Читать книгу Õun ja vihm - Sarah Crossan - Страница 6

Pärisin ikka ja jälle Memmelt selle jõuluõhtu kohta, mil ema minema läks. Ma tahtsin aru saada, miks ta läks. Kuid vanaema jutustas juhtunust nii, nagu oleks kõik olnud vaid mu ema süü. Ema põgenes New Yorki, et Broadwayle minna, ega mõelnud hetkekski lapsele, kelle maha jättis. Igal aastal hakkas mind jõulude lähenedes vaevama mälestus tollest ööst – rohelises mantlis ema ja maja ümber mürisev äike.

„Ma ei kavatse enam minutitki oodata!” hõikab Memm.

„Veel pool minutit!” hõikan vastu. Tirin punalilla dressika üle pea selga.

„Ma loen kümneni!” vastab Memm.

Torman toast välja ning trepist alla. Memm harjab oma mustalt mantlilt Derry karvu maha. Võtan esikunagist salli ja mähin selle endale mitu tiiru ümber kaela.

Memm on terve hommikupooliku õhtueine jaoks pastinaaki ja kartuleid koorinud. Rooskapsad on puljongi sisse likku pandud ja kalkun küpseb ahjus aeglasel tulel. Terve maja lõhnab apelsinide ja jõhvikatäidise järele.

Erinevalt minust armastab Memm siiani jõulupühi. Ta kuulab igal aastal üha uuesti ja uuesti oma lemmikjõululaule ning keerab heli eriti valjuks, kui „Kõlekülmal talvel” algab. Memme laul täidab terve maja ning sunnib mu koos labradori Derryga oma tuppa peitu pugema. Lauluhäälega pole Memme eriti õnnistatud, kuid indu jätkub tal küllaga.

Memm jätab riideharja esikulauale ja topib jalad tumesinistesse madala kontsaga kingadesse. „Kuhu sa nendega minna kavatsed?” küsib ta ja osutab mu tossudele. Ma ei vaevu vastama, sest tegemist on retoorilise küsimusega. Memm hakkab neid esitama, kui ta on pahur. „Me läheme jumalateenistusele ja praegu on jõulud.”

„Need on mugavad. Ja ainult natuke kulunud,” vastan.

Derry nuusib mu jalgu, reetes tõsiasja, et mu jalatsid ilmselt haisevad. Peletan ta tossuninaga eemale.

„Minul on ükspuha, mida sa kannad, kui see on puhas, kuid see vanakraam ei ole puhas. Palun pane mingid kenad jalatsid jalga,” kostab ta oma tasase Iiri häälega, mis kõlab korraga leebelt ja karmilt.

Mu ainsad kenad jalatsid on rasked ja hõõruvad kannad villi. Valmistun seda Memmele ütlema, kui ta märkab mu dressikal plekki.

„Kuule, Apple^[1.], mis trikke sa teed mul? Kas sul pole ühtegi puhast asja selga panna?” küsib ta. Mina nühin seda kohta, kuhu hommikul munakollast peale tilgutasin. Unustasin selle täitsa ära ning nüüd võiks Memme hääletooni ja suurte pungis silmade järgi arvata, et plekk on mürgine. „See on mu lemmikdressikas,” vaidlen vastu. Ja ma tahan sellega käia. Tahan seda kanda koos haisvate tossudega.

„Kobi kohe trepist üles ja vaheta riided ära, noor daam,” kamandab Memm. Ta tõmbab suu kriipsuks. Kui ta niiviisi teeb, pole vaidlemisel mõtet. Kui ta niiviisi teeb, igatsen alati, et ema oleks minuga.

Tirin endale toas kleidi selga ja panen pitsitavad paeltega kingad jalga. Viimati kandsin neid riideid kuus kuud tagasi Memme ühe sõbranna matustel. Sestpeale ei räägi Memm enam muust kui surmast. Ta kostitab mind sedasorti lausetega, nagu „Oh, küll sa mind taga igatsema hakkad, kui olen mulla all nagu vaene Marjorie” või „Apple, ma ei taha, et kõik mu matustel musti rõivaid kannaksid. Natuke roosat siin või seal poleks üldse paha.” Kolmeteistkümneaastasele ei tee head viibimine sellise inimese seltskonnas, kes arvab, et kukub iga hetk surnult maha. Ma ütlesin seda ka Memmele, tema aga pahvatas pead kuklasse ajades ning musti hambakontse ja tühje igemeid näidates naerma. Mina ei saanud aru, mis selles naljakat võiks olla.

Kui tagasi alla jõuan, ajab Memm parajasti Derryt kööki. Ta mantel on jälle kollaseid koerakarvu täis. „Palju parem pilt,” ütleb Memm mind nähes. Lähen Derry juurde ja suudlen ta siidiseid kõrvu. Koer pöördub ja lakub mu suu üle. Memm krimpsutab nägu. „Oh, Apple, ta kasib ju keelega oma pissitoru ja siis lased sa tal oma nägu limpsida. See on jäle.”

Memm keerab välisukse hoolikalt lukku ja kiirustab mu ees jalgrada mööda auto poole. Kajakad tiirutavad krääksudes taeva all. Ranna poolt kerkib udu mööda mäenõlva üles.

Poen tagaistmele, sest Memm ei lase mul ikka veel enda kõrval ees sõita, ja panen turvavöö kinni. Jalad juba kipitavad hõõruvatest kingadest. Kleit laseb vaevu hingata.

„Arvad, et ta võib täna koju tulla?” küsin.

„Kes?” pärib Memm. Ma ei vasta midagi. Ta uurib mind tahavaatepeeglist. „Apple, ma ei usu seda. Kas sina usud?”

Raputan pead. Ma tean, et ema ei ilmu võluväel kohale ei täna ega mõnel teisel päeval. See, et ta lahkus jõuluõhtul, ei tähenda, et ta ka naaseb jõuluõhtul.

Ja kes teab, võib-olla ei tule ta üldse kunagi tagasi.

1 Õun [ ↵ ]