Читать книгу Inetud - Scott Westerfeld - Страница 3

Sireen sumbus tema järel. Tundus, et Tally kukkumine kestab igavesti – või vaid sekundeid – ammuli sui vahtivad näod all muutusid üha suuremaks ja suuremaks.

Maapind sööstis talle vastu ja paanikasse sattunud rahvahulgas avanes ruum seal, kuhu ta maanduda võis. Mõneks hetkeks oli see nagu lendamisunenägu, vaikne ja imeline.

Siis sikutas reaalsus teda õlgadest ja reitest ning jaki vööriie soonis valusalt tema ihusse. Ta oli pikem kui ilusate standard, ta teadis seda; jakk ilmselt ei oodanud nii suurt kaalu.

Tally tegi õhus kukerpalli, pööras mõneks kohutavaks hetkeks pea alaspidi ja tema nägu liikus piisavalt madalalt, et märgata rohus mahavisatud pudelikorki. Seejärel sööstis ta uuesti ülespoole, lõpetades ringi nii, et taevas pöörles tema kohal, siis üles ja uuesti allapoole, üha rohkem rahvast tema eest lahkumas.

Suurepärane. Tüdruk oli end piisavalt tugevasti lahti tõuganud, nii et ta põrkles künkast alla Garbo Villast eemale, jakk kandis teda aedade pimeduse ja turvalisuse poole.

Tally tiirles veel kaks korda kukerpalli ning seejärel lasi jakk ta rohu peale maha. Ta tõmbas huupi rihmadest, kuni rüü sisises ja pudenes seljast.

Tal käis pea veel hetke ringi, kui ta püüdis aru saada, kus on ülemine ja kus alumine pool.

„Kas ta pole mitte… inetu?” küsis keegi rahvahulga servast.

Kahe hõljuk-tuletõrjeauto mustad kogud kihutasid üle tema pea, punased tuled vilkusid ja sireenid puurisid tema kõrvu.

„Suurepärane idee, Peris,” pomises ta. „Valehäire.” Nüüd oleks ta tõeliselt hädas, kui nad ta kinni saaksid. Ta polnud kunagi isegi kuulnud, et keegi oleks varem midagi nii halba teinud.

Tally jooksis aia poole.

Pimedus pajude taga oli lohutav.

Siin all, poolel teel jõeni, võis Tally vaevu arvata, et linna keskel oli üleüldine tulekahjuhäire. Kuid ta nägi, et otsingud käisid. Õhus oli rohkem hõljukautosid kui tavaliselt ja jõgi paistis olevat eriti heledalt valgustatud. Võib-olla oli see lihtsalt kokkusattumus.

Kuid tõenäoliselt mitte.

Tally läks ettevaatlikult puude vahelt läbi. Nii hilja ei olnud tema ja Peris kunagi Uute Ilusate linnas olnud. Lõbuaiad olid nüüd rohkem rahvast täis, eriti nende pimedad osad. Ja nüüd, kui tema põgenemise erutus oli hääbunud, hakkas Tally mõistma, kui rumal oli kogu see mõte olnud.

Muidugi polnud Perisel enam seda armi. Nad olid end lõigates ja käest kinni hoides kasutanud lihtsalt väikest taskunuga. Arstid kasutasid operatsiooni ajal palju teravamaid ja suuremaid nugasid. Nad hõõrusid sind veriseks ja sulle kasvas täiesti uus nahk, täiuslik ja puhas. Vanad õnnetuste ja halva toidu ja lastehaiguste jäljed pesti kõik maha. Uus algus.

Kuid Tally oli Perise uue alguse ära rikkunud – ilmudes välja nagu mõni tüütu pisike, keda ei taheta, ning jättes poisi suhu inetuse halva maitse, rääkimata sellest, et ta oli Perise ka poriseks määrinud. Tüdruk lootis, et poisil oli teine vest selga panna.

Vähemalt polnud Peris tundunud liiga vihane. Ta oli öelnud, et neist saaksid uuesti parimad sõbrad, kui Tally ilus on. Kuid viis, kuidas poiss oli ta nägu vaadanud… võib-olla see oli põhjus, miks nad inetud ilusatest eraldasid. Ühe inetu näo nägemine oli ilmselt kohutav, kui su ümber olid kogu aeg nii kaunid inimesed. Äkki oli ta täna öösel kõik ära rikkunud ja Peris näeb teda nüüd alati sellisena – kõõrdi silmade ja lokkis juustega – isegi pärast seda, kui talle operatsioon tehakse?

Hõljukauto möödus ta pea kohalt ja Tally varjus. Ilmselt saadakse ta täna kätte ja teda ei tehta kunagi ilusaks.

Oma rumalusega oli ta selle ära teeninud.

Tally tuletas meelde Perisele antud lubadust. Teda ei saada kätte; ta peab Perise jaoks ilusaks saama.

Ta vaatevälja nurgas välgatas valgus. Tally kükitas ja piilus rippuvate pajulehtede vahelt välja.

