Читать книгу Kuutõus - Sarah Crossan - Страница 2

Sarah Crossan
Kuutõus

Originaali tiitel:

Sarah Crossan

Moonrise

Bloomsbury

2017

Raamatu tõlkimist on toetanud Literature Ireland

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ivi Vinkler

Kujundanud Liis Karu

Kaaneillustratsioon: Eike Malva

Copyright © Sarah Crossan 2017

© Tõlge eesti keelde. Kristina Uluots, 2020

ISBN 978-9985-3-4833-8

e-ISBN 9789985348956

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2020

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Jimmy Foxile

ESIMENE TELEFONIKÕNE

Roheline telefon

esiku seinal

on üliharva helisenud.

Kes tahab emaga rääkida, helistab ta mobiilile.

Angelaga on sama lugu.

Ma kuulasin mõne sekundi helinat,

enne kui toru tõstsin.

„Halloo?”

„Joe?” küsis Ed.

Temast polnud mitu nädalat kuulda olnud.

Ma juba muretsesin, mõtlesin,

kas ta üldse enam koju tulebki.

„On Angela seal?” küsis ta.

Hingeldas,

nagu ajaks keegi teda taga.

Taustal

käratseti,

uks löödi pauguga kinni.

„Angela on jalkatrennis,” vastasin.

„Aga ema?”

„Pole aimugi.

Kuule, Ed,

ma leidsin pargist pesapallikinda üles.

Tuled sa varsti mängima?”

Ed ohkas raskelt. „Pole aimugi, Joe.”

„Ah nii.” Näppisin seinalt kooruvat värvi.

Suur vend ohkas uuesti.

„Joe, mind vahistati.

Mind kahtlustatakse milleski väga halvas.”

Surun telefonitoru kõvasti

vastu kõrva.

„Milles sind siis kahtlustatakse?”

„Et ma tegin ühele inimesele viga.

Kuid ma ei teinud. Kas kuuled?”

„Nojah.”

„Ma räägin tõsiselt. Kas sa kuulad mind?

Sest inimesed hakkavad sulle rääkima

igasuguseid valesid.

Mul on vaja, et sa teaksid tõtt.”

Välisuks avanes ja ema ruttas sisse

toidukotiga,

et mu õde saaks midagi lõunasöögiks teha.

„Politsei võttis Edi kinni!” karjusin.

Ulatasin toru emale.

Ta haaras selle mu käest

poekotti maha pillates.

Mandariin veeres üle vaiba.

Korjasin selle üles,

külma ja krobelise.

„Ed? Mis toimub?…

Kuidas nad saavad niiviisi eksida?…

Ära karju mu peale, ma lihtsalt…

Ei, ma tean, aga…

Mul pole selle jaoks raha…

Ed, ole rahulik…

Ma helistan Karenile. Ma ütlesin, et helistan

Karenile…

Lõpeta mu peale karjumine… Ed, jumala pärast… Ma lihtsalt ei suuda… Ed? Ed?” Ta võttis toru kõrva äärest ära ja põrnitses seda, nagu oleks telefon teda hammustanud. „Politsei süüdistab teda mõrvas,” lausus ta. Ma olin seitsmeaastane. Ma ei teadnud, mida see tähendab. Kas ta jäi kellelegi raha võlgu? Me ei suutnud elektriarvetki maksta. Mu tossud olid nii väikeseks jäänud, et pigistasid varbaotsad valgeks. „Kas ma võin talle tagasi helistada?” küsisin. Mandariin oli mul ikka veel pihus. Tahtsin selle emale näkku visata, et ta haiget saaks. „Ei,” vastas ema. „Ja ma arvan, et me ei saa temaga nüüd kaua rääkida.” Ma ei uskunud ema. Ma arvasin, et küllap Ed helistab. Ma arvasin, et ta tuleb koju. Kuid ta ei tulnudki kunagi.

SLUMMI KORTERIPEREMEES

Tädi Karen keelas mul siia tulla.

Ta ütles, et Ed ei vääri seltsilist

pärast seda valu, mida ta me perele tegi.

Isegi pärast kümmet pikka aastat

süüdistab tädi teda kõiges.

Ta osutab Edile, öeldes:

„Näed, mida ta meile tegi.”

Ehk on tal õiguski.

Kogu elu läks perse,

kui Ed kinni pandi,

mitte miski ei toiminud enam.

