Читать книгу Teraapia - Sebastian Fitzek - Страница 3

Kui pool tundi oli möödunud, teadis ta, et ei näe oma tütart enam kunagi. Tüdruk oli ukse lahti teinud, veel korraks isa poole pöördunud ja siis vana mehe juurde sisse läinud. Aga Josephine, tema väike kaheteistaastane tütar, ei tule sealt enam kunagi välja. Ta oli selles veendunud. Mitte kunagi enam ei naerata ta isale säravalt, nagu siis, kui isa ta voodisse viis. Mitte kunagi enam ei kustuta isa nipsti tema kirjut öölampi, nagu ta tegi niipea, kui tüdruk oli uinunud. Ja mitte kunagi enam ei ärata teda keset ööd tütre õudsed karjed.

See teadmine tabas teda tugeva kokkupõrke ootamatu jõuga.

Kui ta püsti tõusis, tahtis tema keha kipakale plasttoolile istuma jääda. Ta ei oleks imestanud, kui ta jalad oleksid põlvist kokku vajunud. Kui ta oleks lihtsalt ümber kukkunud ja ooteruumi kulunud põrandale lamama jäänud. Täpselt trullaka, psoriaasiga koduperenaise ja vanade ajakirjadega lauakese vahele. Kuid minestuse armu talle ei antud. Ta püsis teadvusel.

Patsiente ei ravita

mitte nende ilmumise järjekorras,

vaid vastavalt haiguse kiireloomulisusele.

Silt allergoloogi valgel nahaga kaetud kabinetiuksel valgus ta silme ees laiali.

Dr Grohlke oli perekonnasõber ja arst number kakskümmend kaks. Viktor Larenz oli koostanud nimekirja. Kakskümmend üks arsti enne dr Grohlket ei olnud suutnud midagi leida. Üldse mitte midagi.

Esimene, kiirabiarst oli tulnud teisel jõulupühal perekonna eramusse Schwanenwerderis. Päevapealt üksteist kuud tagasi. Algul arvasid nad kõik, et pidulaua-fondüü on Josephinele seedehäired tekitanud. Tüdruk oksendas öösel mitu korda ja siis lõi tal kõht lahti. Viktori naine Isabell helistas erakiirabisse ja Viktor kandis peenes batistöösärgis Josy alla elutuppa. Veel praegugi tundis ta tüdruku kõhnasid käekesi, kui ta sellele mõtles. Üks käekene abiotsivalt tema kaela ümber, teisega hoidis laps tugevasti oma lemmikmänguasja, pehmet sinist kassi Nepomukki. Juuresviibivate sugulaste rangete pilkude all kuulas arst õblukese tüdruku kopsu ja südant, tilgutas talle füsioloogilist lahust ja kirjutas homöopaatilist ravimit.

„Väike seedetrakti infektsioon. See möllab praegu linnas. Aga ärge muretsege! Kõik läheb hästi.” Need olid sõnad, mis kiirabiarst lahkudes ütles. Kõik läheb hästi. Mees oli valetanud.

Viktor seisis otse dr Grohlke vastuvõtutoa ukse taga. Ta tahtis rasket ust avada, ent ei suutnud isegi linki alla vajutada. Alguses ta arvas, et viimaste tundide pinge on temalt nii palju jõudu röövinud, et ta ei suuda isegi ust lahti teha. Aga siis ta taipas, et uks on lukus. Keegi oli seestpoolt riivi ette lükanud.

Mis siin toimub?

Ta pöördus järsult ümber ja tal oli tunne, et vaatab ümbrust justkui flipbook’is^[1.]. Kõik, mida ta nägi, jõudis tema ajju ajalise nihkega ja jõnksuvate piltide kujul: Iiri maastikuvaated ooteruumi seintel, tolmunud kummipuu aknanišis, psoriaasi põdev daam toolil. Larenz logistas veel korra ust ja lohistas end siis läbi ooteruumi välja koridori. Koridor oli ikka veel lootusetult ülerahvastatud. Justnagu oleks dr Grohlke ainus arst Berliinis.

Viktor läks aeglaselt ettepoole, registratuuri juurde. Ühele silmatorkava akneprobleemiga teismelisele kirjutati parajasti retsepti välja, kuid Larenz tõukas ta hoolimatult kõrvale ja hakkas vastuvõtuõele otsekohe peale käima. Ta tundis Mariat oma varasematest külastustest. Kui ta pool tundi tagasi Josyga arstikeskusesse jõudis, ei olnud Maria veel tulnud. Nüüd oli Larenzil hea meel, et Maria asendajal oli puhkepaus või vajati teda kusagil mujal. Maria oli vaevalt kahekümneaastane ja nägi välja nagu jalgpallinaiskonna pisut korpulentne väravavaht. Aga ka temal oli väike tütar. Maria aitaks teda.

