädalas, pluss nädalavahetuse külaskäigud üle nädala. Ometi oli ta kooli esindajaga kohtumise kokku leppinud, näo ära meikinud ja mu paberid minu nimesildiga kausta kogunud. Kui külaliste parklas peatusime, lülitas ta mootori välja ja silmitses peahoonet.

„See on suur,” nentis ema ja vaatas siis minu otsa, nagu lootes, et ma muudan meelt. Mina aga lükkasin juba ust lahti.

Koolihoones haises puhastusvedeliku ja võimlamattide järele. See oli imelik, sest võimla asus tegelikult teisel pool koolihoovi. Perkins Day keskkoolis, mis oli äsja põhjalikult remonditud ühe vilistlase rahadega, kes oli asutanud suhtlusportaali Ume.com, oli kõik uus või peaaegu uus. Jacksoni kool nägi vastupidi välja nagu lapitekk. Koolikompleks koosnes hiljem juurde ehitatud tiibadega vanadest majadest, ja siin-seal seisis haagiselamuid. Kui meie seal käisime, oli koolis vaid paar õpetajat ja natuke muud personali ning see laskis koridoridel laiemana ja majadel suuremana paista. Sekretäri kabinetis, kus haises vängelt kaneelilõhnaline õhuvärskendaja, polnud kedagi töölaua taga, nii et istusime lössivajunud diivanile.

Ema sättis jalad risti ja vaatas siis endast paremal pool seisvat raudriiulit, millel oli igasuguseid omavahel kokkusobimatuid rõivaid täis kast sildiga „Kaotatud ja leitud”. Veel oli seal virn söömishäireid tutvustavaid voldikuid ja tühi pabertaskurätikute karp. Sain ta näoilmet jälgides aru, et kui ta poleks juba enne masenduses olnud, siis oleks see riiul tal aidanud sinna jõuda.

„Pole midagi, ema,” ütlesin. „Ma tahangi just sellist kooli.”

„Oh, Sydney,” vastas ema ja hakkas lihtsalt nutma. Seegi kuulus uutmoodi Julie juurde. Emal olid alati pisarad kergesti silma tulnud, aga peamiselt pulmi ja kurbi filme vaadates. Ehk siis normaalne värk. Nüüdsed äkilised pisarauputused olid teistsugused ja kui need juhtusid, ei osanud ma kunagi midagi peale hakata. Seekord ei saanud ma talle isegi taskurätti pakkuda.

Kuid praegu kontrollisin köögis oma koti uuesti üle ja mõtlesin siis, kas peaksin äkki midagi muud selga panema. Perkins Day’s kanti koolivormi, seega polnud ma harjunud koolis käimiseks riideid valima. Pärast mitme variandi katsetamist otsustasin teksapükste ja oma nööbitava, väikeste lillakaspunaste kärbseseente mustriga lemmikpluusi kasuks. Kõrva panin kuueteistkümnendaks sünnipäevaks saadud hõbedast kreooli kõrvarõngad. Aga oleksin meelsasti ka laigulise maskeerimisülikonna selga tõmmanud, kui see oleks aidanud mul rahva hulka kaduda.

„Sa näed väga ilus välja,” lausus ema justkui mu mõtteid lugedes. „Hakka nüüd minema. Esimesel päeval ei tahaks hiljaks jääda.”

Noogutasin, tõstsin seljakoti rihmapidi õlale ja läksin siis ema juurde. Ta oli saiakesest suutäie hammustanud. Progress.

„Ma armastan sind,” ütlesin kummardudes ja teda põsele suudeldes.

Ta võttis mul käest kinni ja pigistas seda natuke liiga kõvasti. „Mina armastan sind ka. Kena päeva sulle.”

Noogutasin, läksin garaaži ja istusin oma autosse. Sissesõiduteelt välja tagurdades vaatasin köögiakna poole ja nägin, et ema istub endiselt samal kohal. Olin arvanud, et ta vaatab mulle järele, kuid ta ei teinud seda. Ta silmitses kruusi käes hoides hoopis vastasseina. Ta ei joonud ega pannud kruusi käest, lihtsalt hoidis seda südame ligi – ja miskipärast tegi see mu nii kurvaks, et kibelesin kähku sealt ära sõitma.