Pargis oli turvavalvur. Ta oli keskmine ilus, mitte uus.

Tulevalguses olid teise operatsiooni kenad jooned silmanähtavad: laiad õlad ja otsustav lõug, terav nina ja kõrged põsesarnad. Naisest õhkus samasugust kaheldamatut autoriteeti nagu Tally õpetajatest Inetukülas.

Tally neelatas. Uutel ilusatel olid oma valvurid. Sai olla ainult üks põhjus, miks keskmine ilus on siin Uute Ilusate linnas: valvurid otsisid kedagi ning neil oli tema leidmisega tõsi taga.

Naine välgutas lampi pingil oleva paarikese suunas, valgustades neid sekundi murdosaks, mida oli tarvis kinnitamaks, et nad olid ilusad. Paarike võpatas, kuid valvur kõkutas naerda ja vabandas. Tally kuulis tema madalat, kindlat häält ja nägi Uute Ilusate kergendust. Kõik pidi olema korras, kui tema nii ütles.

Tally tundis, kuidas ta tahaks alla anda, usaldada end valvuri elutarga halastuse hoolde. Kui ta lihtsalt seletaks, mõistaks valvur teda ja ajaks kõik joonde. Keskmised ilusad teadsid alati, mida teha.

Kuid ta oli Perisele lubanud.

Tally tõmbus tagasi pimedusse ja üritas alla suruda kohutava tunde, et ta on nuhk ja argpüks, kuna ta ei alistunud naise mõjuvõimule. Ta liikus läbi põõsaste nii kiiresti, kui suutis.

Jõe lähedal kuulis Tally enda ees mingit heli. Jõevalgustite heleduses joonistus välja tume kujutis. Mitte paarike, vaid üksildane kogu pimeduses.

See pidi olema valvur, kes teda võsas ootas.

Tally julges vaevu hingata. Ta oli tardunud keset roomamist, toetudes kogu raskusega ühele põlvele ja ühele porisele käele. Valvur ei olnud teda veel näinud. Kui Tally ootab piisavalt kaua, liigub valvur võib-olla edasi.

Ta ootas liikumatult lõputuid minuteid. Kogu ei nihkunud paigast. Nad pidid teadma, et aiad olid ainus pime tee Uute Ilusate linna ja sealt välja.

Tally käsivars hakkas värisema, lihased kurtsid nii pikalt paigalolemise üle. Kuid ta ei julgenud oma raskust teisele käele ümber paigutada. Üheainsa oksarao praksatus annaks ta välja.

Ta hoidis end paigal, kuni kõik tema lihased karjusid. Võib-olla oli see valvur lihtsalt valguse tekitatud silmapete. Võib-olla kujutas ta seda ette.

Tally pilgutas silmi, üritades kogu haihtuma panna.

Kuid see oli ikka veel seal, joonistudes jõe virvendavate tulede taustal selgelt välja.

Oks murdus ta põlve all – Tally valutavad lihased olid ta viimaks reetnud. Kuid kogu ei liikunud ikka veel. Ta pidi seda ju kuulma…

Valvur oli heasüdamlik ja ootas, et ta ise end välja annaks. Lasi tal alla anda. Õpetajad tegid vahel seda koolis. Panid sind mõistma, et sa ei saa põgeneda, kuni sa kõik üles tunnistasid.

Tally köhatas kurgu puhtaks. Peenike, hale hääl. „Palun vabandust,” ütles ta.

Kogu tõi kuuldavale ohke. „Oh, huh. Hei, pole midagi. Ma ilmselt ehmatasin sind ka.” See tüdruk kallutas end ettepoole, krimpsutades nägu, nagu oleks tal samuti valus nii pikalt paigal olemisest. Ta näole langes valgus.

Tüdruk oli ka inetu.

Tema nimi oli Shay. Tal olid pikad patsikestesse seotud tumedad juuksed ning ta silmad olid üksteisest liiga kaugel. Ta huuled olid piisavalt täidlased, kuid ta oli isegi kõhnem kui mõni uus ilus. Ta oli ise Uute Ilusate linna uurimisretkele tulnud ning oli end siin jõe ääres tund aega peitnud. „Ma ei ole kunagi midagi sellist näinud,” sosistas ta „Valvurid ja hõljukautod on igal pool!”

Tally köhatas kurgu puhtaks. „Ma arvan, et see on minu süü.”

Shay paistis kahtlevat. „Kuidas see sul õnnestus?”

„Seda et, ma olin üleval keset linna, peol.”

„Sa läksid peole kontvõõraks? See on napakas!” ütles Shay, tasandades hääle uuesti sosinaks. „Napakas, aga äge. Kuidas sa sisse said?”

„Ma kandsin maski.”

„Tohoh. Ilusat maski?”

„Eh, rohkem nagu põrsamaski. See on pikk jutt.”

Shay pilgutas silmi. „Põrsamaski. Okei. Las ma arvan, keegi puhus su maja ümber?”

