Читать книгу Hingemurdja - Sebastian Fitzek - Страница 6

Õnneks oli see kõik vaid uni. Ta ei olnud alasti. Ja ka tema jalad ei olnud aheldatud ajast ja arust günekoloogilise tooli külge, samas kui see hullumeelne sorteeris roostetanud lauakesel oma instrumente. Kui too end ümber pööras, ei suutnud naine otsekohe taibata, mida ta oma korbatanud verega kaetud käes hoiab. Kui naine seda lõpuks nägi, tahtis ta silmad sulgeda, kuid see ei õnnestunud. Ta ei saanud enam pilku ära hõõguvalt jootekolvilt, mis aeglaselt naise keskkohale lähenes. Põletusarmides näoga võõras oli naise mõlemad silmalaud üles pööranud ja fikseerinud need mingi takjasteibiga silmakoobaste servadele. Naine mõtles, et vaevalt tal oma napis järelejäänud elus enam hullemat valu tunda tuleb. Ent ometi, kui see jootekolb tema vaateväljalt kadus ja tal jalgade vahel üha kuumemaks läks, taipas ta, et need piinad, mis olid aset leidnud viimastel tundidel, olid olnud üksnes eelmäng.

Ja siis ühel hetkel, kui naine uskus end juba tundvat kõrbenud liha lõhna, muutus kõik selgeks. Rõske külm kelder, kuhu ta oli tiritud, võbisev halogeenlamp pea kohal, piinapink ja see metalne laud haihtusid kuhugi – alles jäi vaid must olematus.

Jumalale tänu, mõtles naine, üksnes unenägu, ja ta lõi silmad lahti. Ega saanud mitte midagi aru.

Luupainaja, mille vangis ta just praegu oli olnud, polnud veel sugugi kaotanud oma kuju, oli seda vaid muutnud.

Kus ma üldse olen?

Sisustuse järgi otsustades võis see olla mõne allakäinud hotelli numbrituba. Vanadusest kägiseva topeltvoodi plekiline päevatekk oli sama räpane ja põletusaukudega üle külvatud nagu rohekaspruun vaipkategi. Asjaolu, et ta tundis oma jalgade all vaiba karedat kudet, sundis teda veel kramplikumalt ebamugavast puittoolist kinni hoidma.

Ma olen paljajalu. Miks mul midagi jalas ei ole? Ja miks ma istun mingi tagahoovi võõrastemajas ning jõllitan mustvalge teleri lumetuisku meenutavat testpilti?

Küsimused paukusid nagu piljardikuulid naise koljulae mängulaual. Järsku võpatas naine, nagu oleks keegi teda löönud. Ja siis vaatas ta lärmi allika poole. Toaukse suunas. Uks vankus korraks, siis veel korra ja lendas lõpuks lahti. Sisse tormasid kaks politseinikku. Mõlemad mehed olid vormis, mõlemad relvastatud, niipalju sai naine siiski aru. Algul sihtisid nad naise ülakeha suunas, kuid siis langetasid aegamööda relvad ja pingestatud närvilisus nende nägudel muutus kohutavaks kohkumuseks.

„Pagana pihta! Mis siin on toimunud?“ kuulis naine küsivat väiksemat meest, kes oli uksest esimesena sisse tormanud.

„Sanitari,“ möirgas teine, „arsti, me vajame otsekohe abi!“

Jumal tänatud, mõtles naine juba teist korda nende väheste sekundite jooksul. Hirmu tõttu sai ta vaevu hingata, kogu keha tegi talle valu ning ta haises rooja ja uriini järele. Kõik see ja fakt, et ta üldse ei teadnud, kuidas oli siia sattunud, ajas lausa hulluks, aga nüüd seisid tema ees kaks politseinikku ja tahtsid kutsuda arstiabi. Ega see hea ei olnud, aga siiski oluliselt parem kui too hull jootekolviga.

Ei läinud kuigi kaua, kuni tuppa tormas kõrvarõngaga kiilaspäine kiirabiarst ja põlvitas naise kõrvale maha. Ilmselt olid operatiivjõud juba päästeautoga kohale saabunud. Ega seegi olnud mingi hea märk.

„Kas te kuulete mind?“

„Jah …“ vastas naine arstile, kelle silme ümber olevad ringid nägid välja nii, nagu olnuksid need igaveseks ajaks mehe näole tätoveeritud.

„Näib, et ta ei saa minust aru.“

„Saan, saan.“ Naine tahtis tõsta oma kätt, kuid musklid ei kuulanud sõna.

„Mis teie nimi on?“ Arst võttis särgi rinnataskust pastakasarnase taskulambi ja valgustas sellega naise silmi.

„Vanessa,“ kähistas naine kuidagimoodi ja lisas: „Vanessa Strassmann.“

„On ta üldse elus?“ kuulis naine üht politseinikest tagantpoolt küsivat.

