Читать книгу Kui jumal oli jänes - Sarah Winman - Страница 3

1968

Ma otsustasin siia maailma tulla parasjagu siis, kui ema pärast tulutut poeretke Ilfordi bussi pealt maha tuli. Ta oli läinud paari pükse ümber vahetama, aga kuna minu asendimuutused tema tähelepanu kõrvale tõmbasid, ei olnud ta suutnud lapitud teksade ja alt laienevate sametpükste vahel valida, ja kartes, et ma võin sündida kaubamajas, suundus ta vaarudes tagasi oma postiindeksi järgsesse turvalisusse, kus tal veed ära tulid just sel hetkel, kui hakkas sadama nagu oavarrest. Ja seitsmekümnejardise jalutuskäigu jooksul tagasi meie majja segunes lootevedelik detsembrikuise vihmaga ning voolas rentslist alla, kuni eluring võimsal ja ehk koguni poeetilisel moel täis sai.

Mind võttis vanemate magamistoas, õnneloosiga võidetud suleteki peal vastu meditsiiniõde, kellel oli vaba päev, ja pärast kiireid, kahekümneminutisi tuhusid ilmus mu pea välja, õde karjus: „Pressi!”, isa karjus: „Pressi!”, ema pressis ja ma libisesin hooga välja, otse keset toda legendaarset aastat. Aastat, kui Pariisis mindi tänavatele. Aastat, kui toimus Teti rünnak1. Aastat, kui Martin Luther King kaotas unistuse nimel elu.

Kuude kaupa elasin ma vaikses maailmas, kus kõik mu vajadused olid rahuldatud. Mind hoiti ja hellitati. See tähendab, päevani, kui mu emal piim otsa sai ja asendus pealetulvava leinaga, mis ta enesesse mähkis, kui ta sai teada, et tema vanemad olid Austrias matkapuhkusel surma saanud.

Sellest kõigest kirjutati lehtedes. Ebatavalisest õnnetusest, kus sai surma kakskümmend seitse turisti. Teraline foto näitas moondunud reisibussi, mis oli kahe männipuu vahel kinni nagu võrkkiik.

Õnnetuses jäi ellu ainult üks inimene, sakslasest reisijuht, kes oli parasjagu pähe proovinud uut suusakiivrit – mis ilmselgelt ta elu päästiski –, ning too vaatas oma Viini haiglavoodist otse telekaamerasse, sellal kui talle parasjagu järjekordset morfiiniannust süstiti, ja ütles, et kuigi tegu oli traagilise õnnetusega, olid kõik just lõunatanud, nii et nad surid õnnelikuna. Ilmselgelt oli kaljulõhesse kukkumise trauma tema mälu kustutanud. Või siis oligi klimpe ja struudlit täis kõht lööki pehmendanud; seda ei võinud me kunagi teada saada. Igatahes peatus kaamera tema marraskil näol, lootes pakkuda kodus leinavatele peredele tundelise kirgastumise hetke, aga seda ei tulnud. Terve minu teise eluaasta oli ema murest murtud, samuti tüki kolmandat. Talle ei jäänud meelde ükski lugu, ei lugu kõndimahakkamisest ega naljakatest esimestest sõnadest, neist sündmustest, mis annavad aimu sellest, missuguseks laps kasvab. Igapäev oli virvarr, udune aken, mida puhtaks pühkida ei olnud tal mingit tahtmist.

„What’s Going On,” laulis Marvin Gaye, aga keegi ei osanud vastata.

Ja ometi võttis vend just siis mul käest kinni. Juhtis mind kaitsvalt oma maailma.

Ta oli mu varajase elu ääremaid riivanud nagu orbiidil tiirlev kuu, kõheldes uudishimu ja ükskõiksuse vahel, ja küllap oleks see nii jäänudki, kui saatus ei oleks tol traagilisel, tähenduslikul pealelõunal Tirooli reisibussiga kokku põrganud.

Ta oli viis aastat vanem kui mina ning tal olid heledad lokkis juuksed, meie pere puhul midagi niisama ebatavalist kui uhiuus auto, mille isa kord ühel päeval ostis. Ta oli teistsugune kui ülejäänud temavanused poisid – eksootiline olend, kes värvis õhtuti salaja end ema huulepulgaga ja tikkis mu näo üle suudlustega, mis meenutasid mädaville. See oli tema abiventiil konservatiivses maailmas. Läbi ja lõhki kõrvalseisja tasane mäss.

Minust sai uuriva vaimuga, terane laps, kes oskas nelja-aastaselt lugeda ja kirjutada ning pidas maha kaheksa-aastasele kohaseid vestlusi. Mind ei saatnud eluteel mitte geniaalsus ega varaküpsus, vaid lihtsalt vanema venna mõju, kes oli parasjagu vaimustuses Noël Cowardi luulest ning Kanderi ja Ebbi lauludest. See oli värvikaks alternatiiviks meie kindla skeemi järgi kulgevale elule. Ja iga päev, kui ma teda koolist koju ootasin, tundsin tema järele pingsat, lausa kehalist igatsust. Temata ei olnud ma kunagi päris mina ise. Õieti ei ole siiani.

„Kas jumal armastab kõiki?” küsisin ma ema käest ja sirutasin käe üle sellerikausi, et võtta viimane teekook. Isa tõstis pilgu oma paberitelt. Ta tõstis alati pilgu, kui keegi jumalat mainis. See oli refleks, just nagu oleks keegi tahtnud teda lüüa.

„Muidugi armastab,” vastas ema triikimises pausi tehes.

„Kas jumal armastab mõrvareid?” jätkasin mina.

„Jah,” vastas tema. Isa vaatas ema poole ja laksutas valjusti keelt.

„Röövleid?” küsisin ma.

„Jah.”

„Kakat?” küsisin ma.

„Kaka ei ole elusolend, kullake,” ütles ema tõsiselt.

„Aga kui oleks, kas siis jumal armastaks teda?”

„Jah, eks vist armastaks.”

Sellest ei olnud mingit abi. Tundus, et jumal armastab kõike, ainult mitte mind. Koorisin maha viimase šokolaadikeeru, nii et välja tulid valge vahukommiküngas ja moosist südamik.

„Kas kõik on korras?” küsis ema.

„Ma ei lähe enam pühapäevakooli,” ütlesin ma.

„Halleluuja!” ütles isa. „See teeb mulle rõõmu.”

„Aga ma arvasin, et sulle meeldib seal?” küsis ema.

„Enam ei meeldi,” ütlesin ma. „Mulle meeldis tegelikult ainult laulmine.”

„Sa võid siin laulda,” ütles isa ja langetas pilgu jälle paberitele. „Siin võivad kõik laulda.”

„Mingi kindel põhjus?” küsis ema, kes sai aru, et ma jätan midagi ütlemata.

„Ei-ei,” ütlesin ma.

„Kas sa tahad millestki rääkida?” küsis ta vaikselt ja võttis mul käest kinni. (Ta oli hakanud lugema üht Ameerika raamatut lastepsühholoogiast. Seal julgustati oma tunnetest rääkima. See tekitas tahtmise enesesse sulguda.)