Pääsesin koolist tulema kell veerand neli. Kümme minutit pärast viimase kella helisemist oli alumisse parklasse jäänud vaid minu auto. Vähemalt seekord oli tore üksinda olla.

Kool oli lihtsalt jube suur. Koridorid, mis mu esimesel külaskäigul kolm nädalat tagasi paistsid nii laiad, olid nüüd inimesi tihedalt täis. Ei saanud sammugi astuda, ilma et sa kellegagi kokku ei põrganud või siis kellegi kätt või küünarnukki müksanud. Olin seda küll ette näinud. Aga tõeliseks üllatajaks oli lärm. Kellad tirisesid kiledalt, pikalt ja kõrvulukustavalt. Lisaks lärmasid tööliste löökvasarad, lammutati ja ehitati uuesti ühte paljudest lagunenud kõnniteedest. Ja inimesed karjusid vahetpidamata nii koridoris, õues kui ka klassi ukse taga sedavõrd valjusti, et see pani võpatama isegi siis, kui klassi uks oli korralikult kinni. Mõttekäik, et niisuguses silgud karbis olukorras vestluskaaslased sind ei kuule, oli täiesti loogikavastane, kuid seda tundusid arvavat kõik. Ilmselgelt.

Ma suhtlesin päeva jooksul vaid ühe inimesega. See oli väga elavaloomuline tüdruk nimega Deb, kes esitles end Jacksoni kooli isehakanud suursaadikuna. Ta ilmus mu koduklassi kingikotiga, milles oli kooli kalender, Jacksoni jalgpallimeeskonna pastakas ja mõned ise tehtud küpsised koos Deb’i visiitkaardiga juhuks, kui mul peaks tekkima küsimusi või muresid. Kui ta minema läks, jõllitasid kõik mind, nagu oleksin veel imelikum kui enne. Äge.

Nüüd, mil olin jälle üksi jäänud, nuputasin, mida peale hakata. Koju ei saanud ma minna, sest õhtusöögini oli üle kahe tunni aega. Olin seda ajavahemikku peljanud juba enne seda, kui mu vend minema viidi. Tundsin end äkki nii armetuna. Kui ma vihkasin nii suurt rahvahulka kui ka omaette olemist, mis mul siis üldse üle jäi? Ma polnud ammu niisugust nukrust tundnud. Käivitasin auto, just nagu oleks võimalik minema sõites kurbus maha jätta.

Seisin parajasti koolist kvartali kaugusel valgusfoori taga, kui vaatasin teisele poole tänavat ja märkasin väikest ärikeskust. Seal olid küünetehniku salong, alkopood, kaalust alla võtmise keskus ja nurga peal pitsabaar.

Pärast kooli oli pitsa minu jaoks samaväärne või väärtuslikumgi kui tavapärane popkornikausiga „Suure New Yorgi” vaatamine. Perkinsist kvartali kaugusel oli samuti väike ostukeskus ja sealne Itaalia restoran Antonella oli praktiliselt meie kooli klubiks saanud. Seal müüdi puuküttega ahjus valmistatud gurmeepitsasid, kohvibaarist sai vahvlijäätist ning seal oli parim automaadikokakoola, mida ma eales olen maitsnud. Meredith läks pärast tunde alati otse võimlemistreeningule, kuid meie Jenn’iga käisime vähemalt kord nädalas Antonellast läbi ning jagasime õppimist teeseldes omavahel singi-ananassi-brokolipitsat. Tegelikult veetsime enamasti aega keelepeksu ja populaarsemate õpilaste jälgimisega. Nood istusid alati akna all pika perelaua taga, flirtisid ja loopisid üksteist kõrreümbristega.

Täna oli kõik uus. Pitsa näol võisin lõpuks saada midagi harjumuspärast. Pikemalt mõtlemata lülitasin suunatule sisse, vahetasin sõidurida ja keerasin parklasse.