„Ma pean viivitamatult tema juurde kabinetti minema,” ütles Larenz valjemini, kui oli kavatsenud.

„Oh, tere päevast, härra dr Larenz, tore teid jälle näha.” Maria tundis psühhiaatri kohe ära. Mees ei olnud enam kaua arstikeskuses käinud, aga Maria nägi tema markantset nägu piisavalt sageli televisioonis ja ajakirjades. Mees oli jutusaadetes armastatud külaline. Oma osa mängis siin ka tema hea välimus ja ladus viis keerulisi hingehädasid ka võhikutele arusaadavalt seletada. Ent täna ajas ta igatahes segast juttu.

„Ma pean kohe oma tütre juurde minema!”

Poiss, kelle ta oli kõrvale tõuganud, tundis instinktiivselt, et mehega ei ole kõik korras, ja astus veel sammukese eemale. Ka Maria oli segaduses ja püüdis oma stereotüüpset, kätteharjutatud naeratust säilitada.

„Ma ei saa kahjuks aru, millest te räägite, dr Larenz,” ütles ta ja puudutas närviliselt vasakut kulmu. Tavaliselt oli seal kulmurõngas, mida ta alati näppis, kui ta ärevil oli. Kuid tema ülemus, dr Grohlke oli konservatiivne ja Maria pidi hõbedast kulmuneedi kohe ära võtma, kui patsiendid kohale jõudsid.

„Kas Josephinel oli üldse tänaseks aeg kinni pandud?”

Larenz avas suu, et vastus talle näkku paisata, siis aga vakatas ja pani selle uuesti kinni. Muidugi oli tal tänaseks aeg kinni pandud. Isabell leppis aja telefoni teel kokku. Ja tema sõidutas Josy kohale. Nagu alati.

„Issi, mis see allergoloog õigupoolest on?” oli tüdruk autos veel küsinud. „Kas ta teeb ilma?”

„Ei, hiireke. Ilma ennustab meteoroloog.” Ta oli tüdrukut tahavaatepeeglist jälginud ja soovinud, et saaks tema heledaid juukseid silitada. Tüdruk oli talle tundunud nii habras. Nagu ingel Jaapani siidpaberil.

„Allergoloog tegeleb inimestega, kes ei tohi teatud ainetega kokku puutuda, sest muidu nad jäävad haigeks.”

„Kas nii nagu mina?”

„Võib-olla,” oli ta vastanud. Loodetavasti, oli ta mõelnud. See oleks vähemalt diagnoos. Algus. Lapse haiguse seletamatud sümptomid valitsesid nüüdseks kogu peret. Juba pool aastat ei käinud Josy enam koolis. Krambid algasid enamasti nii ootamatult ja ebaregulaarselt, et ta ei oleks suutnud klassis kaua vastu pidada. Isabell töötas seetõttu nüüd veel vaid poole kohaga ja korraldas Josy eratunde. Ja Viktor oli oma arstipraksise Friedrichstraßel sootuks sulgenud, et saaks ööpäev läbi tütrele pühenduda. Või täpsemalt öeldes – tema arstidele. Kuid vaatamata meedikutemaratonile, mille tütar viimaste nädalate jooksul oli läbi teinud, olid kõik eksperdid, kellega nad konsulteerisid, nõutud. Nad ei osanud Josy perioodiliselt korduvaid palavikukrampe, pidevaid nakkushaigusi ega öist ninaveritsust kuidagi seletada. Mõnikord sümptomid vähenesid, vahetevahel kadusid sootuks, nii et perekonnal tekkis juba lootus. Kuid pärast lühikest pausi hakkas kõik jälle otsast peale, enamasti veel hullemate haigushoogudega. Seni olid sisehaiguste arstid, hematoloogid ja neuroloogid suutnud ainult kindlaks teha, et tegemist ei ole vähi, aidsi, hepatiidi ega mõne teise neile tuntud infektsiooniga. Josephinet oli juba isegi malaaria suhtes uuritud. Negatiivne.

„Dr Larenz?”

Maria sõnad katapulteerisid Larenzi tagasi reaalsusesse ja ta märkas, et oli vastuvõtuõde ilmselt kogu aeg ammulisui vahtinud.

„Mida te temaga tegite?” Ta leidis oma hääle jälle üles ja nüüd muutus see iga sõnaga üha valjemaks.

„Mida te silmas peate?”

„Josy. Mida te temaga tegite?”