„Ei,” ütlesin ma uuesti, kokkupigistatud suuga.

Tegu oli olnud ainult arusaamatusega. Ma olin lihtsalt arvanud, et Jeesus oli eksitus, muud midagi; planeerimata rasedus.

„Planeerimata, tõepoolest!” karjus vikaar. „Ja kust sa sellise jumalavallatu kõntsa võtad, sina vääritu laps?”

„Ma ei tea,” ütlesin ma, „lihtsalt selline mõte.”

„Lihtsalt selline mõte?” kordas tema. „Kas sa tõesti arvad, et jumal armastab neid, kes tema suures plaanis kahtlevad? Seda ma sulle ütlen, preilike, ei armasta”, ning vikaari käsivars sirutus välja ja määras mind pagendusse. „Nurka,” ütles ta, ning ma jalutasin tooli juurde, mis seisis näoga vastu niisket, pudisevat rohelist seina.

Istusin seal ja mõtlesin selle õhtu peale, kui vanemad olid minu tuppa hiilinud ja öelnud: „Me tahame sinuga millestki rääkida. Sellest, mida su vend sulle ütleb. Et sa oled eksitus.”

„Ah sellest,” ütlesin mina.

„Nojah, sa ei olnud eksitus,” ütles ema. „Lihtsalt planeerimata. Me õieti ei oodanud sind. Et sa välja ilmud, see tähendab.”

„Nagu härra Harris?” küsisin mina (see oli üks mees, kes alati just nagu teadis, millal me parasjagu kavatseme maha istuda ja sööma hakata).

„Enam-vähem,” ütles isa.

„Nagu Jeesus?”

„Täpipealt,” ütles ema mõtlematult. „Täpipealt nagu Jeesus. Sinu saabumine oli nagu ime, kõige parem ime üldse.”

Isa pani paberid tagasi oma päevinäinud portfelli ja istus minu kõrvale.

„Sa ei pea selleks pühapäevakoolis või kirikus käima, et jumal sind armastaks,” ütles ta. „Või et üldse keegi sind armastaks. Seda sa ju tead, eks?”

„Jah,” ütlesin ma teda uskumata.

„Sa saad sellest paremini aru, kui sa suureks kasvad,” lisas ta. Aga mina ei saanud nii kaua oodata. Olin juba otsustanud, et kui jumal mind ei armasta, on selge, et pean leidma kellegi teise, kes seda teeb.

„Veel üht sõda on meil tarvis,” ütles härra Abraham Golan, minu uus naaber. „Meestel on sõdu tarvis.”

„Meestel on ajusid tarvis,” ütles tema õde Esther ja pilgutas mulle silma, venna jalge ümbert tolmu imedes tõmbas ta torusse lahtise kingapaela, mis ventilaatori rihma katki tegi ja toa kõrbenud kummi lõhna täis ajas. Mulle meeldis kõrbenud kummi lõhn. Ja mulle meeldis härra Golan. Mulle meeldis, et ta elas vanast peast koos oma õega, mitte abikaasaga, ja ma lootsin, et ehk teeb minu vend sama valiku, kui see kauge aeg kätte jõuab.

Härra Golan ja tema õde olid meie tänavale elama tulnud septembris ning detsembrikuuks olid nad kõigile akendele küünlad pannud, nõnda valgusmängu kaudu oma usku kuulutades. Ühel mahedal nädalalõpul nõjatusime vennaga vastu majaseina ja vaatasime, kuidas kohale sõitis sinine Pickfordi kaubik. Vaatasime, kuidas mehed, sigaretid suus ja ajalehed tagataskus, autost hooletult kaste ja mööblit välja kandsid.

„Näeb välja, nagu keegi oleks selle tooli peal ära surnud,” ütles mu vend, kui tool meist mööda läks.

„Kust sa tead?” küsisin mina.

„Lihtsalt tean,” vastas ta ja koputas vastu nina, andes mõista, nagu oleks tal kuues meel, olgugi et ülejäänud viis olid korduvalt kahtlaseks ja ebausaldusväärseks osutunud.

Must Zephyr sõitis ette ja parkis kehvasti majaesisele kõnniteele ning sealt tuli välja vana mees, vanem kui ükski mees, keda ma kunagi näinud olin. Tema juuksed olid hanesule karva valged ja ta kandis kreemikat velvetpintsakut, mis rippus tema kehal nagu lahtine nahk. Ta vaatas mööda tänavat vasakule ja paremale, enne kui oma eesukse poole suundus. Meist mööda minnes jäi ta seisma ja ütles: „Tere hommikust.” Tal oli naljakas aktsent – ungari oma, nagu me hiljem teada saime.

„Te olete vana,” ütlesin ma. (Olin tahtnud öelda „Tere”.)

„Ma olen sama vana nagu aeg ise,” vastas tema ja naeris. „Mis su nimi on?”

Ma vastasin, ta sirutas käe välja ja ma raputasin seda väga otsustavalt. Mina olin neli aastat, üheksa kuud ja neli päeva vana. Tema oli kaheksakümmend. Ja ometi sulas meie vanusevahe niisama hõlpsasti nagu aspiriinitablett vees.

Heitsin meie tänava kombed kähku kõrvale ja võtsin omaks härra Golani keelatud maailma täis küünlaid ja palvetamist. Kõik oli salajane ja neid saladusi valvasin ma nagu hapraid linnumune. Ta ütles, et laupäeviti ei tohi kasutada ühtegi asja peale teleka, ja kui ta šul’ist2 tagasi tuli, sõime me eksootilisi toite – toite, mida ma ei olnud varem kunagi maitsnud – selliseid toite nagu matsaleib ja hakitud maks ja heeringas ja gefilte fiš’i3 pallikesed, toite, mis „äratasid mälestusi vanast maast”, nagu ta ütles.

„Ah, Cricklewood,” ütles ta ikka, pühkides oma sinistest, rähmas silmadest pisara, ja alles õhtul hiljem istus isa mu voodiäärele ning seletas, et Cricklewood ei asu kõrvuti ei Süüria ega Jordaaniaga ning kindlasti ei ole sellel omaenda sõjaväge.

„Ma olen juut,” ütles härra Golan mulle ükspäev, „aga enne kõike muud inimene”, ja mina noogutasin, nagu teaksin, mida see tähendab. Nädalate kaupa kuulasin ma tema palveid, Šema Jisrael’i4, ja uskusin, et ükski jumal ei saa jätta vastamata nii kaunistele helidele, ning tihti võttis ta viiuli ja lasi nootidel sõnad otse jumala südamesse kanda.

„Kas kuuled, kuidas ta nutab?” küsis ta minult, kui poogen üle keelte libises.

„Kuulen, kuulen,” ütlesin mina.

Istusin seal pikki tunde, kuulates nii kurba muusikat, et kõrvad seda vaevalt kannatasid, ja läksin tihti koju, suutmata süüa, suutmata isegi rääkida, ränk kahvatus noort palet katmas. Siis istus ema voodile minu kõrvale, pani oma jaheda käe mulle otsaette ja küsis: „Mis on? Kas sul on paha olla?” Aga mida võis vastata laps, kes oli hakanud aru saama teise inimese valust?

