Читать книгу Imeliste sündmuste aasta - Sarah Winman - Страница 7

Marvellous ärkas unenägudeta uinakust ilutulestiku peale. Ta oli esimese hooga mõelnud, et sõda on lahti, kuid mustlasvankrist välja tuikudes leidis ta ikkagi eest rahuaja ning jõudis ka etenduse lõpu ära näha: valged, rohelised ja punased särisevad sädemed kadusid puude taha, mähkides jõesuudme pehmesse piimjasse vaikusse ja jättes näha vaid tähed, lugematu hulga tähti.

Sorakil juustega hämmeldunud naine seisis üksinda kaldal, silmitsi tohutu tintmusta Cornwalli taevaga. Ta ei saanud aru, kas ta silmad läksid märjaks seepärast, et käsi paistis tähevalguse paistel nii vana, või seepärast, et ta ei teadnud ise ka, kellele või millele seal täiuslikult kaunis öötaevas lehvitas.

Ta komberdas nõlvast alla oma paati, ise pooleldi naine ja pooleldi laps – kusjuures kumbki pool ei osanud teisega midagi peale hakata. Ta süütas lambi, tõmbas teki põlvedele ja tõukas paadi kaldast lahti. Nii paat kui ta mõtted hulpisid omapäi. Ja taas oli kõik nii vaikne. Polnud lennukite ega generaatorite müra, sireene ega pomme. Ei mingit kajakate krääksumist ega märgadelt okstelt kukkuvaid veetilku. Ainult vatine vaikus, mis triivis nagu ajupuit kalda ääres.

Paat kerkis tasakesi ja õõtsus vaikselt. Nüüdseks oli see jõudnud vaid jala kaugusele Deliverance’ist ja laeva aukliku kere nägemine tegi naise meele kurvaks, sest mõnel päeval mõtles ta, et tema mälu on muutumas just selliseks auklikuks laevakereks. Ta tundis lekkekohta otse oma silmade kohal, tajus, kuidas veevool hetked sealt välja uhub, ja mõtles, kas ta pea on lõpuks sama tühi kui see laev. Ja seejärel mõtles ta, et selline tühi elu on väga üksildane, sest järel polnud kedagi, kes oleks saanud talle meelde tuletada, mida ta oli kunagi noorena teinud ja milline üldse olnud.

Mis siis, kui mõnel vaiksel pärastlõunal, mil ta armastas istuda ja elatud aegu meenutada, ei suudagi ta enam meelde tuletada Jacki või Jimmyt või majakavahti, kes talle esimesena armastust õpetas? Mis siis, kui ta ei mäletagi enam, kuidas päike üle nõmmede ruttab, või jõulude ajal kaevandustest kostvaid laule? Mis siis, kui ta ei tunne enam ära pihus säravaid austreid või nelinurkse purjega laevu, mis kihutasid üle silmapiiri päikesele vastu, kui kodus paistis alles kuu? Mis siis, kui ta ei tunne enam oma isa ära ja öökull pole enam öökull ning ta ei saa sõnumist aru? Mis siis, kui tornikell lööb üksteist ja need paugud on lihtsalt mingid helid? Mis siis saab, kui kõik peast kaob? Öö saabub ja tema ei teagi, et see on öö? Tilder hõikab või meriärn tõuseb pinnale või suula sukeldub, aga tema ajab nende nimed sassi nagu mündid toolide taga? Mis siis, kui ta tõstab merikarbi kõrva juurde ja selle heli kirjeldamiseks polegi enam sõnu? Temast saab lihtsalt meritigu ja kõik. Ta ei kõlba millekski peale eluspüsimise.

Naine suunas paadi laevakere juurde ja laskis neil kahel vanal sõbral teineteist müksida. Ta leidis taskust tüki piparkooki ning veetaimede ja muda haisu kõrval lõhnas see hoopis teistmoodi. Ta tundis, kuidas kõht läks piparkoogist kohe soojaks ning külm ja niiske muretunne kuivas ära. Naine libistas käega mööda Deliverance’i tüürpoordipoolseid küljeplaate, ja kui briis vaiksemaks jäi ning õõtsumine vaibus, kummardus ta lähemale ja hakkas laevavrakile oma paadist jutustama.

