Читать книгу Imeliste sündmuste aasta - Sarah Winman - Страница 6

Just nagu Marvellous oli arvanudki, kattis hommikuks jõeorgu kõva härmatisekoorik. Üksik koovitaja hõikles jõesuudmes, kuni mustlasvankri kohale tekkis suitsupilveke. Hetk hiljem tegi Marvellous mustlasvankri ukse lahti ja ronis ettevaatlikult mööda trepi läikiva jääkihiga kaetud astmeid alla. Kindlale maale jõudnud, sirutas ta käed üles puude poole, siis alla varvaste juurde, ja jällegi puude poole. Nii väikese inimese kohta võttis ta palju ruumi.

Naine kõmpis nõlva mööda alla jõekaldale, kus eelmise õhtu lõke veel pisut suitses. Ta istus raskelt sildumiskivile ja mõtles oma meeleolule, nagu ikka jõe ääres olles. Ta oli ärevil ja halvasti maganud. Unenägu oli ta äratanud, jälle üks selline pime unenägu, kus olid vaid sõnad ja ei mingeid kujutisi. Tee paadikuur lahti, oli talle unes öeldud. Ega ikka ei tee küll, oli Marvellous ägedalt vastanud, kuid unenäod ei vaidle nende nägijatega.

Naine ajas end püsti ja ootas tõusu kõrghetke, mil jõevool peatus. Ta kooris kollase õliriidest vihmakuue seljast, võttis palju kantud saapad jalast ning judises, kui jääsegune muda varvaste vahele puges. Ta võttis juuksenõelad peast ja hallid lokid vajusid allapoole õlgu, muiste hoopis saledama vöökohani. Üks nööp, kaks nööpi. Sõrmed polnud enam nii nobedad ja nööpimine võttis aega. Rasked viltpüksid vajusid maha. Ta tõmbas villase kampsuni üle pea, rinnad pääsesid vabaks ja karge hommikuõhk tõi kananaha ihule. Naine võttis merikarpidest laekakese kaelast ja sättis selle ettevaatlikult iidsele kivirahnule. Siis võttis ta ka aluspüksid jalast. Tavaliselt läks ta vaid puusanukkideni vette, kuid seekord üleni, ja juba minuti pärast pidi tunne olema teistsugune. Jões oligi teistsugune tunne ja naine teadis seda, sest ta oli juba väga kaua vana olnud ning teadis seetõttu palju.

Ta võttis ka prillid eest ja astus kaldaservale, seda ettevaatlikult varvastega kobades. Tõusuvesi lõhnas vängelt. Naine tõstis käed pea kohale ning meretuul jahutas ta käsivarsi ja seda kohta, kus jalad keha külge ühendusid.

Nüüd.

Naine tõmbas põlved konksu ja sukeldus vette, tulles paar jardi eemal uuesti pinnale. Ta ujus koos meriärniga allavoolu ja imetles imeilusat haigrut, kes lendas madalalt ja märkamatuna ning leidis külmas valguses kerge saagi. Krooli ujuda oli raske, nii et ta läks üle konnastiilile. Naisele meeldis tunda külma vett oma liikuvate jalgade vahel.

Paadikuuri kõrvale jõudes kiskus tal kõht krampi, kui ta jäi kivist ja voodrilaudadest ehitist silmitsema. Tol krõbekülmal hommikul nägi see välja ühtaegu majesteetlik ja kirgas, nagu armastuse ja pühendumise sümbol, milleks see oli olnudki, kui ta isa selle igiammu ehitas. Kunagi oli paadikuur olnud valge, kuid nüüdseks oli see roheliseks sammaldunud ja ammu hüljatud. Kakskümmend viis aastat tagasi oli Marvellous uksele ja kõigele, mis sees oli, riivi ette lükanud täpselt samamoodi, nagu ta oli teinud oma südamega. Soolapurused aknad palusid teda, kui ta neist möödus. Ava meid pärani, sosistasid nad. Ärge lootkegi, vastas naine, sukeldus vee alla ja hoidis end seal pikast meriheinast kinni haarates paigal. Ta jäi sinna nii kauaks kui suutis ja tuli ülesvoolu minnes hingetuna sildumiskivi varjus pinnale. Naine ronis vaevaga kaldale ja mähkis vihmakuue endale kõvasti ümber. Siis pöördus ta uuesti paadikuuri poole. Sa ei oska rääkida, ütles ta. Ei, ei oska, nõustus paadikuur. Siis on ju kõik korras, ütles naine ja kõmpis mudamustas meeleolus oma ratastel elamu poole.