„Võib-olla ta ei peaks nii palju aega koos vana Abrahamiga veetma,” kuulsin isa ukse taga ütlemas. „Tal on omavanuseid sõpru vaja.” Aga mul ei olnud omavanuseid sõpru. Ja ma lihtsalt ei suutnud temast eemale hoida.

„Esiteks on meil vaja leida,” ütles härra Golan, „elamiseks põhjus”, ning ta vaatas väikesi värvilisi tablette, mis tema peopesal ringi veeresid, ja neelas need kähku alla. Ta hakkas naerma.

„Olgu,” ütlesin mina ja naersin kaasa, kuigi aastaid hiljem tunnistas psühholoog valu mu kõhus närvivaluks.

Siis tegi ta lahti raamatu, mis tal alati kaasas oli, ja ütles: „Miks üldse vaeva näha, kui põhjust ei ole? Olemasolul on eesmärki vaja: et me suudaksime elu valu väärikalt taluda, et meil oleks põhjus edasi minna. Tähendus peab jõudma meile südamesse, mitte pähe. Me peame mõistma oma kannatuse mõtet.”

Vaatasin tema vanu käsi, kuivi nagu leheküljed, mida ta keeras. Tema ei vaadanud minu poole, vaid lakke, nagu oleks ta kujutlustes juba teel taevasse. Minul ei olnud midagi öelda ja ma tundsin, et pean vait olema, vangis mõtete käes, mida oli nii raske mõista. Ent mu jalg hakkas varsti sügelema: väikene sammaspool, mis oli mulle soki alla pugenud, kuumas ja paistetas ja mul oli kangesti vaja seda kratsida – alguses aeglaselt, aga seejärel apla innuga, mis lõhkus toas valitsenud maagia.

Härra Golan vaatas mind kerges segaduses.

„Kuhu ma jäingi?” küsis ta.

Kõhklesin hetke.

„Te kannatasite,” ütlesin ma vaikselt.

o

„Kas te ei saa siis aru?” küsisin ma samal õhtul hiljem, kui mu vanemate külalised vaikselt fondüüpoti ümber konutasid. Tuba jäi vaikseks, kostis ainult Gruyère’i ja Emmentali juustu segu tasast podinat ning oli tunda selle vänget lõhna.

„See, kes teab, miks ta elab, suudab elada peaaegu ükskõik kuidas,” ütlesin ma pühalikult. „See on Nietzsche,” lisasin rõhukalt.

„Sa peaksid voodis olema, mitte surmast mõtlema,” ütles härra Harris, kes elas majas number kolmkümmend seitse. Ta oli halvas tujus olnud sestsaati, kui naine ta eelmisel aastal maha jättis, pärast põgusat afääri (nagu sosistati) „teise naisega”.

„Ma tahaksin juut olla,” kuulutasin ma, samal ajal kui härra Harris suure kamaka leiba mullitava juustu sisse kastis.

„Räägime sellest hommikul,” ütles isa ja kallas klaasidesse veini juurde.

Ema heitis koos minuga mu voodi peale, tema parfüüm hoovas mulle näkku nagu hingeõhk, tema sõnad lõhnasid Dubonnet’ ja limonaadi järele.

„Sa ütlesid, et ma võin ükskõik kelleks hakata, kui ma vanemaks saan,” ütlesin ma.

Ta naeratas ja ütles: „Ja võidki. Aga juudiks hakata ei ole kuigi kerge.”

„Ma tean,” ütlesin ma nukralt. „Mul on numbrit vaja.”

Ja äkki kadus naeratus ema näolt.

Kui ma tema käest seda otse küsisin, oli olnud ilus kevadine päev. Ma olin seda muidugi varemgi märganud, lapsed ju ikka märkavad. Olime aias, ta kääris särgil käised üles ja sealt see paistiski.

„Mis see on?” küsisin ma ja näitasin numbri peale tema käsivarre õhukesel, läbipaistval nahal.

„See oli ükskord minu tunnusnumber,” ütles tema. „Sõja ajal. Laagris.”

„Mis laagris?” küsisin ma.

„Nagu vanglas,” vastas ta.

„Kas te tegite midagi halba?” küsisin ma.

„Ei-ei,” vastas tema.

„Miks te siis seal olite?” pärisin ma.

„Ahaa,” ütles ta nimetissõrme õhku tõstes. „Suur küsimus. Miks me seal olime? Tõesti, miks me seal olime?”

Vaatasin talle vastust oodates otsa, aga seda ei tulnud. Siis vaatasin ma uuesti numbrit: see oli kuuekohaline ja tungis esile nii karmilt ja tumedalt, nagu oleks alles eile kirja pandud.

„Sellisest kohast saab rääkida ainult ühte juttu,” ütles härra Golan vaikselt. „Õudusest ja kannatusest. See ei ole sinu noorte kõrvade jaoks.”

„Ma tahaksin ikkagi teada,” ütlesin mina. „Ma tahaksin õuduse kohta teada. Ja kannatuse.”

Ja härra Golan pani silmad kinni ja asetas käe numbri peale oma käsivarrel, nagu oleks see kood mõne seifi jaoks, mida ta harva lahti teeb.

„Siis ma räägin sulle,” ütles ta. „Tule lähemale. Istu siia.”

Mu vanemad kinnitasid parasjagu aias õunapuu tüüakale alumisele oksale linnumaja. Ma kuulasin, kuidas nad naersid, kuidas nad käsklusi hõikusid, kuidas üks leidis: „Ülespoole”, ja teine vastupidi: „Ei, allapoole”. Harilikult oleksin koos nendega välja läinud. Varem oleks niisugune ülesanne sellise ilusa ilmaga mind põnevile ajanud. Aga viimase paari nädala jooksul olin vaiksemaks jäänud, olin sügavasti enesesse pöördunud ja see tõukas mind raamatute poole. Lugesin parasjagu diivanil, kui vend ukse lahti tegi ja kohmetult ukseavasse nõjatus. Ta tundus murelik – sain sellest alati aru, kuna tema vaikimine oli siis habras ja lausa ihkas, et mõni heli selle purustaks.

„Mis on?” küsisin ma raamatut langetades.

„Ei midagi,” ütles ta.

Võtsin raamatu uuesti kätte ja kohe, kui ma seda tegin, ütles ta: „Tead, et nad võtavad mul noku maha. Või osa sellest. Seda nimetatakse ümberlõikamiseks. Sellepärast ma käisingi eile haiglas.”

„Millise osa?” küsisin ma.

„Ülemise,” vastas ta.

„Kas see teeb haiget?”

„Jah, arvatavasti.”

„Miks nad seda siis teevad?”

„Nahk on liiga pingul.”

„Aa,” ütlesin ma ja tegin ilmselt hämmeldunud näo.

„Vaata,” ütles ta juba abivalmimalt, „tead seda sinist kõrge kaelusega kampsunit, mis sul on? Seda, mis on liiga väike?”

„Jah.”

