Читать книгу Nicole'i kaks elu - Sarah Rosten - Страница 6

Kooma kestis peaaegu terve nädala. Arstid lootsid aina vähem ja vähem, et Nicole toibub.

Mark Envar sai toimunust teada samal päeval. Kuid mitte kohe. Teda ei saadud kaua telefoni teel kätte, sest naise järel oli ka tema autosse istunud. Mitte selleks, et Nicole’ile järgneda, vaid selleks, et külastada oma armukest, kellega ta kavatses abielluda.

“Kallis, ma helistasin sinu naisele ja õnnitlesin teda sinu poja sünni puhul,” lausus Anna mesimagusa häälega, võttes Markil kaela ümbert kinni.

“Miks sa seda tegid?” küsis mees süngelt, tõmbudes naisest kõrvale. “Ma ju ütlesin, et temaga on vaja rääkida. Alles ta ju mattis oma lapse!”

“Noh ja siis!” oli Anna ennast täis. “Ka sina kaotasid lapse,” tuletas ta mehele meelde.

“Lollakas! Leidsid, kellega võrrelda! Talle ei jäänud mitte kedagi. Ta on nüüd täiesti üksi. Vanemad on tal surnud ja mina lähen ära. Pärast seda, kui Mary oli sündinud, ütlesid arstid talle, et ta ei saa enam kunagi lapsi. Aga mulle sündis poeg!” Marki hääles oli metalne toon. Tema armastus oma naise vastu oli ammu kadunud, kuid austus ja soojus olid jäänud.

“Peale selle on tal töö juures probleemid. Galerii suletakse kohe-kohe. Tal on selletagi raske ja ma tahtsin temaga ettevaatlikult rääkida, aga sina…”

“Miks sa minuga niimoodi räägid? Mida ma siis nii valesti tegin?” ei kuulanud Anna juttu lõpuni ja krimpsutas solvunult nägu.

“Aitab idioodi mängimisest!”

“Kas oled sellepärast nii vihane, et tema sulle hüsteerilise etteaste korraldas?”

Sõnale “tema” asetas Anna erilise rõhu.

“Ta korraldas selle endale,” vastas Mark lühidalt.

“Kuidas nii?” imestas Anna ja suunas kallimale silmad, kus helkis kaval tuluke.

“Istus autosse ja kihutas kohutaval kiirusel kuhugi,” vastas mees lühidalt.

Süüdlaslikku ilmet näole manades lähenes Anna uuesti Markile. Liibus mehe rinnale, embas teda keskkohalt ja hakkas põrandale vaadates tasakesi lipitsevalt rääkima.

“Nagunii oleks tulnud talle kõigest rääkida…”

Ta suunas Markile oma süüdlaslikud silmad ja lalises kaeblikult:

“Noh, riidle minu, rumalaga, minu pidurdamatuse pärast. Aga ma armastan sind nii väga…”

Tema haleda hääle peale muutus Mark sõbralikumaks. Tal ei olnud enam tahtmist oma poja emale etteheiteid teha, tema salasepitsusest aga ei olnud mehel aimugi.

“Olgu, juhtus, mis juhtus,” ütles mees leplikult, “läheme parem meie pojakese juurde, tahan teda näha.”

Anna vaatas uhkusega Mark Envarile otsa ja võttis tal käest, et juhtida mees lastetuppa. Ta oli jõudnud soovitud eesmärgini. Ta oli suutnud saavutada rikka mehe armastuse. Ja enamgi veel, ta plaanis selle mehega lähemal ajal abielluda. Tema visa kangekaelsus püstitatud sihi saavutamisel oli saanud autasu. Ja teda ei häirinud hoopiski, et sellega oli ta purustanud kellegi elu. Vastupidi, see rõõmustas teda eriti. Ta oli juba ammu ja piinavalt kadestanud Nicole’i kõige mustema kadedusega ainult sellepärast, et too oli sündinud kuldsesse hälli. Sest sünnist saati ei olnud tal vaja mõelda, kuidas raha saada. Tal oli kõik olemas. Aga Annal ei olnud midagi. Ja ainult sellepärast vihkas ta oma sõbrannat ja heategijat.

Anna oli sündinud vaesesse perre. Tema vanemate maja asus konservitehase kõrval, kus nad mõlemad töötasid.

See asjaolu rõhus tüdrukut tugevasti. Ta unistas rikkusest. Luksuslikust villast mere ääres. Võimalusest mitte midagi teha ja rahas supelda. Ja nüüd, kui tal osutus võimalikuks hankida rikas mees, ei tahtnud ta endise elu juurde enam tagasi pöörduda.

Tema poja tuba asus teisel korrusel. Nad läksid mööda puidust treppi üles, läbisid koridori, mida valgustasid seinalambid, ning jõudsid lastetuppa. Põnn magas muretult oma voodis. Ta oli isaga sarnane nagu kaks tilka vett. Sarnasus võimendus sellega, et pisike oli samuti täiesti kiilakas. Mark kummardus lapse kohale, et teda paremini vaadelda. Talle ei saanud jääda märkamatuks sarnasus tema endaga väikelapseeas. Et selles veenduda, võttis ta taskust oma lapsepõlvepildi, mille oli spetsiaal-selt võrdlemiseks perekonnaalbumist välja võtnud. Pildil oli ta kahekuune. Väikest Mark Envarit liigutavates triibulistes sipukates oli pildistatud vankris magavana.

Mark vaatas pilti, seejärel poega, siis suunas pilgu jälle pildile. Tema näol mängles tahtmatult vaimustunud naeratus. Talle ei meenunud enam, et Anna oli helistanud tema naisele ja tal tuli kõik üles tunnistada. Ja et naine, olles seetõttu täiesti süüdimatus olekus, sööstis autoga teadmata suunas. Mark ei mõelnud isegi sellele, kuhu ta võis sõita. Teda ei häirinud, et naisel oli tugev vapustus. Praegu, kummardudes oma poja kohale, unustas ta kõik muu.

Anna lähenes talle tagantpoolt ja embas teda, vaadates üle õla fotot.

“Kallis, kas see oled tõepoolest sina?” hüüatas ta. Tema näol peegeldus uhkus enda ja poja üle.

“Täpselt meie Teddy koopia! Just nagu kaks tilka vett! Sa ei saa pojast lahti ütelda. Teid kahte vaadates ei ole mingit DNA-testi vaja!”

“Aga kes sulle ütles, et kavatsen pojast loobuda?”

Ta pööras pea Anna poole.

“Sa ei ole mind täna isegi suudelnud!”

Anna kujutas endast solvatut, kuna mõistis Marki liigutatud olekut.

“No-noh, pisike, ära solvu! Parem vaata, mille ma sulle tõin.”

Mark võttis püksitaskust välja pikerguse sametise karbi.

“Mis see on? On see mulle?” Anna silmis helkis uudishimu. Tema kiired sõrmed avasid otsekohe karbi kaane ja…

“Ma-aa-rk…” venitas ta vaimustatult. “Jumal küll, kui ilus! Mis see on? Kas kaelaehe? Safiirid? Jah? On need ehtsad?”

“Loomulikult ehtsad! Lase, ma aitan kaela panna.”

Veetleva liigutusega tõstis Anna oma juuksed, paljastades sellega oma valge kaela. Mark pani talle kaelakee kaela, klõpsatas kinni luku, suudles õrnalt seda ahvatlevat kehaosa ja tunnetades oma tähtsust, astus pisut eemale, et jälgida Anna Poke’i reaktsiooni.