Sisenedes sain hetkega aru, et see koht on hoopis teistsugune. Rannapitsa oli väike ja kitsas koht, mida ei valgustatud moodsate kuppellampidega nagu Antonellat, vaid kollaselt kumavate päevavalguslampidega, millest osa ei põlenud. Laudu oli vähe ja toole asendasid luitunud nahkkattega isteboksid. Seinad olid kaetud tumedate puitpaneelidega ja seal rippusid reas mustvalged fotod randadest ja laudteedest. Kõrge klaasleti tagant paistis erinevate pitsade rivi ja laia suuga tellisahi, mille esiküljele oli luitunud tähtedega kirjutatud KUUM. Joogiautomaadi kohal laes rippuv televiisor näitas spordisaadet ja selle kõrval seisis kõrge, laiali variseda ähvardav plastkaantega menüüde virn. Mu pea kohal mängis muusika. Oleksin võinud vanduda, et kuulen bändžohelisid.

Sisse astunud, lasksin uksel enda taga kinni vajuda, kuid jätsin käe vastu ukseklaasi, mõistes, et siiatulek võis olla viga. See koht polnud ilmselgelt Jacksoni kooli õpilaste ega tegelikult ka kellegi teise seas populaarne. Olin ainus külastaja.

Pöördusin juba, et ära minna, kuid teispool ust seisis üks noormees. Ta oli pikka kasvu, pruunide õlgadeni juustega ja tal olid valge T-särk, teksapüksid ja seljakott. Ta ootas, kuni ma uksest kõigepealt sammu ja siis teise eemale taganesin, enne kui meid lahutava ukse lahti lükkas ja sisse tuli.

Tundsin, et ei saa välja tormata, ilma et endast veidrat muljet ei jätaks. Seega läksin leti juurde tagasi ja võtsin virnast menüü. Mõtlesin teeselda, et uurin seda natuke aega, ja kuni too noormees tellib, lasen vaikselt jalga. Hetk hiljem pilku tõstes aga nägin, et ta seob endale leti taga põlle ette. Pagan. See kutt töötas siin. Ja nüüd silmitses ta mind.

„Saan ma kuidagi aidata?” küsis ta. Nägin nüüd ta särgil kirja SAADE „VIHARAVI”. WCOM RAADIO.

„Ee,” ütlesin uuesti pilku menüüle pöörates. See hakkas mu käes kleepuma ja ma ei suutnud lugedes ühestki sõnast aru saada. Heitsin paanikas pilgu klaasleti pitsalõikudele. „Palun üks pepperonilõik. Ja jook.”

„Seda saab,” vastas noormees ja haaras oma selja tagant raudpanni. Ta liigutas pitsalõike hetkeks mingite suurte tangidega, valis ühe hiiglasliku välja, tõstis pannile ja libistas ahju. Siis lükkas ta kassaaparaadi juurde tagasi minnes juuksed silmilt ja vajutas paari nuppu. „Kolm nelikümmend kaks.”

Tuhnisin rahakotis ja ulatasin talle viieka. Kui ta vahetusraha otsis, märkasin kassaaparaadi kõrval seisvat kruusi, mis oli täis YumYum’i pulgakomme. Kruusi taga seisis roosa markeriga kirjutatud silt VÕTA ÜKS! Lapsena ma armastasin neid komme väga, kuid polnud juba mitu aastat ühtegi söönud. Hakkasin oma lemmikut otsides komme sobrama, põlates ära nii rohelise õuna, arbuusi- kui ka kirsimaitselised.

„Üks dollar ja viiskümmend kaheksa senti tagasi,” teatas noormees mulle peopesal raha ulatades. Kui selle koos letile asetatud tühja kruusiga vastu võtsin, lisas ta: „Kui sa otsid suhkruvati- või mullinätsumaitselisi, siis ära näe vaeva. Neid lihtsalt ei ole.”

Kergitasin kulme. „On need nii populaarsed?”

„Leebelt väljendudes jah.”

Siis lendas uks mu selja taga pauguga lahti ja keegi tormas minust kontsaklõbinal mööda. Pead pöörates jõudsin näha heledapäist tüdrukut tagaruumi kadumas, enne kui uks sildiga AMETIRUUM ta järel kinni vajus.

Noormees kissitas ukse poole silmi ja vaatas siis uuesti mind. „Sinu pitsa saab kohe valmis. Toon selle lauda.”