„Noh, mäletad, kui sa proovisid pead sealt läbi panna ja ei saanud ja jäid kinni?”

„Jah.”

„Noh, sinu pea on nagu minu noku. Nad peavad naha ära lõikama – kõrge kaeluse –, et pea välja saaks.”

„Ja ümmarguse kaeluse tegema?” küsisin mina, nüüd palju paremini aru saades.

„Umbes nii,” vastas vend.

Ta komberdas mitu päeva ringi, vandudes ja oma püksiesist näperdades nagu see hull, kes pargis elas – hull, kellest meil alati kästi eemale hoida, aga me ei teinud seda kunagi. Ta puikles mu küsimuste eest kõrvale ja ei olnud nõus mulle midagi näitama, aga ühel õhtul, umbes kümme päeva hiljem, kui paistetus oli alla läinud ja me minu toas mängisime, küsisin tema käest, kuidas oli.

„Oled rahul?” küsisin ma oma moosiküpsist lõpuni süües.

„Vist küll,” ütles ta ja üritas naeratust alla suruda. „Ma olen nüüd nagu Howard. Mul on juudi peenis.”

„Nagu härra Golani peenis,” ütlesin ma ja nõjatusin uuesti vastu patja, panemata tähele vaikust, mis oli otsemaid toa täitnud.

„Kust sina härra Golani peenist tead?”

Tema nägu omandas nüüd kahvatu läike. Kuulsin, kuidas ta neelatab. Tõusin istuli. Vaikus. Väljas haukuva koera kauge hääl.

„Kust sa tead?” küsis ta uuesti. „Räägi mulle.”

Mu süda tagus. Hakkasin värisema.

„Sa ei tohi kellelegi rääkida,” ütlesin ma.

Ta komberdas mu toast välja, seljas koorem, mille kandmiseks ta oli tegelikult liiga noor. Aga ta võttis selle ikkagi kanda ega rääkinud kellelegi, just nagu oli lubanud. Ja mina ei saanudki kunagi teada, mis õieti juhtus, kui ta sel õhtul minu toast ära läks, isegi mitte hiljem; ta ei rääkinud mulle. Ma lihtsalt ei näinud enam kunagi härra Golanit. Nojah, vähemalt mitte elusast peast.

Ta leidis mu teki alt, kus ma hingasin sisse omaenese närvilist, iiveldama ajavat lõhna. Ma olin murtud, olin segaduses ja sosistasin: „Ta oli mu sõber”, aga ma ei olnud enam kindel, kas see on ikka minu hääl, nüüd kus ma ise olin teistsugune.

„Ma otsin sulle õige sõbra,” ütles ta ainult ja kallistas mind pimeduses, ise kindel nagu kalju. Ja seal keras lebades tegime me näo, nagu oleks elu samasugune kui enne. Siis, kui me mõlemad olime veel lapsed ja kui usaldus, nii nagu aeg, oli püsiv. Ja muidugi alati olemas.

Vanemad olid köögis ja kastsid kalkunit. Lihaküpsetamise lõhnad täitsid kogu maja ja ajasid südame pahaks nii mul kui ka vennal, kes me üritasime parasjagu otsa peale teha kahele viimasele šokolaadikommile Cadbury Milk Tray karbist. Seisime jõulupuu ees, mille tuled vilkusid ja särisesid ohtlikult, kuna kusagil tähe juures oli ühendus vigane (ema oli juba hoiatanud, et seda ei tohi märgade kätega puudutada). Vahtisime nördinult puu all laiali olevate avamata kingituste hunnikuid – kingitusi ei tohtinud me enne lõunasööki puudutada.

„Ainult tund aega veel,” ütles isa elutuppa kekseldes, ise haldja riietes. Tema nägu kübara all paistis nooruslik ja mulle tuli pähe, et ta näeb välja rohkem Peeter Paani kui haldja moodi: pigem igavene poisike kui kiuslik metsavaim.

Isale meeldis ennast kostümeerida. Ta võttis asja tõsiselt. Sama tõsiselt kui oma advokaaditööd. Igal aastal armastas ta meid üllatada mõne uue lustaka tegelasega, kes jäi meiega kogu jõuluajaks. Nagu oleks meie ellu vägisi tulnud kutsumata külaline.

„Kas te kuulsite?” küsis isa. „Ainult tund aega lõunasöögini.”

„Me läheme välja,” ütles vend mornilt.

o

Meil oli igav. Kõik teised meie tänaval olid kingitused juba lahti teinud ja demonstreerisid nüüd meie kadedatele pilkudele niihästi kasulikku kui ka kasutut saaki. Istusime tõrjutult niiskel müüril maja ees. Mööda jooksis härra Harris, et näidata kõigile oma uusi dresse, dresse, mis kahjuks omakorda näitasid kõigile liiga suurt osa tema kehast.

„Need on mu õe Wendy käest,” ütles ta, enne kui täiesti tarbetult piki teed kihutama pistis, käed laialt kujutletava finišiposti poole välja sirutatud.

Vend vaatas mulle otsa. „Ta vihkab oma õde Wendyt.”

Mõtlesin, et õde peab vist teda ka vihkama, kui vaatasin, kuidas lilla-, oranži- ja rohelisekirju välgatus nurga taha kaob, napilt mööda põigates Olive Binsburyst ja tema kargust.

„Lõunasöök!” karjus isa kolm minutit enne kahte.

„Eks lähme siis,” ütles vend. „Taas müüriauku, sõbrad, veel üks kord.”5

„Veel üks kord kuhu?” küsisin mina, kui ta mind söögituppa tüüris, otse keset vanemate isetute ja innukate andide lõhna.

Kõigepealt nägin ma kasti: vana papist telekakasti, mis varjas mu venna pea, nii et tema jalad pidid kobamisi teed otsima nagu pimedate valged kepid.

„Kas ma olen juba kohal?” küsis ta teel laua poole.

„Peaaegu,” ütlesin ma.

Ta pani kasti lauale. Tundsin niiskete õlgede rammusat lõhna. Kast liigahtas jõnksuga, aga ma ei kartnud. Vend tegi kaane lahti ja tõmbas välja kõige suurema jänese, keda ma kunagi näinud olin.

„Ma ütlesin, et otsin sulle õige sõbra.”

„See on jänes!” ütlesin ma lõikava rõõmutundega.

„Täpsemalt Belgia jänesküülik,” ütles ta üsna vennalikul moel.

„Belgia jänesküülik,” kordasin ma tasakesi, nagu oleksin just lausunud sõnad, mis tähendavad „armastust”.

„Mis sa talle nimeks tahad panna?”

„Eleanor Maud,” ütlesin ma.

„Sa ei saa talle enda järgi nime panna,” naeris vend.

„Miks mitte?” küsisin veidi heitunult.

„Sest ta on poiss,” vastas vend.

„Aa,” ütlesin mina, vaatasin looma kastanikarva kasukat, valget saba ja kahte väikest pabulat, mis tema tagumikust kukkunud olid, ja mõtlesin, et ta näeb tõesti poisi moodi välja.

„Mis ma siis sinu arust talle nimeks peaksin panema?” küsisin ma.

