Читать книгу Õun ja vihm - Sarah Crossan - Страница 5

Ma ei teagi, kas see, mis mul meeles on, juhtuski päriselt, või ma lihtsalt kujutlen seda niiviisi juhtunud olevat nüüd, mil olen lugude jutustamiseks piisavalt vana. Olen lugenud nähtusest, mida nimetatakse lapsepõlve amneesiaks. See tähendab, et me ei saa päriselt midagi oma varasest lapsepõlvest mäletada, sest enne kolmandat eluaastat pole me veel meeldejätmist piisavalt harjutanud, et see hästi võiks õnnestuda. Niiviisi igatahes räägitakse, ehkki ma pole selle õigsuses päriselt veendunud. Mul on tollest ajast üks mälestus. See ei muutu kunagi ja kui ma tahaksin mälestusi välja mõelda, siis mõtleksin ju häid mälestusi? Kas kõigil mu lapsepõlvelugudel poleks siis õnnelik lõpp?

Ärkasin nuttes üles. Kuulsin allkorruselt tigedaid hääli ja väljast kõuekõminat. Tõusin üles ja tatsasin trepimademele. Otsaposti külge oli kinnitatud valge värav, et ma trepist alla ei kukuks. Ma ei osanud seda avada, kui väga ka ei pingutanud. Mul polnud sokke. Jalad külmetasid. Olin endale valge teki ümber mähkinud ja selle ots lohises mööda põrandat järele.

Välisukse juures puuvõõriku all seisid kaks inimest, kuid nende näod jäid varju. Niutsatasin. Memm vaatas üles. „Mine voodisse tagasi, armsake,” käskis ta. „Mine nüüd.”

„Uni ei tule,” kurtsin.

Memm noogutas. „Ma tean. Minul ei tulnud ka kunagi enne jõulupüha und.”

Raputasin pead. Jõuludega polnud siin midagi pistmist. Ma lihtsalt ei tahtnud tagasi voodisse minna. Kõu kõmises nii, nagu võiks äike mu toa aknast sisse tungida. Ja miks üldse kõik karjusid?

Hakkasin uuesti nutma. Ma tahtsin, et memme kõrval seisev rohelises mantlis inimene pöörduks, sest ma sain küll pikkade juuste ja peene piha järgi aru, et see on naine, kuid ei näinud ta nägu.

Kuid see naine ei tõstnud pilku. Ta põrnitses uksematti, kohvrisang kõvasti pihus.

„Ma helistan sulle paari päeva pärast,” sosistati rohelise mantli seest ja siis ma tundsin ära oma ema.

„Emme,” ütlesin.

Ema avas vaba käega välisukse. Kui Memm püüdis teda ööpimedusse astumast takistada, hakkas ema kriiskama ja tõukas vanaema vastu seinal rippuvat peeglit. „Ära üritagi mu elu hävitada!” karjus ema. Tuul paiskas välisukse pärani. Vihmavalang paiskus esikusse. Õhk lõhnas kuidagi eriti soolaselt.

Lõpuks ema pöördus ja märkas mind, kuid ta ei naeratanud ega lehvitanud ega saatnud mulle õhusuudlust. Ta vaatas mind üksisilmi, nagu oleksin midagi võõrast ja kurba, mida ta ei suuda lahti mõtestada.

Seejärel tõmbas ta ninaga, pöördus ja ruttas ust enda järel pauguga kinni lüües minema.

Ja kõik oli taas vaikne.

Ei mingit karjumist.

Ei mingit kõuekõminat enam.

„Emme,” sosistasin.

„Emme läks ära, armsake,” vastas Memm. Ta ronis trepist üles, avas trepimademe värava ja võttis mu sülle. Ta värises üleni. Tal olid pisarad silmas. „Me oleme nüüd kahekesi. Sina ja mina, eks ole?”

„Emme,” kordasin.

„Läheme voodisse,” sõnas Memm. „Ja hommikul näeme, mida jõuluvana sulle tõi.”

Aga mina ei hoolinud jõuluvana kingitustest. Suutsin mõelda vaid sellest, mis minult ära oli võetud.