Noogutasin, täitsin joogiautomaadist oma kruusi ja võtsin paar salvrätikut. Istusin laua taha ja hakkasin oma telefoni uurima, lihtsalt et midagi teha oleks. Mõni minut hiljem kuulsin, kuidas ahjuuks avanes ja sulgus ning noormees tuli lükandustest välja ja asetas papptaldrikule tõstetud pitsalõigu mu ette.

„Tänan.”

„Võta heaks,” vastas noormees. Kuulasin, kuidas ta läks AMETIRUUMI ukse taha ja koputas.

„Lase jalga,” vastas tütarlapsehääl. Sellegipoolest kuulsin hetk hiljem, et uks tehti lahti.

Taas üksi jäädes hammustasin oma pitsast suutäie, ehkki polnud tegelikult üldse näljane. Siis hammustasin veel ühe suutäie. Edasi pidin end juba jõuga ohjes hoidma, et mitte kogu lõiku korraga suhu toppida. Tähendab, pepperonipitsa on ju ikkagi pepperonipitsa. Kõige harilikum sort. Aga see siin oli imehea. Tainas oli korraga nii pehme kui ka krõbe ja kaste oli just parajalt vürtsikas, mitte otseselt magus, kuid peaaegu hõrk. Ja juust – selle kirjeldamiseks ei jätkunud sõnu. Helde taevas.

Olin nii süvenenud oma pitsalõigu kugistamisse, et ei märganudki kohe, kuidas keegi leti tagant välja tuli. Siis kuulsin küsimust:

„Kas maitseb?”

Tõstsin pilgu ja nägin umbes mu isa vanust meest. Ta võis tegelikult olla natuke noorem. Mehel olid hallisegused tumedad juuksed ja põll.

„See on suurepärane,” vastasin. Mul oli suu alles täis. Neelasin pitsa alla ja lisasin: „Ilmselt parim, mida kunagi saanud olen.”

Mees naeratas meelitatult ja võttis siis kassaaparaadi kõrvalt YumYum’ide kruusi. „Kas sa kommi said juba? See on täiuslik järelroog. Aga suhkruvati- või mullinätsumaitseliste otsimisele ära aega raiska. Neid meil pole.”

„Ma kuulsin juba, et need on väga populaarsed.”

Mees krimpsutas nägu ja vangutas pead ja siis kuulsin minagi, et tagauks avati. Hetk hiljem kõndis noormees minust mööda ja blond tüdruk lonkis tal sabas. Tüdrukul oli pulgakomm käes. Roosa.

„Mis ajast meil leti valveta jätmise komme tekkis?” küsis mees tangidega pitsalõike sättides. „Mulle pole keegi öelnud, et nüüdsest inimeste aususele rõhume.”

„Ära karju ta peale,” kamandas tüdruk. Ta kandis õlapaeltega kleiti ja plätusid. Ühe käe ümber oli hulk hõbevõrusid. „Ta turgutas mind.”

Vanem mees tegi ahjuukse lahti, piilus sisse ja lõi ukse pauguga kinni. „Sind oli vaja turgutada?”

„Täna oli küll.” Tüdruk tõmbas kassa vastas asuva laua alt tooli välja ja istus. „Daniel jättis mu maha.”

Mees peatus ja pöördus tema poole vaatama. „Mida? Tõsiselt räägid või?”

Tüdruk noogutas aeglaselt ja toppis kommi uuesti suhu. Hetk hiljem sirutas ta käe lähima salvrätikutopsi poole, võttis räti ja kuivatas sellega silmi.

„Mulle pole see kutt kunagi meeldinud,” teatas vanem mees uuesti ahju poole pöörates.

„Meeldis ikka küll,” vaidles noormees vaikselt vastu.

„Ei meeldinud. See kutt oli liiga ilus. Vaata ta juukseid. Sihukeste juustega kutti ei saa usaldada.”

„Isa, sellest pole midagi,” lausus tüdruk endiselt silmi tupsutades ja tõmbas kommi suust välja. „Tal on viimane keskkooliaasta, ta ei tahtnud ennast siduda ja muu bla-bla-bla.”