„Jumal,” ütles vend suurejooneliselt.

„Naerata!” ütles isa ja suunas oma uue polaroidfotoaparaadi mulle näkku. VÄLK! Jänes mu süles hakkas rabelema ja mina jäin korraks pimedaks.

„Kõik korras?” küsis isa, filmi põnevil endale kaenla alla torgates.

„Ju vist,” vastasin ma ja komistasin laua otsa.

„Tulge kõik! Tulge vaadake!” karjus ta ning me kogunesime ümber ilmuva pildi, öeldes „Ooh!” ja „Aah!” ja „Siit ta tuleb”, sellal kui mina jälgisin, kuidas mu ähmane nägu teravamaks muutub. Minu meelest nägi uus, lühike soeng, mida ma kangesti nurunud olin, imelik välja.

„Sa näed ilus välja,” ütles ema.

„Kas pole?” ütles isa.

Aga mina nägin ainult mingit poissi, kes seisis seal, kus oleksin võinud olla mina.

1975. aasta jaanuar oli lumetu ja pehme. Sel igaval, üksluisel kuul ei käidud kelgutamas ega antud uusaastalubadusi. Proovisin nii mõndagi, et edasi lükata peatset tagasipöördumist kooli, aga viimaks pidin ikkagi nende raskete, hallide uste vahelt sisse astuma, möödaniku jõulude6 morn raskus rängalt rinda rõhumas. Tuleb tuhm veerand, otsustasin ma tigeda tuimuse seiskunud lompide vahelt läbi põigeldes. Värvitu ja tuhm. Seni, kuni ma ümber nurga keerasin, ja seal ta seisiski: seisis otse minu klassi ukse ees.

Kõigepealt nägin tema juukseid, metsikuid, tumedaid ja kahuseid, mis tüdruku läikivale laubale vajunud kasutu peavõru alt välja tungisid. Tema kampsun oli liiga pikk – käsitsi kootud ja käsitsi pestud, viimasel väänamisel välja veninud, rippus talle põlvini ja oli ainult natuke lühem hallist vormiseelikust, mida me kõik kandma pidime. Ta ei pannud mind tähele, kui ma temast mööda kõndisin, isegi mitte siis, kui ma köhisin. Ta vahtis oma sõrme. Ma vaatasin tagasi: ta oli näpuotsa naha peale silma joonistanud. Hüpnoosi harjutamiseks, nagu ta hiljem ütles.

Tõstsin viimase pildi oma jänesest üles, klassikaaslaste imestunud nägude ette.

„… ja nii tuli jõulude ajal jumal viimaks minu juurde elama,” lõpetasin ma võidukalt.

Jäin vait ja naeratasin aplausi oodates laialt. Seda ei tulnud, ruum jäi vaikseks ja muutus ootamatult pimedaks; nõrkadest kollastest laetuledest ei olnud väljas kohuvate tormipilvede vastu abi. Äkitselt hakkas uus tüdruk Jenny Penny plaksutama ja hurraa hüüdma.

„Jää vait!” karjus õpetaja, preili Grogney, huuled usulises vihas peeneks kriipsuks kokku pigistatud. Mina seda ei teadnud, aga tema esivanemad olid misjonärid, kes olid terve oma elu ühes Aafrika vaenulikemas osas jumala tegudest jutlust pidanud, enne kui avastasid, et muslimid olid sinna varem kohale jõudnud.

Hakkasin oma pingi poole minema.

„Jää seisma,” ütles preili Grogney kindlalt ja seda ma tegin, tundes, kuidas põies hakkab tekkima soe surve.

„Kas sinu meelest on õige nimetada jänest …” alustas preili Grogney.

„See on tegelikult küülik,” segas Jenny Penny vahele. „Teda lihtsalt nimetatakse Belgia …”

„Kas sinu meelest on õige nimetada küülikut jumalaks?” jätkas preili Grogney rõhukalt.

Mulle tundus, et see on konksuga küsimus.

„Kas sinu meelest on õige öelda: „Ma viisin jumala rihma otsas poodi?”

„Aga ma ju viisin,” ütlesin ma.

„Kas sa tead, mida „jumalavallatu” tähendab?” küsis ta.

Ma tegin hämmeldunud näo. Jälle see sõna. Jenny Penny käsi kerkis.

„Jah?” ütles preili Grogney.

„Jumalavallatu tähendab rumalat,” ütles Jenny Penny.

„Jumalavallatu ei tähenda rumalat.”

„Aga ebaviisakat siis?” küsis ta.

„See tähendab,” ütles preili Grogney valjusti, „jumala või millegi püha solvamist. Kas sa kuulsid, Eleanor Maud? Millegi püha. Kui sa oleksid seda mõnel teisel maal öelnud, oleks sind võidud kividega surnuks loopida.”

Mulle tulid judinad peale, sest ma sain väga hästi aru, kes oleks visanud esimese kivi.

Jenny Penny ootas kooli värava juures, hüples ühelt jalalt teisele ja mängis mingeid mänge oma isiklikus imepärases maailmas. See oli üks kummaline maailm, mis juba ainsa hommikupooliku jooksul oli põhjustanud õelaid sosinaid, ja ometi huvitas see maailm mind, purustas minu arusaamise normaalsusest niisama jõuliselt nagu surmahoop. Vaatasin, kuidas ta katab läbipaistvast kilest vihmamütsiga kräsuste lokkide kuhja, mis tema nägu raamis. Arvasin, et ta ootab, et vihm järele jääks, aga tegelikult ootas ta mind.

„Ma ootasin sind,” ütles ta.

Punastasin.

„Aitäh, et sa plaksutasid,” ütlesin ma.

„See oli väga hea jutt,” ütles ta, saamata õieti suudki lahti teha, sest lehv oli nii kõvasti kinni seotud. „Parem kui kellelgi teisel.”

Tegin oma roosa vihmavarju lahti.

„See on ilus,” ütles ta. „Mu ema peika ostab mulle ka sellise. Või lepatriinudega. Tähendab, kui ma hea laps olen.”

Aga vihmavarjud ei huvitanud mind enam, nüüd kus ta oli öelnud ühe teise sõna.

„Miks su emal peika on?” küsisin ma.

„Sest mul ei ole isa. Ta jooksis ära, enne kui ma sündisin.”

„Jessas,” ütlesin mina.

„Aga mina kutsun teda onuks. Ma kutsun kõiki ema peikasid onudeks.”

„Miks?”

„Lihtsam. Ema ütleb, et inimesed mõistavad teda hukka. Ütlevad talle halvasti.”

„Kuidas?”

„Lipakas.”

„Mis asi on lipakas?”

„Naine, kellel on palju peikasid,” ütles ta, võttis vihmamütsi peast ja nihkus minu vihmavarju alla. Tõmbasin koomale ja tegin talle ruumi. Ta lõhnas krõbekartulite järele.

„Bazookat tahad?” küsisin ma nätsu peopesal hoides.

„Ei,” ütles ta. „Kui ma viimati seda sõin, pidin peaaegu ära lämbuma. Pidin peaaegu surma saama, ütles ema.”