„Möh? Ei. Nad olid mind kätte saamas, nii et ma nagu… käivitasin tulekahjualarmi.”

„Osav võte!”

Tally naeratas. See oli tegelikult päris hea lugu, nüüd, kui tal oli seda kellelegi rääkida. „Ja ma olin katusel lõksus, nii et ma haarasin benjijaki ja hüppasin alla. Ma hõljuk-hüplesin pool teed siia.”

„Ei või olla!”

„Hea küll, igatahes osa teest siia.”

„Päris äge.” Shay naeratas, aga siis muutus ta nägu tõsiseks. Ta hammustas sõrmeküünt, mis oli üks neist halbadest harjumustest, mille operatsioon välja ravis. „Nii et, Tally, kas sa olid sellel peol… et kedagi näha?”

Nüüd oli Tally kord rabatud olla. „Kuidas sa sellest aru said?”

Shay ohkas, vaadates oma sakilisi küüsi. „Mul on ka siin sõpru. See tähendab, et nad olid sõbrad. Vahel ma luuran nende järele.” Tüdruk tõstis pilgu. „Tead, ma olin alati kõige noorem? Ja nüüd – ”

„Sa oled täiesti üksi.”

Shay noogutas. „Kõlab küll nii, et sa tegid rohkem kui lihtsalt luurasid.”

„Jah. Ma pigem nagu ütlesin tere.”

„Tohoh, see on hull. Su poiss-sõber või midagi?”

Tally raputas pead. Peris oli teiste tüdrukutega käinud ja Tally oli sellega toime tulnud ning üritanud sedasama teha, kuid nende sõprus oli alati mõlema elus peamine olnud. Ilmselt siis enam mitte.

„Tead, kui ta oleks mu kallim olnud, siis ma vist ei oleks seda teha suutnud. Ma ei oleks tahtnud, et ta minu nägu näeks. Aga kuna me olime sõbrad, siis ma mõtlesin et äkki…”

„Jah. Aga kuidas sellega läks siis?”

Tally mõtles hetkeks, vaadates virvendavat vett. Peris oli olnud nii ilus ja nii täiskasvanuliku väljanägemisega ja ta oli öelnud, et neist saavad jälle sõbrad. Siis, kui Tally on ka ilus… „Põhimõtteliselt oli see nõme,” ütles ta.

„Seda ma arvasin.”

„Välja arvatud põgenemine. See osa oli väga lahe.”

„Kõlab nii jah.” Tally kuulis Shay hääles naeratust. „Väga nutikas.”

Nad olid hetkeks vait, kui üks hõljukauto ülal möödus.

„Aga, tead me ei ole veel päriselt minema pääsenud,” ütles Shay. „Järgmine kord, kui sa otsustad tulekahjuhäiret anda, teata mulle ette.”

„Palun vabandust, et ma sinu siia lõksu jätsin.”

Shay vaatas teda ja kortsutas kulmu. „Mitte seda. Ma lihtsalt mõtlesin, et kui ma pean ärajooksmises osaline olema, siis võiksin ma sama hästi ka lõbust osa saada.”

Tally naeris pehmelt. „Okei. Järgmisel korral annan sulle teada.”

„Palun tee seda.” Shay silmitses jõge. „Õhk paistab natuke puhtam. Kus su laud on?”

„Minu misasi?”

Shay tõmbas põõsa alt välja hõljuklaua. „Sul on ju laud, eks? Või mida sa tegid, ujusid üle?”

„Ei, ma… hei, oota. Kuidas sa panid hõljuklaua sind üle jõe tooma?” Kõigel lendaval olid igal pool jälgimisseadmed küljes.

Shay naeris. „See on ju kõige vanem nipp. Ma oletasin, et sa tead sellest kõike.”

Tally kehitas õlgu. „Ma ei lauata kuigi palju.”

„Noh, see siin kannab meid mõlemat.”

„Oot, kuss.”

Järjekordne hõljukauto oli vaatevälja ilmunud, risteldes piki jõge täpselt sildade kohal.

Tally ootas ja luges pärast selle möödumist kümneni, enne kui ta rääkima hakkas. „Ma arvan, et tagasi lendamine ei ole hea mõte.”

„Aga kuidas sa siis üle said?”

„Tule minu järel.” Tally tõusis kükist üles kätele ja põlvedele ja roomas veidi edasi. Ta vaatas tagasi. „Kas sa saad seda asja kanda?”

„Ikka. See ei kaalu palju.” Shay nipsutas sõrmi ja hõljuklaud triivis ülespoole. „Tegelikult ei kaalu see midagi, kui ma talle ei ütle, et ta peaks.”

„See on mugav.”

Shay hakkas roomama ning laud hüples tema järel nagu mõne pisikese õhupall. Tally ei näinud siiski ühtegi nööri. „Niisiis, kuhu me läheme?” küsis Shay.

„Ma tean üht silda.”

„Aga see annab meid välja.”

„Mitte see sild. See on vana sõber.”