Читать книгу Inetud - Scott Westerfeld - Страница 2

Garbo Villa oli mahukas, hele ja valjuhäälne.

See täitis paari peotorni vahelise ruumi, töntsakas teekann kahe sihvaka šampanjaklaasi vahel. Kumbki torn seisis ühelainsal sambal, mis ei olnud laiem kui lift. Kõrgemal paisusid tornid viieks ümmarguste rõdudega korruseks, mis olid täis uusi ilusaid. Tally ronis künkast üles ehitiste kolmiku poole, üritades läbi maski silmaaukude seda vaatepilti haarata.

Keegi hüppas või visati ühest tornist alla, ta karjus ja vehkis kätega. Tally neelatas, sundides end vaatama kogu teekonda alla välja, kuni benjijakk noormehe mõned sekundid enne lömaks plärtsatamist kinni püüdis. Noormees hõljuk-põrkus naerdes mõned korrad rakmetes, enne kui ta pandi õrnalt maha nii Tally lähedal, et tüdruk kuulis närvilisi luksatusi, mis tema itsitusi katkestasid. Poiss oli olnud sama hirmul kui Tally.

Tally värises, kuigi hüppamine polnud sugugi ohtlikum kui siin nende ähvardavalt kõrguvate tornide all seismine. Benjijakk kasutas samasuguseid tõstemehhanisme kui hõljuktugipostid, mis pikki ja peenikesi ehitisi üleval hoidsid. Kui kõik need ilusad mänguasjad millegipärast töötamise lõpetaksid, sajaks Uute Ilusate linnas enam-vähem kõik kolinal alla.

Villa oli täis uhiuusi ilusaid – neid kõige hullemaid, nagu Peris alati ütles. Nad elasid nagu inetud, sadakond või rohkem ühes suures ühiselamus koos. Kuid selles ühiselamus polnud mingeid reegleid. Kui need reeglid polnud just „Tehke lollusi,” „Lõbutsege” ja „Lärmake.”

Katusel oli hulk ballikleitides tüdrukuid, kes karjusid täiest kõrist, hoidsid serva peal tasakaalu ja tulistasid ohutuid ilutulestikurakette maa peal olevate inimeste suunas. Oranž leegikera põrkas Tally kõrvale, jahe nagu sügistuul, ning ajas pimeduse tema ümbert minema.

„Hei, seal all on üks siga!” karjus keegi ülevalt. Nad kõik naersid ja Tally kiirendas sammu villa täielikult kaitseta ukse poole. Ta trügis sisse, pööramata tähelepanu kahe väljatuleva ilusa üllatunud pilkudele.

Kõik oli üks suur pidu, täpselt nii, nagu alati lubati. Inimesed olid täna uhkelt riides, pikkades kleitides ja mustades pikkade kuuesabadega ülikondades. Näis, et kõik pidasid tema seamaski küllaltki naljakaks. Nad näitasid näpuga ja naersid ning Tally liikus edasi, andmata neile aega millekski muuks. Muidugi, siin naersid kõik kogu aeg. Erinevalt inetute peost ei tekiks siin kunagi kaklusi ega isegi vaidlusi.

Ta trügis nägusid eristada püüdes toast tuppa, laskmata end segada nendest suurtest ilusatest silmadest või tekkida tundel, et ta ei kuulu siia. Tally tundis end iga sealveedetud sekundiga üha inetumana. Et kõik, keda ta kohtas, tema üle naersid, ei aidanud sugugi. Kuid naer oli parem kui see, mida nad teeksid, kui tema õiget nägu näeksid.

Tally kahtles, kas ta Perise üldse ära tunneks. Ta oli poissi pärast operatsiooni näinud ühe korra, ning ka siis haiglast lahkumisel, enne kui paistetus oli taandunud. Kuid Tally tundis ta nägu nii hästi. Hoolimata sellest, mida Peris alati öelda tavatses, ei näinud kõik ilusad tegelikult välja täpselt ühesugused. Oma retkedel olid nad Perisega vahel märganud ilusaid, kes tundusid tuttavad nagu inetud, keda nad olid tundnud. Mõneti nagu mingid vennad või õed – vanemad, enesekindlamad, palju ilusamad vennad ja õed. Sellised, kelle peale sa oleksid terve elu kade, kui sa oleksid sündinud sada aastat tagasi.

Peris ei saa olla nii palju muutunud.

„Kas sa seda notsut oled näinud?”

„Et siis mis asja?”

„Üks notsu on lahti pääsenud!”

Itsitavad hääled kostsid korrus altpoolt. Tally peatus ja kuulatas. Siin trepil oli ta täiesti üksi. Ilmselt eelistasid ilusad lifte.

„Kuidas ta julgeb põrsaks riietatuna meie peole tulla! See on pidulik üritus!”

„Ta on valel peol.”