„Aa,” ütlesin ma ja panin nätsu tagasi taskusse, kahetsedes, et olin midagi nii ohtlikku ostnud.

„Aga ma tahaksin väga sinu jänest näha,” ütles Jenny Penny. „Teda välja jalutama viia. Või hüppama,” lisas ta, ise naerust kägaras.

„Hästi,” ütlesin ma teda vahtides. „Kus sa elad?”

„Sinu tänaval. Me kolisime sinna kaks päeva tagasi.”

Mulle tuli kohe meelde see kollane auto, millest kõik rääkisid, see, mis saabus keset ööd, sabas mõlkis järelkäru.

„Mu vend on kohe siin,” ütlesin ma. „Sa võid meiega koos koju jalutada, kui sa tahad.”

„Hästi,” ütles ta, huultel kerge naeruvine. „Parem kui üksi koju jalutada. Missugune su vend on?”

„Teistmoodi,” ütlesin ma täpsemat sõna leidmata.

„Tore,” ütles ta ja hakkas uuesti ühelt oma võluvalt jalalt teisele hüplema.

„Mida sa teed?” küsisin ma.

„Teen, nagu käiksin mööda klaasi.”

„Kas on lõbus?”

„Proovi, kui tahad.”

„Olgu,” ütlesin ma ja proovisin. Naljakal kombel oligi lõbus.

Me vaatasime parasjagu „Põlvkondade mängu” ja karjusime: „Kaisuloom, kaisuloom”7, kui uksekell helises. Ema tõusis püsti ja oli tükk aega ära. Tal jäi nägemata suurem osa heast kohast, liikuva lindiga kohast, ja kui ta tagasi tuli, ei teinud ta meist väljagi, vaid läks isa juurde ja sosistas talle midagi kõrva. Too tõusis kähku püsti ja ütles: „Joe, vaata oma õe järele. Me läheme naabrite juurde. Meil ei lähe kaua.”

„Olgu,” ütles vend ja me ootasime, kuni eesuks käis, siis vaatas ta mulle otsa ja ütles: „Lähme.”

Öö oli külm ja hall maas, see oli sussides jalgadele liig. Me hiilisime heki varjus kärmelt edasi, kuni jõudsime härra Golani eesukse juurde, mis õnneks oli ikka veel lihtsalt lingis. Jäin ukseavas seisma – oli möödas kolm kuud sellest, kui olin siit viimati läbi läinud, sellest, kui hakkasin kõrvale põiklema nii oma vanemate küsimuste kui ka härra Golani rähmas silmade anuva pilgu eest –, vend ulatas mulle käe ja me läksime koos läbi esiku, mis lõhnas vanade palitute ja seisnud toidu järele, ning suundusime köögi poole, kuhu summutatud häälte kõla meid meelitas nagu eemal vilkuv peibutis.

Vend pigistas mu kätt. „Kõik korras?” sosistas ta.

Uks oli irvakil. Esther istus tooli peal ja ema rääkis telefoniga. Isa oli seljaga meie poole. Keegi ei pannud tähele, kui me sisse tulime.

„Me arvame, et ta võttis ise endalt elu,” kuulsime ema ütlevat. „Jah. Igal pool on tabletid. Mina olen naaber. Ei, enne te rääkisite tema õega. Jah, me jääme ootama. Muidugi.”

Vaatasin vennale otsa. Ta pööras pilgu ära. Isa astus akna poole ja siis ma nägingi jälle härra Golanit. Aga seekord lebas ta põrandal, jalad koos, üks käsivars välja sirutatud, teine rinnal kõveras, nagu oleks ta surres parasjagu tangot harjutanud. Vend püüdis mind tagasi hoida, aga ma tõmbasin käe lahti ja nihkusin lähemale.

„Kus ta number on?” küsisin ma valjusti.

Kõik vaatasid minu poole. Ema pani telefonitoru hargile.

„Tule ära, Elly,” ütles isa ja sirutas käe.

„Ei!” ütlesin mina ja kiskusin ennast lahti. „Kus ta number on? See käe peal? Kus see on?”

Esther vaatas mu ema poole. Ema pöördus eemale. Esther lõi käed avali. „Tule siia, Elly.”

Läksin tema juurde. Seisin ta ette. Ta lõhnas maiustuste järele. Lukumi järele, ma arvan.

„Tal ei olnudki numbrit,” ütles ta pehmelt.

„Oli küll. Ma nägin.”

„Tal ei olnudki numbrit,” kordas ta vaikselt. „Ta joonistas endale numbri ise peale, alati kui ta oli kurb.”

Nii sain ma teada, et number, mis nägi välja, nagu oleks see eile joonistatud, ilmselt oligi seda.

„Ma ei saa aru,” ütlesin ma.

„Ei peagi saama,” ütles isa vihaselt.

„Aga need õudsed laagrid?” küsisin ma.

Esther pani käed mulle õlgadele. „Oi, laagrid olid päriselt ja õudus oli päriselt ja me ei tohi seda kunagi unustada.”

Ta tõmbas mind enda poole, ta hääl värahtas pisut. „Aga Abraham ei olnud laagris,” ütles ta pead vangutades. „Ei olnud. Ta oli vaimse häirega,” lisas ta möödaminnes, nagu räägiks uuest juuksevärvist. „Ta tuli siia maale 1927. aastal ja elas õnnelikku elu. Isekat elu, ütleksid mõned. Ta reisis palju, mängis muusikat ja oli väga edukas. Kui ta tablette võttis, oli ta ikka minu vana Abe. Aga kui ta järele jättis – noh, siis muutus ta tülinaks nii endale kui ka teistele …”

„Aga miks ta mulle siis kõike seda rääkis?” küsisin ma, pisarad mööda põski voolamas. „Miks ta mulle valetas?”

Esther hakkas midagi ütlema, aga peatus äkitselt ja jäi mind vahtima. Ja ma usun nüüd, et see, mida me üksteise silmis nägime – see hirm –, andis tunnistust, et ta teadis, mis minuga juhtunud oli. Nii ulatasin talle käe nagu päästenööri.

Ta pöördus eemale.

„Miks ta sulle valetas?” ütles ta rutakalt. „Lihtsalt süütundest. Mõnikord on elu sinu vastu liiga hea. Sa hakkad tundma, et ei vääri seda.”

Esther Golan jättis mind uppuma.

Ema arvas, et kõige taga on šokk, hilinenud reaktsioon vanemate äkilisele kaotusele. Nii oligi tükk kasvama hakanud, ütles ta Bakewelli torti köögilauale asetades ja meile taldrikuid ulatades. See vallandab ebaloomuliku energia, ütles ta, mis virdab ja kogub hoogu, kuni ühel päeval, kui sa ennast pärast vanniskäimist kuivatad, leiad, et see istub sul rinnas, ja tead, et see ei tohiks seal olla, aga sa ei tee mitu kuud sellest väljagi ja hirm kasvatab seda veel suuremaks ja siis istud sa arstiga vastamisi ja ütled: „Ma leidsin tüki”, hakates ise kampsunit lahti nööpima.

