Читать книгу Kui jumal oli jänes - Sarah Winman - Страница 2

Ma näen oma elu kahe osana. Isegi mitte „enne” ja „pärast”, vaid rohkem nii, nagu hoiaksid kaks raamatutuge koos vahepealseid vormituid aastaid täis tühja unelemist, aastaid hilises teismeeas või kahekümnendates, kui täiskasvanurüü veel kuidagi selga ei taha passida. Rännuaastaid, mille meenutamise peale ma aega ei raiska.

Vaatan nondest aastatest pärit fotosid ja seal ma olen, näiteks Eiffeli torni või Vabadussamba ees, või põlvini merevees, ise lehvitades ja naeratades; aga nagu ma nüüd tean, kattusid sellised kogemused otsekohe osavõtmatuse tuhmi kirmega, mis muutis halliks isegi vikerkaare.

Teda ei paista selles eluetapis üldse ja ma saan nüüd aru, et tema oligi puuduv värv. Aastad kummalgi pool seda ooteaega haaras ta pihku ja tõstis üles otsekui tõrvikud, ja kui ta tol tuhmil jaanuarihommikul klassi astus, oli ta otsekui kehastunud uusaasta – see, mis tõotab, et tulemas on midagi enamat. Aga seda nägin ainult mina. Ülejäänuid kammitses harjumus ja nad leidsid, et parimal juhul on ta naeruväärne, halvimal juhul mõnitamist väärt. Ta oli pärit teisest maailmast, teistmoodi. Aga salamisi olin seda ju ka mina. Tema oli puuduv pusletükk, minu partner näitelaval.

Ühel päeval pöördus ta minu poole ja ütles: „Vaata siia”, ning tõmbas oma käsivarrest välja uue viiekümnepennise. Ma nägin, kuidas selle lame serv tema nahast välja turritab nagu klamber. Ta ei võtnud seda õhust ega varrukast – selliseid asju olin ma ennegi näinud – ei, ta tõmbas selle tõesti välja otse oma nahast, nii et alles jäi verine haav. Kaks päev hiljem oli haav kadunud, aga viiekümnepennine oli tal ikka veel taskus. Ja nüüd tuleb see osa, mida keegi kunagi ei usu. Mündi peal oli imelik aastaarv. See oli üheksateistkümne aasta kaugusel tulevikus: see oli 1995.

Ma ei oska seda võlutrikki seletada, nagu ma ei oska seletada ka seda, kuidas ta tol kummalisel hommikul kirikus äkki nii hästi klaverit oskas mängida. Sellist ajaviidet ei olnud keegi talle õpetanud. Ta oleks justkui olnud võimeline tahte varal kogu oma teadvuse andeks muutma ja selle tahtejõuga äkitselt saavutama oskuse, mis kohe jälle kaob. Ma nägin seda kõike pealt ja tundsin imetlust. Aga need hetked olid määratud ainuüksi minu silmadele: omamoodi tõestuseks, et ma teda siis usuksin, kui õige aeg kätte jõuab.