„Tal ei ole mingeid kombeid – selline välja näha!”

Tally neelatas. Mask ei olnud kuigi palju parem tema enda näost. Nali hakkas juba kuluma.

Ta sööstis trepist üles, jättes hääled selja taha. Võibolla nad unustavad ta, kui ta lihtsalt edasi liigub. Jäänud oli vaid kaks Garbo Villa korrust ning seejärel katus. Peris pidi kusagil siin olema.

Kui ta just polnud maja taga murul või õhupalliga sõitmas või peotornis. Või kellegagi koos kusagil lõbuaias. Tally peletas viimase kujutluspildi minema ning jooksis mööda koridori edasi, tegemata välja samadest naljadest tema maski kohta ja riskides vaadata ükshaaval tubadesse.

Ei midagi peale üllatunud pilkude, osutavate sõrmede ja ilusate nägude. Kuid ükski neist ei tulnud tuttav ette. Perist polnud kusagil.

„Hei, põssa, põssa! Hei, seal ta on!”

Tally põgenes viimasele korrusele, astudes kaks astet korraga. Tema raske hingamine oli soojendanud üles maski sisekülje, tema laup higistas, liim roomas ringi, püüdes kinni püsida. Nad järgnesid nüüd talle hulgakesi, naersid ja komistasid trepil üksteise otsa.

Seda korrust ei olnud aega läbi otsida. Tally vaatas koridoris ühele ja teisele poole. Nagunii polnud siin üleval kedagi. Uksed olid kõik kinni. Võib-olla tegid mõned ilusad tõepoolest oma ilu-uinakut.

Kui ta läheks Perist üles katusele otsima, oleks ta lõksus.

„Hei, põssa, põssa!”

Aeg joosta. Tally tormas lifti poole ja libises külg ees, kuni peatus. „Esimene korrus!” nõudis ta.

Ta ootas, kiikas ärevalt koridori ja hingeldas maski kuuma plastikusse. „Esimene korrus!” kordas ta. „Sulge uks!”

Midagi ei juhtunud.

Ta ohkas ja sulges silmad. Ilma liidessõrmuseta oli ta eikeegi. Lift ei kuulanud.

Tally teadis, kuidas lifti üle kavaldada, kuid selleks oli vaja aega ja sulenuga. Tal polnud kumbagi. Esimene jälitaja ilmus trepilt nähtavale, koperdades koridori.

Tally taganes vastu lifti külgseina, tõusis kikivarvule ja proovis end lamedaks teha, et nad teda ei näeks. Järgmised tagaajajad tulid üles, turtsudes ja puhisedes nagu tüüpilised vormist väljas ilusad. Tally sai neid jälgida lifti tagaseinas olevast peeglist.

Mis tähendas samuti, et nad võivad ka teda näha, kui nad taipavad sinnapoole vaadata.

„Kuhu notsu läks?”

„Põssa, siia!”

„Võib-olla katusele?”

Keegi astus vaikselt lifti, vaadates lõbustatult tagasi otsingurühma poole. Kui ta Tallyt nägi, võpatas ta. „Heldeke, sa ehmatasid mind!” Noormees volksutas oma pikki ripsmeid ning vaatas tüdruku maskis nägu, kiigates seejärel allapoole omaenda sabakuube. „Armas aeg. Kas see polnud mitte õhtuülikonna-pidu?”

Tallyl jäi hing kinni ning ta suu muutus kuivaks. „Peris?” sosistas ta.

Poiss vaatas teda lähemalt. „Kas ma…”

Tüdruk hakkas kätt välja sirutama, kuid talle tuli meelde tagasi seina vastu tõmbuda. Ta lihased karjusid kikivarvul seismisest. „Peris, see olen mina.”

„Siia, notsu, notsu!”

Poiss pööras end koridorist kostva hääle poole, kergitas kulme ning vaatas uuesti tüdruku poole. „Sulge uks. Püsi paigal,” ütles ta kiirelt.

Uks libises kinni ja Tally komistas ettepoole. Ta tõmbas maski peast, et poissi paremini näha. See oli Peris: tema hääl, tema pruunid silmad, viis, kuidas ta segadusse sattudes lauba kipra tõmbas.

Kuid nüüd oli ta nii ilus.

Koolis nad seletasid, kuidas see sind mõjutab. Polnud oluline, kas sa teadsid evolutsioonist või mitte – see toimis ikka. Kõigi puhul.

Oli olemas teatud liiki ilu, nägusus, mida igaüks nägi. Suured silmad ja täidlased huuled nagu lapsel, sile, puhas nahk, sümmeetrilised näojooned ja tuhanded teised väikesed vihjed. Kusagil mõttes otsisid inimesed alati neid tähiseid. Kõik nägid neid paratamatult, ükskõik, kuidas nad üles kasvatati. Miljon aastat evolutsiooni oli teinud sellest inimaju osa.

