Читать книгу Nicole'i kaks elu - Sarah Rosten - Страница 5

“Mul sündis poeg. Mul sündis poeg. Ma abiellun Annaga…” tagusid meelekohtades mehe sõnad.

Nicole sööstis auto juurde. Ta ei kuulnud, kuidas mees talle järele karjus, et ta peatuks ja rumalusi ei teeks. Ta ei kuulnud midagi. Peas vasardas ainult üks: tema tütar hukkus ja mehele sündis poeg…

Mark, tema Mark, vaatas teda külmade ja võõraste silmadega ning rääkis karme asju. Veel täna hommikul – kõige lähedasem ja kallim… Tema võrratu Mary isa. Kahekesi rõõmustasid nad tütre sünni üle ja tundsid kaotusvalu. Ja nüüd kaotab ta mehe. Juba kaotaski.

Tema valu muutus kahekordseks siis, kui mees sellest lahti sai. See kahekordne valu sundis teda kohalt sööstma ja majast välja tormama.

Kingade kõrged kontsad takistasid jooksmist ja ta viskas need jalast, jätkates oma teekonda paljajalu.

Ta ei mäletanud, kuidas ta mehe, nüüd juba põlatud mehe kingituse käivitas ja kõigest jõust gaasipedaalile vajutas. Auto möirgas metsikult, nagu oleks ka tema valu tundnud, ja võttis järsult kohalt. Sel hetkel vihkas Nicole seda autot meeletult. Autot, mille oli ostnud tema mees teise naise poolt sünnitatud poja auks temale. Samal ajal kui tema, Nicole, oli kaotanud oma ainsa tütre, kelle sünni järel ta viljatuks jäi. Kõik, mille vastu ta Chevrolet’s puutus, tundus kleepuv ja vastik. Ta tahtis selle auto hävitada.

Ta vihkas ennast.

Hädavarest.

Õnnetut.

Murtut.

Silmad keskendusid ette vaatamisele, kuid ei näinud midagi. Sel hetkel oli tal päris ükskõik, mis temaga juhtuda võib. Tal kadus igasugune huvi elu vastu. Alles hiljuti oli ta kaotanud armastatud tütre, nüüd mehe… Mõtetes ujus esile kord mehe õnnelik, kord sõbranna kavalalt naeratav nägu. Pisarad voolasid lakkamatute ojadena mööda ta nägu. Praegu tahtis ta vaid üht – surra.

Nicole kihutas mööda arvukatest eramajadest ja naftapuurtornidest, mõistmata ise, kuidas tal õnnestub sooritada manöövreid autovoolus. Linana laskus linnale varajane talvine hämarus. Sinakas-mustal taevavõlvil loitsid esimesed tähed. Tänavatel süttisid rohkearvulised laternad ja lõid särama reklaamide neoontuled. Nicole kihutas juba mööda kaldaäärset mugavate kohvikutega randa. Ookeanilt puhus kerge briis ja kostis palmide sõbralikku sahinat. Kuid Nicole’il polnud aega oma kalli Los Angelese ilu jaoks, linna jaoks, kus ta oli sündinud ja üles kasvanud.

Tal oli valus hingata, tundus, et süda on tõusnud kusagile kõri alla. Südame asemel põles tuli, mis põletas hinge ja murdis keha.

Murest murtuna ei märganud ta, kuidas ta kihutas Santa Monicasse viivale teele. Vabadust tundes vajutas ta veelgi tugevamini gaasipedaali ning kulges nüüd tuule kiirusel mitte kuhugi. Signaali andes möödusid temast vastu tulevad autod, valgustades hetkeks tema meeleheitest ja murest moondunud nägu. Kiirus oli selline, et mööda randa kulgev tee möödus rataste all musta lindina. Palmid, mis kasvasid mõlemal pool teel, sulasid üheks tervikuks. Kuid Nicole ei vaadanud kõrvale. Linnalähedane maastik teda praegu ei huvitanud. Ta uppus oma süngetesse mõtetesse, lahustudes ootamatus uues mures. Tee kitsenemist näitavast märgist lendas ta mööda nagu poleks seda olnudki. Ta ei mõelnud ka sellele, miks eespool sõitvad masinad kõigil neljal real kiirust vähendavad.

Ta ei pööranud tähelepanu sellelegi, et autod reastuvad järjekindlalt kahele kaitsetarata reale. Ta ei näinud midagi. Oma Chevrolet’ga kiilus Nicole lihtsalt autovoolu vahele, nagu kiirekäiguline jaht lõikaks laineid. Ja ta ei märganud isegi seda, et tema ette oli sattunud suur, reklaame täis külmutusauto, mis vedas kokakoolat.

Ta ei jõudnud kõrvale pöörata.

Ta ei jõudnud pidurdada.

Ta ei jõudnud…

Kõik juhtus ühe silmapilgu jooksul nagu valguse sähvatus öös.

Sel hetkel tundus talle, et ta näeb jubedat unenägu. Tuleb vaid pingutada ja ta ärkab. Siis asub kõik oma kohale…

Nicole kuulis pidurite kriginat. Seejärel tundis ta lööki. Ja täielikku väljalülitamist kõigest.

Löök oli tohutu, koletusliku jõuga. Tema Chevrolet lihtsalt tungis külmutusautosse ja samas lendas kukerpallitades umbes viis meetrit kõrvale. Autost ei jäänud praktiliselt mitte midagi järele. See muutus suitsevaks vanarauahunnikuks.

Nicole lendas arusaamatul kombel salongist välja ja maandus vana Mustangi, mida juhtis keegi noormees, rataste all.

Noormees ei saanud peaaegu üldse kannatada, kui mitte arvestada ehmatust ja marrastusi. Praegu istus ta rooli taga mitte midagi mõistvate silmadega ega suutnud toibuda hinge tarduma panevast hirmust.

Kõrvulukustav sireenide huilgamine, politsei, kes õnnetuspaiga ümber piiras ja sündmuskoha puna-valge plastiklindiga piiras, kiirabi, arstid…

Kõikjal hõljus bensiini, vere, masinaõli ja põlemise lõhn.

Hõbedaste triipudega vormis meedikud tegid oma tööd täpselt ja ladusalt.

Teadvuseta olekus, moonutatud näoga naine asetati ettevaatlikult kanderaamile. Sellele, mis oli tema näost järele jäänud, asetati hapnikumask, millest mingisuguse aparaadi külge olid kinnitatud torud ja juhtmed. Üks inimene seisis kanderaami kõrval ja hoidis tasakaalus läbipaistvat kotikest, millest läbi toru tilkus kannatanu kätte läbipaistev vedelik. Teine kuulas tema südant. See lõi. Nõrgalt, kuid lõi.

See, et Nicole kohapeal ei surnud, oli tõeline ime.