Nüüd Larenz juba möirgas ja ootavate patsientide jutud katkesid poolelt sõnalt. Maria ilmest oli näha, et tal polnud vähimatki aimu, kuidas sellise olukorraga toime tulla. Loomulikult oli ta dr Grohlke juures vastuvõtuõena töötades patsientide ebatavalise käitumisega harjunud. Lõppude lõpuks ei olnud see siin erapraksis ja Uhlandstraße ei kuulunud juba ammu enam Berliini silmapaistvamate piirkondade hulka. Ikka ja jälle uhtus lähedalasuv Lietzenburger Straße ooteruumidesse prostituute ja narkareid. Keegi ei imestanud, kui näiteks võõrutusravil olev kõhnunud lõbupoiss vastuvõtuõe peale karjuma hakkas, mitte sellepärast, et ta ei tahtnud lasta oma ekseemi ravida, vaid kuna ta vajas ravimit, mis tema valusid leevendaks. Täna oli olukord natuke teine. Sest

dr Viktor Larenz ei kandnud räpaseid dresse ega auklikku T-särki. Tal ei olnud jalas lääpatallatud tosse ja tema nägu ei olnud lõhkenud mädavistrike kogumispunkt. Vastupidi. Ta nägi välja, nagu oleks mõiste „distingeeritud” just tema jaoks leiutatud: sale kehaehitus, sirge hoiak, laiad õlad, kõrge laup ja markantne lõug. Kuigi ta oli Berliinis sündinud ja üles kasvanud, peeti teda enamasti hanseaadiks. Puudusid veel vaid hallinevad meelekohad ja klassikaline nina. Isegi tema tiigipuupruunid lokkis juuksed, mida ta viimasel ajal veidi pikemaks lasi kasvada, ja tema viltune nina – valus mälestus purjetamisõnnetusest – ei vähendanud härrasmehelikku üldmuljet. Viktor Larenz oli nelikümmend kolm. Mees, kelle vanust oli raske hinnata, kuid kelle puhul oli kindel, et tema taskurättidel olid tikitud initsiaalid, ja kellel polnud iialgi sularaha kaasas. Kelle silmatorkavalt kahvatu nahk lasi oletada rohkeid ületunde tööl. Ja just see tegigi asja Maria jaoks nii keeruliseks. Ühest doktorikraadiga psühhiaatrist, kes kannab kaks tuhat kakssada eurot maksvat rätsepaülikonda, ei oska ju keegi oodata, et ta avalikus kohas möirgama hakkab. Et tema hääl tõuseb falsetini, kui ta metsikult žestikuleerides ajab arusaamatuid sõnu suust välja. Just sellepärast Maria ei teadnudki, mida ta nüüd peaks tegema.

„Viktor?”

Larenz pöördus madala hääle suunas. Dr Grohlke oli lärmi kuulnud ja katkestas vastuvõtu. Liivakarva juuste ja sügaval silmakoobastes asuvate silmadega vana kondine tohter paistis väga murelik.

„Mis siin lahti on?”

„Kus on Josy?” karjus Viktor talle vastuseks ja dr Grohlke kohkus tahtmatult sõbra ees tagasi. Ta tundis seda peret juba peaaegu kümme aastat, aga niisugusena polnud ta Larenzit veel kunagi näinud.

„Viktor? Läheme parem minu kabinetti ja …?”

Larenz ei kuulanud teda üldse, vaid jõllitas selle asemel üle arsti õla. Kui ta märkas, et arstikabineti uks oli praokil, tormas ta edasi. Ta lõi parema jalaga ukse lahti. See lendas sissepoole ja põrkas pauguga vastu arstiriistade ja medikamentidega rataslauda. Psoriaasiga naine lebas läbivaatuslaual. Ta oli ülakeha paljaks võtnud ja ehmus nii hirmsasti, et unustas rindu kinni katta.

„Viktor, mis sulle ometi sisse on läinud?” hüüdis dr Grohlke tema taga, kuid Larenz tuiskas juba taas arstist mööda, ruumist välja koridori.

„Josy?”

Ta tormas mööda koridori edasi ja lõi mööda minnes kõik uksed valla.

„Josy, kus sa oled?” möirgas ta paaniliselt.

„Taeva pärast, Viktor!”

Vana allergoloog järgnes talle nii kiiresti, kui suutis, kuid Viktor ei pööranud talle mingit tähelepanu. Hirm oli tema mõistuse välja lülitanud.

„Mis siin sees on?” karjus ta, kui ei suutnud avada viimast ust vasakul ooteruumi kõrval.

„Puhastusvahendid. Ainult puhastusvahendid, Viktor. See on meie kolikamber.”