„Mingu persse,” vastas tüdruku isa ja vaatas vilksamisi minu poole. „Vabandust.”

Tundsin, et jäin pealtkuulamisega vahele, ja läksin näost punaseks. Asusin uuesti oma pitsa kallale.

„Jama on see,” jätkas tüdruk järgmist salvrätti võttes, „et kui Jake mu suve alguses maha jättis, rääkis ta täpselt sama juttu. „Suvi on! Ma ei taha end kellegagi siduda!” No tõesti, ma ei saa sellisest aastaajalisest mahajätmisest aru. See on väga julm.”

„Need juuksed,” pomises mees. „Need juuksed pole mulle kunagi meeldinud.”

Välisuks avanes ja sisse tulid kaks noorukit, mõlemal rula kaenlas. Kuni nendega tegeldi, jõudsin mina oma pitsa lõpetada, püüdes mitte vaadata blondi tüdrukut, kes oli ühe jala istumise alla tõmmanud ning vahtis lõuga käele toetades ja pulgakommi lutsutades aknast välja.

Rulatajad leidsid endale laua ja peagi toimetas noorem mees neile tellitud toidu kätte. Tagasiteel leti taha puudutas ta korraks tüdruku õlga ja ütles midagi minule kuulmatut. Tüdruk vaatas noormehele otsa, noogutas, ja too läks edasi.

Vaatasin kella. Kui praegu siit ära lähen, jääb õhtusöögini ikka veel vähemalt tund. Sellele mõtlemine tekitas tunde, nagu oleks mul raske koorem turjal. Rannapitsa polnud mingi ideaalne koht, kuid siin polnud vähemalt need tuttavad neli seina, mis mulle tühjust kiirgasid. Tõusin ja tõin endale veel juua.

„Peaksid kommi võtma,” sõnas tüdruk, kui hakkasin lauda tagasi minema. Ta pilk oli endiselt aknast välja suunatud. „Need on tasuta.”

Vastupanu oli ilmselgelt mõttetu. Minult oodati seda. Läksin kruusi juurde ja hakkasin uuesti selles sobrama. Ootasin tegelikult, millal tüdruk mulle ütleb, et roosasid komme ei ole, aga ta ei öelnud seda. Ometi kõnetas ta mind peagi.

„Millist maitset sa otsid?”

Kiikasin tüdruku poole. Tema isa määris leti taga tainasõõrile kastet ja too minuvanune kutt luges kassat üle. „Kaljamaitselist,” vastasin.

Tüdruk vaatas mulle otsa. „Päriselt või?”

Ta oli ilmselgelt šokeeritud. See üllatas mind nii, et ma ei osanud midagi vastatagi. Kuid ta rääkis ise edasi.

„Mitte kellelegi,” teatas ta, „ei meeldi kaljamaitselised Yum-Yum’id. Need jäävad alati järele, isegi siis, kui kõik muud viletsad, nagu segamaitselised ja põldmarjakommid, on läinud.”

„Mis põldmarjal viga on?” küsis vanem mees.

„See on sinine,” vastas tüdruk otsekoheselt ja pöördus uuesti minu poole. „Sa räägid täitsa ausalt või? Kas need on tõesti su lemmikud?”

Nüüd vaatasid kõik minu otsa. Neelatasin. „Noo… jah.”

Vastamise asemel lükkas tüdruk oma tooli eemale ja tõusis püsti. Enne, kui arugi sain, mis toimub, kõndis ta juba minu poole. Mõtlesin, et nüüd läheb vist esimest korda elus kommieelistuste teemal tüliks, aga ta möödus minust. Pöördusin ja nägin, et ta läheb tagaruumi ukse juurde, avab selle ja siseneb.

Vaatasin leti taga askeldava mehe otsa, kuid too kehitas vaid õlgu ja puistas pitsale juustu edasi. Tagaruumist kostis nüüd sahtlite avamist ja sulgemist ning kapiuste paukumist, aga ma ei näinud, mis seal toimub. Siis jäi tagaruumis vaikseks ja tüdruk tuli tagasi, kilekott käes. Ta tuli mulle nii lähedale, et meie vahel oli vähem kui kümme sentimeetrit, ja ulatas kilekoti mulle.

