Читать книгу Hingemurdja - Sebastian Fitzek - Страница 7

Täna kell 10.14 – väga palju hiljem, palju aastaid pärast hirmu

„Ja nüüd, mu daamid ja härrad, mida ütlete te selle sissejuhatuse kohta? Naine ärkab luupainajast ja langeb järgmisse. Kas pole huvitav?“ Professor tõusis pika tammepuust laua tagant ja nägi oma tudengite muserdatud nägusid.

Alles nüüd märkas professor, et tema kuulajad olid täna hommikul näinud riiete valimisega palju enam vaeva kui tema. Tema oli, nagu alati, haaranud riidekapist pimesi esimese ettejuhtunud kortsunud ülikonna. Riietepoe müüja oli ta kord ära rääkinud tegema andestamatult kõrge hinnaga ostu, kuna see tume kaherealine harmoneeruvat nii silmatorkavalt hästi tema musta värvi juustega, mida ta omal ajal postpuberteetse mässumeelsuse naeruväärses puhangus veel veidi pikemana kandnud oli.

Kui ta täna, palju aastaid hiljem, tahtnuks osta midagi, mis passiks tema soenguga, siis peaks küll ülikond olema tuhkhall, sellel peaksid olema hõredad kohad ning selja peal auk nagu munkade paljakspöetud pealagi.

„Mida te mulle siis ütlete?“ Ta tundis kõrvetavat tõmblust meniskis, kui astus mingi arusaamatu vajaduse tõttu sammu kõrvale. Üksnes kuus tudengit olid end vabatahtlikult kirja pannud. Neli naist ja kaks meest. Tüüpiline. Selliste katsete tegemisel on alati naiste ülekaal. Kas olid nad siis julgemad või vajasid nad meestest enam hädasti seda raha, mida professor teadetetahvlil olevas kuulutuses psühhiaatrilisest eksperimendist osavõtu eest välja pakkunud oli.

„Vabandage, kas ma sain õigesti aru?“

Vasak pool, teine koht. Professor vaatas nimekirja enda ees, et saada teada katsest osavõtja nime: Florian Wessel, 3. semester.

Üliõpilane oli sissejuhatuse lugemisel lasknud perfektselt teritatud pliiatsil üle ridade libiseda. Väike poolkuuga sarnanev arm mehe parema silma all osutas tema kuulumisele mingisse löömameeste kampa. Nüüd pani ta oma kirjutusvahendi lehtede vahele ja lõi kausta kinni.

„See siin peaks olema meditsiiniline raviprotokoll?“

„Tõepoolest.“ Professor andis heasüdamliku naeratuse saatel noorele mehele mõista, et ta saab tema imestusest igati aru. Ka see oli nii-öelda osa eksperimendist.

„Jootekolvid? Piinamine? Politsei? Kui lubate, siis on see pigem põneviku algus kui mingi haiguslugu.“

Kui lubate? Professor polnud ammu seda arhaismi kuulnud. Ta küsis endalt, kas too sirge seitliga tudeng rääkis alati nii või on see vaid tavatu asukoha mõju, mis annab tooni tema kõnepruugis. Professor teadis küll, et selle hoonega seotud õudne lugu on ära hirmutanud nii mõnegi osavõtja. Kakssada eurot siia või sinna.

Aga just selles oligi kogu asja võlu, viia eksperiment läbi just siin ja mitte kusagil mujal. Katseks ei olnud olemas ühtegi paremat kohta. Mis sest, et kogu kompleks haises hallituse järele ja oli nii külm, et korraks oli kaalutud ka kamin rämpsust puhastada ja käiku panna. Täna oli ikkagi juba 23. detsember ja välistemperatuur oli tunduvalt allpool jäätumispunkti. Lõpuks renditi kaks elektrilist õliradiaatorit, mis ei suutnud seda kõrget ruumi kuidagi piisavalt üles soojendada.

„Te ütlesite, et lugesite seda kui põnevikku?“ kordas professor. „Nojah, olete tõele kaunis lähedal.“

Ta pressis oma peopesad palveasendisse ja nuusutas oma kortsunud sõrmeotsi. Need tõid talle meelde vanaisa karedad käed. Kuid too oli vastupidiselt temale pidanud kogu oma elu väljas töötama.

„Arst, kelle praksisest maha jäänud vara hulgast leiti see dokument, mida teie parasjagu käes hoiate, oli üks minu kolleegidest, samuti psühhiaater. Viktor Larenz. Tema nime peaksite olema seniste õpingute jooksul juba kohanud.“

„Larenz? Kas ta siis surnud ei olegi?“ imestas keegi tudengitest, kes oli eksperimendist osavõtu soovi registreerinud alles eile.