Suured silmad ja huuled ütlesid: ma olen noor ja haavatav, ma ei saa sulle haiget teha ja sa tahad mind kaitsta. Ning ülejäänu ütles: ma olen terve, ma ei tee sind haigeks. Ning ükskõik, kuidas sa ka mõnda ilusasse suhtusid, mõtles üks osa sinust: kui me saaksime lapsi, oleksid nad samuti terved. Ma tahan seda ilusat inimest…

See on bioloogia, öeldi koolis. Kui sa näed sellist nägu, usud sa kõiki neid asju niisama paratamatult, nagu lööb sinu süda. Kui sa näed ilusat nägu.

Nägu nagu Perisel.

„See olen mina,” ütles Tally.

Peris astus sammu tagasi, tema kulmud kerkisid. Poiss vaatas tüdruku riideid.

Tallyle meenus, et ta kandis oma väljaveninud musta retkevarustust, mis oli mööda köisi ja läbi aedade roomamisest ning väätide keskele kukkumisest porine. Perise ülikond oli sügavmustast sametist, tema särk, vest ja lips kõik säravvalged.

Tüdruk tõmbus eemale. „Oi, vabandust. Ma ei tee sind poriseks.”

„Mida sa siin teed, Tally?”

„Ma lihtsalt – ,” kogeles ta. Nüüd poisiga vastakuti olles ei teadnud ta, mida öelda. Kõik kujutletud vestlused olid sulanud poisi suurtesse mahedatesse silmadesse. „Ma pidin teadma, kas me oleme ikka…”

Tally sirutas välja parema käe, armiga peopesa üleval, higine mustus käejooni esile toomas.

Peris ohkas. Ta ei vaadanud tüdruku kätt ega talle otsa. Ka mitte tema kõõrdi, üksteisele liiga lähedal asuvatesse, igavalt pruunidesse silmadesse. Eikellegi silmadesse. „Nojah,” ütles ta. „Kuid, tähendab – kas sa poleks saanud oodata, Kõõrdsilm?”

Tüdruku inetu hüüdnimi kõlas ilusa suust kummaliselt. Muidugi oleks olnud veel veidram poissi Ninaks kutsuda, nagu ta varem sadu kordi päevas tegi. Tüdruk neelatas. „Miks sa mulle ei kirjutanud?”

„Ma üritasin. Aga see tundus kuidagi võlts. Ma olen nüüd nii teistsugune.”

„Aga me oleme…” Ta osutas oma armile.

„Vaata, Tally.” Poiss sirutas enda käe välja.

Nahk tema peopesas oli sile ja veatu. See oli käsi, mis ütles: ma ei pea kuigi kõvasti töötama ning ma olen liiga taibukas, et sattuda õnnetustesse.

Arm, mille nad olid koos teinud, oli läinud.

„See võeti ära.”

„Muidugi võeti, Kõõrdsilm. Kogu mu nahk on uus.”

Tally pilgutas silmi. Ta polnud sellele mõelnud.

Poiss raputas pead. „Sa oled ikka alles päris laps.”

„Lift telliti,” ütles lift. „Üles või alla?”

Tally võpatas masina hääle peale.

„Palun püsi paigal,” ütles Peris rahulikult.

Tally neelatas ja pigistas käe rusikasse. „Kuid sinu verd ei vahetatud. Mis ka ei juhtuks, me jagasime seda.”

Peris vaatas viimaks tüdrukule otse näkku ja ta ei võpatanud, nagu tüdruk oli kartnud. Poiss naeratas kaunilt. „Ei, seda ei tehtud. Uus nahk, kah asi. Ja kolme kuu pärast saame selle üle naerda. Kui just…”

„Kui just mida?” Tüdruk vaatas üles poisi suurtesse pruunidesse silmadesse, mis olid nii murelikud.

„Lihtsalt luba mulle, et sa ei tee rohkem rumalaid tempe,” ütles Peris. „Nagu siiatulek. Midagi, mis tekitab sulle pahandusi. Ma tahan sind ilusana näha.”

„Muidugi.”

„Nii et luba mulle.”

Peris oli vaid kolm kuud vanem kui Tally, kuid silmi maha lüües tundis tüdruk end uuesti nagu pisike. „Hea küll, ma luban. Ei mingeid rumalusi. Ja mind ei saada ka täna öösel kätte.”

„Okei, võta oma mask ja…” poisi hääl sumbus.

Tally pööras pilgu sinna, kuhu see oli kukkunud. Äravisatud plastikmask oli end taaskasutanud, muutudes roosaks tolmuks, mida liftivaip juba filtreeris.

Nad vaatasid teineteist vaikides.

„Lift telliti,” käis masin peale. „Üles või alla?”