Tol pärastlõunal kostis mootorimürinat, kui krabilaev sõitis mööda tõusulainet kitsa leetseljaku poole, mis kutsumata külalisi eemal hoidis. Leetseljakul seisis naise vana sõbra Cundy kalatraaleri Deliverance vrakk. Mõõna ajal vajus alus kreeni, paljastades pakpoordis haava, millest laev enam iial ei paranenud. Tõusu ajal istus ahter nii sügavalt vees, et enamiku inimeste meelest oli laeva nimi Deliver.

Üle leetseljaku paistis Carrick Roadsi pikk rannariba, mis hakkas helendama, kui päikesekiired raskele hallile veemassile laskusid. Aasade tagant kajas püssilask. Marvellous peatus ja kuulatas. Ta kõrvad püüdsid kinni ka summutatud haukumise. Kajakaparv tõusis madala valge päikeseketta poole lendu ja külvas oru üle kiirete ähmaste varjulaikudega. Naine tõstis pikksilma ja vaatas nende lendu, otsides sellest mingeid ebatavalisuse märke – kuid taas kord ei leidnud ta midagi. Ta märkas vaid veevoolule alistunud randtiiru, kes laskis kiiresti naasval veel end rõõmsalt tagurpidi edasi kanda.

Naine langetas pikksilma ja võttis prillid eest, olles nüüdseks üpris veendunud, et mida iganes ta ka ei ootaks, mööda vett see ei tule. Vee puhul olid alati ended, silmanähtavad märgid, umbes nagu tol unustamatul õhtul, mil tõus kaks tuhat meritähte rannale tõi.

Sellest oli juba terve inimiga möödas. Tol ööl läks ta üksindust tundes liiga vara voodisse. Ta oli seal lebanud, suutmata magama jääda, ja unistanud elumuutusest, nagu noored naised ikka unistavad – ja äkki tajus ta väljas mingit liikumist. Ta tõusis asemelt ja oranžide tähtede võbelevat mustrit nähes arvas, et maailm on nüüd pea peale keeratud ja taevas lõpuks ometi käeulatuses. Mingis mõttes see oligi nõnda, sest päev hiljem sumas Ajalehe-Jack läbi madala vee ja raius raja läbi viisteist aastat kestnud kibeda vaikuse.

Ta tuli, kellukas kõrva taha torgatud, karulauguvars suus ja sabas armuvalus vaevlevad mesilased, kes haistsid hea inimese lõhna. Ta jäi naise mustlasvankri ees seisma, sirutas käed laiali ja hõikas salmi, mida lapsed tavatsesid hõikuda:

Marvellous Ways! Marvellous Ways!

On ta hea või kuri eit?

Kui tahab, su terveks nõiub,

kui tahab, su põrgusse nõiub.

Marvellous astus tol päeval seda kuuldes mustlasvankrist välja ja ütles nii ükskõikse tooniga kui suutis: Jälle sina!

Ja mees vastas: Jälle mina!

Mida sa siis tahad? Tervist või põrgut?

Ja mees kostis vaikselt: Sina oled see, keda tahan.

Mispeale naine ütles: Ühtegi Siinat siin küll ei ela.

Ja mees vastas: Kurat ja põrgu, on sinul, naine, vast suuvärk! Tule nüüd trepist alla ja las ma kallistan sind.

Ja nad kallistasidki, kuni minevik nende vahele puges ja mõlemad häbelikuks muutis. Ajalehe-Jack nihkus eemale ja naeratas, nii et ta naeratus sulatas nagu kevadine hommik naise südames võimutsenud pika talve.

Loomulikult ei kutsutud meest siis veel Ajalehe-Jackiks, see nimi jäi talle hoopis hiljem külge, nagu hüüdnimedega ikka juhtub. Tollal oli ta veel lihtsalt Jack või Laulupoiss Jack ning ta oli vaikne ja valvas poiss, kes kirjeldas kõike ja kõiki nagu ilmastikunähtusi. Ükskord võrdles ta Marvellousi ühe vaidluse ajal kõrgrõhuvööndiga ja ükskord, kui ta venda Jimmyt polnud kuuldekauguses, ütles ta tüdruku kohta pakaseline hommik. Jackile meeldis Marvellous sellest hetkest peale, kui ta tüdrukut Jimmy käevangus nägi. Jackile meeldis Marvellous rohkem kui ükski teine tüdruk, kellele ta kunagi silma oli heitnud. Ja ükskord purjuspäi, kui Marvellous oli üksi, ütles Jack, et ta jääb Marvellousi ootama, sest see tüdruk on ootamist väärt nagu esimene sardiiniparv suvisel varahommikul.