Valgus puges juba üle silmapiiri, kui ta looga ühele poole sai. Tuul oli tõusnud ja maapind õhkas suitsutaolist udu. Jõgi valmistus oma sängi tühjendama. Marvellous toetas kõrva vastu märga puitu ja kuulis midagi, mida ta polnud varem kuulnud. Kui ta oleks kõrva inimese rinna vastu surunud, oleks ta kuulnud südamelööke. Kuid kuna tegu oli laevaga, ei osanud ta sellele õiget sõna leida.

Majaka kell hakkas udu saabumist kuulutades lööma ja suured udulaamad roomasidki juba Marvellousi poole, kleepudes puudele nagu tillandsia ning kattes rododendronite ja palmide lehed soolakihiga. Naisel hakkas hirm. Ta oli vana ja ta kartis. Ta tõmbas teki kõrgemale ja kössitas paadipõhja. Tee paadikuur lahti, oli unenäos öeldud. Naine vaatas tagasi kurva valge ehitise poole ja mõtles, et ta elu on nagu merevaigu sisse kinni jäänud tiivuline putukas. Koidik tuli sosistades ja naise suust pääses ohe.

Kui udu oli hõredamaks muutunud ja päike kõrgel, randus ta kivi juures ja komberdas üles mustlasvankrisse, enne kui päev sai üritada tema meelt muuta. Väljas rippusid igat mõõtu võtmed nagu tuulekellad: paatide ja hoonete võtmed, teadmata lukkude võtmed ja ka asjade mõistmise võti; see viimane oli tilluke võti, mis rippus õrnsinise näruse paela otsas, kuid naisel polnud enam meeles, miks ta seda niiviisi nimetas. Ta kummardus lähemale ja otsis paadikuuri tuttava kujuga võtit, mis tal viimati kakskümmend viis aastat tagasi oli peos olnud. Seal see oligi! Tuttav nagu nägu nooruspõlvest. Naine harutas selle kimbust lahti ja marssis sammaldunud ukse juurde tagasi, võti võidukalt pihus.

Võti sobis nagu valatult. Naine võttis tabaluku ära ja tõukas kogu jõudu appi võttes ukse lahti. Ta kuulis kriiksatust ja Ajalehe-Jackiga veedetud viimane aasta tuli talle niisuguse hooga meelde, et ta kukkus maha, pääsemata enne, kui oli kõike taas kord tundnud ja meenutanud. See oli üks suur segapuder kurbusest ja rõõmust ja hirmsast hulgast valust.

Ta rabeles end mälestustest lahti, tõmbas hinge ega pööranud pilku hetkekski paadikuuri ukselt. See õõtsus edasi-tagasi. Naine ei pööranud ukselt pilku seetõttu, et väljas polnud tuuleraasugi, kõik oli vaikne. See tuulevaikuses edasi-tagasi õõtsuv uks oli möödunud aega mõõtev pendel.

Paadikuuris tungisid talle ninna igavikku kadunud aastate hais ja soolakas niiskus. Põrandat ühendasid lae ja seintega tohutud ämblikuvõrgud ja rohelised hallitusseente eosed peksid keelt ja suudlesid ja paljunesid otse ta pilgu all. Ja igal pool ta ümber oleks justkui gaas visisenud või tõmbetuul unnanud või keegi raskelt ohanud, kui läppunud õhk sellest kahe inimese hauakambrist välja pääses. Naine avas ka verandauksed, nii et mereõhk tuhises sisse, ja valgusvihk tungis praost kambrisse ning peatus seinal ja rõskel kasutamata voodil. Voodi kohal seinal rippuv meritäht oli just samasugune oranž nagu ennegi. Naine võttis selle seinalt alla ja kiigutas käes – ja see naine, kes ta kunagi oli olnud, tuli talle voodi peale seltsiks ja lohutuseks. Marvellous oli elanud kakskümmend viis aastat ilma selle meheta. Kuid iga üksik päevgi ilma temata oli talumatu.