Isa uskus, et see on vähitükk, mitte sellepärast, et mu emal oleks selleks pärilik soodumus olnud, vaid sellepärast, et ta jahtis midagi, mis tema imelist elu rikuks. Ta oli hakanud uskuma, et hüve on lõplik ja isegi klaas, mis kunagi oli pooltäis, võib äkki saada pooltühjaks. Oli kummaline jälgida, kui kiiresti tema idealism sulab.

Ema ei pidanud ära minema kauaks, kõige rohkem paariks päevaks, kuni koeproov võetakse ja seda analüüsitakse, ning ta pakkis asju rahuliku kindlusega, nagu oleks puhkusele sõitmas. Ta võttis kaasa ainult oma kõige paremad riided, samuti lõhnaõli, isegi ühe romaani – sellise, mida ta nimetas mõnusaks lugemiseks. Särke kokku voltides surus ta puuvillriide ja siidpaberi vahele väikese lavendlikotikese, nii et arstid võiksid hüüatada: „Te lõhnate nii hästi! See on lavendel, eks ole?”. Ja ema võiks noogutada arstitudengitele, kes on tema voodi ümber kobaras ja pakuvad üksteise järel välja diagnoose kasvajale, mis on leidnud lubamatu redupaiga.

Ta asetas ruudulisse kandekotti uue pidžaama. Vedasin käega mööda kangast.

„See on siidist,” ütles ema. „Nancy kingitus.”

„Nancy ostab sulle ilusaid kingitusi, on ju?” ütlesin mina.

„Tead, ta tuleb siia elama.”

„Ma tean,” ütlesin ma.

„Et aidata isal teie järele vaadata.”

„Ma tean.”

„See on tore, eks?” küsis ta.

(See oli jälle sealt raamatust: peatükk pealkirjaga „Asjad, millest on väikestele lastele raske rääkida”.)

„Jah,” ütlesin ma tasakesi.

Oli imelik, et ta ära läheb. Ta oli meie noores elus kindlalt ja vankumatult olemas olnud. Ta oli alati kohal. Meie olime talle karjääri eest, ta oli ammuilma loobunud tollest teisest maailmast, et selle asemel ööl ja päeval meie üle valvet pidada – nagu ta meile kunagi hiljem ütles, olime meie justkui kilp, mis kaitses teda uksele ilmuva politseiniku eest, võõra telefonikõne eest, morni hääle eest, mis teatab, et elu on taas kord katki käristatud; selle ravimatu rebeme eest, mis saab alguse südamest.

Istusin voodil ja loetlesin endamisi tema omadusi nii, nagu inimesed seda tavaliselt teevad üksnes kellelegi järelehüüet kirjutades. Minu hirm oli niisama vaikne nagu olid vaiksed temas paljunevad rakud. Ema oli imekaunis. Tal olid kenad käed, mis aitasid vestlusele takka, kui ta kõneles, ja kui ta oleks olnud kurt, oleks ta viibelnud sama elegantselt nagu luuletust etlev poeet. Vaatasin tema silmi: sinised, sinised, sinised, just nagu minul. Leelutasin seda värvi oma peas, kuni see uhtus üle mu sisemuse nagu merevesi.

Ema peatus, sirutas ennast ja asetas käe õrnalt rinnale: võib-olla ütles ta tükile head aega või kujutas vaimusilmas ette, kuidas teda lõigatakse. Võib-olla kujutas ta ette, kuidas keegi pistab käe talle rinna sisse. Võib-olla kujutasin mina seda ette.

Judistasin ennast ja ütlesin: „Minul on ka tükk.”

„Kus?” küsis ta.

Näitasin oma kurgu peale, ta tõmbas mind enda juurde ja võttis mu kaissu ning ma tundsin särkidest tema külge jäänud lavendlilõhna.

„Kas sa sured ära?” küsisin ma, ta naeris, nagu oleksin ma mõne nalja rääkinud, ja see naer tähendas minu jaoks rohkem, kui oleks tähendanud ükski eitus.

Tädi Nancyl ei olnud lapsi. Lapsed meeldisid talle, või vähemalt ütles ta, et meie meeldime talle, ja ma kuulsin tihti ema ütlevat, et Nancy elus ei olegi õieti lastele kohta, mis tundus mulle imelik, eriti kuna ta elas üksi kaunis suures korteris Londonis. Nancy oli filmitäht, tänapäeva standardite järgi mitte kuigi suur, aga ikkagi filmitäht. Peale selle oli ta lesbi ja see oli tema juures niisama oluline kui näitlejaanne.

Nancy oli mu isa noorem õde ja ta ütles alati, et isa päris nii mõistuse kui ka väljanägemise ja tema ise selle, mis üle jäi, aga me kõik teadsime, et see on vale. Kui ta oma säravat filmitähenaeratust naeratas, sain ma aru, miks inimesed temasse lausa armunud on, sest eks me kõik olime, kas või natukene.

Ta oli loomult püsimatu; tema külaskäigud jäid tihti põgusaks. Ta lihtsalt ilmus välja – mõnikord eikusagilt – nagu haldjast ristiema, kelle ainus eesmärk on kõik heaks teha. Ta ööbis külas käies minu toas ja mulle tundus, et elu on valgust täis, kui tema on läheduses. Ta tegi tasa kõik riigis aset leidvad elektrikatkestused. Ta oli suuremeelne, lahke ja lõhnas alati jumalikult. Ma ei saanud kunagi aru, mis lõhn see on, see oli lihtsalt tema ise. Inimesed ütlesid, et ma olen tema nägu, ja kuigi ma seda kunagi ei tunnistanud, olin selle üle väga rõõmus. Ükspäev ütles isa, et Nancy oli liiga ruttu suureks kasvanud. „Kuidas saab liiga ruttu suureks kasvada?” olin mina küsinud. Ta ütles, et ma selle peale rohkem ei mõtleks, aga mina mõtlesin ikka.

Seitsmeteistaastaselt ühines Nancy ühe radikaalse teatritrupiga ja hakkas vana furgoonautoga mööda maad ringi sõitma ning pubides ja klubides improlavastusi etendama. Teater oli tema esimene armastus, nagu ta vestlussaadetes ikka ütles, ja meie kogunesime siis teleka ümber, puhkesime naerma ja hüüdsime: „Valetaja!”, sest me kõik teadsime, et tegelikult oli tema esimene armastus Katherine Hepburn. Mitte see Katharine Hepburn, vaid üks elunäinud, suure kondiga inspitsient, kes talle pärast nende vähetõotava kahevaatuselise näitemängu „Põrgusse ja tagasi ja nii ongi tore” üht etendust tingimusteta armastust avaldas.