Esimene taaskohtumine oli neil aastal 1900. Marvellous oli tollal nelikümmend kaks aastat vana ning Jack kolmkümmend kuus. Kumbagi polnud elu hellitanud ja nad olid mõlemad pärast viimatist kohtumist tolli jagu lühemaks vajunud. Marvellous tegi välja lõkke ja küpsetas eelmisel päeval püütud krabi. Nad jõid teineteise terviseks õlut ja rummi ja muutusid nii häbelikuks, et isegi puulehed kippusid punastama.

Sul mees on? küsis Jack.

Püsivat mitte, vastas Marvellous ning Jack tundis seepeale korraga nii rõõmu kui armukadedust.

Ta ütles: Sinusugusel naisel on meest vaja.

On või?

Sest sinusugusel naisel on last vaja, jätkas mees.

Selleks on juba hilja, lausus Marvellous tasa ja hakkas haisvat krabikoorikut eemaldama. Tolleks hetkeks oli ta ilmale aidanud nelisada seitseteist last, kellest ükski polnud ta enda oma.

Naine jättis krabi ja ütles: Jack, ma tahtsin sinu last. Ma tahtsin sinu last armastada ja tema eest hoolitseda. Siis põlvitas ta maha ja loputas käsi jõeveepanges.

Mees istus sõnatult paigal, vaatas naist süüdlaslikult ja kuulas lopsakalehiste tammeokste vahel laulvat ööbikut. Kui Marvellous oli lõpetanud, tõusis mees püsti ja tõmbas ta oma rinna vastu. Nad õõtsusid koos, kui ööbik laulis nende pea kohal lopsakalehistel tammeokstel, suudlesid ja naine kahetses seda suudlust, sest ta tundis mehe hingeõhus kurbuse maitset. Ta tundis ka mehe muu elu ja teiste naiste hõngu ja teadis selle järgi, et mees ei jää temaga.

Ma ei jää siia, sosistas mees.

Ma tean, vastas Marvellous.

Ma teenin raha ja tulen siis sulle järele.

Ma ootan, vastas Marvellous, sest oodata oskas ta imehästi.

Sa oled alati olnud mu ainus tüdruk.

Jack, ma ei ole tüdruk ja meie aeg on lõpukorral.

Sa pole kunagi ilusam olnud kui praegu.

Kus need sõnad varem end peitsid?

Mul kulus aastaid, et sind leida.

Ma pole siit kaugel käinud.

Vaikust katkestasid vaid lindude säutsatused.

Naine libistas kätega üle mehe näo. Kus sa kõik selle aja olid?

Austraalias.

Ma arvasingi, et su nahk on teistsugust päikest näinud.

Ma jõudsin välja lõunaranniku vasekaevandustesse.

Selle koha nimi on Moonta, aga seda kutsutakse väikeseks Cornwalliks, sest seal on heleda nahaga inimesed ja metodistid.

Mõtteainet on, nentis Marvellous. Hingetoitu ka.

Mustanahalisi oli seal ka, kes tundsid nii maad kui merd. Ja ma käisin all lahe ääres vaatamas, kuidas nad püüavad kala railuust tehtud ahinguga. Ja üks must, kelle nimi oli Bob, noh, tema kutsus mind valgenahaliseks. Kujutad sa ette? Ma polnud kunagi selle peale mõelnud, et olen valgenahaline, enne kui seistes võõral rannal kõige suurema ja sinisema taeva all, mida kunagi olin näinud, ja vaadates mustanahalist, kes endale tee kõrvale ahinguga kala püüdis.

Marvellous naeratas. Ta võttis mehe käed oma pihku ja suudles neid.