Professor heitis uuesti pilgu osalejate nimekirjale ja fikseeris mustaks värvitud juustega mehe nimeks Patrick Hayden. Too ja tema sõbranna Lydia istusid tihedalt kõrvuti. Vahe nende kehade vahel oli nii kitsas, et isegi hambaniidiga olnuks sealt raske läbi tõmmata. Ilmselgelt oli see Patricku initsiatiiv. Millal iganes oli Lydia proovinud endale suuremat liigutamisvabadust luua, oli Patrick pannud kohe käsivarre veel kindlamalt ümber tema õlgade ja tõmmanud ta uuesti enda ligi. Mees kandis spordisärki kirjaga „Jeesus armastab sind“. Aga kohe selle all oli vaevu loetavalt: „Iga teine mõtleb, et oled paras perseauk“. Patrick oli kandnud sedasama särki kord varemgi, kui professori juures oma kehva eksamihinnet parandamas käis.

„Viktor Larenziga pole siin mingit pistmist,“ ütles professor ja viipas tõrjuvalt käega. „Tema lugu ei ole tänase testimise juures üldse oluline.“

„Ja milles siis asi on?“ tahtis Patrick ikkagi teada ning tõmbas jalad laua all kokku. Tema nahksaabaste paelad ei olnud kinni seotud, et rebitud servadega teksad lihtsalt üle õieli seisva saapalapatsi ei langeks. Sel juhul ei näeks ju keegi pahkluude kohal asuvat disaineri etiketti.

Selle peale ei saanud professor kuidagi muigamata jätta. Kinni nöörimata saapad, rebitud servadega narmendavad püksisääred, blasfeemilised spordisärgid. Moetööstuses oli keegi endale ülesandeks võtnud oma konservatiivsete vanemate luupainajad rahaks teha.

„Niisiis, te peate teadma …“ Professor võttis uuesti laua otsas istet ja avas rebenenud nahkmapi, mis nägi välja nii, nagu oleks see kunagi olnud mõne kodulooma küünte teritamise post.

„Kõik see, mida te just lugesite, on tõesti juhtunud. Kaustad, mis ma teile laiali jagasin, on lihtsalt tõelise raporti koopiad.“ Professor võttis välja vana taskuraamatu. „See siin on originaal.“ Ta pani selle lauale.

Rohekal köitel oli punaste trükitähtedega kirjas „Hingemurdja“ ja selle kohal paelus pilku viirastuslik pilt mehest, kes näis uduses lumetuisus põgenevat tumedasse hoonesse.

„Ärge laske end välimusel petta. See mõjub esmapilgul nagu mõni tavaline romaan. Aga selle taga on peidus väga palju rohkem.“

Professor lasi umbes kolmesajaleheküljelise köite lehtedel tagantpoolt ettepoole oma sõrmede vahelt läbi libiseda. „Paljud usuvad, et see protokoll pärineb mõne Larenzi patsiendi sulest. Ta ravis varem paljusid kunstiinimesi, nende seas ka kirjanikke.“ Professor tegi oma kuulajatele silma. Siis lisas ta vaikselt: „Aga on olemas ka hoopis teine teooria.“

Kõik üliõpilased jäid talle tähelepanelikult otsa vaatama.

„Vähemus on siiski arvamusel, et Viktor Larenz on kõik selle siin ise paberile pannud.“

„Aga kuidas siis nii?“

Seekord oli sõna võtnud Lydia. Too tumeblondide juustega ja hiirhallis rullkraega pulloveris neiu oli professori parim üliõpilane. Mida küll võis neiu nendes habetunud igavestes tudengites leida, seda ei osanud professor endale kuidagi selgeks mõelda. Sama vähe taipas ta seda, miks neiule hoolimata keskkooli kiitusega lõpetamisest stipendiumi ei makstud.

„Too Larenz tegi siis oma haiguslood selleks põnevikuks ringi? Miks ta nii uskumatut vaeva pidi nägema?“

„See tulebki tänase õhtu jooksul välja selgitada. See on eksperimendi eesmärk.“

Professor tegi osavõtunimekirja kõrval olevasse märkmikku mingi ülestähenduse ja ütles oma paremal käel istuvatele naistele, kes ei olnud veel ainsatki sõna suust saanud:

„Mu daamid, kui te peaksite veel milleski kahtlema, siis saan ma teist täiesti aru.“

Punapäine naine kergitas pead, teised kaks jõllitasid ikka veel enda ees olevaid pabereid.

„Te kõik võite rahus veel asja üle järele mõelda. Tegelik eksperiment pole veel alanud. Te võite vabalt katkestada ja koju minna. Võimalus selleks on veel olemas.“

Naised noogutasid kõhklevalt.

Florian kummardus ettepoole ja libistas nimetissõrmega närviliselt üle juukselahu.

„Aga mis saab siis sellest kahesajast eurost?“ küsis ta.

„Selle saab üksnes aktiivse osavõtu eest ja vaid siis, kui te ettenähtud tähtajast kinni peate, nii nagu see kuulutusel kirjas oli. Te peate kogu selle materjali läbi lugema ja võite seejuures teha vaid väheseid lühikesi pause.“

„Ja siis? Mis juhtub siis, kui me sellega ühel pool oleme?“

„Ka see on osa eksperimendist.“

Psühhiaater kummardus ja tõi nähtavale väheldase hunniku blankette, mis kandsid eraülikooli vappi.