„Ole lahke,” teatas ta. „Need on sulle.”

Võtsin koti vastu. Selles oli vähemalt viiskümmend kaljamaitselist YumYum’i pulgakommi, võib-olla rohkemgi. Jõllitasin neid terve minuti kõnevõimetult, enne kui tüdrukule otsa vaatasin.

„Mina võin neid ju vihata, kuid need on ikkagi kommid,” selgitas tüdruk. „Ma ei suutnud neid lihtsalt minema visata.”

Silmitsesin uuesti kilekotti. See oli mu käes täitsa raske. „Aitäh,” ütlesin.

„Pole tänu väärt.” Tüdruk naeratas ja sirutas käe. „Mina olen Layla.”

„Sydney.”

Surusime kätt. Tekkis vaikus. Kui talle uuesti otsa vaatasin, kergitas ta kulme.

„Oh,” ütlesin kähku, võtsin kotist pulgakommi ja harutasin paberist lahti.Toppisin kommi suhu ja olin hetkega jälle kümneaastane ning koos Peytoniga tagasiteel poest, kus me oma taskuraha kommidele kulutasime. Tema valis alati šokolaadi, kas siis metsa- või maapähklite või karamelliga. Minule meeldis puhas suhkur ja pikk nauding. Igas YumYum’i pakis oli vähemalt kaks kaljakommi. Sõin alati ühe neist kohe ära ja teise hoidsin lõpuks, kui kõik muu oli juba söödud. Mõtlesin oma Lincolnis viibivale vennale ja küsisin endalt, kas neile seal antakse üldse šokolaadi. Mõtlesin, et peaksin paluma emal talle sinna šokolaadi viia.

Just siis helises letil telefon. Noorem mees vastas kõnele.

„Rannapitsa, Mac kuuleb.” Ta haaras märkmeploki ja tõmbas kõrva tagant pliiatsi. „Mhmh. Jah. See paneb ühe dollari juurde. Muidugi. Teie aadress?”

Vanem mees luges üle noormehe õla tellimust, kuni too kirjutas, haaras siis tainatüki ja hakkas seda õhus keerutades vormima. „Tellimus läheb meiekanti, nii et saad kodu juures maha minna,” sõnas ta Laylale. „Helista emale ja küsi, kas tal on midagi vaja.”

„Okei,” kostis tüdruk üle õla ja vaatas siis uuesti minu otsa. „Sa käid Jacksoni koolis?”

Noogutasin. „Täna oli esimene päev.”

Ta krimpsutas nägu. „Uhh. Kuidas siis oli?”

„Mitte eriti tore,” vastasin ja osutasin peaga kommikotile. „Aga sellest on abi.”

„Alati on,” kinnitas tüdruk. Ta viipas mulle, pööras kannalt ringi ja hakkas tagaruumi ukse poole minema. Mina läksin oma YumYum’idega tagasi laua juurde ja korjasin oma rämpsu ja koti kokku.

„Ütle, et ta ootaks mind väljas,” käskis noorem mees vanemat, kui ma ukse poole suundusin. „Starter jamab viimasel ajal. Mul võib aega minna.”

„Ära seekord silti unusta!”

Lõpuks lahkusime korraga, just nagu tulimegi. Mina kõmpisin läbi parkla oma auto juurde, tema aga sörkis vana pikapi poole. Jälgisin, kuidas ta kastist magnetiga sildi võttis ja selle plaksuga juhiuksele lõi. Sildil oli kirjas RANNAPITSA, PIIR-KONNA PARIM. Selle all oli telefoninumber.

Kell oli juba nii kaugel, et kohe minema sõites oleksin võinud täpselt õhtusöögi ajaks koju jõuda. Kuid ma jäin kohale, kuni kandilise termoskarbiga Layla välja ilmus. Esimese valgusfoori taga oli meie vahel veel paar autot, kuid ma püsisin neil ikkagi paar kvartalit sabas, kuni liiklusvoog meid üksteisest lahutas. Alles siis võtsin teise pulgakommi paberist välja ja nautisin seda terve kodutee.