„Tee lahti!” Viktor raputas ukselinki nagu hullumeelne.

„Kuula mind nüüd …”

„T E E L A H T I!”

Dr Grohlke haaras ootamatu jõuga Larenzi õlavartest ja hoidis teda kinni.

„Rahune, Viktor! Ja kuula mind. Sinu tütar ei saa seal sees olla. Koristaja võttis võtme täna hommikupoolikul kaasa ja ta tuleb alles homme hommikul jälle tööle.”

Larenz hingas raskelt ja hoomas öeldut, ilma et oleks selle tähendusest aru saanud.

„Tegutseme nüüd palun loogiliselt.” Dr Grohlke lõdvendas haaret ja pani käe Viktori õlale.

„Millal sa oma tütart viimati nägid?”

„Pool tundi tagasi, siinsamas ooteruumis,” kuulis Viktor end ütlemas. „Ta läks sinu kabinetti.”

Vana arst raputas murelikult pead ja pöördus Maria poole, kes oli neile järgnenud.

„Mina ei ole Josephinet näinud,” ütles Maria ülemusele. „Ja tänaseks tal aega ei ole pandud.”

Jama, karjus Larenz mõttes ja haaras kätega peast.

„Isabell leppis ju telefoni teel aja kokku. Ja loomulikult ei saanud Maria minu tütart näha. Vastuvõtus asendas teda keegi teine. Üks mees. Ta ütles, et võtku me istet. Josy oli nii nõrk. Nii väsinud. Ma panin ta ooteruumi istuma ja läksin välja, et talle klaas vett tuua. Ja kui ma tagasi tulin, oli ta …”

„Meil ei ole asendajaid,” katkestas Grohlke sõpra. „Meil töötavad ainult naised.”

Viktor vaatas arusaamatuses dr Grohlkele otsa ja püüdis äsjakuuldut mõista.

„Ma ei ole Josyt täna vastu võtnud. Ta ei käinud minu juures.”

Arsti sõnad võitlesid läbitungiva, närvesööva müraga, mida Larenz äkki eemalt kuulis ja mis muutus üha valjemaks.

„Mida te minust tahate?” hüüdis ta meeleheitel. „Muidugi läks ta kabinetti. Te ise ju kutsusite. Ma olin siinsamas kõrval ja kuulsin, kuidas mees vastuvõtust tema nime hüüdis. Ta ju tahtis täna üksinda arsti juurde minna. Ta palus seda minult. Teate, ta sai ju äsja kaksteist? Ta on viimasel aja hakanud enda järel ka vannitoa ust kinni tõmbama. Ja sellepärast mõtlesin ma ooteruumi tagasi tulles, et ta on juba sisse läinud.”

Viktor avas suu ja märkas korraga, et ta polnud ühtegi neist sõnadest öelnud. Tema mõistus töötas, kuid nähtavasti ei olnud ta enam võimeline end väljendama. Ta vaatas abitult ringi ja tal oli tunne, et näeb maailma aegluubis. Närvesööv müra muutus üha pealetükkivamaks ja summutas peaaegu helid tema ümber. Ta tundis, et kõik püüdsid teda veenda: Maria, dr Grohlke ja isegi mõned patsiendid.

„Ma ei ole Josyt juba aasta aega näinud,” olid viimased dr Grohlke sõnad, mida Viktor veel selgesti mõistis. Ja siis äkki oli tal kõik selge. Hetkeks ta teadis, mis oli juhtunud. Kohutav tõde välgatas tema teadvuses, nii põgusalt nagu tajume unenägu ärkamise hetkel. Ja niisama kiiresti libises see jälle käest. Hetke murdosa vältel sai ta kõigest aru. Josy haigus. Mille käes ta möödunud kuudel nii raskelt kannatas. Äkki nägi ta, mis oli juhtunud. Mida Josyle oli tehtud. Kõris pigistas, kui ta sai aru, et küllap on nad nüüd ka temal jälil. Nad leiavad ta üles. Varem või hiljem. Ta teadis seda. Kuid siis libises kohutav teadmine tal jälle käest. See kadus uuesti. Nii pöördumatult nagu üksik veepiisk kaob kanalisatsiooni.

Viktor tagus kahe käega vastu meelekohti. Läbitungiv, piinav, kohutav müra oli nüüd päris tema lähedal ja seda oli võimatu taluda. See sarnanes piinatud olendi niutsumisega ja selles polnud midagi inimlikku. See lakkas alles siis, kui ta tüki aja möödudes jälle suu kinni pani.

1 Flipbook – pildiraamat, mille kiire sirvimine paneb pildid elama (siin ja edaspidi tõlkija märkused). [ ↵ ]