„Kõigil, kes jäävad, palun siia alla kirjutada.“

Ta jagas laiali nõusolekut tõendavad dokumendid, millega katsealused vabastasid ülikooli igasugusest vastutusest võimalike psühhosomaatiliste ilmingute korral, mis võivad eksperimendis vabatahtlikult osalenutel aset leida.

Florian Wessel võttis blanketi vastu, vaatas seda isegi vastu valgust ja raputas sellel meditsiiniteaduskonna vesimärki nähes energiliselt pead.

„Minu jaoks on see liiga õrn asi.“ Ta võttis oma pliiatsi kausta vahelt välja, haaras seljakoti ja tõusis püsti. „Ma usun, et tean, kuhu see siin välja viib. Ja kui see on see, mida ma aiman, siis on mul selle ees liiga suur hirm.“

„Teie avameelsus väärib austust.“ Professor võttis Floriani blanketi tagasi ja küünitas tema kausta järele. Seejärel vaatas ta kolme naisüliõpilase poole, kes olid pead kokku pannud.

„Me küll ei tea, millega siin tegemist on, aga kui juba Florian katkestab, siis hoiame ka meie oma näpud sellest eemale.“ Jälle oli see punapäine, kes ainsana neist kolmest professoriga suhtles.

„Kuidas soovite. Pole mingit probleemi.“

Kui naised toolileenidelt oma mantlid võtsid, korjas professor laualt ära ka nende plastkaantega kaustad. Florian seisis kapuutsiga jakis ja kinnastatult ruumi ukse juures ning ootas naisi.

„Ja kuidas siis teiega on?“ Professor vaatas ülalt alla Lydiale ja Patrickule, kes ikka veel nõutult oma kaustu lehitsesid. Lõpuks kehitasid mõlemad sünkroonselt õlgu.

„Mis siin ikka. Peaasi, et mul verd laskma ei hakata,“ ütles Patrick.

„Jah, mis siin ikka.“ Lõpuks ometi õnnestus Lydial oma sõbrast veidi eemale tõmbuda ja ta küsis professorilt: „Teie olete ju kogu aeg meiega, eks?“

„Jaa.“

„Ja me ei pea siin tegema mitte midagi muud kui vaid lugema? Ei midagi muud?“

„Nii see on.“

Uks langes lahkujate järel kinni. Katkestajad olid jumalaga jätmata läinud.

„Siis teen mina kaasa. Ma oskan seda raha hästi kasutada.“

Lydia kinkis pilgu professorile, kes kinnitas talle uuesti siiralt väljendatud vaikimistõotust.

Ma ju tean, ütles professor endale mõttes ja noogutas neiule vastuseks. Vaid napilt. Silmapaistmatult. Loomulikult vajad sa raha.

See oli olnud eriti soojal aprillikuu nädalalõpul, kui professorit tabas eraelus suur enesehaletsuse laine. Tema ainus sõber oli andnud talle nõu välja hüpata tavapärastest „elamusskeemidest“, kui ta tahab lõpuks ometi unustada oma mineviku. Ta peaks tegema midagi sellist, mida ta oma elus veel teinud ei ole. Pärast kolmandat klaasi läksidki nad sellesse baari. Ei midagi erutavat. See oli olnud vaid mingi süütu igav vaatemäng. Kui jätta muidugi tähelepanuta see, et tüdrukud tantsisid seal katmata ülakehaga ja end mitte sugugi siivutumalt liigutades, kui seda teeb enamik teismelisi tüdrukuid diskol. Ja niipalju kui professor märkas, ei olnud seal ka mingisuguseid tagatubasid.

Kõigest hoolimata tundus ta endale asotsiaalse vanamehena, kui äkki seisis tema ees seesama Lydia kokteilikaardiga. Rullkraega pulloveri ja juukseklambrita, koolivormiseelikus. Midagi muud tal seljas ei olnudki.

Professor maksis kokteili eest, jättes selle joomata, jättis ka oma sõbra sinnapaika ja tundis järgmisel loengul rõõmu, nähes Lydiat jälle esireas. Kumbki neist ei olnud kunagi poetanud sellest kohtumisest sõnakestki ja professor oli kindel ka selles, et Patrick ei teadnud oma sõbratari kõrvalteenistusest mitte kui midagi. Olgugi et Patrick ise nägi välja nagu keegi, kes sedalaadi baarides tunneb baarmeni nimepidi, ei tundunud ta olevat kuigi tolerantne, kui mängu tulevad tema huvid.

Lydia ohkas vaikselt ja andis vastutusest vabastamise blanketile oma allkirja.

„Mis siin ikka juhtuda saab?“ küsis ta kirjutades.

Professor köhatas ega lausunud sõnakestki. Selle asemel heitis ta mõlemale allkirjale kontrolliva pilgu ja vaatas seejärel kella.

„Kena, siis olemegi omadega niikaugel.“

Professor naeratas, olgugi et tal puudus selleks vähimgi tuju.

„Eksperiment algab. Palun tehke lahti haigusloo kaheksas lehekülg.“