Kakskümmend viis aastat! lausus Marvellous valjusti. Kas kuuled, sa rumal mees?

Ta kuulis mehe kähisevat hingamist. Ta kuulis ka mehe häält vastamas: Me olime noored. Vähemalt oli see aeg meie elus.

Noored! turtsatas Marvellous. Noored polnud me kaugeltki!

Sa pole iial nii ilus olnud, kuulis ta Jacki ütlemas.

Sa räägid ainult rumalusi.

Seepärast sa mind armastadki.

Tõsi ta on.

Marvellous, kas sa ikka hoolitsed enda eest?

Kui meelde tuleb. Aga sina?

Köha on läinud. Jõud tuli tagasi. Kas sa said minu saadetud unenäod kätte?

Muidugi sain. Tõsi küll, need olid üksjagu segased.

Proovin järgmisel korral paremini.

Sellest oleks abi. Jack, mis üldse toimub? Mida ma ootan?

Marve, sa tead ju, et asjad ei käi niiviisi ...

Kas sa kavatsed siia jääda? Kas ma tegin sellepärast paadikuuri lahti?

Mitte praegu. Aga ma tulen tagasi.

Jälle see vana laul.

Ole lahke, mu armsake.

Tead, ma olen muutunud. Ja tead, äkki ma ei ootagi enam. Olen nüüd palju vanem ja väga palju targem.

Oh, küll sa juba ootad! kuulis ta meest ütlevat. Sul ei saa minust iial küllalt. Ma ajan su pööraseks.

Sa ajad mu hulluks. Oled alati ajanud.

Hulluks ja pööraseks. Küll sa juba ootad.

Aga äkki ei oota! hüüdis naine. Sa vana tobu! karjus ta ja kamandas end siis valjusti vait. Rohkem ta meest rääkimas ei kuulnud. Kõrvu jõudis vaid jõe vulin, puude kohin ja miskipärast ta enda hirmuvõdin. Öökull huikas. Naine vaatas välja ja nägi, kuidas lind ülalt alla tuhises ja hommikueineks hiire kaasa haaras.

Ta pani meritähe taskusse, tõmbas paadikuuri ukse kinni ja läks seebi, nuustiku ja veepange järele, kavatsedes anda paadikuurile uue elu ja selle puhtaks kasida. Ta teeb koldesse tule ja põletab seal halge ööl ja päeval, tehes niiskusele säru, kuni praod kuivaks auravad ja aknalaudadele jäävad vaid tahked soolakristallid läikima.

Mõni tund hiljem lamas ta kurnatuna voodis, peopesad punased ja marraskil ning käsivarred nii jõuetud, et ta ei suutnud prillegi silmilt maha koorida. Naine kuulas koovitaja kauget häält, mis kõlas hoopis meloodilisemalt kui ühetooniline kurb udukell, millest sai ta muutuva, pöörleva ebaselge maailma pidepunkt. Naisel hakkas külm. Isegi kivist kettad, mida ta oli pliidil soojendanud, ei suutnud niiske külma vastu midagi. Ta tõstis ühe ketta oma rinnale ja lõpuks aitasid selle raskus ja soojus tal magama jääda.

Ja just siis, kui ta laud olid kinni vajunud, valmistus järjekordne unenägu tema magavatest meeltest läbi lendama. See unenägu tõi talle viimaks ometi kaks kujutluspilti: üks oli üle Thamesi jõe lendavast ja täiel rinnal laulvast vabast kanepilinnust. Teine oli igava silmapiiri poole vaatavast noorest mehest.

Udukell hakkas jälle leinaliselt lööma.