„Pagan küll, tema pupillid reageerivad valgusele suurivaevu. Kuid näib, et ta meid ei kuule ega näe. Ta on katatooniline või isegi koomas.“

„Aga see on ju jama,“ lausa karjus Vanessa nüüd ja tahtis püsti tõusta, kuid ei suutnud liigutada isegi kätt.

Mis siin ometigi toimub?

Ta kordas oma mõtet valjusti ja nägi vaeva, et rääkida nii selgelt kui vähegi võimalik. Paistis, et mitte keegi ei tahtnud teda kuulata. Selle asemel pöördusid nad temast ära ja rääkisid kellegagi, keda naine ei olnud seni veel näinud.

„Ja kui kaua, ütlete, pole ta sellest toast enam väljunud?“

Kiirabiarsti pea takistas naisel nägemast ukseava. Sealt tuli kellegi noore naise hääl:

„Kindlasti juba kolm päeva. Võib-olla ka kauem. Juba siis, kui ta end sisse registreeris, mõtlesin ma, et temaga on midagi korrast ära. Aga ta ütles, et ei taha, et teda segatakse.“

Mis jama see naine seal ajab? Vanessa raputas pead. Ma ei oleks eales vabatahtlikult sellisesse kohta oma jalga tõstnud. Ei ainsakski ööks!

„Mina poleks teid kutsuma hakanudki, aga see hirmus korisemine muutus üha valjemaks, ja …“

„Vaadake korraks siia!“ See oli väiksema politseiniku hääl, otse naise kõrva juures.

„Mis?“

„Siin on midagi. Siin.“

Vanessa tundis, kuidas kiirabiarst tema sõrmed lahti kangutas ja võttis ettevaatlikult pintsettidega midagi tema vasakust peopesast.

„Mis asi see on?“ küsis politseinik.

Vanessa oli niisama imestunud kui teised toasolijad, ta ei olnud üldse tähele pannud, et midagi peos oli hoidnud.

„Märkmikuleht.“

Arst voltis kokkumurtud paberilehe lahti. Vanessa kõõritas niipalju, et sai paberile pilgu heita, kuid nägi sellel vaid mingeid arusaamatuid hieroglüüfe. Tekst oli temale täiesti tundmatus keeles.

„Mis seal kirjas on?“ küsis teine politseinik ukse juurest.

„Veider.“ Arst kortsutas kulmu ja luges ette: „Seda ostetakse vaid selleks, et see kohe jälle ära visata.“

Taeva pärast. Fakt, et arst ilma suurema vaevata oli teksti ette lugenud, tegi naisele selgeks kogu teda vallanud luupainaja ulatuse. Mingil põhjusel oli tal kaduma läinud igasugune suhtlemisvõime. Vanessa ei suutnud sel silmapilgul ei rääkida ega lugeda ja ta aimas, et on minetanud isegi kirjutamisoskuse.

Arst valgustas uuesti tema pupille ja korraga näisid olevat tuimastatud naise viimasedki meeled: ta ei tundnud enam oma keha lõhna ega vaipa oma paljaste jalgade all, märkas vaid, kuidas hirm temas üha suurenes ja häälte virvarr tema ümber aina vaiksemaks jäi. Sest vaevu sai arst selle lühikese lause sedelilt ette loetud, kui nähtamatu jõud võttis naise uuesti oma võimusesse.

„Seda ostetakse vaid selleks, et see kohe jälle ära visata.“

Mingi võim sirutas naise järele välja oma külma käe ja tõmbas ta sealt eemale. Tagasi kohta, mida naine ei tahtnud enam ealeski näha ja kust oli lahkunud alles hiljuti.

See ei olnud mingi unenägu. Või ikkagi oli?

Ta üritas kuidagi arstile märku anda. Kui tolle kontuurid pikkamisi lahustusid, hakkas ta asjast aru saama ja teda haaras kohutav õud. Tõepoolest ei oldud teda üldse kuuldud. Ei arst, ei naine ega ka politseinikud olnud saanud temaga rääkida. Sest tema ei olnud mitte kunagi ärganud selles võõrastemajas. Vastupidi. Kui halogeenlamp hakkas tema pea kohal uuesti võbisema, teadis ta, et kaotas teadvuse, kui piinamine algas. Mitte too hullumeelne ei olnud unenägu, vaid hoopis hotellituba, mis nüüd õudse reaalsuse eest põgenes.

Või siis eksin ma jälle? Appi. Aidake mind! Ma ei suuda enam millelgi vahet teha. Mis on reaalne? Mis mitte?

Ja kõik oli uuesti nii nagu enne. Rõske kelder, metalne laud, günekoloogiline tool, millel ta kinniseotult lamas. Alasti. Nii alasti, et ta tundis tolle hullumeelse hingeõhku oma jalge vahel. Too puhus naise peale. Just sinna, kus naine oli kõige tundlikum. Siis kerkis too armiline nägu naise silmade ette ja huulteta suu lausus:

„Märkisin veel kord vaid selle koha ära. Nüüd võib alustada.“ Ja ta võttis kätte jootekolvi.