Читать книгу Kuutõus - Sarah Crossan - Страница 3

EI MINGIT RANDA

Kogu eelmise nädala

proovis Reed mu tuju tõsta.

Oma autos istudes ja sooja õlut kulistades

püüdis ta mind veenda, et Ed pääseb minema,

et ma jõuan Arlingtoni tagasi

enne spordivõistluse

algust.

„Mina saan tõkkejooksus pronksi,

sina viie tuhandes meetris kulla.

Siis läheme randa oma medalitega eputama.

Võime vedelda mu nõbu rannamajas

nii kaua, kui tahame.

Päevitame end pruuniks,

tõmbame savu,

lööme kuumadele plikadele külge.

Rannal on nii palju kuumi plikasid.”

„Kõlab hästi,” vastasin,

teades, et seda tegelikult ei juhtu,

teades, et mind pole linnaski

suve lõpuni,

rääkimata juba New Yorgi

spordivõistlustest.

See oli minu jaoks ainus põhjus

koolis vastu pidada,

see teadmine, et kooliaasta lõpus,

kui halvad mu hinded ka poleks,

saan ma spordivõistlustel tõestada,

et pole mingi pagana luuser.

Kuid jooksmise asemel

tulin ma Texasesse

viimasteks päevadeks enne

mu venna hukkamist

ning üritada mu tuju selles asjas paremaks teha

oli mõttetu.

TEINE TELEFONIKÕNE

Mulle meeldisid ketšupiga üle ujutatud juustuleivad

ja nende taldrik oli mul parajasti süles.

Vaatasin telerist „Ämblikmeest”,

istudes ristisjalu vaibal,

kulunud tossud jalas,

paelad lahti ning jalad nende sees higist ligased.

Siis olin ma juba kaheksane,

kõik

pea peale pööranud

esimesest telefonikõnest oli aasta möödas.

Ema karjus mulle nagu alati:

„Keera see kuradi telekas vaiksemaks!”

Tal oli mobiiltelefon kõrva ääres,

ta vidutas silmi, nagu püüaks näha seda,

mida iganes talle räägiti.

Ja siis

ta kukkus

nagu kaljurahn jõkke

ning hakkas ulguma.

See polnud üldsegi nagu filmides,

kus inimesed vajuvad kaunilt

ja

traagiliselt kokku.

Ta oli kui kurjast vaimust vaevatud,

peksis end vastu põrandat

ja ma kartsin liiga lähedale sattuda.

„Ei!” karjus ta.

Ma taipasin silmapilk, mida talle öeldi.

Iga inimene oleks kohe aru saanud.

Me mingil määral olime selleks valmis.

Ja samas tabas see meid täiesti ootamatult.

Tädi Karen käis ühel lühikesel istungil,

tuli koju ja

rääkis meile, et Edi seis pole hea –

kas või tunnistuse pärast,

mille ta andis järgmisel päeval pärast vahistamist.

Tädi ütles, et kui tema oleks vandemeeste seas

istunud,

oleks ta poisi kongi pistnud ja

võtme oma käega minema visanud.

„Ed ei teinud seda,” ütles Angela tädile.

„Mina enam ei tea,” vastas tädi Karen.

„Mulle paistis ta täitsa süüdi.”

Ja sel päeval, kui teist korda helistati,

olin ma jälle ainus kõrvaline inimene kodus,

ainus koos emaga ega osanud midagi ette võtta.

See tähendab,

et ema läks küll pidevalt endast välja, kuid mitte

niiviisi,

nagu oleks ta okastraati takerdunud loom.

Läksin tema juurde,

püüdsin teda püsti aidata,

kuid

ta ei tõusnud.

Ta ei suutnud.

Ema jäi

põrandale

väga,

väga

kauaks.

TÄDI KAREN

Kolm tundi pärast halva uudise saabumist

kolis tädi Karen meie juurde.

„Mina olen kõik, mis teil on,” teatas ta meile.

Ta silmitses ketšupiplekke mu valgel T-särgil,

nagu tõestaks see, et me pere

ei suuda enda eest hoolitseda.

Pühkisin nina käeselja vastu puhtaks

ja ta võpatas seepeale.

„Meil pole ruumi,” selgitas Angela.

Tädi Karen sügas pöidlaga

nina.

„Ma võtan sinu toa. Sa võid Joe juurde kolida

mõneks ajaks.

Edi voodi on ju ikka veel seal.”

Angela ajas selja nii sirgeks, kui sai.

„Ma vajan privaatsust,” vaidles ta.

„Nohjah,” pomises ema, džinnipudel peos.

„Aga mul tulevad eksamid,” katsetas Angela uuesti.

„Ma tean, et tulevad,” kinnitas tädi Karen.

„Ja sa teed need ära. Ma ei lase sul niiviisi põhja

minna,

nagu Ed läks.”

Kui kõvasti me ka jalgu ei trampinud,

tädi Karen oli otsuse vastu võtnud

ja ema polnud võimeline vaidlema.