Nad olid parasjagu ühes väikeses külakeses Nantwichi kandis ja nende esimene kohtumine leidis aset Kana ja Orava kõrtsi tagahoovis. Harilikult käidi seal ainult kusel, aga tol ööl, ütles Nancy, ei olnud õhus tunda muud kui üksnes romantika lõhna. Nad kandsid külg külje kõrval käies rekvisiite furgooni, kui Katherine Hepburn äkki Nancy vastu kivipurukrohviga kaetud seina lükkas ja teda suudles, keelega ja puha, nii et Nancy pillas matšeetede karbi maha ja jäi niisuguse kiire, naiseliku rünnaku peale õhku ahmima. Kui ta seda hiljem kirjeldas, ütles ta: „See oli nii loomulik ja seksikas. Just nagu suudleks iseennast” – auhindadega pärjatud näitleja jaoks kõrgeim tunnustus.

Minu isa ei olnud varem ühtegi lesbit näinud ja läks kehvasti, et K. H. oli esimene, kuna isa vabameelsuse kate varises maha ja paljastas terve kollektsiooni karikatuurseid eelarvamusi. Ta ei saanud iialgi aru, mida Nancy naises nägi, ja Nancy ütles ainult, et K. H. sisimas peitub hämmastav ilu, mis isa sõnade järgi pidi küll olema peidetud väga sügavale, sest et isegi ööpäevaringsed arheoloogilised kaevamised oleksid selle leidmisega arvatavasti hätta jäänud. Tal oli õigus. See oli sügavale peidetud, peidetud sünnitunnistuse taha, kus seisis: Carole Benchley. Naine oli isehakanud kinoarmastaja, kes paremini kui filmindust tundis ainult teenuseid, mida haigekassa osutab vaimuhaigetele; alatasa astus ta üle selle filmilindiga tõmmatud piiri, mis lahutas mööda kollast kiviteed kõndivat Dorothyt8 ja meid ülejäänuid turvaliselt oma voodites.

„Vabandust, et ma hiljaks jäin!” hõikas Nancy ühel päeval, tormates kohvikusse, kus nad kokku pidid saama.

„Ausalt öelda, kullake, on mul täiesti ükskõik,”9 ütles K. H.

„No siis on korras,” ütles Nancy istet võttes.

Seejärel ütles K. H. ringi vaadates ja häält tõstes: „Kõigi linnade kõigist džinniurgastest terves maailmas jalutab ta just siia sisse.”10

Nancy märkas, et inimesed kohvikus vahivad neid.

„Võileiba tahad?” küsis ta tasakesi.

„Isegi kui ma pean valetama, varastama, petma või tapma, siis jumal olgu tunnistajaks, nälga ei kannata ma enam kunagi.”11

„See oli siis vist jah,” ütles Nancy ja võttis menüü.

Suurem osa inimesi oleks kohe aru saanud, et siin on sõlmitud lõbus leping hullumeelsusega, aga Nancy mitte. Ta oli noor ja kange seikleja, ning omasooarmastuse esimeste tuksete elevus tõmbas ta enesega kaasa.

„Aga ta oli väga hea armastaja,” ütles mu tädi ikka, mispeale ema või isa püsti tõusis ja ütles: „Nojah, igatahes …”, ning meie vennaga jäime järge ootama, aga järge ei tulnud, igatahes mitte seni, kuni me vanemaks saime …

Ma ei olnud kunagi enne näinud, et isa nutaks, ja õhtul pärast seda, kui ema ära läks, oli esimene kord. Istusin vestlust pealt kuulates trepimademel ja kuulsin, kuidas pisarad ta kogelema panid.

„Aga kui ta ära sureb?” küsis ta.

Vend hiilis trepist alla, istus minu kõrvale ja mässis meid mõlemaid veel voodisooja teki sisse.

„Ta ei sure ära,” ütles Nancy käskivalt.

Vaatasime vennaga üksteisele otsa. Kuulsin, kuidas ta süda hakkas kiiremini lööma, aga ta ei öelnud midagi. Ta võttis mind kõvemini kaissu.

„Vaata mulle otsa, Alfie. Ta ei sure ära. Mõnda asja ma tean. Sul peab usku olema. Veel ei ole tema aeg.”

„Jumal küll, ma teen ükskõik mida,” ütles isa, „ükskõik mida. Ma olen ükskõik milline, ma teen ükskõik mida, kui ainult temaga kõik korda saab.”

Siis nägingi ma pealt, kuidas isa esimest korda kauples jumalaga, kellesse ta ei uskunud. Teine kord järgnes ligi kolmkümmend aastat hiljem.

Ema ei surnud ära ja kui ta viie päeva pärast meie juurde tagasi tuli, nägi ta parem välja kui juba pikki aastaid. Koeproov oli korras ja healoomuline tükk oli kiiresti eemaldatud. Küsisin seda näha – kujutasin ette, et see on must nagu süsi –, aga vend käskis mul vait olla ja ütles, et ma olen imelik. Kui ema uksest sisse astus, puhkes Nancy nutma. Ta nuttis ikka kummalistel hetkedel, sellepärast ta oligi hea näitleja. Aga õhtul hiljem oma toas rääkis vend mulle, et asi on selles, et Nancy on salaja emasse armunud olnud sellest ajast, kui nad esimest korda kohtusid.

Vend rääkis, et Nancy oli läinud nädalalõpuks Bristolisse koos oma vennaga (meie isaga muidugi), kes käis viimast aastat seal ülikoolis. Nad olid Mendipi mägedes jalutamas käinud ja kui halvav külm oli kontidesse pugenud, astusid nad sisse ühte pubisse ning istusid uimastena lõõmava kamina ette.

Nancy tellis parasjagu letist õlut ja limonaadi, kui uksest tuiskas sisse läbimärg noor naine ja võttis suuna tema poole. Nancy tardus paigale. Ta vaatas, kuidas noor naine tellib viskit, vaatas, kuidas ta selle ühekorraga alla kummutab. Vaatas, kuidas ta sigareti süütab. Naeratab.

Varsti ajasid nad juba juttu. Nancy sai teada, et naise nimi on Kate, ja tema pulss läks juba selle nime tahedat kõla kuuldes kiiremaks. Kate oli teise aasta tudeng, õppis inglise keelt ja oli just eelmine nädal oma poisiga lõpu teinud – too oli väheke tuim tükk, nagu ta ütles –, ning ta naeris ja viskas pea kuklasse, paljastades pehme kurgualuse. Nancy haaras letist kinni ja punastas, kui äkiline nõrkus jalgadest ülespoole levis. Sel hetkel otsustaski ta, et kui tema seda naist ei saa, peab saama ta vend.

„Alfie!” karjus ta. „Tule siia ja saa ühe kena inimesega tuttavaks!”

Nii oligi see Nancy, kes isa eest kurameerimise töö ära tegi, kui tollel parasjagu ülikoolist viimane vaheaeg oli. See oli Nancy, kes mu emale lilli viis, Nancy, kes helistas, ja Nancy, kes pani kinni kohad õhtusöögiks küünlavalgel. Viimaks oli seegi Nancy, kes kirjutas luuletusi, millest isa midagi ei teadnud, luuletusi, mis ema temasse armuma panid ja „paljastasid” tema tihti loidude tunnete salajased sügavused. Selleks ajaks, kui uus semester algas, olid isa ja ema kõrvuni armunud, ja Nancy, segaduses viieteistaastane, komberdas mööda katkise südame mühklikku koorikut eemale.