Ja mees oleks tahtnud talle rääkida, et just sellest saigi ta koduigatsus alguse, kõrgel kummuvast taevast ja kõhnadest mustanahalistest meestest. Ta oleks tahtnud naisele kõnelda, kuidas miski ei tundunud õige ja et tal oli koduigatsus, sest kuidas saaks inimene luua endale kodu tigedaid sõnu sosistaval maal? Sellisel maal, kus kärbseid oli rohkem kui inimesi ja kuumus kerkis punaseks põlenud mullalt nagu sulatusahjust? Kuidas oleks ta saanud luua kodu maal, kus polnud seda naist? Ta oli nutnud sel rannal ja teeselnud, et kõrvetav keskpäevapäike põletab silmi, kui Bob talle otsa vaatas, naerma hakkas ja küsis: Mäs itked, semo?

Mis viga? küsis Marvellous.

Jack jäi vait. Ta võttis raske kullast uuri välja ning asetas naise pihkudesse. Vaata, ma tulin tagasi rikka mehena, sõnas ta.

Sa tulid tagasi härrasmehena.

Tõsi. Ja kas sina suudaksid härrasmeest armastada?

Ma eelistaksin pennita meremeest.

Jack hakkas naerma. Kuidas sa aru said?

Sest ma tunnen sind, Jack Francis. Ja ma suudan su kätelt su elu lõhna haista.

Marvellous kallas oma kruusi kannust uuesti täis.

Marve, maa all juhtus järjekordne õnnetus ja ma lõin araks. Ma ei suuda rohkem sinna alla minna. Muudkui mõtlesin Jimmy peale. Kas sina mõtled mõnikord tema peale?

Aeg-ajalt küll. Aga sinust mõtlen rohkem.

Kas sa armastad mind rohkem?

Jah. Sest mul on veel armastust jagada.

Mees sirutas käe õlle järele. Ma tunnen end ikkagi süüdi, sõnas ta.

Aeg neelas mu süütunde alla.

Vedas sul.

Ei. Olen lihtsalt väga-väga väsinud, kostis Marvellous.

Ma ei lähe enam maa alla, kinnitas Jack. Hakkan hoopis merel käima. Riskin parem lainetega.

Uju minuga koos, pakkus Marvellous.

Ma ei oska ujuda. Ma ei tea ühtegi meremeest, kes oskaks.

Me jääme madalasse vette ja ma hoian sind.

Ma olen hoidmiseks päris tüse tükk.

Ma olen hea ankur.

Nad seisid lambivalguses sildumiskivi juures, riietasid teineteist lahti ja vaatasid teineteise keha, nii et nende silmad muutusid käteks ja iha pani jõevee värelema. Ja kui nad ei suutnud enam vaadata, talutas naine mehe külma vette ja mehel hakkas pea ringi käima ning ta püsis vaevu püsti.

Kuni mees end riidesse pani, pakkis naine talle kotti laukaploomidžinni, marineeritud meritigusid ja safranisaiu. Ja lisaks ka kuivatatud kastaneid ja varemerohulehti, et leevendada hingamisraskusi, mida mees püüdis varjata.

Sel ööl enne lahkumist palus naine mehel temaga magada. Ta ütles oma soovi otse välja. Ta seletas, et nad on liigagi palju aega raisku lasknud ning et ta ihaleb seda väga. Alkoholist üles köetud mees läks naise järel paadikuuri ja päeva kuumusest sai küünla kuldses valguses öö kuumus. Naine tõmbas särgi üle pea seljast ning mees katsus ta rindu ja suudles neid – ja kui ta käe naisele seeliku alla pistis, ei puutunud ta sõrmed midagi muud kui paljast kananahal ihu. Mees nööpis lahti oma püksid ja naine veel kord oma südame. Enam polnud mingit häbelikkust.

Nad klammerdusid teineteise külge ja armastasid, nagu oleks see nende viimane võimalus armastada. Ja just selsamal ööl hakkasidki nad oma unenägusid jagama, sest nõnda juhtub, kui mõlemad teavad teise hingevaeva raskust.

Jack ootas, kuni naine magama jäi, ja kadus siis koiduvalgusesse. Ta oskas hääletult kadumise kunsti ja tõmbas kopsud õhku täis nagu õhupallid, et hinge kinni hoides maast lahti kerkida. Kui ta nobedalt puude vahelt läbi põikles, ütles naise hääl talle läbi une: Ma olen siin, kui sa tagasi tuled. Tule ruttu, mu armsam. Ma ootan.

Kuid mees ei kiirustanud. Naine ootas sellegipoolest. Ta ootas kakskümmend aastat. Ja kui mees tagasi jõudis, ei lebanud enam erksavärvilised meritähed maas nagu kullast rada naise ukseni. Siis oli vaid selgesti äratuntav kuulujuttude hääl.