Tädi Karen jäi meile ja

meie pidime hakkama kirikus käima

mitte ainult pühapäeviti, vaid ka iga päev pärast

kooli.

Teler

keelati ära

ja asendati

piibliõppega.

Karen teadis, kuidas me hingi päästa

vajumast pimedusse,

mis meie venna minema kandis,

ja tema plaani esimene punkt oli Edi nime mitte iial

enam suhu võtta.

KUIDAS SEE EMALE MÕJUS

Ema ei käinud enam väljas.

Majas vedeles siin-seal ta tühje rohupudeleid.

Ta vaatas tootereklaame ja

tegi ostud telepoest,

öeldes, et ootab, millal inimesed selle loo

unustavad,

et siis võtab ta end kokku ja

läheb tööle tagasi,

kui kõige hullem on möödas.

Kuid

ta ei läinud enam kunagi tööle ja

kui ta viimaks majast välja läks,

ei tulnud ta enam tagasi.

AUTOREMONDITÖÖKODA

Kui ma ütlesin eelmisel nädalal töökojas Reedi

onule,

et ma lähen kogu suveks Texasesse,

ei rõõmustanud ta selle üle.

„Joe, ma ei tea, kas saan su töökoha alles hoida,”

vastas ta.

„Mul on siin õpipoisiks tahtjatest terve järjekord

ja sina teed sääred?”

Ma polnud peale Reedi kellelegi öelnud

oma mineku tõelist põhjust.

Mul oli häbi ja küllap Reed taipas seda.

„Anna talle puhkust, onu Sammy.

Joe pistis ühe plika paksuks

ja peab Arlingtonist minema pääsema

enne, kui plika vennad ta kätte saavad,”

selgitas Reed.

Sammy pühkis õlised käed

siniste tunkede külge ja kortsutas kulmu.

„Sa valetad.”

„Valetab jah,” tunnistasin.

„Kuid ma pean minema.

Ma tulen tagasi.”

Sammy ohkas. „Okei, okei.

Sa oled kapoti all käsi määrides

nagunii

Reedist kuradima palju oskajam.

Mine siis pealegi.”

Reed turtsatas kätt mutrivõtme järele sirutades:

„Ma eelistan end muudmoodi määrida.”

Sammy silmitses mind.

„Joe, sa seisad ikka veel seal.

Mida sa tahad?”

Mulle ei meeldinud küsida.

See tundus kui kerjamine.

„Kahe nädalavahetuse palka.”

Reed irvitas.

Sammy pööritas silmi, toppis käe

taskusse ja tõmbas

kahekümneliste rulli välja.

„Kui palju?” küsis ta.

VALEL POOLEL

Motelli tagasi jõudnud, helistan Angelale.

Ta hääl kõlab kiledalt

ja miski suriseb taustal.

„Ange, ma ei kuule sind!” karjun.

Surin jääb vait.

„Ma teen baaris Mojitosid,” vastab ta. „On sinuga

okei?”

Tahan talle tõtt rääkida, öelda

„Ei, minuga pole okei. Siin on kuum. Mul pole enam söögi jaoks raha. Ma olen seda tehes täiesti üksi, ehkki nii ei peaks olema. Issand küll, ma olen vaid seitsmeteistkümnene. Miks sina siin pole? Miks tädi Karen siin pole? Ema?” „Ma leidsin korteri,” vastan hoopis, prussakaid mainimata jättes. „Kas raha peaks mu arvele laekunud olema?” Õde köhib telefoni. „Peaks olema,” kostab ta. „Aga see on ka viimane. Boss ei anna mulle avanssi, nii et ma saan raha alles järgmisel kuul.” „Aga tädi Karen?” küsin lootusrikkalt. „Ei tule kõne alla. Ta on siiani sigatige. Ta viis veel asju ära, ütles, et ei kavatse tagasi tulla. Ma ei kujuta ette, kuidas me üüri suudame maksta, kui ta ümber ei mõtle. Ja kuidas kuradi moodi sa end toita kavatsed?” „Ma otsin tööd.” „Joe, ma tahaksin rohkem raha hankida.” Peaaegu pahvatan naerma. Kuidas täpselt? Hakkad võõrastelt almust paluma? Meil ei õnnestuks iialgi isegi anudes saada laenu oma venna juures olemiseks. Vaadake, meiesuguseid inimesi ei haletse keegi. Mitte keegi ei hooli, kas me saame või mitte lõpuajal koos Ediga olla, kui vaesed või näljas me oleme. Kuidas võmmi lesel läheb? Kui ta avab annetusarve musta kleidi ja sobiva kübara ostmiseks, annetatakse talle heldelt. Selle mõrvatud mehe lesk? Kas Mastercardiga saab ülekannet teha? Kuid meie pole tema, meie pole siin ohvrid. Meie oleme valel poolel, vale meeskonna mängijad. „Kas sa Edi nägid?” sosistab Angela. Lähen vannituppa, keeran dušist külma vee jooksma. „Ei,” tunnistan. Ma ei ole isegi üritanud.