„Peris, ma luban, et mind ei saada kätte. Ükski ilus ei suuda joosta nii kiiresti kui mina. Lihtsalt vii mind alla – ”

Peris raputas pead. „Üles, palun. Katus.”

Lift hakkas liikuma.

„Üles? Peris, kuidas ma saan – ”

„Otse ukse taga suures riiulis – benjijakid. Seal on terve hunnik tulekahjude puhuks.”

„Sa mõtled, et ma hüppan?” neelatas Tally. Kui lift peatus, käis tal kõhust jõnks läbi.

Peris kehitas õlgu. „Ma teen seda kogu aeg, Kõõrdsilm.” Ta pilgutas silma. „Sulle hakkab see meeldima.”

Poisi ilme pani ta ilusa näo veelgi enam särama ja Tally astus edasi, et Perisel ümbert kinni võtta. Vähemasti tundus poiss ikka samasugune, ehk veidi pikem ja saledam. Kuid ta oli soe ja tahke ja ikka Peris.

„Tally!”

Tüdruk komistas tahapoole, kui uksed avanesid. Ta oli jätnud porijäljed tervele Perise valgele vestile. „Oh ei! Ma – ”

„Mine juba!”

Poisi ahastus tekitas Tallys uue tahtmise teda kallistada. Ta tahtis jääda ja Perise ära puhastada, teha nii, et ta näeks peo jaoks täiuslik välja. Ta sirutas käe. „Ma – ”

„Mine!”

„Aga me oleme parimad sõbrad, eks ju?”

Poiss ohkas, tupsutades üht pruuni plekki. „Muidugi, igavesti. Kolme kuu pärast.”

Tüdruk pöördus ja jooksis, uksed sulgusid tema järel.

Esmalt ei märganud teda katusel keegi. Nad kõik vaatasid alla. Oli pime, kui mõne sädeleva säraküünla juhuslikud välgatused välja arvata.

Tally leidis benjijakkide riiuli ja tõmbas üht. See oli klambriga riiuli külge kinnitatud. Ta sõrmed kompasid, otsides klambrit. Ta kahetses, et tal pole liidessõrmust, mis talle juhiseid annaks.

Siis nägi ta nuppu: VAJUTAGE TULEKAHJU KORRAL.

„Kurat küll,” ütles ta.

Tema vari hüppas ja virvendas. Kaks ilusat tulid, säraküünlad käes tema poole.

„Kes see on? Mis tal seljas on?”

„Kuule sina! See pidu on õhtuülikonna-pidu!”

„Vaata ta nägu…”

„Kurat küll,” kordas Tally.

Ja vajutas nuppu.

Kõrvulukustav sireen lõhestas õhku ja näis, et benjijakk kargas riiulilt talle kätte. Tüdruk libises rakmetesse, pöörates näo nende kahe ilusa poole. Nad kargasid tagasi justkui ta oleks libahundiks moondunud. Üks pillas säraküünla maha ning see kustutas end silmapilkselt.

„Tuletõrjeõppus,” ütles Tally ja jooksis katuseserva poole.

Kui jakk tal juba õlgade ümber oli, tundusid rihm ja tõmblukud madude kombel tema ümber põimuvat, kuni plastik tema vöökoha ja reite ümber liibus. Kaelusel välgatas roheline tuluke, just seal, kus ta lihtsalt pidi seda nägema.

„Tubli jakk,” ütles ta.

Jakk polnud ilmselt piisavalt nutikas, et vastata.

Katusel mängivad ilusad olid kõik vaikseks jäänud ja sagisid ringi, imestades, kas tõesti on tulekahju. Nad osutasid talle ja Tally kuulis nende huultel sõna „inetu.”

Mis oli Uute Ilusate linnas hullem, mõtiskles ta? See, et su villa põleb maha või see, et su peole sajab sisse üks inetu?

Tally jõudis katuseservale, hüppas käsipuule ja kõhkles hetkeks. Tema all olid ilusad hakanud Garbo Villast välja murule ja künkast alla valguma. Nad vaatasid üles, otsides suitsu või leeke. Nad nägid vaid teda.

Alla oli pikk tee ja Tally kõht paistis juba olevat vabalangemises. Kuid tal oli ka põnev. Huilgav sireen, rahvahulk tema poole üles vaatamas, Uute Ilusate linna tuled all miljoni küünlana laiali laotunud.

Tally hingas sügavalt sisse ja painutas põlvi, valmistudes hüppama.

Sekundi murdosa jooksul mõtles ta, kas jakk töötab ka ilma liidessõrmuseta. Kas see hõljuks-põrkaks eikellegi jaoks? Või kas ta kukub lihtsalt lömaks?

Kuid ta oli Perisele lubanud, et ta ei jää vahele. Ja jakk oli mõeldud hädajuhtumiteks ja roheline tuluke põles.

„Hoidke alt!” karjus Tally.

Ja hüppas.