Vahest on see tõesti tobe mõte. Ma igatsen kodu Staten Islandil, iga koht on parem kui Texase Wakeling ja selle kõrvetav kuumus. Ma ju ei taha tegelikult siin olla ja mingit slummikorterit otsida. Kuid mul pole raha Wakelingi Motorstopi motellis elamiseks, kindlasti mitte kogu mu Texases viibimise ajal. „Kuussada kuus,” kraaksatab korteriperemees, mingit lärakat välja köhides ja pabertaskuräti sisse sülitades. Kraanikausis vedelevate nõude järgi otsustades pole korteris mitu kuud elatud ja vennikesel veab, kui ta selle urka eest üldse midagi saab – kappides sibavad prussakad, köögis on hiired. „Ma vajan seda augusti keskpaigani. Annan nelisada,” vastan. Ta turtsatab. „Viissada. Sulas.” Selle järgi, kuidas ta korterist välja taganeb, taipan, et madalamaks hinda ei saa. Noh, võtmed on tema taskus, seega võib ta endale karmi mängu lubada. „Kui ma peaksin kuulma, et sa siin kanepit müüd, saadan oma mehed sulle kaela. Sa ei tahaks mu meestega kohtuda.” Kuid mul pole ta meestest sooja ega külma. Mul on suuremaid muresid kui pesapallikurikaga kolki saada tema palgatud ahvidelt. Mul on Ed mureks. Ed. Nii et siin ma nüüd olen. Omadega ummikus. Ja see saab olema kõige hullem aeg mu elus. Kõige hullem aeg kõikide elus. Kõigi nende, kes ellu jäävad.

SÕNUMID

Motelli parklas

kulistab motomeeste gäng paberkottidesse varjatud

märjukest

ja parkla kajab põrguvaljust rokkmuusikast.

Kui neist möödun, teeb mobiiltelefon

tagataskus kõll.

Ma ei vaevu sõnumit vaatama.

Ma tean, et Angela käib mulle pinda:

Ks oled?

Vanglas k2isid?

Edi n2gid?

Kdas Edil l2eb?

Karen on ikka veel sitaks tige.

Edi uus advkaat kirjutas. Tundub tark.

Ks OLED???

Ma pean oma õele helistama.

Helistangi.

Pärast.

Praegu olen ma näljane.

Ja ma pean sellest muusikast eemale pääsema.

BOBI EINELAUD

Einelaud on väljast tõeline urgas,

värv koorub maha, pool neoonsildist pime,

ja ega seeski asi parem ole –

katkised põrandaplaadid,

pleekinud ja kärisenud postrid.

Keskealine teenindaja naeratab

roosas keeglipluusis.

Tema nimi – Sue – on taskule tikitud, must niit aga hargneb ja roomab pluusi mööda alla nagu väike viinapuuväät. „On sul kõik hästi, kullake?” küsib naine kätt suu juurde tõstes, suitsetades sealsamas leti taga, nagu oleks see igati normaalne, kui ettekandja söögikohas suitsetab. Võib-olla ongi. Vähemalt siin. Näitan talle oma järelejäänud raha. „Mida ma nelja taala eest saaksin?” küsin. „Ilmselt peekonisaia ja kohvi. Kas see sobiks, kullake?” „Tore,” vastan sisse hingates tema sigareti suitsuvinet. Ta hõikab mu tellimuse köögi pöörduksest sisse, keerab mulle selja, et kohv sorinal räpasesse tassi kallata ja lükkab tassi üle leti. Kohv on purune ja mõru, sellist sa juba New Yorgis ei saa, kuid ma ei kurda. Rebin suhkruasendaja paki lahti ja poetan selle tassi, maitset peitma. „Mingit tööd liigub?” küsin. „Oota siin, kullake.” Sue kaob köögi pöördukse taha. Napsan leti pealt korvist kilekotis muffini ja topin taskusse, enne kui välja ilmub üks mees, kelle suud varjavad tihedad vuntsid ja vats kummub üle püksivärvli. Ta kummardub üle leti, surub mu kätt. „Olen Bob. Sa vist otsid tööd.” Ta venitab sõnu nagu läbi ja lõhki texaslane. „Joe Moon,” vastan. Ta noogutab. „Mul on kullerit vaja. Kedagi autoga, sest see majatagune romu ei sõida. Või inimest, kes ülikiiresti rattaga sõita suudab. Sel kiirel inimesel peaks oma ratas olema.” „Ma remondin autosid,” vastan kähku. „Kui ma romu korda teen, kas siis saan tööle?” Sue on tagasi ilmunud, uus sigaret rippumas kondiste sõrmede vahel. Ta sülitab tubakaläraka põrandale. „Et sa teaksid, kullake, mu peika Lenny on mootoritega sina peal. Isegi tema ei saanud seda rüsa käima.” Ta pühib niiske kaltsuga kohviplekid kapi pealt ära. „Ma võin ju proovida,” pakun, püüdes mitte liiga meeleheitel paista. „Okei. Sa võid proovida,” nõustub Bob. Ta pistab käe korvi ja ulatab mulle mustikamuffini. „Magustoit minu poolt, pojuke,” lausub ta.